Obsah (4)

§ 16§ 19§ 40§ 20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 18. november 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-52526 Haldusasi J.K.P. Consult

) § 16 lg 3, kodukorra § 50 ja § 58 sätetest, määras mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaatide Aivar Pilve, Merit Helmi, Britta Oltjeri ja Kairi Tuulmägi tegevuse suhtes, kuna kaebus oli esitatud pärast kaebetähtaja möödumist ja seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega kolmandate isikute tegevuses /I kd tl 17-18/.

1. 21.10.2014 esitas OÜ J.K.P. Consult Tallinna halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 21.08.2014 protokollilise otsuse nr 16-9 tühistamiseks ja asja uueti läbivaatmiseks kohustamiseks /I kd tl 1-5, 12/.
2. 21.01.2015 määrusega kohus võttis kaebuse menetlusse /I kd tl 19-20/.
3. Advokatuur asus 04.02.2015 kohtule esitatud vastuses seisukohale, et kaebaja esitatud tõenditest nähtub üheselt, et kaebus on esitatud peale kaebetähtaja möödumist, ning palus asja menetlus HKMS § 124 lg-te 2 ja 4 alusel määrusega lõpetada /I kd tl 24-27/. Ka kolmandad isikud oma 05.02.2015 kohtule esitatud vastuses olid seisukohal, et kaebus on kohtule esitatud peale kaebetähtaja möödumist ning asja menetlus tuleb HKMS § 124 lg 2 alusel lõpetada. Samas paluti jätta kaebus läbi vaatamata, kuna kaebuse on esitanud isik, kellel puudub selleks kaebeõigus /I kd tl 29-35/.
4. 20.02.2015 määrusega kohus jättis rahuldamata kolmandate isikute taotluse asja läbi vaatamata jätmiseks (p 1), luges kaebuse kohtule esitatuks tähtaja rikkumisega ning lõpetas haldusasja menetluse (p 2) /I kd tl 37-42/.
5. 17.04.2015 määrusega Tallinna ringkonnakohus rahuldas J.K.P Consult OÜ (likvideerimisel) 07.03.2015 määruskaebuse (p 1), tühistas halduskohtu 20.02.2015 määruse resolutsiooni p 2 (p 2), luges J.K.P Consult OÜ (likvideerimisel) kaebuse esitatuks tähtaegselt /I kd tl 86-89/.
6. 27.08.2015 määrusega halduskohus võttis kaebuse uuesti menetlusse, tunnistas vastustajaks Eesti Advokatuuri ning kaasas kolmandate isikutena menetlusse vandeadvokaadid Aivar Pilv, Merit Helm, Britta Oltjer ja Kairi Tuulmägi /I kd tl 96-97/. 2
7. Menetlusosalised on esitanud oma seisukohad kaebuse kohta, sh menetluskulutaotlused järgmiselt: Vastustaja 04.02.2015 /I kd tl 23-27/, 18.09.2015 /I kd tl 116-120/. Kolmandad isikud 05.02.2015 /I kd tl 28-35/, 18.09.2015 /I kd tl 121-134/ Kaebaja täiendavad seisukohad 20.10.2015 /II kd tl 166-172, 178-185, 189-191/.
8. Käesolevas kohtuotsuses kohus ei kajasta menetlusosaliste neid väiteid, mis puudutavad kohtukaebuse tähtaegsust ja J.K.P. Consult OÜ (likvideerimisel) kaebeõigust aukohtu otsuse peale, kuna nendes küsimustes on halduskohus ja ringkonnakohus juba eelnevalt seisukoha võtnud. Samuti ei kajasta kohus menetlusosaliste seisukohti, mis puudutavad vandeadvokaatide Aivar Pilve, Merit Helmi, Britta Oltjeri ja Kairi Tuulmägi poolt väidetava distsiplinaarsüüteo toimepanemist, kuna nimetatud asjaolu kontrollimine/küsimuse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses ja kohus on eelnevates määrustes neid teemasid juba käsitlenud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja OÜ J.K.P. Consult (likvideerimisel) ei nõustu Eesti Advokatuuri aukohtu seisukohaga järgmistel asjaoludel ja põhjendustel. OÜ J.K.P. Consult juhatuse liige Peeter Johanson pöördus 27.01.2009 Advokaadibüroo Aivar Pilv (edaspidi advokaadibüroo) poole õigusabi saamiseks seoses K.M.T Majatehas OÜ ja OÜ J.K.P. Consult vahelise vaidlusega. Õigusvaidlus lahendati tsiviilasja nr 2-09-11136 raames. Kaebaja leiab, et tema suhtes on aukohus rikkunud menetluslikke põhimõtteid. Aukohus on vääralt käsitlenud temale esitatud kaebust ja selle aluseks olevaid asjaolusid ning teinud selle tulemusena kaebaja suhtes negatiivsed järeldused. Kaebuse eesmärgiks on tõendada, et kohaldatud on valesti nii menetlus- kui materiaalõigusnorme. Seega on aukohus ekslikult asunud seisukohale, et puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused ja puudub alus aukohtumenetluse algatamiseks. Esmalt tõi aukohus välja, et kaebus on esitatud

§ 16lg 1 toodud tähtaega ületades ja seega on kaebus esitatud hilinenult.

Kaebaja vaidleb sellele vastu ning leiab, et arvesse pole võetud tema põhjendusi. Advokaadibüroo ei täitnud korduvalt oma eetilist kohustust, mis tuleneb Eetikakoodeksi § 14 lg-st 4, jättes kliendi regulaarselt teavitamata ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning kliendi järelpärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt vastamata. Kaebaja sai oma õigusliku positsiooni teada alles suve algul, mil sai ta kätte menetlusega seotud dokumendid. Kaebaja tunneb, et tema õigusi ei ole piisavalt kaitstud ning tegemist on ebaõiglusega, esitas ta nii kiiresti kui võimalik kaebuse aukohtule. Kaebaja leiab, et kuuekuuline tähtaeg hakkas jooksma alles suve algusest, mistõttu on tema kaebus esitatud tähtaegselt.

§ 19

lg 6 ls 2 alusel aegub distsiplinaarsüütegu kolme aasta möödumisel selle toimepanemisest, järelikult pole nimetatud süütegu aegunud. Advokaadibüroo ebaprofessionaalne käitumine on tänaseks viinud OÜ J.K.P Consulti likvideerimiseni. Seega on kaebaja seisukohal, et ta on esitanud kaebused põhjendatult ja nii kiiresti, kui see tal võimalik oli. Advokaadibüroo rikkus Eetikakoodeksi § 14 lg-t 4 ka siis, kui ta ei teavitanud klienti asjaolust, et antud vaidlust pole võimalik maakohtus 25 tunniga lõpuni vaielda. Aukohus ei ole järginud kaalutlusõigust, mis tuleneb haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-st 4. Antud juhul on vastustaja rikkunud HMS § 4 lg 2 ning arvestatud pole kaebaja poolseid olulisi faktilisi asjaolusid ning nende otsused on põhjendatud poolikult, arvestades vaid kolmandate isikute argumente. 3 Advokaadibüroo on rikkunud

§ 40

lg 2, mille alusel peab õigusteenus olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolule, tõendite, õigusaktide ning kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Rikutud on ka Eetikakoodeksi § 8 lg 1, mis sätestab, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel lähtuma kliendi huvidest. Aukohus on öelnud, et advokaadibüroo tegutses 5 tööpäeva jooksul operatiivselt ja parimate võimaluste piires, ent see pole tõene. Kui advokaadibüroo oleks tegutsenud kliendi huvides, siis oleks ta saatnud pretensiooni välja varem kui pea kolme kuu möödudes. Lisaks kui antud vaidlus oli perspektiivitu, siis oleks pidanud advokaadibüroo sellest klienti informeerima. Oluline on märkida, et kohus tõi selgelt välja, et vaidluse olemusest tingitud tähtaegade järgimise vajaduse ning mittejärgimise korral viitas kohus asja perspektiivitusele. Samast põhimõttest lähtuti kõigis kohtuastmetes, siiski ei pidanud advokaadibüroo vajalikuks õigusliku positsiooni muutmist, vaid kliendile esitati tarbetult koormavaid päringuid ning etteheiteid, misläbi varjati kliendi eest õigusteenusega osutamisega seotud asjaolusid. Kaebaja leiab, et õigusteenus ei olnud õigeaegne ega asjatundlik. Advokaadibüroo rikkus Eetikakoodeksi § 20 lg 2, mis sätestab, et advokaat on kohustatud õigeaegselt teavitama kohut asjaoludest, mis võivad tingida kohtuistungi edasilükkamise. Kaebaja saatis 20.11.2012 kohtule taotluse istungite edasilükkamiseks, kuna tal puudus kliendilepingu lõpetamisest tulenevalt lepinguline esindaja. Advokaadibüroo läks hoolimata kliendi tahtest esindusvolituseta kohtusse esindama ja võeti kaasa ka teine advokaadibüroo töötaja, kelle esindusvolitus on kaheldav. Sellise teguviisiga tahtlikult kahjustati ning õõnestati kliendi mainet ja usaldusväärsust kohtu ja vastaspoole silmis, luues kliendi tegelikust tahtest väära ettekujutuse. Kaebaja leiab, et aukohus on rikkunud HMS § 6, kuna on käsitlenud kaebust pinnapealselt ning pole kaalunud mõlema poole argumente ja jätnud välja selgitamata asjas olulise tähendusega asjaolud, mistõttu on avaldaja sattunud ebavõrdsesse positsiooni. Vastustaja Eesti Advokatuur leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata, alternatiivselt täies ulatuses rahuldamata, kuna kaebus aukohtule esitati peale kaebetähtaja möödumist ja sellega oli kaebaja kaebeõiguse kaotanud. Kaebusest ja kogutud materjalidest nähtub, et Kaebaja poolt kolmandate isikute tegevusele tehtavad etteheited seonduvad tsiviilasja 2-09-11136 menetlusega. Kohtulahend nimetatud tsiviilasjas jõustus Riigikohtu 6.11.2013 määrusega. Kliendisuhe kaebaja ja advokaadibüroo vahel eksisteeris 20.10.2009-26.11.2012, misjärel anti tsiviilasja materjalid üle kaebaja uuele esindajale 4.12.

1. Sellele päevale järgnevast päevast (5.12.2012) hakkas kulgema aukohtule kaebuse esitamise kaebetähtaeg. Kaebuse saanuks esitada kaebetähtaega rikkumata kuni 5.06.
2. Isegi kui lähtuda kaebetähtaja arvutamisel tsiviilasjas otsuse jõustumisest, on see igal juhul möödunud. Vastustaja on seisukohal, et alust lähtuda kaebetähtaja arvutamisel kohtuotsuse jõustumisest pole, kuna kliendilepingu lõpetamise ja tsiviilasja materjalide üleandmisega said kaebajale teatavaks kõik kuni selle hetkeni advokaadibüroo advokaatide toimingud tsiviilasjas ja juhul kui kaebajal oleks olnud neil etteheiteid, saanuks ta esitada koheselt kaebuse aukohtule. Asjas on vastuvaidlematult selge, et aukohtule kaebuse esitamise päevaks 16.07.2014 oli kaebetähtaeg möödunud. Ebaõige ja arusaamatu on kaebaja käsitlus kaebeõiguse tähtaja kulgemise alguse osas. Kaebaja märgib kaebuses, et tema arvates hakkas „…kuue kuuline tähtaeg jooksma alles suve algusest…“ Selline määratlus on ebaselge ja pole ühegi tõendiga tõendatud. Vaatamata sellele, et kaebus oli esitatud kaebetähtaega rikkudes, kontrollis aukohus kaebuses toodud asjaolusid ja jõudis esitatud tõendite põhjal järeldusele, et kolmandate isikute tegevuses puuduvad mistahes rikkumised, mis oleks tinginud nende distsiplinaarvastutusele võtmise. Kuna kolmandad isikud on esitanud selles osas põhjaliku ülevaate kohtule esitatud vastuses kaebusele, siis nõustub vastustaja nendega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata. Vastustaja 4 märgib vaid, et samasisulise selgituse koos vajalike lisadega esitasid kolmandad isikud ka aukohtule, mis võimaldaski aukohtul asuda seisukohale, et kolmandate isikute tegevuses puuduvad mistahes minetused käsundi täitmisel. Kolmandad isikud Aivar Pilv, Merit Helm, Britta Oltjer ja Kairi Tuulmägi vaidlevad samuti kaebusele täies ulatuses vastu. Kolmandad isikud jäävad enda 05.02.2015 menetlusdokumendis esitatud seisukohtade juurde, mille kohaselt kaebajal puudub kaebeõigus aukohtu otsuse vaidlustamiseks. Kolmandad isikud on jätkuvalt seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja vastuolus kaebajale teadaolevate asjaoludega, mida kaebaja teadlikult oma kaebuses kohtu eest varjab (ning seeläbi faktilisi asjaolusid moonutab). Aukohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kaebaja paljasõnaline kaebus ei anna alust aukohtu otsuse tühistamiseks ega ettekirjutuse tegemiseks see uuesti läbi vaadata. Kaebuse esitaja on püüdnud luua kohtule ekslikku muljet, et ta ei ole kaebuse esitamisel ning menetlemisel kasutanud õigusteadmistega esindajat. Sellega on kaebaja üritanud luua kohtule ekslikku muljet, et tal puuduvad kohtumenetluses igasugused õigusalased teadmised ning tal on keeruline orienteeruda menetluslikes küsimustes (sh mõista kaebetähtaegu, juriidilise isiku hoolsuskohustuse sisu jms). Kaebaja on sellise ettekujutuse loonud tahtlikult, püüdes seda menetluslikult enda huvides ära kasutada. Kaebaja on käesolevas haldusasjas esitanud enda nimel nii kaebuse kui määruskaebuse (need on allkirjastanud juhatuse liige kui seaduslik esindaja). Samas nähtub esialgse kaebuse (kaebaja 21.09.2014 menetlusdokument) tehnilistest andmetest (fail – teave - atribuudid) ning nii kaebuse kui määruskaebuse sisust, et selle koostajaks on tegelikkuses vandeadvokaat Tarmo Pilv (vt määruskaebuse vastuse lisa 1- väljatrükk kaebuse faili tehnilistest andmetest), kelle nime ei ole tahetud antud vaidlusega seonduvalt avaldada. Vandeadvokaat T. Pilv lahkus
3. a Advokaadibüroost Aivar Pilv advokaadi kutsetegevuse üldtunnustatud põhimõtete ja advokaadibüroo tööpõhimõtete järjepidevate ja järjest süvenevate eiramiste tõttu. Lahkumisele järgnevalt on T. Pilv ja temaga seotud ettevõte MP Inkasso (Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid on registreeritud 19.09.2012 MP Inkassoga seotud ettevõtetega samale aadressile Ülikooli 8 Tartu 51003 - ning alustas oma sisulist tegevust pärast 07.11.2012, mil T. Pilv lahkus Advokaadibüroost Aivar Pilv) konstrueerinud advokaadibüroo erinevate advokaatide (eriti A. Pilve) suhtes erinevaid alusetuid, pahatahtlikke ja kunstlikke kaebusi (mh menetlused Tallinna Halduskohus haldusasjas nr 3-13-1541, 3-14-51770 ja 3-13-1365 (MP Inkasso OÜ kaebused Advokaadibüroo Aivar Pilv advokaatide suhtes). Samuti on Harju Maakohtu menetluses tsiviilasi nr 2-13-61634 kaubamärgivaidluses. Nimelt registreeris pähklite ja rosinate müügiga tegelev OÜ Tervisenäks enda nimele domeeninime abpilv.ee (mis rikub Advokaadibüroole Aivar Pilv kuuluvat kaubamärgiõigust), andes selle kasutamiseks üle Advokaadibüroole Tarmo Pilv ja Partnerid. See on taaskord ilmekas näide T. Pilve pahausksest käitumisest ja põhjendamatute vaidluste tekitamisest, eesmärgiga Advokaadibüroo Aivar Pilv advokaatidele täiendavat ajakulu ja ebamugavusi tekitada. Kõik kaebused, mille osas on vaidlus jõustunud kohtulahendiga lõppenud, on kohtute poolt rahuldamata jäetud. Nii aukohus, Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on kõigis lahendini jõudnud asjades leidnud, et advokaatide käitumine kliendisuhetes on olnud igati korrektne. Kuna kaebused on ilmselgelt pahatahtlikud ning konstrueeritud iseloomuga ega tugine tegelikele asjaoludele ega tõenditele, võib üksnes eeldada, et kaebaja (ja tema nimel tegutseva T. Pilve) eesmärk alusetute kaebuste esitamisel ei olegi suunatud mitte kaebaja õiguste kaitsmisele, vaid advokaatide maine kahjustamisele ja kahju tekitamisele (mh saamata jäänud tulu, mis kaasneb advokaatidel alusetutele ja pahatahtlikele kaebustele vastuste koostamisega). Eelkirjeldatud eesmärgil on esitatud ka käesolev kaebus. Eeltoodust tulenevalt on kaebuses sisalduvad viited selle kohta nagu ei oleks kaebaja olnud kaebuse esitamisel teadlik teatud õigusnormidest või nende sisust 5 (ega teadnud seega, millal hakkas kulgema kaebuse esitamise tähtaeg), ilmselgelt otsitud iseloomuga. Viidatud alusetutele väidetele on määruskaebuses tuginetud üksnes selleks, et kohut eksitada, jättes kaebajast ekslikult mulje kui õigusteadmisteta isikust ja seda olukorras, kus kaebuse esitamisel esindas teda pikaajalise vandeadvokaadina töötamise kogemusega T. Pilv. On selge, et kaebaja esindaja oli ja pidi olema kursis kõigi asjas tähtsust omavate õigusalaste küsimustega, sh saama aru sellest, millal hakkavad haldusmenetluses kulgema tähtajad, teadma õigusaktide sisu ning oskama õigusnorme vastavalt Riigikohtu praktikale ka tõlgendada. Kaebaja on teadlikult esitanud kohtule ebaõigeid ning valikulisi andmeid ja seisukohti. Kaebaja on nii Eesti Advokatuuri aukohtule kui Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses jäänud jätkuvalt paljasõnaliste väidete juurde, mida pole seotud ühegi konkreetse ja kontrollitava fakti ega tõendiga. Aukohus ei ole asja menetlemisel rikkunud HMS § 4 lg-s 2 ega §-s 6 sätestatud kohustusi. Kaebaja ei ole kogu kaebuse ulatuses suutnud välja tuua ühtki konkreetset fakti, millele aukohus oleks saanud tema hinnangul olemasolevate tõendite pinnal anda teistsuguse hinnangu kui aukohus seda reaalselt teinud on. See ei olegi võimalik, kuna aukohus on uurinud kõiki asjas kogutud tõendeid objektiivselt, teostades diskretsiooni seadusega lubatud piirides ja asudes ainuõigele järeldusele, et kolmandate isikute kui advokaatide tegevuses ei tuvastatud mistahes rikkumisi ega minetusi. Kaebaja vastupidised väited on otsitud ja ei tugine asjas kogutud tõenditel. Sealjuures ei ole kaebaja ise viidanud mitte ühelegi tõendile, millele aukohus oleks tema arvates ebaõige hinnangu andnud, esitades kaebuses aukohtu otsusele läbivalt paljasõnalisi ja ühtlasi väga üldsõnalisi vastuväiteid. Kaebaja etteheited uurimisprintsiibi rikkumisest on taaskord üldsõnalised ja silmnähtavalt otsitud. Kaebaja ei ole mingiski ulatuses selgitanud, millised asjas olulised asjaolud jäid kaebaja arvates välja selgitamata ja millised tõendid kogumata. Kaebaja ise on tõepoolest esitanud aukohtule valikuliselt vaid üksikud enda seisukohti kinnitavad tõendid (eeskätt ekirjad), jättes advokaatide väiteid tõendavad tõendid aukohtule esitamata. Kolmandad isikud esitasid aukohtule aga arvukaid e-kirju (nii kaebaja e-kirju advokaatidele kui ka advokaatide ekirju kliendile, samuti kaebaja tsiviilasjas tehtud otsused). Seega oli aukohtul otsuse tegemise ajaks olemas kogu vajalik informatsioon ja piisav hulk poolte väiteid kinnitavaid tõendeid, millest otsuse tegemisel lähtuda. Tulenevalt asjaolust, et kaebaja tugines tema kui kliendi ja kolmandate isikute kui advokaatide vahelisest õigussuhtest tulenevatele asjaoludele, oligi pooltel võimalik enda väiteid tõendada peamiselt pooltevahelise suhtluse jäädvustusega ekirjade vormis. Kolmandate isikute hinnangul puudus aukohtul reaalne võimalus koguda poolte väidete ja asjas tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks veel mingeid täiendavaid tõendeid. Aukohtul olid olemas kõik vajalikud tõendid asjaolude kindlakstegemiseks ja puudus vajadus täiendavaid asjaolusid välja selgitada ja omal initsiatiivil täiendavaid tõendeid koguma asuda. Sealjuures ei ole kaebaja ise esitanud ei aukohtule ega ka hiljem kohtule mistahes tõendeid, mis kolmandate isikute seisukohad või aukohtu otsuses tuvastatu ümber lükkaks. Kaebus on seega paljasõnaline ja põhjendamatu. Aukohus on õigesti tuvastanud, et kaebus on esitatud aukohtule hilinenult (

§ 16lg 1).

Kaebaja viidatud väidetavad advokaatide (kolmandate isikute) rikkumised leidsid aset perioodil 28.01.2009 (kliendilepingu sõlmimine) kuni 21.11.2012 (viimane advokaadi teostatud toiming, millele aukohtule esitatud kaebus tugineb). Seega oli väidetavatest rikkumistest aukohtu poole pöördumise hetkeks möödunud (olenevalt konkreetsest etteheidetavast teost) 1,5 kuni 5,5 aastat. Kaebus on aegunud ka kohtulahendi jõustumise tähenduses. Tallinna Ringkonnakohus tegi otsuse antud asjas 04.07.2013 ja Riigikohus keeldus kassatsiooni menetlusse võtmisest 06.11.

1. Seega oli ka kaebaja asjas (tsiviilasi nr 2-09-11136) lahendi jõustumisest möödunud aukohtu poole pöördumise hetkeks samuti enam kui 6 kuud. 6 Kolmandatele isikutele jääb arusaamatuks, millest tulenevalt on kaebaja asunud seisukohale, et kaebetähtaeg hakkas tema jaoks kulgema alles
2. a suvel, mil ta väidetavalt sai kätte menetlusega seonduvad dokumendid. Kolmandad isikud ei mõista, kellelt kaebaja millised dokumendid suvel 2014 kätte sai ja kuidas saab see mõjutada enda õiguste väidetavast rikkumisest teadasaamist (olukorras, kus suveks
3. a oli kaebaja kassatsiooni menetlusse võtmisest keeldumisest möödunud peaaegu aasta). Kaebaja väited on otsitud, põhjendamatud ja täielikult tõendamata. Kaebetähtaeg (nagu iga teine väide) vajab kohtus tõendamist. Kaebaja ei ole esitanud aukohtule ega kohtule ühtki tõendit, millest nähtuks, et kaebaja sai enda õiguste väidetavast rikkumisest teada alles
4. a suvel. Kaebaja sellekohased väited on vastuolus asjas esitatud tõenditega, millest nähtuvalt kaebaja pidi enda väidetavatest õiguste rikkumisest teada saama juba perioodil 28.01.2009 kuni 21.11.2012, kuid hiljemalt ajal, mil Riigikohus otsustas kaebaja kassatsioonkaebust mitte menetlusse võtta (06.11.2013). Seega pidi kaebaja pöörduma aukohtusse hiljemalt 06.05.2014 (6 kuu jooksul riigikohtu lahendi tegemisest). Kaebaja pöördus kaebusega aukohtusse aga alles 12.08.
5. Kaebuse esitamise ajendiks on kaebaja suhtes tehtud negatiivne kohtulahend ning põhjuseks kaebaja enda tegevus ja keeruline isiksus, mitte advokaatide minetused õigusabi osutamisel. Kaebuses varjatakse teadlikult kaebajale teadaolevaid fakte ja asjaolusid (tõendeid) ning püütakse eesmärgipäraselt luua tegelikest asjaoludest ebaõiget ettekujutust. Kaebuses esitatud etteheited advokaatide tegevusele on otsitud ja meelevaldselt konstrueeritud. Samuti on need mitmeski kaebuse punktis vastuolus faktiliste asjaolude ja kaebaja enda poolt esitatud tõenditega. Kaebaja on teadlikult ja eesmärgipäraselt esitanud fakte ja asjaolusid valikuliselt ja moonutatult, olulisi asjaolusid aukohtu eest varjates. Kaebusest kumab selgelt läbi kaebaja pettumus negatiivse kohtulahendi pärast (negatiivse lahendi tegemine ei olnud aga seotud advokaatide tegevuse, vaid vaidluse asjaoludega). Teatavasti esindas klienti pärast Advokaadibüroo Aivar Pilv poolt kliendilepingu lõpetamist nii maakohtus kui ka järgmistes kohtuastmetes teine advokaadibüroo ning kaebaja pidas põhjendatuks kohtumenetluse jätkamist ja oma nõuete ja vastuväidete esitamist. Tähelepanuväärsena on kaebaja poolt aukohtule esitatud valikuliselt poolte kirjavahetusest ja suhtlusest vaid advokaadibüroo kirjavahetus ning eemaldatud kaebaja enda oma. Kaebaja on esitanud üksnes talle kaebuse motiividena konstrueeritult sobivaid seisukohti ja väiteid kinnitavaid tõendid (sh e-kirjad) ning jätnud teadlikult esitamata tõendid, mis tõendavad kolmandate isikute korrektset käitumist. Seda kummastavam on kaebaja seisukoht, et aukohus on enda diskretsiooni õigust kasutanud ebaõigesti, vastuolus HMS § 4 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ning on arvestanud vaid kolmandate isikute argumente. Kolmandad isikud esitasid aukohtule objektiivse kahepoolse kirjavahetuse, millest nähtuvalt seisis õigusabi osutamine korduvalt kaebaja enda tegevusetuse taga. Sellest on aukohus õigesti ka lähtunud. Aukohtule (samuti aga Tallina halduskohtule) esitatud J.K.P Consult OÜ kaebuse päisest nähtuvalt on kaebus esitatud ka vandeadvokaat B. Oltjeri vastu. Samas ei nähtu kaebuse sisulistest asjaoludest mitte ühtegi põhjendust või selgitust, millistel alustel on kaebus vandeadvokaat B. Oltjeri vastu esitatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole viimasel võimalik selgitada põhjalikumalt aukohtule kaebusega seonduvaid asjaolusid, mis puudutavad advokaat B. Oltjeri väidetavaid rikkumisi. Kokkuvõttes on kolmandad isikud seisukohal, et nad on käsundit täites lähtunud kaebaja huvidest ning neid igakülgselt kaitsnud. Kaebaja tsiviilasjas tehtud negatiivne kohtuotsus oli tingitud otseselt kaebaja enda tegevusest oma seisukohtade ja nõude tõendamata jätmisest või teatud toimingute mitteõigeaegsest tegemisest, mis pole seotud olnud Advokaadibüroo Aivar Pilv advokaatide ega nende tegevusega. Kolmandad isikud on advokaatidena andnud endast parima kliendi huvide parimaks kaitseks ning nende tegevuses ei ilmnenud mingeid rikkumisi ega kutse-eetilisi minetusi. Vastupidised väited on otsitud ja täielikult tõendamata. 7 Kaebuses aukohtule tehtud etteheited selle osas, et aukohus on HMS § 4 lg-st 2 ja §-st 6 tulenevaid põhimõtteid rikkunud, on samuti paljasõnalised ja tõendamata. Kolmandad isikud on need väited omapoolsete arvukate tõenditega veenvalt ümber lükanud. Aukohus on õigesti tuvastanud kaebaja avalduse esitamise peale aegumistähtaega ning asunud asjas kogutud tõenditel tuginevale ainuõigele seisukohale, et advokaatide tegevuses ei esinenud minetusi. Aukohus on uurinud kõiki asjas kogutud tõendeid objektiivselt, teostades diskretsiooni seadusega lubatud piirides ja asudes ainuõigele järeldusele, et kaebus esitati aukohtule peale aegumistähtaja lõppemist ning ühtlasi ei tuvastatud kolmandate isikute kui advokaatide tegevuses mistahes rikkumisi ega minetusi. Kaebaja vastupidised väited on otsitud ja ei tugine asjas kogutud tõenditel. Kaebaja ei ole üldse selgitanud, millised olulised asjaolud jäid kaebaja arvates välja selgitamata ja millised tõendid kogumata. Aukohtul olid olemas kõik vajalikud tõendid asjaolude kindlakstegemiseks ja puudus vajadus täiendavaid asjaolusid välja selgitada ja omal initsiatiivil täiendavaid tõendeid koguma asuda. Sealjuures ei ole kaebaja ise esitanud aukohtule ega ka hiljem kohtule mistahes tõendeid, mis kolmandate isikute seisukohad või aukohtu otsuses tuvastatu ümber lükkaks. Kaebus on seega paljasõnaline ja põhjendamatu. KOHTU PÕHJENDUSED
6. J.K.P Consult OÜ (likvideerimisel) kohtule esitatud kaebusest nähtuvalt kaebaja peab aukohtu 21.08.2014 protokollilist otsus nr 16-9 õigusvastaseks ja oma õigusi rikkuvaks kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: aukohus on valesti kohaldanud nii menetlus- kui ka materiaalõiguse norme, kuna kaebaja hinnangul aukohus on ekslikult asunud seisukohale, et kolmandate isikute tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused ja puudub alus aukohtumenetluse algatamiseks ning et kaebus on esitatud

§ 16

lg 1 toodud tähtaega ületades ja seega hilinenult; aukohus on rikkunud HMS § 4 lg 2 ja § 6 nõudeid, kuna aukohus on käsitlenud kaebust pinnapealselt ning pole arvestanud kaebajapoolseid olulisi faktilisi asjaolusid ega kaalunud mõlema poole argumente, aukohus on jätnud välja selgitamata asjas olulise tähendusega asjaolud ning otsuses on arvestatud vaid kolmandate isikute argumente, mistõttu kaebaja on sattunud ebavõrdsesse positsiooni.

1. Vastustaja Eesti Advokatuur ning kolmandad isikud Aivar Pilv, Merit Helm, Britta Oltjer ja Kairi Tuulmägi ei nõustu ühegi kaebaja etteheitega aukohtu otsusele. Nimetatud menetlusosalised on oma kirjalikult ja suuliselt esitatud vastulausetes kokkuvõtlikult seisukohal, et J.K.P Consult OÜ (likvideerimisel) kaebus on paljasõnaline ja põhjendamatu, kaebuse motiivid ja etteheited on alusetud ja pahatahtlikud ning tegelikke asjaolusid teadvalt moonutavad; aukohus ei ole HMS § 4 lg-st 2 ja §-st 6 tulenevaid põhimõtteid rikkunud ning on jõudnud otsuses õigetele järeldustele, mistõttu kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Tulenevalt HKMS § 59 lg-st 1 menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 63 kohaselt põhistamine on faktilise väite selgitamine kohtule selliselt, et kohtu hinnangul on väide usutav. Põhistamiseks võib menetlusosaline kasutada nii tõendeid kui ka teavet, mis ei ole seaduses sätestatud menetlusvormis. Kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme, asjakohast kohtupraktikat, hinnanud menetlusosaliste kirjalikke ja suulisi seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on samuti kokkuvõtlikult seisukohal, et J.K.P Consult OÜ (likvideerimisel) kaebus ei ole põhjendatud. Sealjuures kohus nõustub täielikult aukohtu põhjenduste ja järeldustega, mis on toodud vaidlusaluses 21.08.2014 protokollilises otsuse nr 8 16-
3. Samuti nõustub kohus nii vastustaja advokatuuri kui ka kolmandate isikute põhjaliku argumentatsiooniga kohtumenetluses. Kohus lähtub käesoleval juhul HKMS § 165 lg-st 2, mille kohaselt, kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Neil asjaoludel kohus piirdub üksnes mõningate rõhutustega.
4. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS §-dest 55 ja 56 tulenevad olulisemad vormi- ja sisunõuded haldusaktile: haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav; kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud, kusjuures põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus; kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Samas HMS § 58 näeb ette, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.
5. Kohus on eelnevas menetluses juba märkinud, et isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ega advokaatide distsiplinaarvastutusele võtmist ning et need on aukohtu diskretsiooniotsused.

§ 16

lg 1 annab isikule õiguse nimetatud sättes toodud tähtaja jooksul esitada taotlus aukohtumenetluse algatamiseks. Seega on kaebaja kaitstavateks õigusteks taotluse (kaebuse) esitamise õigus ning õigus, et aukohus selle nõuetekohaselt läbi vaataks, sh hindaks, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused, ning teeks põhjendatud otsuse distsiplinaarmenetluse algatamise või algatamisest keeldumise kohta. Halduskohtu pädevuses on hinnata, kas aukohus on menetlenud isiku kaebust/taotlust vastavalt õigusnormidele ja andnud selle lahendamisel õiguspärase haldusakti. Kui kohus tuvastab, et olulised rikkumised menetlus- ja/või vorminõuete järgimisel on võinud mõjutada asja otsustamist, siis saab kohus teha vastustajale ettekirjutuse kaebus uuesti läbi vaadata. Antud juhul kohus möönab küll vaidlustatud otsuse mõningaid vormilisi puudusi (sellel peatub kohus edaspidi), kuid kohtu hinnangul need ei mõjutanud ega saanud mõjutada asja otsustamist, st otsuse tühistamise korral peaks aukohus võtma ikkagi vastu samasuguste lõppjäreldustega otsustuse. 6.

§ 16

lg 1 teise lause kohaselt taotlus aukohtumenetluse algatamiseks tuleb esitada kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 aukohus algatab aukohtumenetluse huvitatud isiku, enda või advokatuuri organi algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused.

§ 16lg 7 alusel aukohtumenetluse täpsem kord määratakse advokatuuri kodukorras.

Aukohtumenetluses kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut ulatuses, mida käesolev seadus ja advokatuuri kodukord ei reguleeri.

§ 19

lg 6 kohaselt distsiplinaarkaristust ei või määrata, kui distsiplinaarsüütegu on aegunud. Distsiplinaarsüütegu aegub kolme aasta möödumisel selle toimepanemisest. Distsiplinaarsüüteo aegumine algab alates hetkest, mil advokaat lõpetab teo toimepanemise. Distsiplinaarsüüteo aegumine peatub distsiplinaarasja menetluse ajal aukohtus ja kohtus, 9 sealhulgas kaebuse ning apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise tähtajal. Aukohtul on distsiplinaarsüüteo aegumisest hoolimata õigus distsiplinaarasja menetleda.

§ 20

alusel vastu võetud Advokatuuri kodukorra (edaspidi Kodukord) § 56 lg 2 järgi aukohus lõpetab oma määrusega distsiplinaarasja menetluse, kui distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg (advokatuuriseaduse § 19 lõige 6) on möödunud. Aukohus võib viia läbi menetluse kutse-eetilise hinnangu andmiseks advokaadi tegevuse suhtes ka pärast distsiplinaarkaristuse määramiseks ette nähtud tähtaja möödumist. Tulenevalt Kodukorra § 57 lg-st 1 aukohtu otsus on lahend, millega aukohus asja sisuliselt otsustab, ning tulenevalt § 58 lg-st 1 aukohtu määrus on kohtulahend, millega aukohus asja sisuliselt ei otsusta. Kodukorra § 57 lg 3 kohaselt aukohtu otsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse sissejuhatavas osas märgitakse otsuse tegemise aeg, viimase aukohtu istungi aeg, otsuse teinud aukohtu liikmete nimed ning advokaadi nimi, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus on algatatud. Otsuse kirjeldavas osas märgitakse põhilist sisu esile tuues distsiplinaarsüüteo tunnused, mille alusel aukohtumenetlus läbi viidi, nende kohta esitatud väited, vastuväited ning esitatud tõendid. Otsuse põhjendavas osas märgitakse põhjendused, millele otsus faktiliselt ja õiguslikult tugineb. Otsuse resolutiivosas märgitakse selgelt ja ühemõtteliselt distsiplinaarsüüteoasjale antud lahendus. Kui aukohus tuvastab advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo puudumise, võib aukohtu otsuse põhjendava osa esitada kokkuvõtlikult. 7. Käesoleval juhul on vastustaja ja kolmandad isikud igakülgselt analüüsinud ning veenvalt põhjendanud ja tõendanud seda, et J.K.P Consult OÜ kaebus aukohtumenetluse algatamiseks oli esitatud

§ 16

lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja olulise rikkumisega ning mitmed advokaatide väidetavad minetused / distsiplinaarsüüteod olid ka aegunud. Seega saanuks aukohus lahendada J.K.P Consult OÜ kaebuse määrusega. Et J.K.P Consult OÜ kaebuses heideti advokaatidele ette väidetavaid kutse-eetika rikkumisi, siis oli aukohtul ikkagi õigus kutse-eetilise hinnangu andmiseks advokaatide tegevuse suhtes. Sellest tulenevadki vaidlustatud protokollilise otsuse vormilised puudused: aukohus on põhjendusena toonud eelkõige seda, et “Antud juhul on kaebuse sisuks olevad asjaolud leidnud aset rohkem kui kuus kuud tagasi. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõjuvat põhjust, miks ta ei saanud kaebust esitada seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ning aukohtule tundub eluliselt mitteusutavana, et kaebaja on taotluse aluseks olevatest asjaoludest teada saanud alles nüüd.“ Samas on ta resolutsioonis määranud „Mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaatide Aivar Pilve, Merit Helmi, Britta Oltjeri ja Kairi Tuulmägi tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega“. Siit tuleneb, et aukohtu põhjendus ja resolutsioon ei ole omavahel loogilises seoses, samuti jääb selle pinnalt mõneti ebaselgeks, kas tegemist on ikkagi otsuse või määrusega: viited

§ 16

lg 3 ning Kodukorra §-de 50 ja 58 sätetele, lõppjäreldus ja vaidlustamisviide annavad aluse pidada lahendit otsuseks, samas aukohtu seisukoht ja sõnad „aukohus määras“ viitavad jälle määrusele. Seega võib öelda, et aukohtu lahend (kõik asjaosalised käsitlevad seda kohtumenetluses ikkagi (protokollilise) otsusena) ei vasta HMS § 55 lg-st 1 tulenevale selguse ja üheselt mõistetavuse nõudele. Samas ei ole see saanud mõjutada lõpptulemust. Kohtu hinnangul on aukohus J.K.P Consult OÜ kaebuse põhjalikult läbi vaadanud/kontrollinud kõiki kaebaja väiteid. Kohus ei näe, et aukohus oleks jätnud mingid olulised asjaolud välja selgitamata või rikkunud mingeid muid aukohtumenetluse nõudeid selliselt, et sellest sai sõltuda asja otsustamine. Kui võrrelda kasvõi J.K.P Consult OÜ kaebusele lisatud dokumentide hulka (26 lisa) ja kolmandate isikute poolt aukohtule esitatud seletusele lisatud dokumentide hulka (49 lisa) ning arvestada asjaolu, et kaebaja ei ole konkreetselt välja toonud, mis tõendid jäid aukohtul kogumata või arvestamata ega midagi täiendavat ka kohtule esitanud, siis ainuüksi eelmärgitu lükkab ümber kaebaja väited aukohtu poolt HMS § 4 lg 1 ja § 6 (Kodukorra § 54 lg 5) nõuete rikkumisest. Mis puudutab väidetavat ärakuulamisõiguse 10 rikkumist, siis sellega tuli kaebaja välja alles kohtumenetluse hilisemas etapis. Kodukorra §-st 52 nähtub, et aukohtumenetlus võib olla nii suuline kui kirjalik, antud asi otsustati materjalide üksikasjalikkust ja suurt mahtu arvestades lahendada kirjalikus menetluses. Samas ei ole kaebaja vaielnud vastu vastustaja väitele, et aukohus saatis advokaatide vastuse kaebajale, kuid kaebaja ei reageerinud, ei esitanud selle peale omapoolseid täpsustavaid seisukohti, mistõttu on kohtu arvates alusetu rääkida ärakuulamisõiguse rikkumisest. 8. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 8 kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb J.K.P Consult OÜ (likvideerimisel) kaebus rahuldamata. Vastustaja Eesti Advokatuur ega kolmandad isikud Aivar Pilv, Merit Helm, Britta Oltjer ja Kairi Tuulmägi ei ole omapoolset menetluskulude nõuet esitanud. Seega kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda ning kohtul puudub vajadus hinnata kaebaja menetluskulude suuruse põhjendatust ja kandmise tõendatust. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo Kohtunik 11