Obsah (6)

§ 657§ 538§ 539§ 535§ 218§ 172

2-16-642 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Gaida Kivinurm ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 7. november 2016. a, Tallinn Kohtuasja number 2-16-642 Kohtuasi

§ 657

lg 1 p 2 alusel koosmõjus

§-ga 659 tühistada puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja osas. Selles osas teeb ringkonnakohus uue määruse. Samuti tuleb

§ 657

lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus

§-ga 659 osaliselt muuta maakohtu määruse põhjendusi. Muus osas ei anna määruskaebus alust maakohtu määrust tühistada.

1. Maakohus leidis asjas õigesti, et isiku saab paigutada SHS § 105 lg 1 järgi tema nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama, kui on täidetud kõik nimetatud sättes sisalduvad tingimused, sh 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama ja 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik.
2. Asjas esitatud eksperdiarvamuste alusel tuvastas maakohus, et puudutatud isikul I on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (SHS § 105 lg 1 p 1). Nimetatud asjaolu on tõendatud eksperdi arvamustega. Nii
3. novembril 2015 asjas koostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 15-54, kui ka
4. aprilli
5. a akti nr 16-14 kohaselt põeb puudutatud isik I püsikululist paranoidset skisofreeniat, mis kestvalt piirab oluliselt tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik I ei ole seda ka vaidlustanud.
6. Samuti tuvastas maakohus, et puudutatud isik I on haiguse tõttu ilma ravi ja tugevdatud järelevalveta ohtlik endale ja teistele (SHS § 105 lg 1 p 2). Riigikohus on juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et isiku ohtlikkust enda või teiste isikute elule, tervisel või julgeolekule tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite järgi, sh võib isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohtlikkuses (nt kalduvuses vägivallale või suitsiidile) ning ohtlikkust tuleb hinnata lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. Seejuures on eksperdi arvamus vaid üks tõenditest, mida kohus peab koosmõjus teiste tõenditega hindama (vt Riigikohtu
7. veebruari
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39;
9. aprilli
10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14;
11. oktoobri
12. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-07, p 13;
13. oktoobri
14. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11). 5 Praeguses asjas kinnitavad puudutatud isiku I ohtlikkust eelkõige asjas kogutud eksperdiarvamused, millega haakuvad ka avaldaja ja puudutatud isiku II seletused. Eksperdi
15. aprilli
16. a arvamuse kohaselt on puudutatud isikul I järjest sagenenud luulumõtetest tingitud psühhoosi ägenemised, mille käigus muutub puudutatud isik I impulsiivseks ja agressiivseks. Puudutatud isiku I ohtlikkus väljendub eksperdi arvamuse kohaselt eelkõige selles, et psühhoosi ägenedes on ta agressiivne ja ähvardav teiste isikute (eelkõige lähedaste) suhtes ning ta provotseerib ka vägivalda enda suhtes. Puudutatud isiku I impulsiivsust ja agressiivsust kinnitavad ka avaldaja ja puudutatud isiku II seletused. Eksperdi arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul I mõõdukas risk vägivaldseks käitumiseks. Arvestades eksperdiarvamuses välja toodud puudutatud isiku I psüühilist seisundit ja luulumõtteid, sh puudutatud isiku I ringkonnakohtule
17. oktoobril 2016 saadetud kirja, millest nähtub, et puudutatud isik I luulumõtted on sellised, mille ajel ta võib panna end ohtlikku olukorda või asuda teisi ohustama, on kolleegiumi hinnangul reaalne oht, et tulenevalt puudutatud isiku I impulsiivsusest ja agressiivsusest muutub puudutatud isik I oma luulumõtete ajel ohtlikuks endale või teistele. Nii ekspert kui ka avaldaja ja puudutatud isik II on esile toonud, et puudutatud isik I on vajanud viimastel aastatel korduvalt psühhiaatrilist sundravi, kuid tahtevastase ravi lõppedes on ravi katkenud, mistõttu on puudutatud isiku I psüühiline seisund pidevalt püsikululiselt halvenenud. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et puudutatud isik I ohustab ravi katkestades ka enda tervist. Kolleegiumi hinnangul ei anna küll ainuüksi asjaolu, et isik jätab kinnisesse asutusse paigutamata jätmise korral ravi pooleli, veel alust isikut kinnisesse asutusse paigutada, kuid praeguses asjas tuleb seda arvestada koosmõjus isiku impulsiivsuse ja agressiivsusega ravi katkestamise korral. Seega on praegusel juhul ka ravi katkestamine üks tegur, mis vallandab isiku ohtlikkuse. Maakohus on puudutatud isiku I ohtlikkust põhjendanud lisaks ka sellega, et puudutatud isik tekitab seadmeid käideldes ohtlikke olukordi ning purustab asju. Maakohus järeldas seda
18. a oktoobris toimunud juhtumist, kus puudutatud isik I elas paar nädalat omaette talle kaasomandina kuuluvas elamus, kus ta asus elamus asuvaid esemeid ja mööblit välja viskama ja põletama ning raius läbi elektrikaablid. Kolleegiumi hinnangul ei anna ainuüksi esemete lõhkumine veel alust pidada isikut ohtlikuks endale või teistele, kuid koosmõjus puudutatud isiku I piiratud arusaamisvõimega on puudutatud isik I neid tegusid tehes pannud end eluohtlikku olukorda. Arvestades puudutatud isiku I psüühilist seisundit ei ole alust arvata, et ta mõistaks oma tegude tagajärgi, mistõttu on alust arvata, et ta paneb ka tulevikus end sarnastesse ohuolukordadesse ning võib ohustada oma tegudega ka teisi. Puudutatud isiku I ohtlikkust kinnitab ka asjaolu, et praeguse kohtuasja menetluse ajal on puudutatud isik I psüühilise seisundi halvenemise tõttu paigutatud kaks korda maksimumtähtajaks psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile, sh kestis kaevatud maakohtu määruse tegemise ajal veel viimati määratud tahtevastane ravi SA PERH Psühhiaatriakliinikus. Ka ringkonnakohtu järelepärimise peale
19. oktoobril 2016 esitatud arvamuses leidis SA PERH Psühhiaatriakliiniku juhataja, et arvestades puudutatud isiku I varasemat käitumist, psüühikahäire iseloomu, puudulikku haiguskriitikat ning halba ravisoostumust, esineb puudutatud isikul I kõrge risk muutuda ohtlikuks, kuid täpselt ei ole võimalik hinnata puudutatud isiku I ohtlikkust pärast tahtevaastase ravi lõppemist
20. oktoobril
21. 6 AS Hoolekandeteenused Valkla Kodu, kus puudutatud isik I menetluse ajal alates
22. oktoobrist 2016 esialgse õiguskaitse korras tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibib, vanemtegevusjuhendaja leidis oma
23. oktoobri
24. a arvamuses, et kontrollitud keskkonnas ja järelevalve all ravimeid võttes ei ole puudutatud isik I muutunud veel endale ega teistele ohtlikuks, kuid eelmisel korral oli märgata paari nädala jooksul tema sisemise pinge tõusu, agressiivset ja üha ähvardavamat hoiakut ja kõnet teiste suhtes, mis päädis puudutatud isiku I hospitaliseerimisega. Ülaltoodut arvestades on kolleegiumi hinnangul asjas tõendatud, et puudutatud isik I on abinõude kohaldamata jätmise korral ohtlik endale ja teistele.
25. Puudutatud isiku I ohtlikkuse pärssimiseks palus avaldaja paigutada puudutatud isiku I tema nõusolekuta tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Maakohus leidis, et puudutatud isiku I ennast ja teisi kahjustava käitumise riski vähendamiseks vajab puudutatud isik I tugevalt kontrollitud keskkonda, mistõttu tuleb isik paigutada tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele, st muud abinõud ei taga isiku ohutust endale ja teistele. Kolleegium nõustub maakohtuga, et muude meetmete kohaldamine ei ole puudutatud isiku I ohtlikkuse vähendamiseks küllaldased. Ka ekspert on
26. aprilli
27. a arvamuses leidnud, et muude abinõude kohaldamine ei ole võimalik, sest varasemad meetmed (ravi üldistel alusel, sotsiaalhoolekandeteenused, lähedaste abi ja toetus) ei ole puudutatud isiku I psüühilisest seisundist tuleneva puuduliku kriitikavõime ja vähese koostöövalmiduse tõttu olnud piisavad. Kolleegium leiab lisaks, et asjaolu, et puudutatud isik I on varem korduvalt vajanud psühhiaatrilist haiglaravi, sh tahtevastase ravi kohaldamist kaks korda ka praeguse menetluse ajal, samuti see, et puudutatud isiku I haigushood on sagenenud ning süvenenud, annavad alust arvata, et muude, s.o leebemate meetmete kohaldamine ei oleks puudutatud isiku I seisundit arvestades kuidagi küllaldane ega aitaks vähendada puudutatud isiku I ohtlikkust (ShS § 105 lg 1 p 3). Nimetatud meetme põhjendatust ja vajalikkust kinnitavad ka ringkonnakohtu kogutud SA PERH Psühhiaatriakliiniku juhataja
28. oktoobri
29. a arvamus ja AS Hoolekandeteenused Valkla Kodu vanemtegevusjuhendaja
30. oktoobri
31. a arvamus.
32. Ülaltoodut arvestades leidis maakohus õigesti, et puudutatud isik I vajab paigutamist tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Maakohus on aga eksinud puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja määramisel. Selles osas on määruskaebus osaliselt põhjendatud.

§ 538lg 2 ja Sh

S § 105 lg 5 järgi ei või kohus paigutada isikut kinnisesse asutusse kauemaks kui üheks aastaks arvates määruse tegemisest. Viidatud sätete järgi on tähtaja algus seatud sõltuvusse määruse tegemisest, kuid seaduses ei ole täpsustatud, millise määruse tegemisest. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus isik on esmalt paigutatud kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras ja selle tähtaja möödumiseks ei ole kinnisesse asutusse paigutamise tingimused ära langenud, saab kohus paigutada isiku kinnisesse asutusse kuni üheks aastaks arvates ajast, mil kohus tegi esialgse õiguskaitse määruse, ning seda ka siis, kui kohus menetles esialgse õiguskaitse kohaldamist erineva tsiviilasjana. Kui aga esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise järel ei ole vahetult vajadust paigutada isikut kinnisesse asutusse, kuid see vajadus tekib hiljem, tuleb kinnisesse asutusse 7 paigutamise tähtaega lugeda alates kinnisess asutusse paigutamise määruse tegemisest (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-16, p 13). Eeltoodust järeldab kolleegium, et kui isik on kohtumenetluse ajal kas samas asjas tehtud esialgse õiguskaitse määruse või ka teises tsiviilasjas tehtud esialgse või lõpliku määruse alusel paigutatud kinnisesse asutusse, olgu siis tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile või nõusolekuta tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele, tuleb kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega hakata lugema selle määruse tegemisest, mille alusel isik esimest korda kinnisesse asutusse paigutati, kui isiku kinnisesse asutusse paigutamine kohtumääruse alusel on olnud pidev. Praegusel juhul nähtub kohtuinfosüsteemi andmetest, et puudutatud isik I on olnud kohtumenetluse ajal erinevates kohtumenetlustes korduvalt kinnisesse asutusse paigutatud. Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a määruse alusel paigutati puudutatud isiku I esialgse õiguskaitse korras 40 päevaks ja seejärel Harju Maakohtu
5. novembri
6. a määrusega kolmeks kuuks tahtevastase ravi osutamiseks kuni
7. veebruarini 2016 psühhiaatriahaiglasse (tsiviilasi nr 2-15-15334). Harju Maakohtu
8. jaanuari
9. a määrusega praeguses tsiviilasjas otsustati lõpplahendiga paigutada puudutatud isik I üheks aastaks tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele, kuid Tallinna Ringkonnakohus tühistas
10. märtsi
11. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vahepealsel ajal viibis puudutatud isik I Valkla Kodus tavaosakonnas. Harju Maakohtu
12. märtsi
13. a määrusega paigutati puudutatud isik I esialgse õiguskaitse korras praeguses asjas kuni
14. aprillini 2016 tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Samal päeval, s.o
15. aprillil 2016 tegi Harju Maakohus asjas lõpplahendi, millega otsustas paigutada puudutatud isiku I aastaks tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
16. juuni
17. a määrusega ka selle kohtumääruse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Harju Maakohus paigutas
18. juuni
19. a määrusega puudutatud isiku I esialgse õiguskaitse korras kümneks päevaks alates ringkonnakohtu määruse jõustumisest (
20. juunil 2016) tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele, s.o kuni
21. augustini
22. Harju Maakohtu
23. septembri
24. a määrusega otsustati paigutada puudutatud isik I taas üheks aastaks tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele (vaidlustatud kohtumäärus). Lisaks eelnevale menetluse käigule on puudutatud isik II olnud paralleelselt paigutatud kinnisesse asutusse ka teises kohtuasjas. Viibides praeguse kohtumenetluse ajal Valkla Kodus halvenes puudutatud isiku I terviseseisund ning ta vajas taas haiglaravi, mistõttu ta
25. mail 2016 hospitaliseeriti. Harju Maakohtu
26. mai
27. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-8401 paigutati puudutatud isik I esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile ning Harju Maakohtu
28. juuli
29. a määrusega tahtest olenematule ravile tähtajaga kolm kuud, s.o kuni
30. oktoobrini
31. Alates
32. oktoobrist 2016 kuni praeguseni viibib puudutatud isik Harju Maakohtu
33. oktoobri
34. a esialgse õiguskaitse määruse alusel nõusolekuta tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsel erihooldusteenusel kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni. Eelnevast nähtub, et puudutatud isik I on olnud katkematult erinevate kohtumääruste alusel paigutatud kinnisesse asutusse alates Harju Maakohtu
35. mai
36. a määruse tegemisest, mistõttu saab

§ 538lg 2 ja Sh

S § 105 lg 5 järgi paigutada puudutatud isiku I 8 tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele mitte kauemaks kui üheks aastaks alates maakohtu

1. mai
2. a kohtumääruse tegemisest. Arvestades puudutatud isiku I seisundit on kolleegiumi hinnangul põhjendatud paigutada puudutatud isik I tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele üheks aastaks, s.o kuni
3. maini
4. Puudutatud isiku I ohtlikkuse püsimise korral saab kohus

§ 539

¹ järgi avalduse alusel isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendada. Kolleegiumi hinnangul on puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamine maakohtu määruse tegemise ajast arvates lühemaks kui maksimumtähtajaks põhjendatud ka seetõttu, et praeguse asja menetlus on maakohtu tehtud asja lahendavate määruste korduva tühistamise tõttu kestnud väga kaua ning asjas on viimane eksperdi arvamus koostatud

1. arpillil
3. Vastuseks määruskaebuse esitaja väidetele, mis puudutavad menetlusnormide rikkumist maakohtus, märgib kolleegium järgmist. Asjaolu, et maakohus kordas määruse põhjendustes muu hulgas tsiviilasjas nr 2-15-15334 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostanud ekspert VS poolt tehtud järeldusi, ei muuda kaevatava kohtulahendi lõppjäreldusi ebaõigeks. Kuna aga nimetatud eksperdiarvamust toimikumaterjalide hulgas ei ole, jätab kolleegium selle tõendi asja lahendamisel arvestamata. Õige ei ole puudutatud isiku I arusaam, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui määras puudutatud isikule I riigi õigusabi korras esindaja.

§ 535

lg 1 järgi määrab kohus kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei esinda juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama

§ 218nõuetele.

23.

§ 172

lg 3 alusel tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta täielikult riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 9