Obsah (8)

§ 155§ 121§ 152§ 151§ 124§ 46§ 44§ 104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-264 Haldusasi E.R.i kaebus tsiviilasja nr 2-04-615 ebamõistli

§ 155lg 5, § 204 lg-d 1 ja 2).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Linnavalitsuse 10.01.1997 korraldusega nr 4-k tagastati R.-M. R.le maa Tallinnas Pärnu mnt
2. I. L. ostis 14.04.2000 samal kinnistul paikneva hoone likvideerimisel olevalt AS-lt Reimasol. I. L. esitas 10.07.2000 hagi R.-M. R. vastu kinnistu kande kustutamiseks (tsiviilasi nr 2/5/230-4874/00). Tallinna Linnakohtu 19.02.2001 määrusega peatati menetlus kuni hageja avalduse halduskorras lahendamiseni.
3. Tallinna Linnavalitsuse 15.08.2001 korraldusega nr 3366-k tunnistati korraldus nr 4-k kehtetuks, sest tagastatud maal (Kivimäe 10/Pärnu mnt 406) paiknes ehitis, mis kuulus teisele isikule. R.-M. R. kaebuse korralduse nr 3366-k tühistamiseks jättis halduskohus haldusasjas 1 nr 3-1303/01 rahuldamata. Kohtuotsus jõustus Riigikohtu määrusega, millega keelduti R.-M. R. kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
4. I. L. müüs hoone 19.05.2003 V. R.le. 25.08.2003 määrusega kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2/5/230-4874/00 taastati ja 12.04.2004 määrusega jäeti hagi läbi vaatamata. I. L. erikaebused jättis Tallinna ringkonnakohus 01.07.2004 määrustega tsiviiasjades nr 2-2-/1098/049 ja 2-2/1099-04 rahuldamata.
5. R.-M. R. esitas 17.05.2004 Tallinna Linnakohtule hagi I. L. ja V. R. vastu ehitise müügilepingu tühisuse tunnustamiseks (tsiviilasi nr 2-04-510). Hagi rahuldamata jätmise kohta tehtud kohtuotsus jõustus Riigikohtu 21.06.2011 määrusega, millega R.-M. R. pärija E.R.i kassatsioonkaebust ei võetud menetlusse.
6. V. R. esitas 04.06.2004 hagi R.-M. R. ja Eesti Vabariigi vastu kinnistusraamatu kande kustutamiseks (tsiviilasi nr 2-04-615). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.03.2012 otsusega asjas nr 3-2-1-178-11 jõustus Harju Maakohtu otsus asjas nr 2-04-615, millega rahuldati V. R. hagi. Kohtuasja menetlus oli peatatud 21.03.2005 kohtumäärusega kuni 19.05.2008 tsiviilasja nr 204-510 lahendamise ajaks ja 28.08.2008 määrusega kuni 09.12.2009 R.M. R. õigusjärglase väljaselgitamiseks.
7. E.R. esitas 02.02.2015 Tallinna halduskohtule kaebuse, milles taotles Eesti Vabariigilt kohtu tegevusega tekitatud kahju hüvitamist õiglases summas võõrandatud kinnistu eest, seoses ebamõistlikult pika tsiviilasja menetlusega aastatel 2000-2012 ning kohtu poolt sõltumatuse ja erapooletuse nõude rikkumisega, samuti kinnistuga seotud kulude hüvitamist. Kaebajaga seotud asjade menetlemisel ei ole kohtud arvestanud kaebaja esitatud tõendeid, keeldutud on allkirjaekspertiisist, välja ei ole mõistetud kohtukulusid, samuti oleks tulnud tsiviilasja nr 2-04-615 menetlus lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel.
8. Tallinna halduskohus tagastas 28.09.2015 määrusega kaebuse

§ 121lg 2 p 2 alusel.

1. 81/. E.R. esitas 23.10.2015 määruskaebuse halduskohtu 28.09.2015 määruse peale /tl 74-
2. 08.02.2016 määrusega Tallinna ringkonnakohus rahuldas E.R.i määruskaebuse osaliselt (p 1). Ringkonnakohus tühistas Tallinna halduskohtu 28.09.2015 määruse haldusasjas nr 3-15264 osas, millega kaebus tagastati nõude osas mõista välja hüvitis tsiviilasja nr 2-04-615 ebamõistliku kestusega tekitatud mittevaralise kahju eest ning saatis asja selles osas Tallinna halduskohtule menetluse jätkamiseks (p 2). Muus osas jättis ringkonnakohus E.R.i määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna halduskohtu 28.09.2015 määruse muutmata (p 3) /tl 148150/.
3. 07.04.2016 määrusega asjas nr 3-7-1-3-188-16 jättis Riigikohus menetlusse võtmata Tallinna ringkonnakohtu 08.02.2016 määruse vaidlustamiseks esitatud E.R.i määruskaebuse /tl 162/.
4. 14.04.2016 määrusega halduskohus võttis kaebuse menetlusse, esmalt tähtaja küsimuse lahendamiseks, tunnistades vastustajaks Justiitsministeeriumi. Kohus andis kaebajale aega kuni 20.04.2016 tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks ja selle ületamise mõjuvate põhjuste tõendamiseks. Vastustajal tuli esitada hiljemalt 26.04.2016 seisukoht kaebuse tähtaegsuse küsimuses /tl 164-165/.
5. Kaebuse esitaja on vastuses /tl 168-169/ 14.04.2016 määrusele seisukohal, et tähtaja ennistamise taotlust ei ole vaja esitada ja selle ületamise mõjuvaid põhjuseid ei ole vaja 2 tõendada, kuna kaebuse esitamise tähtaega ei ole rikutud. Kaebaja esitas 23.04.2012 Justiitsministeeriumile taotluse, milles ei olnud esitatud taotlust ebamõistlikult pika menetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja arvab, et kahju on tekkinud kohtu ebaõige tegevuse tõttu. Kuna Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-178-11 oli tehtud 12.03.2012, siis on kaebus halduskohtule (02.02.2015) esitatud tähtaegselt. Kaebaja leiab, et ekslik on kohtu seisukoht, mille kohaselt kaebaja õiguseellasele R.-M. R.le tekitatud mittevaralist kahju ebamõistliku kestusega tsiviilkohtumenetluses ei ole alust lugeda kaebajale tekitatud kahjuks. Kaebaja viitab EIK lahendi Rummi vs Eesti nr 633362/09 seisukohtadele kahjunõude päritavuse osas.
6. Justiitsministeerium on vastuses /tl 182-184/ 14.04.2016 määrusele järgmistel seisukohtadel. Kaebaja märkis nii 23.04.2012 kui ka 15.05.2012 esitatud taotlustes ministeeriumile /tl 107-11, 123-127/, et kohtud rikkusid tsiviilasja nr 2-04-615 menetlemisel EIÕK art 6 lg 1, mille tulemusena tekitati talle olulist materiaalset kahju (1 lk 2 lõik) ning et menetlemine tsiviilasjas nr 2-04-615 toimus ülemäära pikalt (1.lk
7. lõik). Samas on vastustaja sunnitud möönma, et mittevaralise kahju hüvitamise nõuet kaebaja Justiitsministeeriumile esitatud taotlustes tõepoolest ei esitanud. Sõltumata eeltoodust on kaebus kaebaja õiguseellasele R.-M. R.le tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ikkagi esitatud ilmselgelt kaebetähtaega ületades, kuna kaebaja õiguseellasele R.-M. R. tekitatud kahju hüvitamise nõude osas tuleb kaebetähtaega hakata lugema mitte menetluse lõppemisest, vaid kaebaja õiguseellasele kahju ilmnemisest, so hiljemalt 07.06.2008, kui R.M. R. suri. Esmalt peab vastustaja vajalikuks rõhutada, et jääb siinkohal oma 10.11.2015 /tl 99-101/ esitatud seisukoha juurde, mille kohaselt kaebajal puudub õigus nõuda R.-M. R.le väidetavalt ülemääraselt pika kohtumenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, kuivõrd mittevaraline kahju (nt isiku kannatused) oma olemuselt kannatanuga lahutamatult seotud ega ole üleantavad või päritavad. Samas, hüpoteetiliselt, isegi kui kaebaja õiguseellasele oleks mittevaraline kahju õiguseellase surma ajaks juba tekkinud ning mittevaralise kahju hüvitamise nõue oleks avalik-õiguslikus suhtes päritav, siis oleks vastava nõude esitamise tähtaeg olnud kaebuse esitamise hetkeks juba ammu ületatud. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Arvestades, et R.-M. R. suri 07.06.2008, siis tulnuks vastav kaebus õigusjärglase poolt esitada kõige hiljem 07.06.
8. Kuivõrd mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja esimest korda alles 02.02.2015 Tallinna halduskohtule esitatud kaebuses, so rohkem kui 6,5 aastat pärast R.-M. R. surma, siis on ilmne, et kaebaja õiguseellasele väidetavalt tekitatud kahju osas on kaebetähtaeg olulisel määral (rohkem kui 3,5 a) ületatud. Kuivõrd kaebaja ei pidanud 20.04.2016 vajalikuks kaebetähtaja ennistamist taotleda, siis tuleb R.-M. R.le tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas menetlus lõpetada

§ 152lg 1 p 2 alusel kaebetähtaja ületamise tõttu.

Kaebaja jättis oma 20.04.2016 avalduses kaebetähtaja ennistamise taotlemata, pidades R.-M. R.le tekitatud kahju jätkuvalt endale tekitatud kahjuks. 20.04.2016 avalduse p-s 2 märgitust nähtuvalt leiab kaebaja, et vastavasisuline seisukoht (so mittevaralise kahju üleminek pärijale) tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) 15.01.2015 63362/09 (Rummi vs Eesti) lahendist. Vastustaja antud seisukohaga ei nõustu. EIK 15.01.2015 63362/09 (Rummi vs Eesti) lahendiga mõistis EIK hüvitise ebamõistlikult pika menetlusega tekitatud mittevaralise kahju eest isikule olukorras, kus tema õiguseellane suri (sooritas enesetapu) vahetult pärast menetluse algust ning õigusjärglase (kaebuse esitanud isiku) osalusel kestis menetlus rohkem kui 8 aastat. Vastustaja on jätkuvalt ka seisukohal, et isegi kui oleks alust pidada menetlust kohtuasjas nr 2-04-615 tervikuna ebamõistlikult pikaks (millega vastustaja asjaolusid arvestades ei nõustu), siis kaebaja kahjunõue temale endale tekitatud mittevaralise kahju osas on ilmselgelt perspektiivitu ning kaebajal puudub mis tahes võimalus kaebuse eesmärki saavutada. Kohtumenetlus kaebaja osalemisel toimus katkematult 3 ca 2 aastat ja 4 kuud, läbides seejuures kolm kohtuastet. Kaebaja ei ole väitnud, et talle oleks tema osalusel toimunud menetluse käigus tekkinud mittevaralist kahju. Kaebaja on oma kaebuses kirjeldanud üksnes tema õiguseellasele tekitatud kannatusi (vt 20.04.2015 puuduste kõrvaldamine 3. lk). Kaebaja ei ole ka mitte kuidagi selgitanud ega põhistanud, kuidas ilma tema osaluseta toimunud kohtumenetlus oleks saanud talle mittevaralist kahju põhjustada. Tallinna ringkonnakohtu määruse p-st 18 nähtuvalt leidis ringkonnakohus, et kuni R.-M. R. surmani sai mittevaraline kahju kohtumenetluse ülemäärasest kestusest tekkida temal, mitte kaebajal, ning kaebajale võis kahju hakata tekkima alles tema menetlusse astumisest detsembris 2009. Vastustaja nõustub täielikult ringkonnakohtu hinnanguga antud küsimuses. Seega on kaebajale endale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue ilmselgelt perspektiivitu, mistõttu on alust selles osas kaebuse läbivaatamata jätmiseks

§ 151

lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel, kuivõrd kaebusega ei ole ilmselgelt võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Nõude läbivaatamisel palun jätta nõue selle täieliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. KOHUS LEIAB

1. Tulenevalt Tallinna ringkonnakohtu 08.02.2016 määruse resolutsiooni p-st 2 ja Riigikohtu 07.04.2016 määrusest asjas nr 3-7-1-3-188-16, millega Riigikohus jättis menetlusse võtmata Tallinna ringkonnakohtu 08.02.2016 määruse vidlustamiseks esitatud E.R.i määruskaebuse, jätkas kohus asjas edasiste menetlustoimingutega, st kaebuse nõuetekohasuse, sh tähtaegsuse kontrollimisega. Nimelt ringkonnakohus tõstatas 08.02.2016 määruses Justiitsministeeriumi algatusel ka kaebuse tähtaegsuse küsimuse, märkides selgitava osa p-s 18 muu hulgas järgmist: „
2. Praeguses menetlusetapis ei saa kohus hinnata, kas kaebetähtaja rikkumine välistab kaebuse rahuldamise, sest halduskohus ei ole kaebetähtaja ületamise tõttu tähtaja ennistamise avalduse esitamise vajalikkust selgitanud ning kaebaja ei ole sellist avaldust ka ise esitanud. Üksnes asjaolust, et kaebaja ei pöördunud 30 päeva jooksul Justiitsministeeriumi 07.06.2012 vastuse saamise järel halduskohtusse, ei saa seetõttu teha järeldust, et kaebusel puuduvad ka selle nõude osas eduväljavaated. Kaebuse tähtaegsus tuleb kindlaks teha eelmenetluses (

§ 124)“.

15. Et

§ 124

lg 1 kohaselt kohus kontrollib eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist, siis kohus võttis kaebuse 14.04.2016 määrusega menetlusse, esmalt tähtaja küsimuse lahendamiseks ja tunnistas vastustajaks Justiitsministeeriumi. Kaebajal tuli esitada tähtaja ennistamise taotlus ja selle ületamise mõjuvad põhjused. Vastustajal tuli määratud tähtajaks esitada seisukoht kaebuse tähtaegsuse ja tähtaja ennistamise taotluse osas juhul, kui kaebaja selle tähtaegselt esitab.

1. Kaebaja vastusest nähtuvalt kaebaja ei ole pidanud vajalikuks kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlust ja tähtaja ületamise mõjuvaid põhjuseid esitada, leides, et kaebus on esitatud tähtaegselt. Samuti märkis kaebaja, et oma eelnevates avaldustes Justiitsministeeriumile ei ole kaebaja esitanud nõuet seoses ebamõistlikult pika menetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks.
2. Riigivastutuse seaduse (RvastS) § 17 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Lõike 3 järgi taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. RvastS § 18 lg 2 kohaselt, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viivisega, võib kannatanu 30 4 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks.

§ 46

lg 4 sätestab, et hüvitamiskaebuse või heastamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust ega heastamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju või tagajärjed tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest.

1. Asjast nähtuvalt on kaebaja pöördunud 23.04.2012 ja 15.05.2012 Justiitsministeeriumi (seega haldusorgani) poole (tl 107-111, 123-127) materiaalse kahju hüvitamise nõuetega. Seega on vastustaja õigesti vastuses 14.04.2016 määrusele märkinud, et mittevaralise kahju hüvitamise nõuet kaebaja Justiitsministeeriumile enne kohtu poole pöördumist esitanud ei ole. Seega möönab kohus, et teoreetiliselt on kaebajal õigus vastav nõue tulenevalt RVastS-st kohtule esitada. Samas on asja eelnevas menetluses, kus kaebaja on tuginenud oma kaebeõiguse halduskohtus realiseerimisel Riigikohtu lahendile asjas nr 3-4-112-08, kohus selgitanud 28.09.2015 määruse selgitava osa p-s 12 muu hulgas järgmist: „
2. Kohus leiab, et kuigi Riigikohus on asunud seisukohale, et kaebajal on põhiõiguste rikkumise korral võimalik nõuda kahju hüvitamist halduskohtus, siis ei ole see tingimusteta kohtusse pöördumise alus. Rõhutatud on, et kahju hüvitamist on võimalik nõuda ja seda RVastS sätestatud alustel ja korras, mis tähendab, et kahju hüvitamise eeldused peavad olema täidetud. Antud juhul kohus on juba selgitanud, et RVastS § 15 alusel, so õigusemõistmisel, mis hõlmab kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise eeldused täidetud ei ole. Lisaks teiste kohtute (Riigikohtu, ringkonnakohtu, maakohtu) kohtulahendid ei ole haldusaktid, milliste õiguspärasuse kontrollimine kuuluks halduskohtu pädevusse, mistõttu halduskohus ei ole pädev andma hinnangut kaebaja väidetele, mille kohaselt kohus ei olnud tsiviilasjade menetlemisel sõltumatu ja erapooletu jms. Kuna Riigikohus ei ole kaebaja kassatsioonkaebust tsiviilasjas nr 2-04-615 rahuldanud ega tsiviilasjas nr 2-04-510 kassatsioonkaebust menetlusse võtnud, siis on kaebajal siseriiklikult jäänud veel võimalus oma õiguste kaitsmiseks Riigikohtus teistmise korras, kui selleks esineb alus. Samuti oli kaebajal, kui ta leidis, et on rikutud tema õigust menetlusele mõistliku aja, esitada sellekohane taotlus vastava tsiviilasja menetluses, kaasa arvatud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt kaebaja seda õigust/võimalust kasutanud ei ole. Nimetatud võimalusele oma õiguste kaitsmisel on juhtinud tähelepanu ka Riigikohus eelpool viidatud lahendis asjas nr 3-4-1-12-08 (p-d 21-24)“. Seega ei ole halduskohtusse RVastS alusel kahju hüvitamiseks nõude esitamine isiku piiramatu õigus, vaid nõue peab vastama seaduses sätestatud tingimustele. Esiteks

§ 44

lg 1 kohaselt kaebusega halduskohtusse võib pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks, teiseks näeb seadus kohtusse pöördumiseks ette kindlad tähtajad (

§ 46lg 4, RVast

S § 17 lg 3).

1. Asja eelnevas menetluses on Justiitsministeerium määruskaebemenetluses asunud järgmistele seisukohtadele: kaebaja peab talle kahju tekitanud tegevuseks kohtu tegevust tsiviilasjas nr 2-04-615, mille tulemusena kaebaja kustutati kinnistusraamatust vaidlusaluse kinnistu omanikuna ja kanti uue omanikuna sisse Eesti Vabariik. Kuna omandiõiguse aluseks olev kinnistu tagastamise korraldus oli kehtetuks tunnistatud ning vastav korraldus oli 04.09.2002 jõustunud, siis on ilmne, et kanne oli ebaõige ning kaebajal puudus õigus nõusoleku andmisest keelduda (nagu kohus tsiviilasjas nr 2-04-615 ka tuvastas). Seega kohtu poolt nõusoleku asendamise ja otsuse kinnistusosakonnale täitmiseks saatmisega kaebaja subjektiivseid õigusi ei rikutud. Kaebajal sai olla õigus vaid Tallinna Linnavalitsuse poolt kinnistu eksliku tagastamisega tekitatud kahju hüvitamisele, kuid mitte õigus saada 5 kompensatsiooni seoses kohtu õiguspärase tegevusega ebaõige kande parandamise menetluses. Kaebaja õiguseellasele R.-M. R.le tekitatud mittevaralist kahju ebamõistliku kestusega tsiviilkohtumenetluse tõttu ei ole alust lugeda kaebajale tekitatud kahjuks ning R.M. R. võimalik kahjunõue ei saanud kaebajale üle minna pärimisseaduse alusel, sest need nõuded olid lahutamatult seotud kahju kannatanud isikuga. Kaebaja ise astus oma õiguseellase asemel menetlusse alles tsiviilasja nr 2-04-615 menetluse lõpufaasis (
2. a detsembris), misjärel läbis menetlus kolm kohtuastet ja lõppes Riigikohtu lahendi tegemisega
3. a märtsis. Seega toimus kohtumenetlus kaebaja osalemisel katkematult ca 2 aastat ja 4 kuud, läbides seejuures kolm kohtuastet, mistõttu on ilmne, et antud kohtumenetlust ei saa pidada kaebaja suhtes ebamõistlikult pikaks.
4. Kõigepealt kohus rõhutab, nõustudes vastustajaga ja Tallinna ringkonnakohtu 08.02.2016 määruse selgitava osa p-s 18 (
5. lõik) märgituga, et kaebajal puudub õigus nõuda R.- M. R.le väidetavalt ülemääraselt pika kohtumenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, kuivõrd mittevaraline kahju (nt isiku kannatused) on oma olemuselt kannatanuga lahutamatult seotud ega ole üleantav või päritav. Seejuures kohus leiab, vastupidiselt kaebajale, et antud juhul nõude päritavuse küsimuses tuginemine analoogia korras EIK lahendile 63362/09, Rummi vs Eesti, ei ole kohane, kuna nimetatud kohtuasja menetluslikud asjaolud ei ole võrreldavad/samased ega ülekantavad antud asja menetlusele. Lisaks kohus juhib tähelepanu, et pärimisseaduse (edaspidi PärS) § 2 teisest lausest ja § 130 lg-st 1 tulenevalt pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. PärS § 130 lg 2 kohaselt seaduses sätestatud juhtudel võivad pärandaja isikuga lahutamatult seotud õigused üle minna pärijale. Kohtu hinnangul, eeltoodut arvestades, on tsiviilasja nr 2-04-615 väidetavalt ebamõistlikult pika menetlemisega seotud kannatused ilmselgelt kannatanu isikuga lahutamatult seotud, mistõttu ei saanud vastav mittevaralise kahju nõue kaebajale R.-M. R. surma järel üle minna. Puudub ka õigusnorm, mis näeks ette vastava õiguse ülemineku muu seaduse alusel. Seega kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus nõuda R.-M. R.le väidetavalt tsiviilasja nr 2-04-615 ülemääraselt pika kohtumenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, mistõttu tuleb selles osas nõue jätta

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

21. Teiseks, isegi siis, kui formaalselt oletada, et R.-M. R.le oli mittevaraline kahju tema surma ajaks tekkinud ning see nõue oleks päritav (millega kohus kindlasti ei nõustu), siis olenemata asjaolust, et kaebaja ei ole mittevaralise kahju nõuet, seose ebamõistlikult pika kohtumenetlusega, enne kohtu poole pöördumist haldusorganile esitanud, on E.R.i kaebus tema õiguseellasele R.-M. R.le tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes esitatud kohtule ilmselgelt kaebetähtaega ületades. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et R.-M. R.le tekitatud kahju hüvitamise nõude osas tuleb kaebetähtaega hakata lugema alates R.-M. R. surmast, so hiljemalt 07.06.2008, seega kahju ilmnemisest, mitte kohtumenetluse lõppemisest. Tulenevalt RVastS § 17 lg-st 3, oleks tulnud vastav kahjunõue esitada õigusjärglase poolt seega hiljemalt 07.06.2011, kuna R.-M. R. suri 07.06.2008 ning pärast seda ei saanud talle enam kahju tekkida. Kaebus halduskohtule mittevaralise kahju hüvitamiseks on esitatud aga 02.02.2015, so olulise kaebetähtaja ületamisega. Kaebaja tähtaja ennistamise taotlemist aga vajalikuks ei ole pidanud, leides, et kaebus on tähtaegne. 22.

§ 124

lg 2 kohaselt kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

§ 152

lg 1 p 2 järgi kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt käesoleva seadustiku § 124 lg-le 2. Kuna R.-M. R.le tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas on kaebus 6 esitatud tähtaja olulise ületamisega ja puuduvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks, siis esineb täiendavalt ka alus nimetatud nõude osas menetluse

§ 152lg 1 p 2 alusel lõpetamiseks.

Kohus rõhutab, et tegemist oleks täiendava alusega kaebust sisuliselt mitte läbi vaadata. Siiski peab kohus nõude selles osas primaarseks asjaolu, et E.R.il puudub R.-M. R.le väidetavalt tsiviilasja nr 2-04-615 ülemääraselt pika kohtumenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebeõigus, mistõttu ka käeoleva määruse resolutsioonis leiab kajastamist üksnes nimetatud alus – kaebuse läbivaatamata jätmiseks.

1. Tallinna ringkonnakohus on 08.02.2016 määruses (selgitava osa p 18) sedastanud muu hulgas järgmist: Ebamõistlikult kaua võis aga kesta ka üksnes tsiviilasi nr 2-04-
2. Selles asjas kestis hagimenetlus kokku ligi kaheksa aastat. Sellest ligi 4 aastat ja 5 kuud oli menetlus peatatud ning ülejäänud aja kestel lahendas tsiviilasja kolm kohtuinstantsi./…/ Ringkonnakohus märgib, et kuigi igas kohtuastmes on menetlus kulgenud pärast menetluse esmakordse peatamise aluse äralangemist tavapärase kiirusega, ei ole välistatud, et kohtumenetlus kokku kestis ülemäära kaua /…/. Samas on ringkonnakohus määruse samas punktis seisukohal: …Kuni R.-M. R. surmani sai mittevaraline kahju kohtumenetluse ülemäärasest kestusest tekkida temal, mitte kaebajal. Kaebajale võis kahju hakata tekkima alles tema menetlusse astumisest detsembris 2009…/…/.
3. Eelmärgitut arvestades võis kaebajale mittevaraline kahju seoses kohtumenetluse väidetavalt ülemäärasest kestvusest hakata tekkima alles tema menetlusse astumisest 09.12.2009, mil Harju maakohus uuendas oma määrusega menetluse taas ja lubas R.-M. R. õigusjärglasena menetlusse astuda E.R.il, kes oli 01.12.2008 kantud vaidlusaluse kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Halduskohus on juba eelnevas menetluses nõustunud seisukohaga, et tsiviilasja nr 2-04-615 menetlus tervikuna ei olnud ebamõistlikult pikk ja on oma sellekohased seisukohad 28.09.2015 määruses (selgitava osa p-de 14 ja 15) esitanud ning ei pea seetõttu vajalikuks kõike üle korrata. Kohus, nõustudes vastustajaga, on seisukohal, et kaebaja kahjunõue temale endale tekitatud mittevaralise kahju osas on ilmselgelt perspektiivitu ning seetõttu ei ole kaebajal võimalik kaebuse eesmärki saavutada. Asjas on tuvastatud, et kaebaja osalemisel toimus kohtumenetlus asjas nr 2-04-615 katkematult ca 2 aastat ja 4 kuud, läbides seejuures kolm kohtuastet, tulenevalt E.R.i enda esitatud apellatsioonkaebusest ja kassatsioonkaebusest, st seetõttu, et kaebaja realiseeris oma menetlusõigusi. Niisugune menetlusaeg kõigi kolme kohtuastme läbimiseks on igati mõistlik. Halduskohus on kaebajale selgitanud kahju hüvitamise taotlemise eeldusi. Vaatamata sellele ei ole kaebaja tõendanud, et talle oleks tema osalusel toimunud menetluse käigus mittevaralist kahju tekkinud ega selgitanud, milles see seisnes. Küll on kaebaja kirjeldanud tema õiguseellasele R.-M. R.le tekitatud kannatusi (tl 47), mida ei saa ilmselgelt käsitleda kaebajale tekitatud kannatustena. Seega on kahjunõue selles osas alusetu ja see ei oma ilmselgelt eduväljavaateid, olenemata sellest, et formaalselt võiks mittevaralise kahjunõude kaebajale endale tekitatud mittevaralise kahju osas lugeda esitatuks tähtaegselt (RVastS § 17 lg 3,

§ 46lg 4).

Et kaebajal ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki, siis tuleb kaebus kaebajale tema osalusel toimunud tsiviilasja nr 2-04-615 ebamõistlikult pika kohtumenetlusega tekitatud mittevaralise kahjunõude osas jätta

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

25. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida, et kui kaebaja pidas silmas talle mittevaralise kahju tekitamist ebamõistlikult pika kohtumenetlusega ka tsiviilasjas nr 2-04510 (R.- M. R. 17.05.2004 Tallinna linnakohtule esitatud hagi I. L. ja V. R. vastu 19.05.2003 ehitise müügilepingu tühisuse tunnustamiseks), siis selles osas kehtivad kõik samad kohtu seisukohad, mida kohus on eelnevalt väljendanud juba tsiviilasja nr 2-04-615 kohta. Kuigi halduskohtule ei ole täpselt selge, kas kaebaja võiks soovida ka selle tsiviilasja osas kahjunõuet esitada ega ole teada, millal E.R. sellesse menetlusse astus, siis igal juhul sai ta 7 seda teha alles pärast R.-M. R. surma (07.06.2008). Selles asjas lõppes menetlus 21.06.2011, mil Riigikohtu määrusega nr 3-7-1-2-305 jäeti E.R.i kassatsioonkaebus Tallinna ringkonnakohus 04.04.2011 otsusele menetlusse võtmata. Kohus igaks juhuks selgitab, vältimaks süüdistusi, et kohus on jätnud mõne tsiviilasja osas seisukoha võtmata, et kaebajale sai ka siin tekkida mittevaraline kahju alles perioodil, mil ta ise osales menetluses. See tähendab et R.-M. R. võimaliku mittevaralise kahju osas E.R.il puudub kaebeõigus (selles osas oleks ühtlasi ka kaebetähtaeg ületatud). Periood, mis E.R. osales selle tsiviilasja menetluses, ei ületanud kolme aastat, kusjuures asi vaadati taas läbi kolmes kohtuastmes. Järelikult oleks tsiviilasja nr 2-04-510 selle perioodi osas kaebus samuti perspektiivitu (kaebaja ei saavutaks eesmärki), mistõttu kaebus kaebajale tema osalusel toimunud tsiviilasja nr 2-04-510 võimaliku ebamõistlikult pika kohtumenetlusega tekitatud mittevaralise kahjunõude osas tuleks jätta

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Menetlus kolmandas võimalikult asjassepuutuvas tsiviilasjas nr 2/5/230-4874/00, millele halduskohus viitas oma 28.09.2015 määruses (p 14), lõppes juba R.-M. R. elu ajal ja selle kohtuasja menetluses E.R. ei osalenud. 26.

§ 104

lg 5 p 3 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 151 lg 1 p 2 või 3 või lg 2 alusel. Kuna kohus jätab kaebuse

§ 151

lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, siis 02.02.2015 tasutud riigilõiv 250 eurot (tl 37) tagastamisele ei kuulu. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo Kohtunik 8