3-15-1623/18

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse teatavakstegemine

1. november 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1623 Haldusasi OÜ VVÜ Areng kaebus Maksu- ja Tolliameti
2. mai 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/020802-47 tühistamise nõudes. Menetlusosalised Kaebaja: OÜ VVÜ Areng Esindaja: v.adv Allar Jõks, v.adv. Tanel Molok Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet Esindaja: Marika Salmistu RESOLUTSIOON
3. Jätta OÜ VVÜ Areng kaebus rahuldamata.
4. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale võib menetlusosaline esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt
5. detsembril
6. ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS
7. OÜ VVÜ Areng kajastas oma
8. aasta veebruari-, märtsi- ja aprillikuu käibedeklaratsioonidel kokku 33 910,08 euro sisendkäibemaksu üheteistkümne OÜ Isocom arvete alusel. Kõnealuste arvete esemeks oli suhkru müük.
9. Maksu- ja Tolliamet tegi
10. mail 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/020802-47, millega suurendas OÜ VVÜ Areng käibemaksukohustust
11. aasta veebruari-, märtsi- ja aprillikuu eest kokku 33 910,08 euro võrra. Maksuotsuses leiti, et OÜ VVÜ Areng ei soetanud suhkrut OÜ-lt Isocom, vaid tundmatult kolmandalt isikult ning oli seejuures teadlik, et OÜ Isocom ei olnud suhkru tegelik müüja. Seda seisukohta põhjendatakse maksuotsuses (tl. 7) ning selles viidatud
12. aprilli 2015 kontrollaktis (tl. 13) kokkuvõtvalt järgmiste asjaoludega: OÜ VVÜ Areng ei kontrollinud lepingu sõlmimisel Roman Safonovi õigust OÜ-d Isocom esindada. OÜ VVÜ Areng ja OÜ Isocom ei pidanud sõlmitud lepingust kinni: kirjalikke tellimuskinnitusi enamikul juhtudest ei vormistatud ega fikseeritud kokkuleppeid kauba kvaliteedi osas; OÜ Isocom ei nõudnud OÜ-lt VVÜ Areng lepingus lubatud tagatisraha, kuigi viimase põhitegevusalaks ei olnud toiduainete müük ning tasumine toimus pärast kauba kättesaamist; kaebaja ei nõudnud OÜ-lt Isocom ebakvaliteetseks osutunud kauba ümber vahetamist, nagu lepingus kokku lepitud; Roman Safonov ja Valter Koltšin pidid teineteist juba varem tundma, sest üksteist mittetundvad isikud sellisel viisil lepinguid ei vormista ega tehinguid ei teosta. OÜ VVÜ Areng ei omanud ladu ega korraldanud suhkru transporti, tema käest käisid läbi üksnes arved ja CMR-d, mis tähendab, et ta usaldas hankijat nii palju, et ei kontrollinud kauba kvaliteetigi. OÜ VVÜ Areng ja OÜ Isocom vahel tehtud tehingute kohta koostatud dokumendid on vastuolulised ja puudulikult täidetud, nii on samade tehingute kohta koostatud erineva sisuga CMR-e ning tehingutega seoses on ilmnenud võltsitud kvaliteedisertifikaadid; OÜ-l Isocom, samuti isikutel, kellelt viimane väidetavalt OÜ-le VVÜ Areng edasi müüdud suhkru soetas, puudusid reaalse majandustegevuse tunnused; Roman Safonov, olles varem kinnitanud tehingute toimumist, selgitas maksuhaldurile hiljem, et pole suhkrut ei ostnud ega müünud. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
13. OÜ VVÜ Areng esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti
14. mai 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/020802-47 tühistamist. Kaebaja on seisukohal, et oli piisavalt hoolas OÜ-ga Isocom tehinguid tehes ning talle ei ilmnenud ega pidanud ilmnema asjaolusid, mis oleksid seadnud kahtluse alla selle, et OÜ Isocom ei ole suhkru tegelik müüja. Esmalt selgitab kaebaja, et teda esindas tehingutes Valter Koltšin, kes varem töötas pikka aega AS-is OG Elektra muuhulgas suhkru ostmisega, mistõttu olid erinevatel suhkru pakkujatel tema kontaktid ning need võtsid temaga ühendust ja pakkusid suhkrut müüa. Kaebaja selgitab, et V. Koltšin kontrollis tehingupartnerite tausta ning kuna kauba eest maksti alles pärast selle nõuetekohast toimetamist kaebaja kliendile, ei kandnud kaebaja mingit riski. Seetõttu peab kaebaja asjakohatuks maksuhalduri etteheiteid selle kohta, et kaebaja ei tundnud huvi kauba kvaliteedi vastu.
15. Kaebaja on seisukohal, et tegutses äris tavapärase hoolsusega, arvestades, et samasuguseid tehinguid oli V. Koltšin varem samal moel teinud töötades AS-is OG Elektra. Kaebaja rõhutab, et ei rikkunud tehinguid tehes mitte ühtegi kohustuslikku nõuet, mis kehtib suhkru ostu-müügi vormistamisel. Seda kinnitavad kaebaja väitel ka teiste suhkru müügiga tegelenud ettevõtted (AS OG Elektra ja OÜ Nexen Trade). Asjakohatuks peab kaebaja etteheidet, et ta ei kontrollinud ostja registreerimist Veterinaar- ja Toiduametis. Kaebaja väitel ei kuulu suhkru käitlemine teavituskohustusega tegevuste hulka ning lisaks ei ole sel moel registreeritud ka Eestis väga suured ja tuntud suhkrukäitlejad nagu AS Antomin, OÜ Antomin Trading ning OÜ Montemar. Kaebaja peab asjakohatuks vastustaja viiteid sellele, et suhkrukäitlejad AS Haljas ja OÜ Kanpol on registreeritud, kuna nende tegevuse ampluaa on palju laiem kui ainult suhkru käitlemine ning seetõttu on nad toidukäitlejatena registreeritud ilmselt mingil muul põhjusel, mitte suhkru käitlemisest tingituna.
16. Kaebaja leiab, et ei pidanud Roman Safonovi esindusvolitusi täiendavalt kontrollima ja viitab selles osas Riigikohtu otsustele kohtuasjades 3-3-1-49-03 ja 3-3-1-27-
17. Kaebaja märgib veel, et R. Safonov on isegi maksuhaldurile selgitanud, et tegutses OÜ Isocom nimel juba enne juhatuse liikmeks saamist ning ka OÜ Orosilver esindaja Ain Antonsi ning OÜ Kaubaekspress seletused kinnitavad, et Roman Safonov OÜ-s Isocom suhkrutehingutega tegeles. Nende valguses on kaebaja hinnangul ebausutavad Roman Safonovi enda hilisemad selgitused, et OÜ Isocom suhkrut ei müünud ei ole.
18. Kaebaja selgitab, et kirjalike hinnapakkumiste ja tellimuste vormistamine, kauba saatelehtede koostamine ega kauba eelnev kontrollimine ei olnud vajalik, kuna kauba kvaliteedi kontrollis üle lõppklient ning kaebaja ei tasunud OÜ-le Isocom enne, kui tema klient oli kauba vastavust kinnitanud. Mis puudutab ebakvaliteetse kauba ümber vahetamist, siis selles osas selgitab kaebaja, et konkreetsel juhtumil jõudsid pooled kokkuleppele, et OÜ Isocom maksis tellimuse täitmata jätmise eest leppetrahvi (mille kohta tehti 400 euro ulatuses kreeditarve) ega pidanud seetõttu kaupa ümber vahetama.
19. Seoses maksuhalduri poolt välja toodud vastuoludega kauba veodokumentides ja kvaliteedisertifikaatidel, selgitab kaebaja esiteks, et kuna riigisiseste vedude puhul CMR'i koostamine üldse vajalik ei ole, ei pööranud ta sellistele dokumentidele mingit tähelepanu, samuti ei pidanud kaebaja kontrollima, milliste sõidukitega kaupa tegelikult veeti. Kvaliteedisertifikaadi osas selgitab kaebaja, et OÜ Isocom saatis sertifikaadi näidisena sama tootja poolt toodetud suhkru kvaliteedi osas, kusjuures see sertifikaat ei olnud väljastatud konkreetselt sellele koormale, vaid pidi üksnes näitama, kes on kauba tootnud ja millistele näitajatele vastab tarnitud suhkur.
20. Kokkuvõttes leiab kaebaja, et ükski asjaolu ei viita sellele, et ta oleks pidanud kahtlema selles, et tehingu teiseks pooleks on käibemaksukohustuslasest äriühing OÜ Isocom. Samuti ei esine mitte ühtegi viidet sellele, et kaebaja oleks teadlikult osalenud maksupettuses. Kaebaja toob ka välja, et arvestades, et OÜ VVÜ Areng näol oli tegemist Valter Koltšini isale kuuluva pikka aega tegutsenud äriühinguga, ei ole mõistlik väita, et Valter Koltšin valis maksupettuse toimepanemiseks just selle äriühingu, riskides sellega perekondlikke suhete rikkumisega.
21. Viimaks selgitab kaebaja, et tema jaoks oli tegemist kasumlike tehingutega. Kaebaja toob välja, et 62-päevase perioodi jooksul suutus ta teenida ilma selleks märkimisväärselt vaeva nägemata, omalt poolt riskimata ega kulutusi tegemata 4532,40 eurot, mida ei saa pidada väga väikeseks kasumlikkuseks, nagu vastustaja leidnud on. VASTUSTAJA SEISUKOHT
22. Maksu- ja Tolliamet peab OÜ VVÜ Areng kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega heauskse käitumise kohta. Esiteks toob vastustaja välja, et Valter Koltšin oli endise AS OG Elektra töötajana kindlasti kursis suhkru eriliste kvaliteedinõuetega, mistõttu pidanuks ta tundma huvi ka soetatud ja müüdud suhkru kvaliteeti kinnitavate dokumentide vastu. Samuti ei ole vastustaja hinnangul usutav Valter Koltšini seletus, et kontrollis OÜ Isocom tausta Krediidiinfost ja Inforegistrist, sest sel juhul oleks ta ka märganud, et OÜ Isocom juhatuse liige ei ole tehingute tegemise ajal Roman Safonov vaid Jelena Bobrihhina. Mis puudutab kaebaja väidet, et kuivõrd ta müüs kauba kohe edasi, polnud tal vaja selle kvaliteeti kontrollida, siis viitab vastustaja OÜ Nexen Trade selgitusele, mille kohaselt viimane sarnastes olukordades siiski kauba kvaliteeti kontrollib.
23. Vastustaja selgitab ka, et toidukaupade hulgimüügiettevõtted, sh ladustamise ja üksnes vahendamisega tegelevad ettevõtted on kõik käsitletavad toidukäitlejatena ning peavad teatama järelevalveasutusele ettevõttest, kus toitu käideldakse. Vastustaja hinnangul tulenes suhkru müügiga tegeleva ettevõtte teavitamiskohustus kontrolliperioodil kehtinud toiduseaduse § 7 lõikest 1 ning asjaolu, et kaebaja ei kontrollinud seda, kas OÜ Isocom on Veterinaar- ja Toiduameti veebilehel asuvas andmekogus registreeritud või mitte, on käsitatav kaebaja hoolsuskohustuse rikkumisena.
24. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ja OÜ Isocom vahel sõlmitud lepingu punktidest 2.4 ja 2.7 tulenes vajadus vormistada kirjalikud tellimuskinnitused, kuna vastasel juhul oleks võimatu tuvastada tellimuse kinnituses fikseeritud hinda, kui tellimus osaliselt või täielikult tühistatakse. Samuti leiab vastustaja, et tavapäraselt kontrollivad kauba kvaliteeti kõik suhkruostjad. Vastustaja ei pea usutavaks kaebaja väidet OÜ-lt Isocom leppetrahvi nõudmise kohta, kuna sellekohase väite esitas kaebaja esmakordselt alles kohtumenetluses. Vastustaja toob ka välja, et lepingu kohaselt kohustusid pooled koostama saatelehed, ent neid ei koostatud, küll aga liikusid arvetega koos CMR'id, mida siseriiklikul kaubaveol üldse pole vaja koostada. Vastustaja leiab veel, et kui kaebaja väitel ei oma CMR-d mingit tähendust, siis tekib küsimus, miks kaebaja nad üldse vastu võttis ja nendel osaliselt viidatud andmeid aktsepteeris. Samamoodi on vastustaja väitel ka kvaliteedisertifikaatidega. Vastustaja hinnangul tekib küsimus, kuidas sai kaebaja olla veendunud, et temale müüdud suhkur vastab samadele kvaliteedinõuetele. Sellele on vastustaja hinnangul vaid üks vastus – nimelt kaebaja teadis, et ta ei soeta suhkrut OÜ-lt Isocom.
25. Vastustaja jääb seisukohale, et tehingute kasumlikkus oli väga madal. Siinkohal toob vastustaja välja, et seda kinnitavad menetluse käigus OÜ Nexen Trade esitatud dokumendid, kelle jaoks samas tehinguahelas oli kasumlikkus märksa suurem. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
26. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leian, et OÜ VVÜ Areng kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kuigi üksikute maksuotsuses esitatud põhjenduste osas ei saa maksuhalduriga täielikult nõustuda, on tuvastatud asjaolude kogumi pinnalt tehtud siiski õige lõppjäreldus, et OÜ VVÜ Areng teadis või vähemalt pidi teadma, et talle vaidlusaluse suhkru tegelikuks müüjaks ei olnud OÜ Isocom. Sellest tulenevalt on maksuhaldur õigesti leidnud, et kaebajal ei olnud õigust OÜ Isocom arvete alusel sisendkäibemaksu arvestada.
27. Käibemaksuseaduse § 29 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt on maksukohustuslasel õigus käibelt arvestatud käibemaksu vähendada teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksu (st. sisendkäibemaksu) võrra. Sisendkäibemaksu maha arvamise õigus eeldab niisiis, et kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt. Kui hiljem selgub, et käibemaksuarvestuses näidatud käibemaksukohustuslane ei ole tegelik müüja ja tegelik müüja ei ole teada, võib teine isik eelnimetatud käibemaksukohustuslase nimel esitatud arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata juhul, kui see teine isik põhjendatult eeldas, et arvetel näidatud isik on kauba tegelik müüja. Põhjendatult eeldas tähendab kõigepealt seda, et isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et müüjana arvel märgitud isik pole tegelik müüja, ning teiseks seda, et olukorras, kus isik käitus äris nõutava ja tavapärase hoolsusega, ei võinud selguda asjaolusid, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui üldjuhul tuleb oma hoolsuskohustust nõuetekohaselt täitnud ettevõtja puhul heausksust eeldada, siis ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse kontrollimisel ei pea maksuhaldur tõendama, et kaebaja on osalenud maksupettuses. Maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu võib seda otseselt tõendavate asjaolude (nt. selle, et arve esitajale tasutud rahasummad jõudsid tagasi arve saajani) tuvastamine olla praktiliselt võimatu. Seetõttu piisab, kui maksuhaldur põhjendab oma kahtlust, et kontrollitav maksukohustuslane on maksupettuses osalenud, et tema maksuarvestuse aluseks olevatel raamatupidamisdokumentidel kajastatud tehinguid tegelikkuses toimunud ei ole ning ta oli sellest teadlik. Sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel tõendada tehingute tegelik toimumine, et maksuhalduri põhjendatud kahtlused hajutada. Eeltoodud käsitlus põhineb vajadusel vältida käibemaksupettustest tulenevat riigi maksutulude kahjustamist. Kui lähtuda üksnes formaalselt nõuetekohaste dokumentide olemasolust, ei takistaks miski seda, et mingisuguses reaalses tehinguahelas kasutatakse käibemaksukohustuslasena registreeritud, ent tegeliku majandustegevuseta ning varatuid isikuid fiktiivsete vahelülidena, kelle kanda jääb tegelik käibemaksukoormus, ent kellelt see riigieelarvesse iialgi ei laeku. Selle vältimiseks lasub ostuarve alusel sisendkäibemaksu arvestaval ostjal kohustus tuvastada müüja isikusamasus. Ostja ei vabane sellest vastutusest muuhulgas põhjendusega, et tehingust tuleneva majanduslike riskide jaotuse mõttes ei olnud tema jaoks müüja isiku kontrollimine oluline.
28. Olukorras, kus esemelises mõttes on tehing toimunud, see tähendab kaup või teenus saadud, ei ole selle kohta, et ostja teadis, et müüjaks pole arvel näidatud isik, enamasti võimalik otseseid tõendeid leida. Tõsikindlalt saaks sellist teadmist väita vaid juhul, kui oleks võimalik üheselt tuvastada, et ostja teadis, kes on tegelik müüja. Kuna sisendkäibemaksu maha arvamine on keelatud nii ostja poolse teadmise kui teadma pidamise puhul, siis ei ole neid kahte tegelikult vaja eristada. See tähendab, et juhul kui maksuotsuse tegemise aluseks on olnud asjaolu, et ostja teadis, et arve esitaja pole tegelik müüja, siis on maksuotsus õiguspärane ka juhul, kui menetluse käigus kogutud tõendid on veenvad selles, et ostja vähemalt pidi seda teadma.
29. Kaebaja leiab esiteks ekslikult, nagu taanduks käesolev vaidlus eeskätt küsimusele, kas kaebaja on osalenud maksupettuses. Vaidlusaluses maksuotsuses ega kontrollaktis ei ole maksuhaldur tegelikult väitnud ega avaldanud kahtlust, et kaebaja on osalenud maksupettuses. Siinkohal tuleb märkida, et maksupettuses osalemise mõistet tuleb üldjuhul tõlgendada laialt – maksupettuses osalejaks pole üksnes maksupettuse organiseerija või sellest pettusest kasu saaja, vaid ka iga isik, kes teadlikult kajastab oma maksuarvestuses majanduslikule sisule mitte vastavaid tehinguid ja saab aru, et aitab seeläbi kaasa maksupettuse tagajärje saabumisele, isegi kui ta ise sellest tagajärjest mingit lubamatut kasu ei saa. Maksupettuses osalemine saab olla vaid tahtlik, ettevaatamatusest osalemine ei ole võimalik.
30. Kontrollakti punkti 1.2.2.10 punktis d on küll märgitud, et VVÜ Areng OÜ-d kasutati teadlikult vahelülina maksupettuses suhkrutehingutes, et ei oleks võimalik tuvastada suhkru tegelikku päritolu ega tehingutega seotud tegelikke asjaolusid, ent seejuures ei selgu, mida peetakse silmas sõna "kasutati" all. Seda seisukohta võib mõista ka nii, et tehingute ahelas maksupettuse toime pannud isikud kasutasid ära kaebaja kergemeelsust, jättes talle mulje, nagu osaleks ta tegelikult tehingute ahelas. Seega taandub antud juhul vaidlus pigem sellele, kas kaebaja oli piisavalt hoolas müüja isikusamasuse tuvastamisel ning kas hoolsama käitumise korral oleks talle pidanud ilmnema, et OÜ Isocom ei ole suhkru tegelik müüja. Maksuotsuses viidatud kontrollaktis märgitakse küll sõnaselgelt, et kaebaja teadis, et OÜ Isocom ei ole tegelik kauba müüja, ent selle seisukoha kohta esitatud põhjenduste (kontrollakti p. 1.2.2.10) valguses tuleb tegelikult kontrollida seda, kas kaebaja pidi seda teadma. Järelduse, et maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, saab teha siis, kui maksukohustuslasel oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga, või kui maksukohustuslane saanuks sellistest asjaoludest teada asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel (vt. Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-18-10).
31. Nõustun maksuhalduri seisukohaga, et kaebaja ei olnud tehingupartneri isikusamasuse tuvastamisel piisavalt hoolas. Kui tehingupartneriks on juriidiline isik, tuleb partneri isikusamasuse tuvastamiseks tuvastada ka see, et juriidilise isiku nimel tegutseval inimesel on esindusõigus. Vastasel juhul ei ole konkreetse inimese tegevust alust omistada sellele juriidilisele isikule. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja ning OÜ Isocom vahelise lepingu (tl. 30) sõlmimise ajal ei olnud sellele lepingule OÜ Isocom poolt alla kirjutanud Roman Safonov OÜ Isocom seaduslik esindaja. Ka lepingusse on märgitud, et ta tegutses volikirja alusel. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja Roman Safonovi esindusõigust, s.t volituse olemasolu, ei kontrollinud. Seega jättis kaebaja lepingu sõlmimisel tehingupartneri isikusamasuse tuvastamata. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et juriidilisest isikust tehingupartneri nimel tegutseva isiku esindusõiguse tuvastamine polegi oluline. Kaebaja viide Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-27-14 ei ole asjakohane. Nimetatud kohtuasjas tehtud lahendis käsitletud asjaolud olid teised – nimelt polnud seal vaidlust selles, et tehingupartneri nimel tegutsenud isik oli tehingupartneri seaduslik esindaja. Selles olukorras leidis Riigikohus, et isegi kui ostja oleks müüja nimel tehingu teinud isiku esindusõigust kontrollinud, ei oleks see midagi muutnud, sest kontrollimise tulemusena oleks ostja tuvastanud, et tegemist on müüja esindajaga. Käesoleval juhul see nii ei ole. Seda, kas Roman Safonovil oli lepingu sõlmimise ajal OÜ Isocom esindamiseks mingisugune volitus või mitte, ei ole senini teada. Ainuüksi see, et OÜ Isocom oli registreeritud käibemaksukohustuslasena ning Roman Safonov väitis end olevat selle esindaja, samuti see, et ta hiljem selle äriühingu juhatuse liikmena äriregistrisse kanti, ei saanud kaebajas lepingu sõlmimise ajal tekitada mistahes põhjendatud veendumust, et tegemist on OÜ Isocom esindajaga ehk teisisõnu, et kaebajaga lepingu sõlminud isikuks oli OÜ Isocom. Möönan, et ostjalt ei saa nõuda müüja nimel tegutseva isiku esindusõiguse kontrollimist juhtudel, kui sellist esindusõigust saab mõistlikult eeldada. Antud juhul aga ei esinenud ühtki sellist asjaolu, mis sellist eeldust õigustanud oleks. Seega, erinevalt eelnimetatud Riigikohtu otsuses käsitletud juhtumist, ei saa käesoleva asja puhul väita, et kui kaebaja oleks lepingu sõlmimisel Roman Safonovi volitusi nõuetekohaselt kontrollinud, oleks ta igal juhul tuvastanud esindusõiguse olemasolu ja tehingud oleksid ikka samamoodi tehtud. Vastupidi, mõistlikult käituva ettevõtjana oleks kaebaja sel juhul suure tõenäosusega jätnud need tehingud sellisel kujul tegemata, sest kuigi neist tehinguist terendas võimalus teenida sisuliselt mitte midagi tehes kasumit, oleks kaebaja aimanud, et selline kasumlikkus on välistatud, kui hiljem ilmneb, et kauba müüjaks pole lepingu sõlminud ja arvel nimetatud isik ning kaebajal tehingute kohta esitatud arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvamise õigust ei teki.
32. Järeldust, et kaebaja pidi teadma, et kauba müüjaks ei ole OÜ Isocom, õigustavad ka ebakõlad tehingu kohta vormistatud dokumentide ja tegelike asjaolude vahel. Iseenesest ei saa ette heita üldsõnalise lepingu sõlmimist ega seda, et kauba tellimusi ega kauba üleandmist kirjalikult ei fikseeritud. Sellise üldsõnalise raamlepingu sõlmimine pole iseenesest lubamatu ning kuivõrd suhkru müügilepingule ei ole seaduses ettenähtud kindlat vorminõuet, võinuks selline leping ka üldse sõlmimata jääda. Samamoodi pole eraldivõetuna lubamatu tellimuste esitamine suuliselt. Samas viitab kirjaliku lepingu sõlmimine poolte vajadusele omavahelised suhted kindlaks määrata. Kui aga sellise kirjaliku lepingu sõlmimise järgselt toimub kogu edasine asjaajamine sisuliselt vaid suuliste kokkulepete alusel, kusjuures lepingu esemeks olev kaup ei sattu hetkekski kaebaja kontrolli alla, on õigustatud järeldus, et tegelikult polnud lepingu sisu poolte jaoks oluline ning isikutevahelised tegelikud suhted, mille esemeks oli OÜ Isocom arvetel kajastatud suhkru ost-müük, olid reguleeritud mingil muul viisil. Seda, kuidas need tegelikult reguleeritud oli või millel põhines kaebaja usaldus selle vastu, et tema klientidele tarnitakse kvaliteetne suhkur õigel ajal, ei ole olnud võimalik kindlaks teha. Küll aga õigustab see järeldust, et
33. jaanuaril 2013 sõlmitud kirjalik leping ei olnud ette nähtud poolte vahelisi suhteid reguleerima. See omakorda õigustab järeldust, et kaebaja jaoks ei olnud oluline ka see, kellega see leping sõlmitud on ehk kes on tehingupartneriks.
34. Eelnevat seisukohta kinnitab veelgi enam see, et väidetav tehingupartner esitas kaebajale koos arvetega CMR'id, mille sisu mitmel juhul tegelikult toimunud asjaolusid õigesti ei kajastanud, ent kaebaja ei pööranud neile dokumentidele mistahes tähelepanu. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebajale suhkrut müünud isik ei esitanud suhkru päritolu ega kvaliteedi kohta ühtki tõsiseltvõetavat tõendit. OÜ Isocom nimel saadetud e-kirjale lisatud kvaliteedisertifikaadid ei puudutanud OÜ Isocom arvete alusel müüdud suhkrut. Kaebaja seletus, et kõnealune sertifikaat oli esitatud vaid näitena kauba kvaliteedi kohta, ei ole usutav. Mingit selget kokkulepet kauba kvaliteedi osas poolte vahel fikseeritud ei olnud, samuti jääb mõistetamatuks, mis asjaoludel võis kaebaja usaldada, et suhkur tegelikult sellistele parameetritele vastab. Kaebaja ei saa end õigustada pelgalt sellega, et tehingud olid korraldatud nii, et kaebaja mingit erilist riski ei kandnud. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja ja talle suhkrut müünud isiku vaheline usaldus kõnealuste tehingute tegemisel oli kaebaja ning OÜ Isocom ja Roman Safonovi vaheliste suhete kohta teada olevaid asjaolusid arvestades põhjendamatult suur. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda, et olukorras, kus kaebaja sai oma hankijale kauba eest tasuda alles pärast seda, kui tema enda klient oli kauba vastu võtnud ja selle nõuetekohasust kinnitanud, ei kandnud kaebaja tehingujadas olulist riski. Samas ei ole siiski eluliselt usutav, et kaebaja, kelle enda selgitusel põhinesid suhkru edasimüügiga seotud kontaktid eeskätt klientide isiklikul usaldusel Valter Koltšini vastu, nõustus oma nimel võõrandama suhkrut oma klientidele selliselt, et tal endal polnud tegelikult mingisugust teavet selle suhkru päritolu ega kvaliteedi kohta. Pigem on tehingute sellise korralduse juures usutav, et kaebaja teadis tegelikult väga hästi, kust kaup pärines ning tal pidi olema mingi isiklik usaldus nende vastu, kes korraldasid kauba tarnimise tema klientidele. Ühtki loogilist põhjust, miks kaebaja oleks pidanud sel määral usaldama OÜ-d Isocom või Roman Safonovit, ei ole. Seetõttu on usutav, et see usaldus põhines millelgi muul ehk konkreetselt sellel, et kaebaja tegelikult teadis nii suhkru päritolu kui tundis ka lähemalt selle hankimist tegelikult korraldanud isikuid.
35. Kaebaja leiab ekslikult, et igal juhul on tõendatud, et suhkru hankimisega tegeles Roman Safonov. Ühtki tõendit selle kohta, et Roman Safonov isiklikult oleks teinud mistahes liigitusi kõnealuste suhkrutehingute raames, ei ole. Kahelda pole põhjust selles, et Roman Safonov allkirjastas kaebajaga sõlmitud lepingu, samuti on Valter Koltšin maksuhaldurile antud seletuses öelnud, et Roman Safonov kohtus temaga hiljem ka arvete allkirjastamiseks. Samas selle kohta, et Roman Safonov reaalselt kõnealuse suhkru tarneahelas kuidagi osalenud oleks, pole ühtki tõendit. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et Roman Safonovi seotust selle suhkruga kinnitavad Ain Antonsi ja OÜ Kaubaekspress antud seletused. OÜ Kaubaekspress (MTA lisa 29) kinnitas küll seda, et osutas OÜ-le Isocom laoteenust, küll aga ei nähtu, et sellega oleks mistahes moel olnud seotud Roman Safonov. Vastupidi, OÜ Kaubaekspress väitel ajas OÜ Isocom nimel asju e-posti teel A. P. Siinkohal tuleb tähele panna, et
36. augustil 2014 maksuhaldurile seletusi andes (MTA lisa 46) väitis Roman Safonov, et OÜ Isocom nimel tegi kõike tema ise. Samas oli Roman Safonov varem väitnud, et OÜ Isocom suhkrutehinguid tegelikult ei toimunud. Eeltoodud asjaoludel on pigem usutav, et OÜ Isocom nimel toimetasid tegelikult mingisugused kolmandad tundmatud isikud ning reaalselt Roman Safonovil suhkrutehingutega mingit pistmist polnud. Mis puudutab OÜ Orosilver juhatuse liikme Ain Antonsi seletust (MTA lisa 49), siis nimetatud isik tõepoolest kinnitas tehingute tegemist Roman Safonoviga, ent samas selgub tema seletustest, et reaalselt tegi OÜ Orosilver nimel suhkrutehinguid Andrei Sapunov. Seega pigem piirnes Ain Antonsi teadmine Roman Safonovist sellega, et ta on viimase nime näinud mingisugustel dokumentidel, küll aga ei saa Ain Antonsi seletustest teha järeldust, et Roman Safonov reaalselt suhkrutehingutega tegeles (pidas sisulisi läbirääkimisi, korraldas kauba transporti ja vastuvõtmist jne).
37. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et ta tegutses tehinguid tehes samamoodi nagu teised sellel tegevusalal tegutsejad, tuues näitena AS-i OG Elektra ja OÜ Nexen Trade. Kummagi nimetatud isiku esindajad (tl. 27 ja 28) on selgitanud suhkru soetamisega seotud asjaolusid, ent mõlemad juhtumid erinesid käesolevas asjas vaidluse all olevast esiteks selle poolest, et viidatud isikud soetasid kauba selliselt, et see jõudis reaalselt nendeni. AS OG Elektra selgitas seejuures, et Valter Koltšini isik oli neile teada. Samuti ei saanud neile OÜ VVÜ Areng kohta äriregistrist teavet hankides olla teadmata, et selle ühingu juhatuse liige on eelimetatud Valter Koltšini isa. Võib vaielda, kas eeltoodud asjaolude pinnalt võis AS OG Elektra põhjendatult eeldada, et Valter Koltšin junioril oli õigus OÜ-d VVÜ Areng esindada, ent vähemalt suutsid nad välja tuua mingi loogilise põhjuse, miks nad sellisest eeldusest lähtusid (isegi kui nad volikirja olemasolu ei kontrollinud). Seevastu pole ühtki asjaolu, mille pinnalt saanuks sellesarnane põhjendatud usaldus tekkida Valter Koltšini ja Roman Safonovi vahel.
38. Nõustun kaebaja seisukohaga, et hoolsuskohustuse rikkumisena ei ole põhjust käsitada eraldivõetuna seda, et OÜ Isocom ei olnud toidukäitlejana registreeritud Veterinaar- ja Toiduameti veebilehel. Iseenesest ei tulene keeldu soetada suhkrut sel moel registreerimata isikult ning vastustaja pole iseenesest vastu vaielnud ka kaebaja põhjendusele, et mitu tuntud suhkru hulgimüügiga tegelevat ettevõtet sel moel registreeritud ei ole. Kuna kõnealuse registrikande tegemise aluseks oleks üksnes ettevõtja enda poolt registripidajale esitatud teade, siis ei annaks selle kande olemasolu või puudumine tegelikult mingit märkimisväärset infot ettevõtja usaldusväärsuse vms kohta. Vastava tegevusteate esitamine on ettevõtja jaoks küll avalik-õigusliku iseloomuga kohustus, ent selline registrikanne ei ole võrreldav näiteks tegevusloaga, mille puudumine peaks võimalikke tehingupartnerit kohe alarmeerima.
39. Samuti ei saa põhjendatuks pidada maksuhalduri etteheidet, et tehingud olid majanduslikult põhjendamatult väikese kasumlikkusega. Vaidlust pole selles, et ükski tehing ei olnud kahjumlik. Maksuhaldur ei ole esitanud ka mingit tõsiseltvõetavat analüüsi, mille põhjal saaks väita, et tavapärasega võrreldes oli kasumlikkus eriti madal, arvestades kaebaja poolt vajalikke pingutusi ja kulusid, mis tehingute sellise tegemisega kaasnesid.
40. Kokkuvõttes on eluliselt kõige usutavam, et kaebaja, olles teadlik suhkru tegelikust päritolust ja sellega seotud isikutest, samuti oma klientide soovist sellist suhkrut osta, ent mitte seda osta tundmatu taustaga OÜ-lt Isocom, nõustus olema vahendajaks väikese, ent hõlpsalt saadava kasumiosa eest. Sisuliselt müüs kaebaja seega usaldust iseenda vastu. See pole aga usutav olukorras, kus tal endal polnud piisavat põhjust usaldada neid isikuid, kellelt suhkur tegelikult hangiti. Kuna kaebajal OÜ-d Isocom ja Roman Safonovit mingit loogilist põhjust usaldada ei olnud, pidi see usaldus olema suhkru tegeliku müüja (või suhkru päritolu) vastu, mis pidi kaebajale teada olema. Kui kaebajal oleksid olnud näiteks varasemast pikaajalised ja usaldust õigustavad suhted Roman Safonoviga või OÜ-ga Isocom, ei oleks loogiline sellise lepingu sõlmimine, nagu pooled sõlmisid, kuna selle järele poleks sel juhul olnud mingit vajadust. Samuti poleks sel juhul loogiline, et OÜ Isocom esitab kaebajale CMR'id, mis on kas täidetud puudulikult (nii et kauba liikumise kõik olulised asjaolud seal ei kajastu) või valesti. Kui kaebaja ja OÜ Isocom oleksid olnud teineteisest sõltumatud ning varasema erilist usaldust õigustava koostööta ettevõtjad, oleks igal juhul olnud loogiline leppida igal konkreetsel juhul mingiski taasesitamist võimaldavas vormis kokku tehingu üksikasjad (nt. kauba kvaliteet, seda tõendavate dokumentide olemasolu, kauba kaebaja kliendile tarnimise aeg jne). Vastasel juhul jäänuksid pooled hätta omavahelise vaidluse tekkimisel näiteks selle üle, kas kaup vastas kvaliteedinõuetele või mitte või kas kaup jõudis sihtkohta ettenähtud ajal. Asjaolu, et OÜ-l VVÜ Areng oli kõnealuste suhkrutehingute kõrval olemas muu majandustegevus ning tegemist oli nö. perefirmaga, ei ole antud juhul piisavad väitmaks, et kaebaja tegutses heauskselt. Jättes lepingu sõlmimisel kontrollimata tehingupartneri nimel lepingu allkirjastanud isiku esindusõiguse, suhtudes hooletult vajadusse fikseerida lepingu täitmisega seotud asjaolud (tellimuste esitamine, nõuded kauba kvaliteedile, tarneajad jms) ning usaldades isikut, kelle usaldamiseks mingit põhjust polnud, ei saa kaebaja väita, et tegutses heauskselt ja nõutava hoolsusega.
41. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude välja mõistmist taotlenud, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik