KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 31.08.2016, Tallinn Tsiviilas

§ 174

punkti 10 kohast kinnitust, ei ole võimalik 7 kontrollida, kas tunnihind sisaldab või ei sisalda käibemaksu ning esindaja õigusabiteenuste ajaline kestus on ebamõistlikult suur. 26. Maakohus leidis, et enne kohtumenetlust kantud kulud õigusabile ei kuulu antud tsiviilasjas

-s ettenähtud korras hüvitamisele, va kulu, mis on tekkinud alates hagi ettevalmistamisest ja hagiavalduse koostamisest, ning jättis kõrvale õigusabikulud nimekirjas märgitud toimingutelt nr 1-6 (kokku 6,5h). 27. Kuivõrd

§ 174

punkt 10 seab isikule kohustuse kinnitada, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada üksnes juhuks, kui isik taotleb menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist ja hageja antud juhul ei taotle menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist, ei pidanud hageja sellekohast kinnitust andma. Hageja on käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saakski ta käibemaksu hüvitamist nõuda. Seega ei sisalda tunnitasu 110 eurot käibemaksu.

1. Riigikohtu senises praktikas on õigusabikulude arvestamisel põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot käibemaksuga (määrus nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot käibemaksuta (määrus nr 3-2-1-93-13). Kohtul on diskretsiooniõigus määrata ka Riigikohtu poolt põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasust suurem või väiksem tunnitasu määr, kui see on konkreetse kohtuasja asjaoludest tulenevalt põhjendatud. Lähtudes Riigikohtu praktikast, on tunnitasu 110 eurot mõistlik.
2. Kostja leiab, et hageja nimekirjas sisalduv õigusabiteenuste kulu on ebamõistlikult suur järgmiste toimingute osas: 1) 20.05.2015 kostja taotlusega tutvumine 1,5h, mõistlik 30 min; 2) 20.05.2015 kohtunõudega tutvumine ja kliendiga konsulteerimine 1h, mõistlik 10 min. Kohus leiab, et viidatud toiminguid tuleb vaadelda ja hinnata koos, kuivõrd on seotud kostja 02.04.2015 taotlusele vastamisega. Taotluse osas koostas kohus 14.05.2015 nõude, millele hageja vastas 25.05.2015 (toiming nr 11, ajakulu 0,75h). Seega oli hageja koguajakulu seoses kostja 02.04.2015 taotlusega 3,25h (taotlusega tutvumine 1,5h; kohtunõudega tutvumine 1h; vastuse koostamine 0,75h). Kohus leiab, et ajakulu on osaliselt põhjendamatu, kuivõrd kohtunõue seoses 02.04.2015 taotlusega oli võrdlemisi lühike ja nõudis sisuliselt lihtsalt hageja seisukohta kostja taotlusele esindusõiguse osas. Kohtunõue ei sisaldanud hageja jaoks uut informatsiooni, mis oleks tinginud tunniajase tutvumise ja/või konsulteerimise vajaduse. Samuti ei vajanud kostja taotlusega tutvumine aega 1,5h, mõistlikuks ajakuluks on 0,5h. Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus hageja ajakulu konkreetsete toimingutega seotud õigusabile 2h võrra.
3. Hageja menetluskulude nimekirja punktis 12 esitatud kulu (03.06.2015 kostja taotlusega tutvumine 0,75 h) on samuti ebamõistlikult suur. Kohus leiab, et kõne all oleva menetlusdokumendiga tutvumise (2 lk lugemise) mõistlikuks ajakuluks on 0,25h ja vähendab vastavat ajakulu 0,5 tunni võrra. Menetluskulude nimekirja punktis 15 esitatud kulu (01.10.2015 kostja vastusega tutvumine, kliendiga konsulteerimine 2h) on põhjendatud ega kuulu vähendamisele. Kostja vastus, millega tutvuti, oli pikk ja põhjalik ning sisaldas kostjapoolse eksperdi arvamust. Kliendiga konsulteerimine on käsitletav menetluskuluna, kuivõrd esindaja on kulutanud tööaega kliendiga tsiviilasja asjaolude arutamisele. 8
4. Vaidlust ei ole, et hageja on õigusabi kasutanud ja vastavat kulu kandnud ning see tuleb kostjal hüvitada, kuivõrd antud tsiviilasja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kohtu hinnangul on hageja esindaja poolt õigusabi andmiseks kulutatud põhjendatud aeg kokku 10,75h (19,75-9) ja õigusabi tunnihind mõistlik, mistõttu tuleb määrata kostja poolt hüvitamisele kuuluvate õigusabikulude suuruseks 1182.50 eurot.
5. Riigilõiv 450 eurot on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. Eksperthinnangule kulutatud 150 eurot on põhjendatud ja kuulub väljamõistmisele, kuivõrd hinnangut kasutati antud tsiviilasja lahendamisel ja eksperdikulu on asja läbivaatamise kulu ning asja läbivaatamise kulu on kohtukulu. Eeltoodust tulenevalt tuleb määrata kostja poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruseks 1782.50 eurot (riigilõiv 450 + eksperdikulu 150 + õigusabikulud 1182.50). Apellatsioonkaebus
6. 24.03.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või, alternatiivselt, teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusnorme ning kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme.
7. Maakohus asus seisukohale, et vaidlusaluste puuduste näol on tegemist varjatud puudustega. Samas ei nähtu otsusest, miks kohus üldse leiab, et tegemist on puudustega, mille näol on tegemist asja lepingutingimustele mittevastavusega VÕS § 217 mõttes. Kõnealuse sõiduki näol on tegemist 2007.a väljalaskega ning nii hageja kui sõiduki ostja olid teadlikud, et tegemist on kasutatud autoga. On selge, et sellistel sõidukitel esineb teatavaid puudusi. Kostja ei lubanud ostjale, et auto on täielikult heas korras. Müügilepingu sõlmimise ajal oli auto läbinud 170 454 km. Mõistlik on eeldada, et enam kui 170 000 km läbisõiduga sõiduki detailid on kulunud ning vajavad ekspluatatsiooni käigus kontrollimist ning parandamist või asendamist. Sellise läbisõidu ja vanusega mootorsõiduki puhul on harilik, et kui teha põhjalik tehniline ülevaatus, ilmneb puudusi ning kulunud seadmeid ja detaile. Niisuguse vanuse ja läbisõiduga mootorsõiduki puhul ei ole puuduste ilmnemine ega nende kõrvaldamise hind asjaolusid arvestades ootamatu ning kõnealune sõiduk vastas selle eale ja läbisõidule. Samuti sellist kasutatud sõidukit ostes teeb mõistlik isik, kes soovib omandada heas korras ja vigadeta sõiduki, selle tehnilise seisundi tuvastamiseks ülevaatuse, kasutades selleks vajaduse korral asjatundja abi. Müüjal lasub kohustus anda ostjale teada asjaoludest, mis on müüjale teada ja mille teadmise vastu on ostjal õigustatud huvi. Antud juhul puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks olnud hagis toodud puudustest teadlik. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest saaks järeldada, et kostja oleks sõiduki omaduste, hoolduse ja/või remondi kohta andnud eksitavat teavet. Maakohus ei tuvastanud, et kostja poolt ostjale üle antud sõidukil oleks esinenud puudusi, mis ei oleks omased sarnasele kasutatud autole ja mida saaks käsitleda auto lepingutingimustele mittevastavusena, mille olemasolul on võimalik VÕS §-s 218 sätestatud müüja vastutuse kohaldamine. Lähtuvalt eeltoodust kohaldas kohus vääralt VÕS § 217 lõiget 1 ja lõike 2 punkti 1 ning VÕS § 218 lõiget
9. Kostja väiteid, et puudus sai tekkida sõiduki kasutamisest, ei pidanud kohus reaalseks ega tõendatuks. Seejuures ei ole kohus põhjendanud, miks ta kõnealuseid väiteid reaalseks ei pea. Samuti ei nähtu otsusest, millel põhineb kohtu hinnang, et kostja kirjeldatud juhtudel oleks probleem olnud kindlasti laiem ja mitte piirdunud kõigest
10. silindri kepsu alumise saale ja vastava vändakaela- ja kepsusilmaga. Eeltoodud osas 9 on kohtu põhjendused ebapiisavad ega ole veenvad. Seega on rikutud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) §-s 436 sätestatud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Samuti ei nõustu kostja sellega, et ta oma vastavat väidet ei tõendanud ja et tegemist on üksnes kostja isikliku arvamusega. Kostja esitas dokumentaalse tõendina RH kui eriteadmistega isiku arvamuse. Arvamuses jõudis RH järelduseni, et sõiduki VW Touareg pihusti ja mootori väntmehhanismi rikke võis põhjustada mootori vaegõlitus, mis võis olla tingitud madalast õlitasemest, madalast õlirõhust või mootoriõli saastumisest põlemata transpordikütusega või selle põlemisjääkidega.

1. Kohus leidis, et RH ekspertarvamus on üldsõnaline. Kuivõrd see arvamus põhineb hageja poolt kohtule esitatud RP arvamuses kajastatud andmetel, ei ole tegemist üldise dokumendiga. RH tugines konkreetse sõiduki omadustele. Sisuliselt heitis kohus kostjale ette, et ta ei ole tõendanud, et sõiduki puudused on tingitud asja kasutamisest. Kohus ei saa nõuda poolelt tõendeid asjaolu kohta, mille kohta vastaval poolel kohtu poolt oodatavaid tõendeid ei ole võimalik esitada. Vaidlusalune sõiduk ei olnud enam kostja valduses. Sõltumata eeltoodust oli kostjal, tuginedes RP arvamuses kajastatud andmetele, võimalik tõendada, et vastavad vead peavad oma iseloomu tõttu olema tingitud asja ebaõigest kasutamisest. Samuti ilmneb arvamusest, et puudused said tekkida väga kiiresti, mis on selges vastuolus RP arvamusega, mille kohaselt mootori väntmehhanismi rikke iseloom viitab pikaaegsele protsessile, arenedes sõltuvalt ekspluatatsioonitingimustest 10 000 kuni 20 000 km jooksul. Lähtuvalt eeltoodust on kohus ebaõigesti hinnanud RH arvamust. Kohtuotsusest ei nähtu ka põhjendused, miks ei saa osalist vaegõlitamist mootori selles osas toimuda.
2. Kaevatava otsuse kohaselt ei ole põhjendatud ega tõendatud kostja seisukoht, et kui väidetavalt tekkis mootorisse kolin peale mõne tuhande kilomeetri läbimist, siis ülevaatusele läks sõiduk alles siis, kui müügilepingu sõlmimisest oli sõiduk läbinud 6441 km ning seega väidetava mootori kolinaga sõitis ostja edasi ca 5000 km. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et koheselt või mõistlikuma aja jooksul remonti pöördudes oleks kokku hoitud rikke likvideerimise kuludelt. Lisaks märkis kohus, et ei ole iseenesest mõistlikult oodatav, et iga vähimagi heli muutuse peale mootoris koheselt pöördutakse remonti. Kostja eeltooduga ei nõustu. RP arvamusest nähtub, et peale mõne tuhande kilomeetri läbimist tekkis mootorisse kolin. Kostja hinnangul peab kolin tähendama piisavalt kuuldavat heli, mis iga mõistliku sõidukikasutaja tähelepanu köidab. Kohus on alusetult eeldanud, et kolin mootoris ei olnud piisavalt vali, et selle peale oleks sõiduki kasutaja pidanud viivitamatult reageerima. Kusjuures hageja ei ole väitnud, et kolin oleks olnud vähekuuldav või tajutav ainult vastavate teadmiste ja kogemustega isikule. Kostja on veendunud, et kolina puhul mootoris on mõistlikult oodatav, et sõiduki kasutaja pöördub koheselt remonti. Kohtu vastupidine seisukoht, mis sisuliselt pooldab käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmist ja seeläbi võimaliku kahju tekkimist/suurenemist, seab ohtu kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel arvesse võtmise.
3. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et 22.05.2014 puudusest teavitamine on tehtud mõistliku aja jooksul ka juhul, kui puudus oleks avastatud 26.03.
4. Kuivõrd VÕS § 220 lõige 1 annab tarbijale 2-kuulise asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamise tähtaja, on tarbijaks mitteolemise puhul vastav tähtaeg oluliselt lühem. Kohtu poolt välja toodud kuupäevade 26.03.2014 ja 22.05.2014 ajavahe on peaaegu 2 10 kuud, millise viivitusega tehtud teavitust ei saa pidada mõistlikuks mittetarbijast ostja puhul. Seega on kohus vääralt kohaldanud VÕS § 220 lõiget
6. Seoses kostja väitega RP arvamuse ebausaldusväärsuse kohta leidis kohus, et ei ole põhjust nimetatud arvamuses kahelda. Kostja sellega ei nõustu. Kostja esitas vastukaaluks hageja eriteadmistega isiku arvamusele oma asjatundja arvamuse. Nimetatud arvamused on võrdväärse kaaluga ning käsitletavad dokumentaalsete tõenditena. RH arvamus tugineb RP arvamuses toodud andmetele kõnealuse sõiduki kohta. Seega puudub alus arvata, et RH arvamus põhineb oletuslikel asjaoludel või üldistel andmetel. Puudub põhjendatud alus jätta RH arvamus arvesse võtmata. Kohus peab otsuse tegemisel alati tõendi usaldusväärsust arvesse võtma.

§-st 2, § 232 lõikest 1 ja § 238 lõikest 5 tuleneb, et kohus peab tõendi usaldusväärsust igakordselt hindama ning ei tohi ebausaldusväärsetele tõenditele otsuse tegemisel tugineda. Samuti ei tulene

-ist, et kohus peaks tõendi usaldusväärsust hindama üksnes siis, kui esineb vähemalt kaks samaväärset ent vastandlikku tõendit. 40. Maakohus on järjekindlalt rajanud oma otsuse riiklikult tunnustatud eksperdi RP arvamusele. Kaevatavast otsusest nähtub selgelt, et kohus käsitles nimetatud arvamust ekspertiisina (kostjalt on välja mõistetud eksperdikulud; kohus nimetas otsuses RP arvamust läbivalt ekspertarvamuseks). Kostja hinnangul ei ole RP arvamuse näol tegemist ekspertarvamusega

§ 293lõike 1 tähenduses.

Ekspertiisi määramise kohta teeb kohus määruse, millist antud asjas ei tehtud. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et RP näol on tegemist riiklikult tunnustatud eksperdiga. Kostja hinnangul on nimetatud arvamus käsitletav eriteadmistega isiku kirjaliku arvamusena

§ 293lõike 2 mõttes.

Seega on kohus kõnealuse tõendi vääralt kvalifitseerinud. Kuivõrd kohus kohaldab seadusi ega ole seotud menetlusosaliste õiguslike põhjenduste ega ebatäpsete viidetega, ei mõjuta kohtupoolset rikkumist ka asjaolu, et pooled on kõnealust arvamust nimetanud ekspertarvamuseks.

1. Hageja esitas tõenditena lisaks RP arvamusele ka OÜ Hiteh Autoteenindus hooldusosakonna juhataja TL arvamuse ning Raja Haldus OÜ ja AS-i Hiteh arved. Kõik dokumendid on koostatud ja/või esitatud OÜ Hiteh Kinnisvara kui sõiduki ostjaga lähedalt seotud ja/või alluvussuhetes olevate isikute poolt. Kostja leiab, et ärilise ja majandusliku huvi tõttu seotud isikute poolt koostatud arvamused ja muud dokumendid ei tohiks olla usaldusväärsed tõendid, on kallutatud ning neisse tuleks suhtuda äärmiselt kriitiliselt.
2. Hagi kohaselt olevat ostja OÜ Hiteh Kinnisvara teinud sõiduki töökorda viimiseks kulutusi koos käibemaksuga 6142.80 eurot, mille tõendamiseks on esitatud 2 arvet. Eeltooduga tõendas hageja mh puuduste väärtust. Hageja poolt kohtule esitatud kulutuste kandmist tõendav arve nr 14292 sisaldab mh velgi, rehve ja nende paigaldust, seega kulusid, mis ei seondu väidetavate puudustega. Eeltoodud rehvide ja velgede kulu ei olnud hageja maha arvestanud sõiduki töökorda viimise kulutustest. Samuti nähtub kõnealuselt arvelt hooldus, mille puhul jäi arusaamatuks, kuidas vastav kulu on seotud kostjapoolse väidetava lepingu rikkumisega. Seega oli hageja alusetult jätnud väidetavalt kantud kulutustest maha arvestamata ka arvelt nähtuva hoolduse kulu. Samalt arvelt nähtub, et tööd olid teostatud seonduvad sõidukiga VW Touareg reg/märgiga XXXXXX. Kuna antud vaidluse esemeks on teise reg/märgiga (XXXXXX) sõiduk, on arvel kajastuvad tööd asjasse puutumatud ega tõenda kulude kandmist seonduvalt vaidlusaluse sõidukiga. Kostja hinnangul ei ole tegemist inimliku 11 eksitusega, st asjaoluga, et arvele on märgitud kogemata vale auto reg/märgi number. Eeltoodut väites tugineb kostja mh sellele, et hageja väited on tervikuna ebausutavad ja mõned hageja esitatud tõendid selgelt ebausaldusväärsed. Kohus ei ole ülaltoodut otsuse tegemisel arvesse võtnud. Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
4. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks või otsuse tühistamiseks alused puuduvad, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (

§ 657lõike 1 punkt 21).

Otsuse põhjendused kuuluvad muutmisele osas, kus maakohus nimetas RP ja RH koostatud dokumente eksperdiarvamusteks ning nimetatud tõendite saamise kulu eksperdikuluks. Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, järgib neid apellatsioonkaebuse lahendamisel ning

§ 654lõike 6 alusel kaebuse põhjendustele vastates ei korda.

Apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. Kolleegium jaotab apellatsioonimenetluse kulud ja määrab kindlaks nende põhjendatud ja vajaliku suuruse. 45. Iseenesest õige on apellandi tähelepanek, et maakohus nimetas RP arvamust eksperdiarvamuseks ja selle saamise kulu eksperdikuluks, kuigi

-i 32.peatüki kohast eksperdiarvamust kohus ei kogunud. Maakohus nimetas eksperdiarvamuseks ka RH arvamust ja ka teda ei olnud kohus asjas eksperdiks määranud. Samas on kolleegium seisukohal, et tegemist ei ole sellise olulise menetlusõiguse normide rikkumisega, mis mõjutab kohtuotsuse lõpptulemust.

§ 272

lõike 2 kohaselt on mõlema tõendi puhul tegemist menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isiku arvamusega ehk tsiviilkohtumenetluses lubatud dokumentaalse tõendiga.

§ 232

lõike 2 kohasele ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Käesolevas asjas vastav kokkulepe puudub. Sõltumata nimetusest peab kohus

§ 232

lõikest 1 tulenevalt hindama kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Maakohus on käesolevas asjas nimetatud hindamisreeglit asjakohases ulatuses järginud, ka on maakohtu arutluskäik arusaadav ja jälgitav ning kolleegium tõendite ümberhindamiseks alust ei näe. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest nähtub, et maakohus eelistas RP arvamust RH arvamusele selle sisu (konkreetse sõiduki ülevaatuse tulemusena esitatud konkreetsed seisukohad asjas tähtsust omavate asjaolude kohta) alusel, mitte sel alusel, et nimetatud isik kuulub EKEI andmetel riiklikult tunnustatud maanteetransporditehnika ja autotehnika ekspertide nimekirja. Dokumentaalse tõendi saamise kulu (

§ 143

punkt 2) on sarnaselt eksperdikuluga (samas punkt 1) asja läbivaatamise kulu, mis kuulub kohtuvälise kuluna menetluskulude koosseisu (

§ 138lõiked 1 ja 2).

Eeltoodu alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi selliselt, et asendab RP ja RH arvamuste käsitlemisel kasutatud nimetuse „eksperdiarvamuse“ nimetusega „eriteadmistega isiku arvamus“ (vastavas käändes) ja menetluskulu nimetuse „eksperdikulu“ nimetusega „dokumentaalse tõendi saamise kulu“ (vastavas käändes).

1. Vastuseks apellandi teistele väidetele selgitab kolleegium järgmist. Apellandi vastuväited, millised seonduvad TL e-kirja (t lk 10), Raja Haldus OÜ arve nr 203 (t lk 28) ja AS-i Hiteh arve nr 14929 (t lk 30, 134) ebausaldusväärsusega, ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna hageja need maakohtumenetluse alguses küll esitas, kuid 12 maakohus otsuses neid tõenditena ei analüüsinud põhjusel, et hinna alandamise hagi põhjendatuse kontrollimisel need tõendid tähtsust ei omanud. Hageja esitas menetluse käigus dokumentaalsed tõendid (Monestar OÜ arvamused), mille alusel maakohus tuvastas hagejale tegelikult müüdud sõiduki väärtuseks 10 000 eurot (sisaldab käibemaksu). Samuti tuvastas maakohus, et hagejal oleks olnud õigus nõuda tasutud hinnast tagasi 6500 eurot, kuid hageja esialgset hagi ei suurendanud. RP majanduslik seotus sõiduki kasutajast äriühinguga (RP poolt juhitaval äriühingul ja sõiduki kasutajast äriühingul on sama omanik) iseenesest ei anna alust jätta tema poolt koostatud arvamust kui ebausaldusväärset tõendit arvestamata. Kostjal oli võimalik RP arvamus oma tõendi(te)ga ümber lükata, kuid seda ta ei suutnud.
2. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja ei vaidlusta asjaolu, et hageja poolt esiletoodud puudused (pihusti ja mootori väntmehhanismi rike) konkreetsel autol esines, kuid leiab, et tegemist ei ole pooltevahelise müügilepingu tingimustele mittevastavusega VÕS § 217 mõttes. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et kasutatud asjade müügi puhul ei kujuta asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused lepingutingimustele mittevastavust. Samas on apellant ise toonud esile Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-23-10 (punktis 12) väljendatud seisukoha, et kasutatud asjade puhul tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. Seega kui kostja oli seisukohal, et konkreetsel sõiduautol ilmnenud pihusti ja mootori väntmehhanismi rike tavaliselt sarnase kasutusastmega sõiduautodel esinebki, pidi ta oma väidet tõendama. Tsiviilasja materjalides vastavasisuline tõend puudub.
3. Müügilepingu järgi võib ostja VÕS § 112 lõike 1 esimese lause alusel alandada ostuhinda, kui on täidetud järgmised eeldused: müügileping on kehtiv; müüja on täitnud oma kohustuse mittekohaselt, eelkõige andnud üle lepingutingimustele mittevastava (so puudutega) asja; müüja vastutab asja puuduste eest; müüja ei ole puudust kõrvaldanud või on ostja sellest õigustatult keeldunud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-156-11). Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas leidsid hinna alandamise eeldused tõendamist.
4. Apellant on kaebuses jätkuvalt seisukohal, et tema müüjana ei vastuta müüdud sõiduki puuduse eest, kuna ei olnud puudusest teadlik, ostja mõistliku isikuna oleks saanud teha koheselt peale müügilepingu sõlmimist sõiduki tehnilise seisundi tuvastamiseks ülevaatuse vajadusel asjatundja abi kasutades, puudus sai tekkida sõiduki kasutamisest (õli puudumine, ebakvaliteetse kütuse tankimine jms) ja ostja ei teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul. Kolleegium nõustub maakohtuga, et müüja vastutusest vabanemise alused tõendamist ei leidnud.
5. Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused: puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale; puudus ei tulenenud ostjast; ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma; sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda; ostja teatas puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, va kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav või kui puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-156-11). 13
6. Müüja vastutuse eeldustest tuleneb, et müüja vastutab müüdud asjal varjatud puuduste ilmnemise eest ka juhul, kui ta neist teadlik ei olnud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-5015, punkt 18). Seega apellandi viide sellele, et kohtule ei esitatud tõendeid, millest saaks järeldada, et kostja oleks sõiduki omaduste, hoolduse ja/või remondi kohta andnud eksitavat teavet, ei saa olla käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohane.
7. Iseenesest on asjakohane kostja viide ostja asja ülevaatamise kohustusele esimesel mõistlikul võimalusel pärast kauba enda kasutusse saamist. Vastav ostja kohustus majandus- või kutsetegevuses sõlmitud müügilepingu puhul on sätestatud VÕS § 219 lõikes
8. Samas on käesolevas asjas tõendatud RP arvamusega, et vaidlusalused puudused avastas ta alles peale sõiduki mootori maha- ja lahtivõtmist. Seega on asjakohane maakohtu järeldus, et tegemist oli selliste puudustega, mida ei oleks saanud tavapärase välise ülevaatuse käigus avastada. Ka majandus- või kutsetegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle tarnitakse lepingutingimustele mittevastav asi ega pea üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-50-06, punkt 19). Kuna vaidlusalust puudust ei olnud võimalik tavapärasel ülevaatusel avastada, tuleb puudusest teatamise aja mõistlikkuse VÕS § 220 mõttes tuvastamisel lähtuda mitte ajahetkest, mil lepingu sõlmimise järgne ülevaatus toimuma pidi, vaid ajast, mil konkreetne puudus tegelikult ilmnes. 22.05.2014 puuduste kõrvaldamise nõudes on sõiduki kasutaja nimetanud vastavaks kuupäevaks 09.05.2014 (t lk 11-13). Muid tõendeid täpsema ajahetke kohta maakohtule ei esitatud. 12 päeva jooksul peale avastamist puudusest teavitamine on tehtud mõistliku aja jooksul VÕS § 220 lõike 1 esimese lause mõttes ja apellandi vastupidised seisukohad ei ole asjakohased.
9. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei suutnud esitatud tõenditega piisava veenvusega tõendada oma vastuväiteid.

§ 230

lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kuid seadusest ei tulene teisiti. Maakohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ta asus seisukohale, et RH arvamus ei lükka ümber RP arvamust selle kohta, et puuduvad faktid, mis viitaksid konkreetse sõiduki konkreetse rikke (pihusti ja mootori väntmehhanismi rikke) tekkepõhjusena kasutaja poolt sõiduki valmistajatehases väljatöötatud ekspluatatsiooni- ja hooldusnõuete rikkumisele. Kolleegium nõustub maakohtuga. RP põhjendas oma arvamust, tuues mh esile, et mootori õlitase oli enne lahtivõtmist normis ja mootori väntmehhanismil puudusid vaegõlituse tunnused, mis võiksid olla tingitud madalast õlitasemest, madalast õlisurvest või põlemata kütuse sattumisest karterisse. RH oma arvamuses neid fakte ümber ei lükanud, selgitades sisepõlemismootori töö protsessi, mille tulemusena asus seisukohale, et ka konkreetse sõiduki rike võis olla tingitud madalast õlitasemest, madalast õlirõhust või mootoriõli saastumisest põlemata transpordikütusega või selle põlemisjääkidega, seostamata oma järeldust samas konkreetse sõidukiga ja lükkamata ümber RP arvamuses esiletoodud konkreetse sõiduki tehnilist seisundit iseloomustavaid faktilisi asjaolusid. Nimetatud asjaoludele on viidanud ka RP oma vastuses RH-le (t lk 133). 54. Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud

§ 171

lõike 1 alusel apellandi kanda.

§ 174

lõike 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja 14 põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

1. Vastavalt vastustaja menetluskulude nimekirjale (t lk 181 pöördel, 188 pöördel) koosnevad tema kulud esindaja tasust kokku 7,25h eest (20.04.2016 kaebusega tutvumine ja sellele õigusliku hinnangu andmine 2h, 21.04.2016 kliendile ülevaate andmine 1h, 26.27.04.2016 vastuse koostamine 4h, apellandi menetluskulude dokumendiga tutvumine 0,25h), tunnitasu 110 eurot, seega kulud kokku 797.50 eurot (ilma käibemaksuta), millise summa palub vastustaja apellandilt välja mõista. Vastustaja palub ka kohustada apellanti tasuma väljamõistetavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Apellant vaidleb vastustaja kuludele osaliselt vastu.
2. Kolleegium on seisukohal, et vastustaja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb rahuldada osaliselt. Seoses apellandi vastuväitega, et vastustaja taotluses puudub

§ 176

lõikes 5 sätestatud kinnitus, märgib kolleegium, et vastustaja menetluskulude nimekirjast koosmõjus toimiku materjalidega nähtub, et kulud on kantud seoses käesoleva asjaga. Apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kulunud 4h on osaliselt ülepaisutatud, arvestades, et eelnevalt on vastustaja esindaja kulutanud kaebusega tutvumiseks ja sellele õigusliku hinnangu andmiseks 2h, millise ajakulu loeb kolleegium mõistlikuks ja põhjendatuks arvestades kaebuse sisu ja mahtu. Arvestades eelnevalt kulunud 2h on kolleegiumi hinnangul põhjendatud ajakulu kirjaliku vastuse koostamiseks 3h, kuivõrd kaebus ei sisalda mingeid uusi olulisi asjaolusid ega väiteid võrreldes maakohtu menetluses esitatuga. Põhjendatud toiminguteks ei saa aga pidada kliendile ülevaate andmist

§ 175lõike 1 mõttes, kuna nimetatud toiming ei nõua õigusalaseid eriteadmisi.

Poolte kulud, mis seonduvad menetluskulude kindlaksmääramise üle vaidlemisega, ei kuulu teiselt poolelt väljamõistmisele. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja lepingulise esindaja kulud põhjendatud 5h ulatuses. Esindaja tunnitasule 110 eurot ei ole apellant vastu vaielnud ning ka kolleegiumi hinnangul on tegemist mõistliku tunnitasuga, seega kuulub vastustaja taotlus rahuldamisele 550 euro (5x110) ulatuses. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga, tuleb kulud välja mõista ilma käibemaksuta. 57. Kooskõlas

§ 177

lõikega 4 tuleb rahuldada vastustaja taotlus hüvitatavatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Ele Liiv /allkirjastatud Indrek Parrest /allkirjastatud Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud 15 digitaalselt/ digitaalselt/ digitaalselt/