1-15-9049/19

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. september 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-9049 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Tali ja Urmas Reinola Kriminaalasi Alexander Kukushkini süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9§ 25 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. augusti 2016 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav Alexander Kukushkin isikukood 38808192210, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, viibis eelvangistuses 2 päeva, kinni peetud 18.08.2016 Kersti Reinuste Kaitsja Gennadi Kull Süüdistatav RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava vaatamata. Alexander Kukushkini apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast 1 kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
3. Alexander Kukushkin isikuna, keda on karistatud Harju Maakohtu 16.04.2015 otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, uuesti 04.09.2015 kella 21.01 ajal, viibides XXX, Tallinn asuvas S AS-ile kuuluvas kaupluses XXX, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis S AS-le kuuluvat kaupa kogumaksumusega 46,80 eurot ja nimelt: 1 pudel Jim Beam Bourbon, maksumusega 17,90 eurot; 1 pudel Jack Daniels, maksumusega 28,90 eurot. Peitis kauba kaasas olnud kotti ning möödus kassadest, jättes kauba eest tasumata, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta oli kinni peetud kaupluse turvatöötaja poolt. Seega Alexander Kukushkin isikuna, kes on süstemaatiliselt toime pannud varguseid, pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, see on KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2 Maakohus tunnistas Alexander Kukushkini süüdi KarS § 199 lg 2 p 9- 25 lg 2 järgi ja mõistis karistuseks vangistuse 4 kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendas karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis lõplikuks karistuseks 2 kuud ja 20 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges kinnipidamise aja 04.09.2015-05.09.2015 s.o 2 päeva karistusaja hulka. Karistusaja alguseks luges 18.08.2016, millest alates kuulub kandmisele 2 kuud ja 18 päeva vangistust. Tõkendi vahistamine tühistas kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel olenevalt sellest kumb tähtaeg saabub varem. Mõistis Alexander Kukushkinilt KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt välja riigituldesse sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära s.o 645 (kuussada nelikümmend viis eurot) ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 4, 3, 173 lg 3 ja 176 lg 1p2 alusel kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 144 eurot. Kohustas Alexander Kukushkinit tasuma väljamõistetud kaitsjatasu ja sundraha 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 65.75 eurot. APELLATSIOON:
4. Süüdistatav märgib, et maakohtus tunnistas ta end kuriteo toimepanemises täielikult süüdi. Leiab, et mõistetud ja kandmisele kuuluv karistus, 2 kuud 18 päeva vangistust, on liiga karm karistus. Taotleb kas asenduskaristuse kohaldamist või KarS § 74 sätete kohaldamist. Põhistab taotlust sellega, et aasta pärast antud kuriteo toimepanemist on ta elanud seaduskuulekalt ega ole rohkem kuritegusid toime pannud. Töötab ehitusfirmas. Kahetseb toimepandut ja lubab rohkem seadust mitte rikkuda. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT: 2
5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda muuhulgas apellatsiooni, mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsusega mõistetud karistuse muutmiseks. Maakohus on mõistetavat karistust põhistanud, karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on antud juhul tegemist apellatsiooniga, millel puudub ilmselgelt edulootus. Maakohus on karistust kergendavate asjaoludena arvestanud süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Apellant ei viita ühelegi KarS § 57 loetellu kuuluvale ja maakohtu poolt arvestamata jäetud asjaolule. Maakohus on tuvastanud, et süüdistatav on uue kuriteo toime pannud vahetult pärast eelmise karistuse kandmiselt vabanemist. Tegemist on isikuga, keda on varem korduvalt kriminaalkorras kui ka väärteokorras karistatud. Maakohus on otsuses sõnaselgelt viidatud ka asjaolule, et esitatud karistusregistri andmed näitavad viimast kriminaalkaristust 2015 aastast. Seega on apellatsioonis toonitatud asjaolu olnud maakohtule teada ning kolleegium leiab, et kuna maakohus on põhikaristuseks mõistnud 4 kuulise vangistuse, mis oma määralt jääb tunduvalt alla eelmiste varguste toimepanemiste eest mõistetud karistusest, on maakohus juba sisuliselt eelnimetatud asjaoluga arvestanud. Kohus on jõudnud seaduslikult järeldusele, et süüdistatavat tuleb karistada reaalse vangistusega ning on esitanud oma põhistuse, miks süüdistatava suhtes ei sobi kohaldada kriminaalhooldust. Kolleegium nimetatud põhistusega nõustub ning leiab, et lühiajalise reaalse vangistuse mõistmise osas otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. Lisaks ringkonnakohus märgib, et üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu, st, et KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused. Isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Vaidlustatud asjas ei ole selliseid teo toimepanemise erandlikke tehiolusid ega ka süüdlase isiku märkimisväärseid erisusi tuvastatud ning neile ei viidata ka apellatsioonis. Samuti puudub kolleegiumil veendumus sellest, et isikut, keda varasemad reaalselt kandmisele kuulunud vangistused ei mõjutanud uue kuriteo toimepanemisest loobuma, täidaks sellist eesmärki kriminaalhooldus ja üldkasuliku töö tegemine. 3
6. Eelnevast tulenevalt asub ringkonnakohus üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4