Obsah (9)

§ 62§ 105§ 41§ 6§ 16§ 66§ 67§ 63§ 31

TA R T U H A L D U S K O H U S Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS E E S T I VA B A R I I G I N I M E L Kohtuasja number 3-16-527 Otsuse kuupäev 25. oktoober 2016 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi ********i kaebus

) § 41 lg 2, et põhiseaduse ja muude seadustega igaühele antud õigusi tohib kinnipeetava puhul reeglina piirata vaid niivõrd, kuivõrd selleks annavad sõnaselge volituse vangistusseaduse või mõne muu seaduse sätted. Teatud õiguse piiramist lubava sätte puudumisel laienevad igaühele antud õigused ka kinnipeetavale (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura

1. Lk 33). Kuivõrd kinnipeetavate õigusi kasutada vangistuse tingimustes võimalikke ja vanglas kättesaadavaid vaba aja veetmise võimalusi ei ole reguleeritud, siis võib öelda, et seda ei ole 3 3 ka piiratud. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kaebeõiguse puudumine ei ole praegusel juhul ilmselge. Seetõttu ei pea kohus õigeks jätta kaebust läbi vaatamata, vaid lahendab selle sisuliselt.
2. Kaebaja väidab, et tal ei võimaldatud osaleda katoliku jõulupühade tähistamisel.

§ 62

kohaselt tagab vanglateenistus kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise ning

§ 105

lg 21 p 8 kohaselt sätestatakse kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamine vangla kodukorras. Viru Vangla kodukorra punkti 19.2.1 kohaselt tagab vangla kinnipeetavaile võimaluse osaleda jumalateenistustel vangla kabelis usutunnistuse alusel. Vastustaja kinnitusel ei toimunud

1. aasta jõulude ajal vanglas katoliiklikke jõulujumalateenistusi. Kohtul puudub põhjus selles faktis kahelda. Ka kaebaja ei väida sõnaselgelt, et tal puudus võimalus osaleda jumalateenistusel. Kaebaja väitel ei saanud ta osaleda jõulupühade tähistamisel. Kaebaja tugineb kaebuses mitmete õigusaktide sätetele, kuid ei nimeta vangistusseaduse või selle alusel antud õigusaktide sätteid, mis käsitlevad kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamist. Kohus järeldab sellest, et tegemist ei olnud mitte niivõrd jumalateenistuse, kui ühise vaba aja veetmise ja pühade tähistamisega ning käsitleb seda ühtsena muude vaba aja veetmise võimalustega, millest kaebaja kaebuse kohaselt ilma jäi.
2. Isegi kui vastustaja ei võimaldanud kaebajal osaleda konkreetsel vangla kabelis toimuval jumalateenistusel, siis ei tähenda see veel, et kaebaja õigusi on rikutud. Kohtupraktika kohaselt ei pea kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamine toimuma ilmtingimata sel viisil, et kinnipeetav lubatakse vangla kabelisse. Piisavaks tuleb lugeda ka seda, kui usuliste vajaduste rahuldamine (võimalus osaleda jumalateenistusel, kohtuda preestriga, saada osa sakramendist jne) on võimalik osakonnas või kambris.

§ 62

ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda igasuguste enda valitud usust tulenevate või sellest tuletatud meelepäraste rituaalide ja kommete täitmise tagamist just temale meelepärases kohas (Tartu Ringkonnakohtu 15.01.2015.a otsus kohtuasjas 3-13-1915 p 35 ja selles viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul võib vangla piirata kinnipeetava võimalust osaleda jumalateenistusel kabelis muuhulgas julgeoleku kaalutlustel (vt otsuse punkti 10). Kaebaja ei väida, et tal ei olnud üldse võimalik rahuldada oma usulisi vajadusi.

1. Kohus nõustub sellega, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda vaba aja veetmise võimaluste pakkumist (ürituste korraldamist) vanglas või nendel osalemist. Kohus leiab aga, et kui selliseid võimalusi vanglas pakutakse, siis on kinnipeetaval õigus nõuda, et vangla kohtleks kinnipeetavaid nende kasutamise võimaluse andmisel või piiramisel kooskõlas õigusaktide nõuetega.
2. Vaba aja veetmise võimaluste kasutamiseks loa andmine on käsitletav toiminguna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 tähenduses. HMS kehtestab toimingu tegemisele järgmised nõuded: - toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus (HMS § 107 lg 1); - kui toiminguga piiratakse isiku õigusi, on isikul õigus nõuda toimingu kirjalikku põhjendamist (HMS § 108 lg 1); - toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid (HMS § 107 lg 2). 4 4

§ 41lg 2 sätestab, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele.

Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. 9.

§ 6

lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise üheks eesmärgiks küll kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja selle hulka saab lugeda ka isiku toimetuleku, ellusuhtumise ja eluharjumuste kujundamise. Kuid esmasteks on selle juures siiski vangistusseaduses otseselt ette nähtud vahendid, sh individuaalse täitmiskava koostamine ja elluviimine (

§ 16

). Vastustaja kinnitusel ei ole kaebuses nimetatud tegevused ette nähtud individuaalses täitmiskavas ja ka kaebaja ei tugine sellele, et see nii oleks. Kaebajal võib küll olla õigus selles, et vaba aja veetmise võimaluste pakkumine tuleb kinnipeetavale kasuks, kuid tegemist on siiski teisejärguliste ja vanglale vabatahtlike abinõudega. Vaba aja veetmise võimaluste pakkumisel ei ole samasugust kaalu või tähendust nagu seaduses otseselt ette nähtud abinõudel. 10. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et menetluskord, kuidas antakse kinnipeetavatele luba osaleda vaba aja veetmise võimaluste kasutamisel, on otsuse punktis 8 toodud reeglitega kooskõlas. Otsuse punktis 9 toodut arvestades ei ole otstarbekas kulutada üritustel osalemise loa andmisele suures ulatuses vangla ressursse. Proportsionaalne on võimalikult lihtne menetluskord. Kaebaja ei väida, et vastustaja oleks kõrvale kaldunud võrdse kohtlemise põhimõttest, näiteks kehtestanud teistele kinnipeetavatele teistsuguseid reegleid või nõudeid. Vastustaja piiras kaebaja võimalusi vaba aja veetmisel eeskätt julgeoleku kaalutlustel. Julgeoleku tagamine vanglas on

§ 66alusel vangla kohustus.

Kinnipeetava üks olulisemaid kohustusi julgeoleku tagamiseks vanglas on vangla sisekorraeeskirja täitmine ja vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele allumine (

§ 67p 1).

Seetõttu on põhjendatud, et teatavaid vaba aja veetmise võimalusi ei saa kasutada kinnipeetav, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. On selge, et üritustel, millel kaebaja soovis osaleda (spordivõistlus, kontsert), ei ole olemuslikult võimalik kinni pidada sama rangest korrast nagu igapäevaelus vangla osakonnas. Seetõttu on üritusel julgeoleku tagamisel määrava tähtsusega välistada risk, et üritusel osalevad kinnipeetavad ei allu korraldustele. Proportsionaalne ei ole kehtestada üritustel osalemiseks loa andmise korda nii, et iga ürituse ja kinnipeetava puhul tuleks täiendavalt kaaluda kinnipeetava distsipliinirikkumise asjaolusid, rikkumisest möödunud aega jne. 11. Kaebaja nõudel esitas vastustaja talle kirjaliku põhjenduse, miks kaebajale üritustel osalemist ei võimaldatud. Kaebajale esitatud põhjendused langevad kokku põhjendustega, mille vastustaja esitas kohtus. 12. Kaebaja väitel on üritustele lubamata jätmine käsitletav kahekordse karistamisena distsipliinirikkumise eest. Kohus sellega ei nõustu. Kinnipeetavale kohaldatavad distsiplinaarkaristused on ammendavalt loetletud

§ 63. Vaba aja veetmise võimaluste kasutamise keelamist nende hulgas ei ole.

Kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu on asjaolu, mida võetakse kinnipeetava kahjuks arvesse mitmete teda puudutavate küsimuste lahendamisel, näiteks isikliku raadio, televiisori või elektriseadme lubamisel (

§ 31

lg 2), väljasõiduloa andmisel (vangla sisekorraeeskirja § 83 p 3 1), väljaspool vanglat tööle lubamisel (samas § 965 lg 1 p 2), avavanglasse paigutamisel (täitmisplaani § 17 lg 2 p 1). 5 5 Vangla on põhjendanud, miks kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu tõi kaasa üritusel osalemise loa andmisest keeldumise.

1. Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja toimingud, mis seisnesid selles, et kaebajal ei võimaldatud kasutada kaebaja nimetatud vaba aja veetmise võimalusi, olid õiguspärased. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kohus määras 13.09.2016.a määruses menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamise tähtajaks 30.09.2016.a. Pooled kuludokumente ja menetluskulude nimekirja kohtule ei esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 6 6