Obsah (4)

§ 74§ 83§ 54§ 73

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Gaida Kivinurm, Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-1

§ 74

lg 5 alusel pankrotitoimkonna liikmete kohustustest Tuve Ottsoni, Kristin Möldre, Heikki Saare ja Viktor Särgava. Pankrotitoimkonna poolt pankrotihalduri peale esitatud kaebuse jättis kohus rahuldamata, leides, et pankrotihaldurile toimkonna poolt tehtud etteheited ei olnud põhjendatud. 17.12.2015 toimus AS Süda Maja (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolek, mille päevakorrapunktis oli ka uute pankrotitoimkonna liikmete valimine seoses varasemate toimkonna liikmete vabastamisega kohtu poolt. 07.01.2016 jätkukoosolekul (17.12.2015 koosolek tuli peatada häälte üle tekkinud vaidluse tõttu) valitigi varasemalt kohtu poolt vabastatud endised toimkonna liikmed Viktor Särgava, Kristin Möldre ja Heikki Saar uuesti pankrotitoimkonna liikmeteks.

1. Hagejad on seisukohal, et kohtu poolt vabastatud ja võlausaldajate koosolekul uuesti valitud pankrotitoimkonna liikmed tegutsevad kitsa ringi võlausaldajate huvides, kellel on 3 häälteenamus ning ühtlasi takistavad pankrotihalduri normaalset ametitegevust pankrotimenetluses. Valitud pankrotitoimkonna liikmed ei tohiks osaleda pankrotitoimkonna töös. Kohtu poolt vabastatud isikute uuesti tagasivalimine pankrotitoimkonda on vastuolus seaduse, kehtiva 06.11.2015 määrusega tsiviilasjas nr 213-49776 ning võlausaldajate ühiste huvidega. Hageja II on seisukohal, et 07.01.2016 võlausaldajate üldkoosoleku otsus on tühine vastuolu tõttu heade kommetega, mis tuleneb sellest, et kõnealuse otsuse alusel valiti pankrotitoimkonda isikud, kes olid sealt vabastatud seadusest tulenevate kohustuste rikkumise tõttu. Kostja vastuväited
2. Kostja vaidles hagiavaldustele vastu ja palus jätta need rahuldamata. Hagejad ei ole esile toonud, et üldkoosoleku otsuse tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda. Samuti ei ole esile toodud ühtegi konkreetset seadust, millele vaidlusalune otsus ei vasta. Tagasivalitud isikute suhtes ei olnud seatud kohtu poolt keeldu tagasivalituks saada ning kohus ei saa teha pankrotimenetluses üldkoosolekule ettekirjutust, millisel viisil üldkoosolek hääletada tohib. Asjaolu, et kõnealused isikud valiti võlausaldajate poolt kostja uude toimkonda, on õiguspärane ega riku ühtegi seadust ega ka 06.11.2015 kohtumäärust tsiviilasjas nr 2-13-
3. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4. Harju Maakohus jättis 24.03.2016 otsusega hagid rahuldamata. Samuti jättis maakohus rahuldamata hageja I taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde Aktsiaselts KH Energia – Konsult poolt 18.02.2016 Riigikohtule esitatud määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 11.02.2016 määruse peale. Maakohus jättis menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda ning mõistis kummaltki hagejalt kostja kasuks välja 1183,20 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
5. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 38 lg 2 sätestab, et juriidilise isiku organi otsus on tühine, kui see on tagajärjena seaduses otse sätestatud või kui otsus on vastuolus heade kommetega või kui see rikub juriidilise isiku võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või kui selle vastuvõtmisel rikuti oluliselt selleks ettenähtud korda. Huvitatud isik saab otsuse tühisusele tugineda, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud.

§ 74

lg 5 sätestab, et võlausaldaja taotlusel või kohtu algatusel võib kohus vabastada pankrotitoimkonna liikme, kes ei tohi olla pankrotitoimkonna liige või kes on oma kohustusi rikkunud. Kohus võib pankrotitoimkonna liikme tema taotlusel vabastada, kui üldkoosolek on keeldunud oma vabastamist taotlenud pankrotitoimkonna liikme vabastamisest.

§ 74

lg 1 sätestab, et pankrotitoimkonna liikmeks võib olla teovõimeline füüsiline isik, kes on sõltumatu haldurist. Pankrotitoimkonna liikmeks ei või olla halduri lähikondne, samuti käesoleva seaduse § 57 lõikes 6 nimetatud isik. Kohus asus eeltoodud sätetest tulenevalt seisukohale, et seadus iseenesest ei keela valida pankrotitoimkonda isikut, kes on sealt eelnevalt vabastatud kohtu poolt. Pankrotitoimkonna liikmete kohtu poolt vabastamise aluseks on juba toime pandud rikkumised või asjaolude esinemine, millest tulenevalt ei saa isik pankrotitoimkonna liikmeks olla. Tegemist ei ole vastava õiguse isikult äravõtmisega etteulatuvalt määramata ajaks, st keelu kohaldamisega, sest seadus ei piira isiku tagasivalimist pankrotitoimkonda üksnes seetõttu, et isik on varasemalt kohtu poolt vabastatud pankrotitoimkonna tööst. Hageja I subjektiivne hinnang, et isikud võivad jätkata rikkumisi, ei saa olla aluseks sellele, et pidada otsust heade kommetega vastuolus olevaks. Kohus asus seisukohale, et võlausaldajate üldkoosoleku otsus ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega ning tsiviilasjas tuvastatud asjaoludest tulenevalt ei esine ka muid võlausaldajate üldkoosoleku otsuse tühisuse aluseid. 4

1. Hagejad leiavad, et vaidlusaluse otsuse kehtetus tuleneb sellest, et otsus on vastuolus seadusega (rikuti jõustunud kohtulahendit), samuti rikutakse sellega võlausaldajate ühiseid huve. Kohus märkis, et tsiviilasjas nr 2-13-49776 06.11.2015 tehtud kohtumääruse resolutsiooni punkt 2 sätestab: „Rahuldada OÜ Probus taotlus pankrotitoimkonna vabastamiseks ja vabastada pankrotitoimkonna liikme kohustustest Tuve Ottson, Kristin Möldre, Heikki Saar ja Viktor Särgava“. Viidatud määrusest ega selle resolutsioonist ei tulene nimetatud isikutele piiranguid tulevikus pankrotitoimkonda valimise kohta. Muu hulgas ei piira seadus isiku tagasivalimist pankrotitoimkonda üksnes seetõttu, et isik on varasemalt kohtu poolt vabastatud pankrotitoimkonna tööst. Antud juhul on isikute vabastamisel lähtutud toime pandud tegudest, mitte tulevikus võib-olla aset leidvatest tegudest. Seega ei ole alust asuda seisukohale, et isikute tagasivalimine tähendab tsiviilasjas nr 2-13-49776 06.11.2015 tehtud kohtumääruse mittetäitmist.
2. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud otsuse seadusega vastuolu tuletada sellisest tõlgendusest, et kuivõrd isikud on kohtu poolt vabastatud pankrotitoimkonna liikme kohalt, siis tingimata jätkavad isikud oma kohustuste rikkumist ja nende tagasivalimine on keelatud.

§ 74

lg 5 ei täpsusta pankrotitoimkonna liikme vabastamise mõju ulatust vastava isiku võimaliku tagasivalimise osas. Isiku õiguste piiramine pankrotitoimkonda tagasivalimise osas peab olema selgelt sõnastatud ning sellise iseloomuga piirangut ei saa tuletada. Seadusandja on

§ 74

lg 1 määratlenud isikute ringi, kes saavad ja kes ei saa olla pankrotitoimkonna liikmed. Viidatud sätte kohaselt ei saa pankrotitoimkonna liikmeteks olla isikud, kes pole sõltumatud pankrotihaldurist ja kes on pannud toime raskekujulise seaduserikkumise, millele on järgnenud selge sanktsioon. Lisaks eeltoodule kehtib keeld ka pankrotivõlgniku ja ärikeelu all oleva isiku suhtes. Kohus leidis, et kui seadusandja on

§ 74

lg 1 selgelt sätestanud, kes ei saa olla pankrotitoimkonna liikmed, siis pole alust arvata, et pankrotitoimkonna liikme kohtu poolt vabastamise puhul oleks vabastatud isiku tagasivalimise keeld jäetud määratlemata, kui seda piirangut oleks soovitud ette näha. 9.

§ 83

lg 1 kohaselt võib võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Kohus asus seisukohale, et

§ 83

lg 1 teise lause mõttes peab üldkoosoleku otsusest olema selgelt tuvastatav, kuidas see võlausaldajate ühiseid huve rikub. Käesoleval juhul tuginevad hagejad sisuliselt sellele, et tagasivalitud pankrotitoimkonna liikmete tegevus hakkab takistama pankrotimenetlust, kuivõrd hagejate hinnangul on need isikud varasemalt selliselt käitunud. Kohus märkis, et selline seisukoht on oletuslik ning seega on ka väide võlausaldajate ühiste huvide rikkumise kohta oma iseloomult oletuslik. Maakohus leidis, et 07.01.2016 võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise alused puuduvad.

1. TsMS § 162 lg 1 järgi jättis maakohus menetluskulud hagejate kanda. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduste kohaselt on kostja menetluskulude suuruseks 2800 eurot (ilma käibemaksuta), õigusteenust on osutatud 20 h ning tunnitasu määr on olnud 140 eurot. Kohus leidis, et arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust, on kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr (keskmiselt 140 eurot ilma käibemaksuta) liiga kõrge ning luges põhjendatud tunnitasu määraks 120 eurot ilma käibemaksuta. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja toimingute põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks on 19,72 h (19 h ja 43 minutit) ning määras menetluskulude suuruseks 2366,40 eurot. Arvestades, et hagejad osalesid menetluses erinevate hagidega iseseisvalt, siis pidas kohus põhjendatuks TsMS § 165 lg 1 alusel välja mõista menetluskulud hagejatelt võrdsetes osades. 5 Hageja I apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
2. Hageja I esitas Harju Maakohtu 24.03.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagiavaldus rahuldatakse ja menetluskulud jäetakse täies ulatuses kostja kanda.
3. Maakohus jättis

§ 74

lg 5 eesmärgi arvestamata ja asus alusetult seisukohale, et toimkonna liikmete tagasivalimine on pärast nende kohtu poolt vabastamist lubatav. Kuigi pankrotiseaduses ei ole sätet, milles oleks sõnaselgelt ette nähtud keeld valida vabastatud toimkonna liikmeid toimkonda tagasi, tuleneb vastav keeld

§ 74

lg 5 mõttest.

§ 74

lg 5 ei saa olla muud eesmärki, kui välistada nii selliste isikute tegutsemine toimkonna liikmetena, kelle suhtes kehtib otsene

§ 74

lg-s 3 sätestatud piirang, kui ka selliste isikute tegutsemine toimkonna liikmetena, kes on varasemalt sama pankrotimenetluse raames rikkunud toimkonna liikme kohustusi. Vastavat eesmärki ei ole võimalik saavutada, kui kohtu poolt vabastatud toimkonna liikmed oleks võimalik uuesti tagasi valida.

1. Lisaks on vaidlustatud võlausaldajate üldkoosoleku otsus vastuolus ka TsMS § 461 lõikega 1 ja § 457 lõikega
2. Pankroti järelevalvemenetluses 06.11.2015 tehtud määruse resolutsiooni punkt 2 oli 07.01.2016 Süda Maja võlausaldajate üldkoosoleku ajaks jõustunud. Väär on maakohtu seisukoht, et määruse resolutsioon ei välistanud vabastatud toimkonna liikmete uuesti tagasivalimist. Kui isik on toimkonna liikme kohustusest vabastatud, järeldub sellest automaatselt, et ta ei tohi enam toimkonna liikme ülesandeid täita. Sellest järeldub omakorda, et teda ei saa vastava pankrotimenetluse raames enam toimkonda tagasi valida.
3. Pankrotimenetluse järelevalvet teostav kohus põhjendas toimkonna liikmete vabastamist argumendiga, et toimkond oli püüdnud takistada pankrotihalduril tagasivõitmise hagide esitamist. See oli kohtu hinnangul käsitatav ühe konkreetse võlausaldaja huvides tegutsemisena. Samuti viitas pankroti järelevalvet teostav kohus halduri ja toimkonna vahelisele konfliktsituatsioonile, mis takistas pankrotihalduril oma ülesannete täitmist. Kuivõrd täpselt samad kohtu poolt vabastatud toimkonna liikmed valiti vaidlustatud üldkoosoleku otsusega toimkonda tagasi, jäi saavutamata 06.11.2015 määrusega taotletud eesmärk – kaotada erapoolikult konkreetse võlausaldaja huvides tegutsev toimkond. Samuti ei saavutatud teist määrusega taotletavat eesmärki – kaotada ära toimkonna ja halduri vahel tekkinud konfliktsituatsioon, mis takistas halduril oma ülesannete täitmist. Eelnevast tulenevalt on vaidlustatud üldkoosoleku otsus vastuolus jõustunud kohtumäärusega ning seeläbi TsMS-i sätetega, mis näevad ette jõustunud lahendi kohustuslikkuse.
4. Maakohus leidis ekslikult, et võlausaldajate ühiseid huve ei rikutud. Vabastatud toimkonna liikmete tagasivalimisega jäi loomata toimkond, mis oleks tegutsenud kõikide võlausaldajate huvides ning mis oleks võimaldanud pankrotihalduril täita oma ülesandeid. Hageja ei nõustu seejuures maakohtu seisukohaga, et toimkonna varasemad rikkumised ei andnud alust eeldada, et vabastatud liikmed hakkavad uuesti oma toimkonna liikme kohustusi rikkuma. Pankroti järelevalve raames tehtud määrusest nähtuvalt olid toimkonna liikmete varasemad rikkumised olnud läbivad. Kuivõrd rikkumised olid läbivad, esines alus eeldada, et tagasivalitud toimkonna liikmed jätkavad kohustuste rikkumist ka edaspidi. 6 Hageja II apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
5. Hageja II esitas Harju Maakohtu 24.03.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega tuvastada vaidlusaluse üldkoosoleku otsuse tühisus või alternatiivselt tunnistada see kehtetuks. Kõik menetluskulud palub hageja II jätta poolte endi kanda.
6. Maakohtu tõlgendus, et pankrotiseaduses puudub keeld valida tagasi toimkonda samu isikuid, kes sealt on kohustuste rikkumise tõttu vabastatud, on vastuolus kohtupoolse järelevalve mõtte ja eesmärkidega ning maakohtu tõlgendus muudaks järelevalve pankrotitoimkonna tegevuse üle sisutuks. Kohtupoolse järelevalve peamiseks eesmärgiks on tagada pankrotimenetluse seaduslik läbiviimine. Selline tegevus ei saa seisneda ainult tagajärgedega tegelemises, vaid järelevalve teostamisel on eelkõige preventiivne eesmärk, et lisaks seaduslikkusele oleks tagatud ka kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse läbiviimine.
7. Nõustuda ei ole võimalik maakohtu järeldusega, nagu oleks kohustuste rikkumise tõttu vabastatud pankrotitoimkonna liikmete uuesti toimkonda valimine lubatav põhjusel, et 06.11.2015 tsiviilasjas nr 2-13-49776 tehtud kohtumäärusest ei tulene isikutele piiranguid tulevikus pankrotitoimkonda valimise kohta. Arvestades, et pankrotitoimkonna liikmete vabastamine puhul ei ole tegemist ainult karistusliku, vaid ka preventiivse meetmega pankrotmenetluse korrakohase toimimise tagamiseks, tuleb kohtumäärust tõlgendada selliselt, et isikud on vabastatud pankrotitoimkonna liikmete kohustusest määramata ajaks, st pankrotimenetluse lõpuni.
8. Võlausaldajate 07.01.2016 üldkoosoleku otsus ei saa olla kooskõlas heade kommetega, sest eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Võlausaldajad peavad pankrotimenetluses osalemisel juhinduma seadusest ning asjassepuutuvatest kohtulahenditest ning TsÜS § 38 lg 2 koosmõjus

§ 83

lõikega 1 ei jäta kahtlust, et otsus on tühine ka põhjusel, et sellega rikutakse võlausaldajate kaitseks kehtestatud seaduse sätet. Samuti on uuesti nende pankrotitoimkonna liikmeteks valimine vastuolus võlausaldajate ühiste huvidega, sest pankrotimenetluses jätkaks tegevust pankrotitoimkond, mis ei kaitse kõigi võlausaldajate huve. Kohtu poolt kohustuste rikkumise tõttu vabastatud pankrotitoimkonna liikmete uuesti pankrotitoimkonda valimine on vastuolus TsÜS § 38 lõikega 2 ning

§ 83lõikega 1 ning seetõttu tühine.

Tühisuse aluste puudumisel tuleb selline otsus

§ 83lg-s 1 sätestatu alusel tunnistada kehtetuks.

20. Maakohus on eksinud ka menetluskulude jaotamisel. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud regulatsiooni kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, tuleb käesolevas asjas arvestada, et pankrotihaldur on hagejaks oma ametiülesannetest tulenevalt.

§ 54

¹ lg 1 esimese ja teise lause kohaselt teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid. Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega, kui maakohus leidis, et menetluskuludest 50 % tuleb hüvitada hagejal II, oleks need tulnud välja mõista pankrotivõlgnikult, mitte pankrotihaldurilt. Vastus apellatsioonkaebustele

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata. 7 Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, milles jäeti hagid võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab hagid võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles jäeti rahuldamata hageja II hagi võlausaldajate üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamiseks. Hageja I apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, hageja II apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
3. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt vabastati Harju Maakohtu 06.11.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-49776 Tuve Ottson, Kristin Möldre, Heikki Saar ja Viktor Särgava pankrotitoimkonna liikmete kohustustest. Maakohtu määruse põhjendustest ilmneb, et maakohtu hinnangul ei ole pankrotitoimkond käitunud kõigi võlausaldajate huvides, vaid eelistanud ühe võlausaldaja huve. Pankrotivõlgniku võlausaldajate 07.01.2016 üldkoosolekul otsustati valida Viktor Särgava, Kristin Möldre ja Heikki Saar uuesti pankrotitoimkonna liikmeteks.
4. Kolleegium ei nõustu hageja II seisukohaga, et vaidlusalune võlausaldajate üldkoosoleku otsus on tühine. TsÜS § 38 lg 2 sätestab, et juriidilise isiku organi otsus on tühine, kui see on tagajärjena seaduses otse sätestatud või kui otsus on vastuolus heade kommetega või kui see rikub juriidilise isiku võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või kui selle vastuvõtmisel rikuti oluliselt selleks ettenähtud korda. Huvitatud isik saab otsuse tühisusele tugineda, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. Ringkonnakohus märgib, et vaidlusaluse otsuse tühisus ei ole tagajärjena seaduses otse sätestatud. Samuti puudub võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse säte, mida see otsus rikub. Hageja II ei ole tuginenud asjaolule, et otsuse vastuvõtmisel rikuti oluliselt selleks ettenähtud korda. Mis puudutab otsuse võimalikku heade kommete vastasust, siis on ringkonnakohus seisukohal, et kui õigustatud isikul on asjaolude alusel võimalik vaidlustada võlausaldajate üldkoosoleku otsus

§ 83lg 1 alusel, siis on see erinormiks Ts

ÜS § 38 lg 2 suhtes ning isik ei saa nõuda tühisuse tuvastamist heade kommetega vastuolu tõttu. Eeltoodust tulenevalt on õige maakohtu järeldus, et hageja II hagi otsuse tühisuse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata. 25. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtuga selles, et puudub alus otsuse kehtetuks tunnistamiseks.

§ 83

lg 1 sätestab, et võlgnik, võlausaldaja või haldur võib nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Isikud, kes ei tohi olla pankrotitoimkonna liikmed, on sätestatud

§ 74lg-s 1 ja lg-s 3.

Nendes normides ei ole sõnaselgelt sätestatud, et konkreetses pankrotimenetluses ei või pankrotitoimkonna liikmeks olla isik, kes on samas pankrotimenetluses pankrotitoimkonna liikmest vabastatud kohustuste rikkumise tõttu. Kolleegiumi hinnangul tuleneb see aga

§ 74

lg 5 mõttest.

§ 74

lg 5 kohaselt võib kohus vabastada pankrotitoimkonna liikme, kes ei tohi olla pankrotitoimkonna liige või kes on oma kohustusi rikkunud. Ringkonnakohtu arvates on selle sätte mõtteks ka see, et konkreetses pankrotimenetluses ei tohi pankrotitoimkonna liikmeks olla isik, kes on samas pankrotimenetluses pankrotitoimkonna liikmest vabastatud kohustuste rikkumise tõttu. Kui 8 võlausaldajate üldkoosolek võiks nimetada pankrotitoimkonna liikmeks uuesti isiku, kes on sealt kohustuste rikkumise tõttu kohtu poolt vabastatud, siis puuduks sisuline mõte anda kohtule pankrotitoimkonna liikme vabastamise õigust. Samuti jääks sellisel juhul täitmata eesmärk, mida kohtu poolt pankrotitoimkonna liikme vabastamisega taheti saavutada. 26. Samuti rikutakse ringkonnakohtu hinnangul vaidlusaluse otsusega võlausaldajate ühiseid huve.

§ 73

lg 1 kohaselt kaitseb pankrotitoimkond pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate huve. Harju Maakohtu 06.11.2015 määruse põhjendustest tsiviilasjas nr 213-49776 nähtub, et maakohtu hinnangul ei ole pankrotitoimkond käitunud kõigi võlausaldajate huvides, vaid eelistanud ühe võlausaldaja huve. Kolleegium leiab, et pankrotitoimkonna liikmete vabastamisel on ka preventiivne eesmärk, st hoida ära toimkonna liikmete poolt uute rikkumiste toimepanemist. Võlausaldajate üldkoosoleku 07.01.2016 protokollist nähtuvalt ei valitud liikmed pankrotitoimkonda üksmeelselt. Kolleegium leiab, et otsust, millega võlausaldajad valivad üldkoosolekul enamuse häältega pankrotitoimkonda uuesti isikud, kes on sealt ca kaks kuud tagasi kohtu poolt ühe võlausaldaja eelistamise pärast vabastatud, ei saa pidada kooskõlas olevaks võlausaldajate ühiste huvidega.

1. Eeltoodule tuginedes on võlausaldajate 07.01.2016 üldkoosoleku otsus, millega valiti toimkonna liikmeteks Viktor Särgava, Kristin Möldre ja Heikki Saar, vastuolus seadusega ning sellega rikutakse ka võlausaldajate ühiseid huve, mistõttu tuleb otsus tunnistada kehtetuks. Menetluskulude jaotus
2. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 163 lg 1, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hageja I hagi ja apellatsioonkaebus rahuldati, siis tuleb hageja I menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Arvestades, et hageja II hagi rahuldati otsuse kehtetuks tunnistamise nõudes ja jäeti rahuldamata tühisuse tuvastamise nõudes ning apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, samuti seda, et hageja II palus apellatsioonkaebuses jätta menetluskulud poolte endi kanda, tuleb hageja II menetluskulud maa ja ringkonnakohtus jätta tema enda kanda. Kuna hageja I hagi rahuldati täielikult, siis tuleb kostja menetluskulud, mida ta kandis seoses hageja I hagiga, jätta kostja enda kanda. Kuna hageja II hagi rahuldati kehtetuks tunnistamise nõude osas ja jäeti rahuldamata tühisuse tuvastamise nõude osas (ning arvestades, et hageja II menetluskulud jäeti tema enda kanda), siis tuleb kostja menetluskulud, mida ta kandis seoses hageja II hagiga, jätta tema enda kanda. Kokkuvõtvalt tuleb kostja kõik menetluskulud jätta tema enda kanda.
3. Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 9 Kohtunik Gaida Kivinurme eriarvamus tsiviilasjas nr 2-16-478 Leian, et käesolevas asjas oleks maakohtu otsus tulnud jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ma ei nõustu koosseisu enamuse seisukohaga, et võlausaldajad on vaidlusalust otsust tehes rikkunud

§ 74lg-s 5 sätestatut.

Nimetatud norm ei kehtesta piiranguid võlausaldajatele pankrotitoimkonna liikmete valimisel. Isiku õiguste piiramine pankrotitoimkonda tagasivalimise osas peab olema selgelt sõnastatud ning sellise iseloomuga piirangut ei saa tuletada.

§ 74

lg 1sätestab üheselt, kes ei saa olla pankrotitoimkonna liikmed ning vaidlustatud üldkoosoleku otsusega valitud liikmed sellesse loetelusse ei kuulu. Samuti ei nõustu ma koosseisu enamuse seisukohaga, et vaidlustatud otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve.

§ 83

lg 1 teise lause mõttes peab üldkoosoleku otsusest olema selgelt tuvastatav, kuidas see võlausaldajate ühiseid huve rikub. Käesoleval juhul see nii ei ole. Hagejad üksnes oletavad isikute varasema käitumise põhjal, et tagasivalitud pankrotitoimkonna liikmete tegevus võib hakata takistama pankrotimenetlust. Seega on väide võlausaldajate ühiste huvide rikkumise kohta juba oma olemuselt oletuslik, mis ei anna alust üldkoosoleku otsust kehtetuks tunnistada. 10