← Eesti

1-15-10843/33

Obsah (16)§ 126§ 185§ 180§ 175§ 179§§ 7§ 339§ 3051§ 312§ 61§ 6§ 63§ 340§ 306§ 45§ 337

1-15-10843 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24.augustil 2016.a Tallinn Kohtuasja number 1-15-10843 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Tali, liikmed

§ 126lg 3 p 4 hävitamise osas.

Teha selles osas uus otsus, millega tagastada kohtuotsuse jõustumisel Mihhail Konstantinovile must nokamüts. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Mihhail Konstantinovi kaitsja Rünno Roosmaa riigi õigusabi eest makstud tasu 262 (kakssada kuuskümmend kaks) eurot 8 senti jätta riigi kanda

§ 185lg 1 alusel.

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Pärnu Maakohtu kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati Mihhail Konstantinov süüdi KarS § 266 lg 2 p 1, § 141 lg 2 p 6-§ 25 lg 2 järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel mõisteti karistuseks vangistus 8 aastat. Samuti tunnistati Mihhail Konstantinov süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 2 kuud. Süüdi tunnistati Mihhail Konstantinov KarS § 3314 järgi ning mõisteti karistuseks vangistus 4 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ning mõisteti liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti 3 päeva karistusaja hulka ja karistusaja algust alates 16.10.2015.a. Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud karistuse ärakandmisel. Sama otsusega lahendati asitõenditega seonduv - CD-plaat Häirekeskuse kõnesalvestisega – jätta

§ 126lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; must nokamüts, mis on hoiul Politseija Piirivalveameti asitõendite hoidlas – Kar

S § 83 alusel konfiskeerida ning

§ 126lg 3 p 4 alusel hävitada.

Välja mõisteti

§ 180

lg 1 alusel Mihhail Konstantinovilt menetluskulud riigi tuludesse

§ 175lg 1 p 3 alusel riiklikul ekspertiisiasutusel (aktid nr 15E-GE1490, nr 15ELä

I0055 ja nr 15E-LäI0053) tekkinud kulu 681 eurot,

§ 175

lg 1 p 4 alusel kaitsja tasu summas 1 152 eurot riigi õigusabi korras määratud kaitsja osalemise eest kriminaalasja menetluses ning

§ 179lg 1 p 1 alusel sundraha 1 075 eurot, kokku 2 908 eurot.

2. Mihhail Konstantinovit süüdistatakse selles, et ta tungis 11.10.2015.a kella 21.30 ja 22.00 vahelisel ajal ebaseaduslikult valdaja tahte vastaselt köögiakna lahti lükkamise teel sisse Pärnu linnas XXX asuvasse elamiseks kasutatavasse LT-le kuuluvasse korterisse. Samuti süüdistatakse Mihhail Konstantinovit selles, et tema olles isik, kes on varem toime pannud vägistamise, 11.10.2015.a kella 21.30 ja 22.30 vahelisel ajal, olles ebaseaduslikult valdaja tahte vastaselt tunginud köögiakna kaudu Pärnu linnas XXX kööki, ütles pesemiseks alakeha paljaks võtnud LT-le (ik XXXXXXXXXXX), et ta tuleb aitab teda pesta, misjärel võttis kätega LT-l ümbert kinni ning lükkas LT magamistoa suunas. LT haaras parema käega uksepiidast kinni, kuid ei suutnud ennast uksepiidast kinni hoida, mistõttu Mihhail Konstantinovil õnnestus lükata LT magamistuppa. Magamistoas Mihhail Konstantinov tõukas LT voodile selili asendisse. Seejärel Mihhail Konstantinov tegi endal püksiluku lahti ning tuli LT peale. LT hakkas appi hüüdma, mille peale Mihhail Konstantinov pani ühe käe LT suu peale, et tema appi hüüdeid vaigistada ja teise käega tõstis LT jalgu üles ning seejärel tuli LTle jalge vahelt LT-le peale, misjärel üritas suruda enda suguelundit LT tahte vastaselt LT tuppe, kuid tegu jäi lõpule viimata Mihhail Konstantinovi tahtest mitteolenevatel põhjustel, kuna Mihhail Konstantinovi suguelund ei olnud piisavalt erektsioonis. LT jätkas appi hüüdmist, ütles Mihhail Konstantinovile, et temal on valus ja palus, et Mihhail Konstantinov 2

(11)ei teeks. Samuti osutas LT Mihhail Konstantinovile füüsilist vastupanu, mille käigus küünistas Mihhail Konstantinovit kätega näost. LT vastupanu maha surumiseks Mihhail Konstantinov haaras voodi pealt padja ning surus selle LT-le suu peale, takistades LT-l hingamist. Vahepeal võttis Mihhail Konstantinov padja LT suu pealt ära ning kägistas LT kätega kaelast. Seejärel Mihhail Konstantinov jätkas korduvalt LT padjaga lämmatamist. Kuna LT oli veendunud, et Mihhail Konstantinov tahab teda tappa, teeskles ta lämbumist ning pani silmad kinni ja lasi käed lõdvaks. Selle peale Mihhail Konstantinov hakkas LT raputama ja lõi kätega vastu põski. LT avas silmad ning lubas helistada politseisse, mille peale Mihhail Konstantinov tõusis püsti, võttis magamistoast voodi kõrval paiknevalt laualt LT mobiiltelefoni ning läks sellega kööki, kus peitis mobiiltelefoni köögikappi, et LT ei saaks abi kutsuda, misjärel lahkus korterist. Füüsilise vägivallaga põhjustas Mihhail Konstantinov LTle füüsilist valu, hingamistakistuse ning hematoomi kaela paremal küljel. Eelkirjeldatud tegevusega pani Mihhail Konstantinov toime KarS § 266 lg 2 p 1 ja KarS § 141 lg 2 p 6 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, s.o valdaja tahte vastaselt elamiseks kasutatavasse ruumi ebaseadusliku tungimise ja inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise katse isiku poolt, kes on varem toime pannud KarS 9.peatükis
  1. jaos sätestatud kuriteo. Samuti süüdistatakse Mihhail Konstantinovi selles, et tema, olles allutatud Tartu Ringkonnakohtu 31.01.2014.a määruse alusel peale vangistuse kandmise lõppu karistusjärgsele käitumiskontrollile pikkusega 2 aastat ja olles kohustatud Pärnu Maakohtu 09.06.2014.a määruse alusel käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume, rikkus nimetatud kohustust kuritahtlikult järgmiselt: 13.01.2015.a. ilmus Mihhail Konstantinov Pärnu kriminaalhooldusosakonda joobnuna, joobe suuruseks fikseeriti 0,208 mg/l kohta; 09.02.2015.a kell 17:15 kontrollis Pärnu Pikk 18 Mihhail Konstantinovi alkoholijoovet Lääne Prefektuuri patrullpolitseinik VT indikaatorvahendi Alcoquant 6020 nr A
  2. Mihhail Konstantinov keeldus indikaatorvahendisse puhumast ja joove tuvastati joobeseisundile viitavatele tunnuste kirjeldamise protokolliga; 03.05.2015.a kell 16:47 kontrollis Pärnu Pikk 18 Mihhail Konstantinovi alkoholijoovet Lääne Prefektuuri avariipolitseinik ER indikaatorvahendi Alcoquant 6020 nr A
  3. Mihhail Konstantinov keeldus indikaatorvahendisse puhumast ja joove tuvastati joobeseisundile viitavatele tunnuste kirjeldamise protokolliga; 08.09.2015.a kell 18.29 kontrollis Pärnu Pikk 18 Mihhail Konstantinovi alkoholijoovet Lääne Prefektuuri patrullpolitseinik TL indikaatorvahendiga Mercury Nordic, nr
  4. Joobe suuruseks fikseeriti 0,671 mg/l kohta. Oma sellise tegevusega pani Mihhail Konstantinov toime KarS § 3314 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o karistusjärgse käitumiskontrolli kohustuste rikkumine. Samuti süüdistatakse Mihhail Konstantinovi selles, et tema, olles isikuks, kes on 25.05.2015.a ja 27.08.2015.a toime pannud väheolulise varavastase süüteo, 08.09.2015.a kella 16:05 paiku võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil aadressilt XXX Pärnu linn avatud ukse kaudu sisenedes neljandast trepikojast KP-le kuuluva lukustamata jalgratta ,,Marine“ väärtusega 600 eurot. Oma sellise tegevusega pani Mihhail Konstantinov toime KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o süstemaatilise võõra vallasvara äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil.
  5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Mihhail Konstantinovi kaitsja Rünno Roosmaa. KarS § 3314 järgi süüdimõistmise ja karistamise osas ei ole kaitsja otsust vaidlustanud. 3
(11)Apellant taotleb tühistada 09.04.2016.a. Pärnu Maakohtu otsus Mihhail Konstantinov’i süüditunnistamises KarS §-de 266 lg 2 p 1, 141 lg 2 p 6-25 lg 2, 199 lg 2 p 9 järgi ja karistamises ning mõista Mihhail Konstantinovi õigeks ja vabastada vahi alt. 3.1 Süüdistus KarS §§ 266 lg 2 p 1 ja 141 lg 2 p 6 – 25 lg 2 järgi otsuse lehel 7 ülalt kolmandas lõigus viitab kohus vastuolule tunnistajate ja kannatanu ütlustes väidetava kuriteo toimepanemise aja suhtes. On selge, et kui süüdistatav lahkus seltskonnast kella ühe-kahe ajal öösel, mida kinnitavad tunnistajad AT ja SP, siis ei saanud ta viibida eelmisel õhtul ajavahemikul 21.30-22.00 kannatanu LT’i XXX asuvas korteris. Samas kohus märgib, et usutavamad on kannatanu ütlused, sest haakuvad muude tõenditega, milledest peale erinevate tunnistajate ütluste on viide kannatanu magamistoast laua ja voodi vahelt põrandalt leitud musta värvi nokamütsi kui asitõendi vaatlusprotokollile. Sellelt mütsilt leitud DNA profiil on kokkulangev süüdistatava DNA profiiliga. Esitatud faktist on kohus järeldanud, et süüdistatav pidi olema viibinud kannatanu korteris 11.10.2015.a (otsuse lk 8). Kaitsja sellise kohtu järeldusega ei nõustu, pidades loogilisemaks järeldust, et maksimaalselt võib käsitletav tõend kinnitada seda, et Mihhail Konstantinov on viibinud kannatanu korteris, aga see viibimine võis olla samuti mõnel teisel ajal kui 11.10.2016.a. Pealegi on kannatanu ise kinnitanud, et süüdistatav käinud tema kutsel tema korteris talle abiks (06.04.2016.a. ist. prot. lk 2 ülal). Nii kannatanul kui süüdistataval fikseeritud vigastused viitavad neile endile ning nende omavaheline isikuline seos on üksnes kohtu järeldus. Peale süüdistatava lauseitava seisukoha toetamist tegi kaitsja kohtus möönduse puhuks, kui kohus loeb käsitletavas osas süüdistuse põhjendatuks ja viitas KarS § 40 lg 1. Kohus on seda seisukohta käsitlenud otsuse lk 9 ja leidnud, et vägistamiskuritegu jäi siiski katse staadiumisse ja seda kannatanu käitumisest tingituna. Apellant juhib siinjuures tähelepanu kannatanu tunnistusele kohtus 06.04.2016.a. ist. prot. lk.2 kus kannatanu kinnitas … siis tegin silmad lahti ja siis kargas ta sealt voodist üles, võttis mu telefoni ära ja läks minema ühesõnaga … (alt read 8-9). Seega polnud sugugi nii nagu on kohus järeldanud, et tegu jäi lõpule viimata kannatanu vastupanu tõttu. Apellant küsis kohtus kannatanult, kas siis, kui too poleks rabelnud ja karjunud, saanuks vägistaja temaga vahekorda astuda, ja kannatanu vastus oli …võib-olla (lk 3) koos vastavate põhjendustega. Apellant tegi kohtus samuti möönduse eluruumi tahtevastase sisenemise puhuks ja viitas asjaolule, et akna Mihhail Konstantinovile avas ikkagi kannatanu ise. 3.2 Süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 järgi - apellandi arvates puuduvad siin igasugused tõendid Mihhail Konstantinovi süü kinnitamiseks ratta varguses ning süüdistatava versioon ratta leidmisest ei ole mitte millegagi kummutatud. Pealegi asub Uulu küla, kus süüdistatav 08.09.2015.a’l kell 17.35 kinni peeti Pärnust ~ 18 km kaugusel ja on vähetõenäoline, et rattavaras sõidaks mööda peateidpidi Pärnu linnast välja, riskides vahelejäämisega. Apellant leiab, et järelduste tegemisel on kohus liialt lähtunud süüdistatava poolt minevikus tehtust (karistustest ning otsustuse langetamisel vastuoluliste tõendite puhul hinnanud jäävad kahtlused mitte süüdistatava kasuks, vaid kahjuks,

§§ 7lg 3 ja 339 lg 1 p 12).

Märgitud osas puuduvad otsusest piisavad põhjendused (

§ 339lg 1 p 7).

4. Ringkonnakohtu istungil kaitsja jäi apellatsioonis toodu juurde. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni ja taotles kohtuotsuse tühistamist apellatsioonis toodud motiividel. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 4

(11)5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, süüdistatava kaitsja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha apellandi apellatsioonis toodule, millega kokkuvõtvalt on maakohus rikkunud

§ 339lg 1 p 7, § 339 lg 1 p 12 sätteid.

Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamise kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-163-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav

§ 339lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes.

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena".

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312

) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). Kaitsja apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata. Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuste põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. Kohtukolleegium leiab üheselt, et ainetu on apellandi väide, et maakohus on rikkunud

§ 339lg 1 p 12 sätteid.

Riigikohtu Üldkogu on oma lahendis 3-1-2-1-00 asunud seisukohale, et isikule, kelle tegudele hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus realiseerida Põhiseaduse §-s 24 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, õigus kaitsja abile, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6

(3a),
(3b),
(3c),
(3d)ja
(3e)sätestatud õigusi. Kui kohtualune ei saa omi õigusi tõhusalt kaitsta, võib sellel olla kumulatiivne toime, mistõttu kohtulik arutamine võib tervikuna osutuda ebaõiglaseks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 1 p 12 mõttes.

Käesolevas asjas on süüdistatav Mihhail Konstantinov olnud maakohtus oma kohtuasja arutamise juures, saanud esitada tõendeid ja taotlusi ning anda ütlusi, seega saanud kaitsta oma õigusi tõhusalt. Tal on olnud tagatud kaitsja abi, saada teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alustest ning kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt. Käesolevas asjas oli loetletud õiguste kasutamine süüdistataval täiel määral võimalik, s.h 5

(11)Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6
(3a),
(3b),
(3c),
(3d)ja
(3e)sätestatud õigused. Maakohtus toimunud kohtulik arutamine on olnud terviklikult õiglane. 5.2 Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja tema õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 266 lg 2 p 1, § 141 lg 2 p 6 – § 25 lg 2 ja KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et apellant ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvad tõendid usaldusväärseks. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Maakohus on põhjalikult iga kuritegu eraldi analüüsinud ja põhjendanud ning andnud kohtuistungil vahetult uuritud tõenditele hinnangu. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  3. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja Mihhail Konstantinovi suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks temale esitatud süüdistustes KarS § 266 lg 2 p 1, § 141 lg 2 p 6 – § 25 lg 2 ja KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Maakohus on vastavalt

§ 61

lg 2 hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ning tõendite kogumile, eelkõige just tõenditele hinnangu andmise tulemina, on kohus jõudnud veendumusele, et süüdistused KarS § 266 lg 2 p 1, § 141 lg 2 p 6 – § 25 lg 2 ja KarS § 199 lg 2 p 9 järgi on põhjendatud, tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud tõendatud, mis omakorda andiski kohtule aluse Mihhail Konstantinovi suhtes süüdimõistva otsuse tegemiseks temale inkrimineeritud kuritegudes. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 6

(11)342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.
  1. Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatavale Mihhail Konstantinovile inkrimineeritud kuriteo KarS § 199 lg 2 p 9 osas on maakohus süüdistatava Mihhail Konstantinovi mõistnud süüdi üksnes elulise usutavuse ja oletuste põhjal ning et süüdistatava süüditunnistamine KarS § 199 lg 2 p 9 järgi on põhjendamatu. Apellant on jätnut tähelepanuta asjaolu, et maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat otsust elulisele usutavusele, vaid maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil uuritud tõendite kogumile, milleks on nii kannatanu KP ütlused ja tunnistaja TL ütlused ning teised kogutud kirjalikud tõendid. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei tugine oletustel, vaid tugineb asjaoludel, mille kohus on tunnistanud tõendatuks. Samas puudub apellatsioonis põhjendused, miks tuleb kaitseväiteid kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui süüdistus versiooni. Maakohus on hinnanud Mihhail Konstantinovi süüd KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siis õiguslikke minetusi. Samas ei ole kaitsja viidanud apellatsioonis konkreetsetele tõenditele, mis kummutaks maakohtu otsuses toodud järeldused ja kinnitaks apellatsioonis toodud versiooni. Apellatsioonis toodud põhjendus, et süüdistatav leidis jalgratta, ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks, kuivõrd apellatsioonis puuduvad viited konkreetsetele tõenditele, mis kinnitaksid just kaitsja versiooni toimunust. Seejuures on kaitsja jätnud tähelepanuta, et maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava Mihhail Konstantinovi väiteid, versiooni ja kaitsja tõstatatud kahtlusi (lk 209), millega kolleegium täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Nii on maakohus põhjendanud, millega on ümberlükatud süüdistatava Mihhail Konstantinovi väited, andnud hinnangu tema ütluste usaldusväärsusele ning kontrollinud nende haakuvust teiste tõenditega. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et maakohus on hinnanud süüdistatava Mihhail Konstantinovi süüd temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning sellise tõendi puudumine, mis otseselt kinnitaks süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist vahetult, ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohus on analüüsinud põhjalikult kaitsja väiteid, versiooni ja tõstatatud kahtlusi ning üksikasjalikult andnud hinnangu milliste tõenditega on süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteos leidnud tõendamist (lk 207-209).
  2. Apellandi apellatsiooni osas KarS § 266 lg 2 p 1, § 141 lg 2 p 6 – § 25 lg 2 järgi märgib kolleegium järgmist. Kolleegium märgib, et

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus.

Senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustel. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi kannatanu LT ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu LT ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, on süüdistatava Mihhail Konstantinovi süü temale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 266 lg 2 p 1, § 141 lg 2 p 6 – § 25 lg 2 järgi leidnud tõendamist täies mahus. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kannatanu LT ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu. 7

(11)7.1 Kaitsja on märkinud apellatsioonis, et süüdistatav ei saanud viibida kannatanu korteris ajavahemikul kella 21.30-22.00 ajal, kuna lahkus seltskonnast kella ühe-kahe ajal. Seejuures ei ole apellant põhjendanud apellatsioonis, milline asjaolu välistab süüdistatava poolt toimepandu just kella 21.30 kuni 22.00 ajal, isegi kui nõustuda versiooniga, et süüdistatav lahkus seltskonnast kella ühe-kahe ajal. Samuti ei tulene tunnistajate AT ja SP ütlustest, et süüdistatav ei lahkunud kordagi korterist. Tunnistaja AT on andnud ütlusi, et korterist lahkuti tualetis käimisel ning tunnistaja SP andis ütlusi, et korterist käidi väljas suitsetamas, seega ei tulene tunnistajate AT ja SP ütlustest tõsikindlat fakti, et süüdistatav korterist üldse enne kella ühte-kahte ei väljunud ja ei saanud tegu panna toime kannatanu poolt märgitud kellaajal. Kolleegium asub seisukohale, et puudub alus arvata, et kannatanu LT ei tajunud tõendamiseseme asjaolusid objektiivselt, st kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kannatanu ei mäletaks toimunud asjaolusid. Seejuures on maakohus üksikasjalikult hinnanud (lk 201202) nii süüdistatava, kannatanu kui ka tunnistajate ütlusi ning kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Veel märgib kolleegium, et ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (RKKKo nr 3-1-1-32-05). Seega ei saa jätta tähelepanuta, et süüdistatava Mihhail Konstantinovi näol on tegemist isikuga, kes on varem süüdimõistetud vägistamises, s.h teo toimepanemise viis on sarnane (vägivallaga kannatanu voodisse viimine, padjaga lämmatamine jne). Lisaks on Riigikohus oma lahendites nt 3-1-1-47-98 märkinud, et isikut iseloomustavate andmetena tuleb käsitleda kõiki uuritavat isikut iseloomustavaid andmeid kogumis, sh ka seda, kuidas avaldusid tema isikuomadused kuriteo toimepanemisel. Seega tuleb isikut iseloomustavate andmete all silmas pidada nii kuriteo toimepanemisele eelnenud, selle ajal ning sellele järgnenud perioodil isiku käitumist iseloomustavaid andmeid. 7.2 Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et mütsi leidmine kannatanu korterist tõendab seda, et süüdistatav viibis kannatanu juures 11.10.2015.a. Kaitsja asub seisukohale, et ei ole välistatud, et müts sattus kannatanu korterisse mõnel teisel ajal, mitte 11.10.2015.a. Selline apellandi väide on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (

§ 7

lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitsetees, et müts võis sattuda kannatanu korterisse mõnel teisel ajal kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud 8

(11)tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Siinkohal tuleb kolleegiumil osundada kaitsja tähelepanu sellele, et ka süüdistatav ise on kinnitanud maakohtu istungil, et kandis 11.10.2015 nokamütsi, mis leiti hiljem XXX kannatanu magamistoast laua ja voodi vahelt põrandalt ning DNA ekspertiisiga on kinnitust leidnud, et nimetatud nokamütsilt leiti süüdistatava DNA-d (lk 202-203). 8. Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja

§ 7

lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

  1. Apellant märgib apellatsioonis, et isegi kui kohus loeb süüdistuse KarS § 141 lg 2 p 6-§ 25 lg 2 järgi põhjendatuks, on käesoleval juhul tegemist süüteokatsest loobumisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-25-07 märkinud, et vägivalla all tuleb KarS § 142 objektiivse koosseisu tunnusena mõista tegusid, mis on kirjeldatud KarS §-des 120
  2. Samas tuleb tähele panna, et KarS §-s 25 sätestatud süüteokatse regulatsioon laiendab eriosa koosseise selliselt, et karistatav ei ole mitte ainult vastava süüteo lõpuleviimine, vaid juba selle vahetu alustamine. Karistusseadustiku § 142 lg-s 1 sätestatud liitkoosseisulise süüteokoosseisu puhul tähendab see, et vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 kohaselt hetkest, kui toimepanija vastavalt oma teoplaanile alustab liitkoosseisus kirjeldatud mitmest osateost ühte. Juhul, kui selleks osateoks on vägivalla kasutamine piisab objektiivsest küljest sellest, kui toimepanija alustab kannatanule valu tekitada võivat kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes. Kriminaalkolleegium rõhutab siiski, et selline tegevus võib moodustada vägistamise katse KarS §-de 25 lg 2 ja 142 lg 1 mõttes üksnes juhul, kui subjektiivsest küljest on ühtlasi tuvastatud, et valu tekitamisele suunatud tegevus oli toimepanija ettekujutuse kohaselt kantud edasiste seksuaalset laadi toimingute läbiviimise eesmärgist. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et hinnates kannatanu ütlusi ja teisi tõendeid kogumis, siis on selgelt tuvastatav, et süüdistatava eesmärgiks oli realiseerida KarS § 141 lg 2 p 6 sätestatud süüteokoosseis. Samuti on üheselt leidnud tõendamist, et süüdistatav alustas süüteo toimepanemist (lk 204). Kolleegium nõustub kokkuvõtvalt maakohtuga (lk 204-205), et antud juhul ei ole tegemist loobumisega süüteokatsest, kuna süüteokatsest loobumine ei ole vabatahtlik süüteo lõpuleviimise võimatuse tõttu. Ka ei ole süüteokatsest loobumine vabatahtlik loobumise sunnituse tõttu. Antud juhul ei olnud täidetud KarS § 40 lg 3 vabatahtlikkuse mõlemad eeldused, s.o süüteo lõpuleviimise võimalikkus ja loobumine isiku tahtest sõltumatute asjaolude sunnita, mistõttu ei ole loobumine vaadeldav vabatahtlikuna.
  3. Mõistetud karistust pole eraldi apellatsioonis vaidlustatud. KarS § 266 lg 2 p 1 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 141 lg 2 p 6 näeb ette kuue kuni viieteistaastase vangistuse. KarS § 199 lg 2 p 9 näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. KarS § 3314 näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Maakohus on Mihhail Konstantinovit karistanud KarS § 266 lg 2 p 1, § 141 lg 2 p 6-§ 25 lg 2 järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel vangistusega 8 aastat. Seega on mõistetud karistus sanktsiooni alammäära lähedane. KarS § 199 lg 2 p 9 järgi on mõistetud karistuseks 2 kuud 9

(11)vangistust ja KarS § 3314 järgi mõistetud 4 kuud vangistust, mis mõlemad on sanktsiooni alammääras. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära ja- liigi valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära ja- liigi valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Liitkaristuse mõistmisel on maakohus lugenud kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, seega kohaldanud süüdistatavale kõige soodsamat liitkaristuse mõistmise põhimõtet. 11. Asitõendite osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, kuid

§ 340

lg 1 kohaselt teeb ringkonnakohus apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Väljuvalt apellatsiooni piiridest kolleegiumil tuleb märkida järgmist. Otsustades

§ 306

lg 1 p 13 kohaselt, kuidas toimida asitõenditega, peab kohus tuginema konkreetsele seaduslikule alusele ja otsustus peab olema õiguslikult ning faktiliselt põhistatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-51-13, p 8). Maakohus on otsuses märkinud, et must nokamüts, mis on hoiul Politsei- ja Piirivalveameti asitõendite hoidlas- KarS § 83 alusel konfiskeerida ning

§ 126lg 3 p 4 alusel hävitada.

Maakohus tuvastas, et müts kuulub süüdistatavale, kuid süüdistatav ei ole selle tagastamist taotlenud. Mütsi tagastamine süüdistatavale ei ole otstarbekas, kuna ta viibib kinnipidamisasutuses ja Tallinna Vangla kodukorra p 7.1.37 kohaselt on nokamüts vanglas keelatud ese, mistõttu puudub süüdistataval võimalus mütsi sihipäraselt kasutada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-51-13 märkinud, et

§ 126

lg 3 p 2 kohaselt tuleb asitõend üldjuhul tagastada omanikule või seaduslikule valdajale. See tähendab muu hulgas seda, et kohus ei saa otsuse tegemisel määrata

§ 126

lg 3 p 4 alusel hävitamisele asitõendit, mis ei kuulu riigile ja mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Vastupidise tõlgenduse korral riivataks ebaproportsionaalselt asitõendina ära võetud eseme omaniku omandipõhiõigust (põhiseaduse § 32). Kohtul puudub seaduslik alus anda riigile luba teisele isikule kuuluva vara hävitamiseks. Kohus saab kohtuotsuse tegemisel määrata asitõendi hävitamisele või ümbertöötamisele (

§ 126

lg 3 p 4) üksnes juhul, kui asitõendina ära võetud ese kuulub (hiljemalt otsuse täitmise ajaks) riigile või kui tegemist on peremehetu asjaga asjaõigusseaduse (AÕS) § 96 lg 3 mõttes (nt kui asja senine omanik on avaldanud tahet asja omandist loobuda). Eelmärgitu tähendab muu hulgas seda, et süüdistatava omandis oleva asitõendi võib kohtuotsuse tegemisel hävitamisele määrata vaid juhul, kui kohus ühtlasi selle eseme mõnel seaduses sätestatud alusel seniselt omanikult konfiskeerib. Näiteks on KarS § 83 lg-te 1 alusel võimalik konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahend, KarS § 83 lg 4 alusel aga vahend, aine või ese, mille omamiseks vajalik luba isikul puudub. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel läheb konfiskeeritud vara omandiõigus KarS § 85 lg 1 alusel automaatselt riigile üle, välja arvatud juhul, kui konfiskeerimisotsustus on ekslikult tehtud isiku suhtes, kes ei ole asja omanik (vt Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 53). Seega konfiskeerimisel läheb varem teisele isikule kuulunud asitõend üle riigi omandisse ja seetõttu võib kohus selle muude eelduste olemasolul ka

§ 126lg 3 p 4 alusel hävitamisele määrata.

Praeguses kriminaalasjas on üheselt tuvastamist leidnud, et must nokamüts kuulub Mihhail Konstantinovile. Maakohus ei tuvastanud Mihhail Konstantinovi tahet asja omandist loobuda. Samuti on tähelepanuväärne, et maakohtus ei küsitud süüdistatavalt kohtuistungil sellekohast seisukohta. Maakohus on nokamütsi konfiskeerinud KarS § 83 alusel, kuid maakohtu otsuses viitamine KarS §-le 83 ei ole käsitatav põhistusena 10

(11)ega põhine konkreetsel seaduslikul alusel, kuna süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti konfiskeerimine on ettenähtud erinevatel alustel, s.o KarS § 83 lg- tes 1, 2, 3 p 1-3, 31, 4, 5. Kolleegium asub üheselt seisukohale, et nokamütsi näol ei ole tegemist süüteo toimepanemise vahendi või vahetu objektiga, mistõttu ei ole konfiskeerimine toimunud maakohtus seaduslikul alusel. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites toodule (vt nr 3-1-1-14-14, 3-1-1-6514) on kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab, et ülaltoodud põhjustel on maakohus kõnealust musta nokamütsi hävitamisele määrates rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses, kuid mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

Kuivõrd süüdistatav Mihhail Konstantinov ei ole omandiõigusest loobunud ning tegemist ei ole süüteo toimepanemise vahendi või vahetu objektiga, tuleb Pärnu Maakohtu 19.aprilli 2016.a otsus Mihhail Konstantinovi suhtes tühistada osaliselt ja nimelt – musta nokamütsi– konfiskeerimise ning

§ 126lg 3 p 4 hävitamise osas.

Mihhail Konstantinovile tuleb tagastada kohtuotsuse jõustumisel must nokamüts

§ 126lg 3 p 2 alusel.

12.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

Kaitsja esitas taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Kaitsja taotles kohtuotsusega tutvumise, apellatsiooni koostamise, ettevalmistamise, istungil osalemise eest ja tasu sõidule kulutatud aja eest hüvitada temale koos käibemaksuga, kokku summas 286.08 eurot. Tasu arvestamine kohtuistungil osalemise eest toimub kohtuistungi protokollis märgitud istungi alguse ja lõpu kellaaegade järgi ning lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele summas 262.08 eurot, kuna kohtuistung toimus kella 10:02 kuni 10:29, mitte 10:00 kuni 10:45 nagu taotluses märgitud.

§ 185

lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337lg 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Ringkonnakohus tühistab Pärnu Maakohtu 19.aprilli 2016.a kohtuotsuse osaliselt, mistõttu käesoleval juhul kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. 13. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4; § 340 lg 2 p-st 6 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 19.aprilli 2016.a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Ivi Kesküla Urmas Reinola 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.