lg 2 p 6 ja § 121 lg 2 p 3 järgi, üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
lg 2 p 6 järgi ajavahemikul 20.04.2015 kuni 26.04.2015 toimepandud kuriteoepisoodis. Süüdi tunnistada Ero Amirovi
lg 1 järgi 03.05.2015 toimepandud kuriteos ja karistada teda vangistusega 4 (neli) aastat. Süüdi tunnistada Ero Amirov
lg 2 p 3 järgi ja karistada teda vangistusega 2 (kaks) aastat.
lg 1 alusel, suurendades üksikkaristustest raskeimat, mõista liitkaristuseks 5 (viis) aastat vangistust.
lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada Ero Amirovi kinnipidamisest, s.o alates 17.06.2015. Ero Amirov’i suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. Muuhulgas otsustas maakohus asitõendite osas, et kogutud proovid ning ümbrik, milles kolm klaasi proovidega (asuvad Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas) – hävitada kohtuotsuse jõustumisel.
lg 2 p 3 järgi mõisteti Ero Amirov süüdi selles, et tema 02.05.2015 õhtul, eeluurimise käigus täpselt tuvastamata kellaajal, viibides mahajäetud majas aadressil XXX Tallinn, lõi tekkinud konflikti käigus AK korduvalt jalgade ja rusikatega näkku, seejärel tõukas Ero Amirov AK ühe korra lahtise käega rindu, mille tulemusena kannatanu põrandale kukkus. Oma tahtliku tegevusega tekitas Ero Amirov kannatanule füüsilist valu ning kehavigastused: hematoomid parema silma piirkonnas ning punetuse parema silma silmamunal. 2 Samuti tema, 02.05.2015 õhtul, eeluurimise käigus täpselt tuvastamata kellaajal, viibides mahajäetud majas aadressil XXX, Tallinn, pärast AK peksmist, haaras EB-l juustest ning hakkas teda juukseidpidi jõuga erinevates suundades tirima. Kui EB püüdis end vabastada, lasi Ero Amirov ta vabaks ning haaras jõuga kannatanu paremast käest ja hakkas seda väänama, seejärel tõukas kannatanu endast eemale. Sellise tegevusega põhjustas Ero Amirov kannatanule füüsilist valu ning hematoomid paremal käel.
lg 1 järgi mõisteti Ero Amirov süüdi selles, et tema 03.05.2015 öösel, viibides Tallinnas XXX asuvas mahajäetud majas, pärast seda kui oli rünnanud samal aadressil viibivaid AK ja EB, hakkas peksma LB-t, lüües teda korduvalt rusikatega vastu nägu ja keha ning tekitades sellega kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustused: hematoomi vasaku kaenlaaluse piirkonnas ning hematoomi vasakul käel, diameetriga 3,5 cm. Seejärel nõudis Ero Amirov käskival toonil LB lahti riietumist, mida viimane ka tegi, püüdes samal ajal joosta majast välja tänavale, kuid Ero Amirov haaras temast kinni ja paiskas ta jõuga selili voodile. Kui LB hakkas karjuma, ütles Ero Amirov kannatanule, et kui too hakkab karjuma ja vastupanu osutama, siis tapab ta viimase lihtsalt ära. Arvestades Ero Amirovi varasemat käitumist, tundis kannatanu reaalselt ohtu enda elule. Pärast seda võttis Ero Amirov endal riided seljast, heitis kannatanu peale, hakkas teda suudlema, seejärel lükkas oma suguelundi kannatanule tuppe ja astus temaga vaginaalsesse suguühtesse. Seejärel pööras Ero Amirov kannatanu kõhuli ning pani oma suguelundi tema pärakusse, astudes selliselt kannatanuga anaalsesse suguühtesse, samal ajal surudes kaks näppu kannatanu tuppe. Pärast seda pööras Ero Amirov LB uuesti selili ja hõõrudes oma suguelundit vastu kannatanu nägu, nõudis, et kannatanu võtaks tema suguelundi suhu. Kuna kannatanu osutas seejuures vastupanu, keeras Ero Amirov ta uuesti kõhuli, hakkas vastupanu mahasurumiseks väänama kannatanu käsi ning seejärel surus talle pärakusse mingi suure kõva eseme, mille tulemusena kannatanu tundis tugevat füüsilist valu pärakus ja kogu kehas. Umbes minuti pärast võttis Ero Amirov eseme kannatanu pärakust välja ning pani kannatanu pärakusse oma suguelundi, astudes tema uuesti anaalsesse suguühtesse. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja Ero Amirovi õigeks mõistmist ringkonnakohtu otsusega. Alternatiivselt taotleb karistuse kergendamist. Oma taotlust põhjendab apellant alljärgnevalt. Süüdistatava ütlusi ei ole õige hinnata mitteusaldusväärseteks. Kui E. Amirov oleks kedagi jalaga löönud, siis oleksid vigastused olnud teistsugused. Kannatanud ei pöördunud kuhugi abi saamiseks, ehkki nendel kõikidel olid mobiiltelefonid. Kui hiljem oli kusagilt leitud kunstpeenis, siis miks ei ole seda tõendina hinnatud, ekspertiisi saadetud, et tuvastada sellel bioloogilise materjali olemasolu. Kannatanu väitis, et ta (peale vägistamist) ennast pesi. Samas on aga kannatanu juurest (tupest) leitud teise isiku bioloogilist materjali. E. Amirovi süüdistus (vägistamises) on sisuliselt rajatud ainult kannatanu ütlustele. Teised isikud (tunnistajad) on seda kuulnud ainult kannatanult ja siis kujundanud enda hinnanguid, et vägistamine aset leidis. Tunnistaja hinnang aga ei ole tõend. Ka on vastuolulised tunnistaja A ütlused. Kord ta kuulis midagi, siis aga nägi. Kas siis nägi, 3 või kuulis? A-l on väga halb nägemine ja seda eriti veel suhteliselt pimedas ruumis. Tunnistajate A ja Š ütlused ei ole usaldusväärsed ja on tuntav, et nende ütluste andmine eeluurimisel oli mõjutatud uurija suunavatest küsimustest. E. Amirov ei nõustu sellega, et (kohtuotsuse kohaselt) süüdistatava korterist tema DNA ekspertiisi tarbeks võetud esemed hävitatakse. Neid esemeid on vaja kordusekspertiisil. Asjas jäi selgusetuks, miks peale väidetavat vägistamist kartis kannatanu politseisse tulla, aga läheb politseisse peale enda pesemist ja kolmanda isikuga vahekorras olemist. Kui ta alguses väidetavalt E. Amirovi kartis, miks ta siis hiljem enam ei kartnud ja politseisse pöördus. E. Amirov on politseis andnud ütlusi, et ta ei ole kedagi vägistanud. Vägistamise kohta puudub bioloogiline tõendusmaterjal. Kannatanu riietelt jms ei otsitud E. Amirovi bioloogilist materjali. Ei ole õige inimest süüdi mõista üksnes kannatanu sõnade põhjal. Kui väidetavalt E. Amirov kannatanu vägistas, oleks viimasel kohe võimalik helistada politseisse. Miks väidetavalt kannatanu karjumist kuulis ainult tunnistaja A aga mitte ka kõik teised samas toas viibivad isikud. Š oli teadlik süüdistatava elukohast ja temal oli ka süüdistatava telefoninumber. Seetõttu ei ole usaldusväärne, et süüdistatavat otsiti taga poolteist kuud. Alternatiivselt juhul kui kohus E. Amirovi õigeks ei mõista taotleb kaitsja E. Amirovile mõistetud karistuse kergendamist
Võimalikke teo tehiolusid ja kannatanu seisundit kui tegevusetust arvestades ei peaks karistus vägistamise eest ületama sanktsiooni keskmist määra, samuti võiks liitkaristus piirduda raskema karistusega. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga tuli alljärgnevatele järeldustele. Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist kõigis kuriteoepisoodides. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks ei pea usaldusväärseteks süüdistatava ütlusi ning miks leiab, et kannatanute ütlused on usaldusväärsed. Maakohtu järeldused rajanevad nii süüdistatava kui ka kannatanute poolt antud ütluste põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juba oma 10. oktoobri 2000.a otsuses 4 nr 3-1-1-85-00 LK süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud kaitseargumentidele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis kordab apellant sisuliselt neid väiteid, millistega vaidlustati süüdistust maakohtus. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, leiab, et need on ammendavad ja ei pea vajalikuks oma otsuses neid üle korrata. Kaitsja esitab apellatsioonis mitmeid argumente, mis tema arvates välistavad kannatanu vägistamise, sh, miks alguses kannatanu kartis süüdistatavat ja ei teatanud seetõttu kohe politseisse, siis pärast enda pesemist ja kellegi kolmandaga vahekorras olemist, enam ei kartnud ja teatas politseisse. Kohtukolleegiumi hinnangul jäävad vastused sellistele küsimustele pigem psühholoogia valdkonda, kuna on ilmselgelt seotud seksuaalse väärkohtlemise ohvri psühholoogiaga ning nagu kinnitab kriminaalmenetluslik kogemus, ei reageeri kõik vägistamise ohvrid toimunule ühetaoliselt. Enamasti jõuabki arusaam nö ohvriseisundist kannatanuni siis, kui ta on toibunud esmasest šokist ja on võimeline endale oma ohvriseisundit e seda, mis tegelikult temaga toimus, teadvustama. Ühel võtab see vähem, teisel rohkem aega. Võimalik, et see jõuab ohvrini alles siis, kui ta on olnud peale vägivaldset ja tahtevastast seksuaalsuhet normaalses seksuaalvahekorras nagu seda on käesoleval juhul. Samas on kohtukolleegium veendunud, et sellised faktorid ei saa kuidagi mõjutada süüdlase karistusõiguslikku vastutust, kui vägistamise kohta on kogutud tõendid, mis seda kinnitavad. Samamoodi ei oma süüdistatava süüküsimuse otsustamisel tähtsust asjaolu, et kannatanu pärast vägivaldset vahekorda pesi ennast ja oli enne, kui ta ekspertiisi tarvis meditsiiniliselt läbi vaadati jõudnud olla seksuaalvahekorras mõne teise meesisikuga. Vägistamine on rünnak inimese ühe põhilise inimõiguse - seksuaalse enesemääramisõiguse vastu. Seksuaalne enesemääramisõigus on isiku õigus vabalt valida kas, kellega, millal ja mil viisil ta seksuaalvahekorda astub. Mis puudutab hävitamisele kuuluvaid asitõendeid e. kogutud proove, siis kohtuotsuses on sõnaselgelt maakohus märkinud, et need kuuluvad hävitamisele alles pärast kohtuotsuse jõustumist. 5 Kohtukolleegium ei ole tuvastanud ka asjaolusid, mis annaks aluse kergendada süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistust. Maakohus on põhjalikult motiveerinud süüdistatavale karistuse mõistmist, leidnud, et süüdistatava süü oli suur ja ta väärib ranget e. liitkaristusena
prg 141 lg 1 ja 121 lg 2 ülemmääras ettenähtud karistust. E. Amirovi kaitsja vandeadvokaat A. Neiland on esitanud taotlused hüvitada õigusabi kulud vastavalt summas 144 eurot ja 24 eurot. Taotlustes on esitatud ka konkreetsed kaitsetegevuse toimingud ning nendele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab esitatud esimest tasutaotlust osaliselt põhjendatuks. Arvestades apellatsiooni sisulist osa, siis on see mahtunud 1 leheküljele, see ei ole esitatud argumenteeritult, enamus on nö küsimuse vormis, üksikud katked süüdistatava, kannatanu, tunnistajate ütlustest – kokku 11 kahe-kolmerealist kohtu seisukohta. Põhjendatuks loeb kohtukolleegium sellise apellatsiooni koostamise ajaks 1 tund. Teine taotlus, mis on esitatud apellatsioonikohtu istungil osalemise eest, on põhjendatud. Kokku kuulub seega kaitsjale hüvitamisele 120 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p-st 1, prg 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse Ero Amirovi suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.