Obsah (4)

§ 178§ 218§ 659§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-13-30982 Määruse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2016. a, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Iko Nõmm, Ulvi Loonu

§ 178lg 4).

Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud

1. Borgino Consulting Ltd (hageja) esitas
2. juunil
3. a Harju Maakohtule hagi AS TKE Grupp (pankrotis) (kostja) vastu
4. juuni
5. a võlausaldajate üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks või alternatiivselt tühisuse tuvastamiseks.
6. Harju Maakohus jättis
7. detsembri
8. a otsusega hageja nõude kostja vastu
9. juuni
10. a võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata ning rahuldas hageja alternatiivse nõude ja tuvastas, et kostja
11. juuni
12. a üldkoosoleku otsus on tühine. Menetluskulud jäeti kostja kanda.
13. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
14. detsembri
15. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata, s.o ka hageja alternatiivse nõude. Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Riigikohus jättis
16. veebruari
17. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Riigikohus jättis kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.
19. aprillil
20. a esitas kostja kohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks koos lisadega. Kostja palus hagejalt välja mõista lepingulise esindaja tasu (1063,33+1675+3500=6238,33) ja riigilõivu (400 eurot), kokku 6538,33 eurot.
21. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepingulise esindajana Tamara Vologžanina kostjale õigusabi 27,40 tunni ulatuses, Enno Heringson 9,65 tunni ulatuses (tunnitasuga 110 eurot) ja Paul Varul 6,70 tunni ulatuses (tunnitasuga 250 eurot).
22. T.Vologžanina ei esindanud kostjat käesolevas menetluses mitte seadusliku esindajana, vaid käsunduslepingu alusel lepingulise esindajana

§ 218lg 1 p 2 mõttes.

Tunnitasu suuruses pooled kokku ei leppinud, kuna õigusabilepingu (käsunduslepingu) tingimuste kohaselt ei pea kostja T.Vologžaninale maksma õigusabi eest mitte ajapõhiliselt, vaid tulemustasu põhimõttel. Pooled leppisid kokku, et vaidluse kostja kasuks lahendamise korral on tulemustasu 3500 eurot (ilma käibemaksuta), samas vaidluse kaotamise korral ei pidanud kostja T. Vologžaninale õigusabi osutamise eest tasuma.

2. aprillil
3. a toimunud võlausaldajate üldkoosolekul otsustati pidada võlausaldajate ühistele huvidele vastavaks tsiviilasjas nr 2-13-30982 kantud õigusabi kulusid summas kuni 7000 eurot. Viidatud otsus on vaadeldav kostja poolt otsuses viidatud lepingulise esindajatega õigusabilepingute sõlmimise ja nende alusel kantud kulude heakskiiduna TsÜS § 113 mõttes. Hageja seisukoht
4. Hageja palus jätta kostja avaldus tervikuna rahuldamata.
5. PankrS § 83 lg 5 kohaselt osaleb pankrotivõlgniku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel kohtus pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees. Kui pankrotoimkonna esimees võtaks esindaja ka lihtsas kohtuasjas, kaotaks 2 pankrotitoimkonna institutsioon oma mõtte. Pankrotitoimkonna esimehel on võimalik saada pankrotipesast toimkonna liikme tasu. Seega lepingu sõlmimine iseendaga on vastuolus pankrotimenetluse põhimõtetega.
6. Pankrotitoimkonna esimehel ei ole ilma üldkoosoleku otsuseta õigust võtta endale esindajaks advokaat. Antud nõusolek anti võlausaldajate üldkoosolekul alles
7. aprillil
8. a (ehk enne ringkonnakohtu istungit), mistõttu ei ole alust maksta vandeadvokaat E. Heringsonile tasu.
9. Vandeadvokaat Paul Varulil puudus üldkoosoleku nõusolek esindada pankrotivõlausaldajat käesolevas menetluses, mistõttu tema kulud tuleb täielikult jätta välja mõistmata. Lisaks on tunnitasu 250 eurot ning sellises mahus õigusabile kulutatud aeg ebamõistlik.
10. Hageja pidas põhjendatuks riigilõivu tasumist apellatsioonkaebuselt, kuid vaidles vastu
11. veebruaril
12. a ja
13. oktoobril
14. a esitatud määruskaebustelt tasutud riigilõivude osas. Maakohtu määrus
15. Maakohus rahuldas kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt, määras kindlaks hüvitavate menetluskulude rahaline suurus ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 3435,40 eurot, millest 3135,40 eurot on lepingulise esindaja kulud ja 300 eurot on riigilõiv, ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivise menetluskuludelt lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
16. Maakohus leidis, et kostjal oli õigus kasutada lepingulise esindaja T.Vologžanina õigusabiteenust. Maakohtu hinnangul ei reguleeri PankrS § 83 lg 5 otseselt ega kaudselt küsimust selle kohta, kas pankrotitoimkonna esimees peab võlgniku seadusliku esindajana esindama võlgnikku kohtumenetluses isiklikult või saab võlgnik kasutada kohtumenetluses lepingulist esindajat. Samuti oli
17. aprillil
18. a toimunud kostja võlausaldajate üldkoosolek pidanud otstarbekaks T.Vologžaninaga tasulise õigusabilepingu sõlmimist. Tulenevalt Riigikohtu
19. juuni
20. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14 (p-d 13, 14) leidis maakohus, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulusid ei saa põhjendamatuks pidada üksnes seetõttu, et lepinguline esindaja on samal ajal ka menetlusosalise seaduslik esindaja ning sama isik esindas menetlusosalist nii seadusliku esindajana kui ka lepingulise esindajana. Maakohus märkis, et kuna T.Vologžanina esindas kostjat lepingulise esindajana

§ 218

lg 1 p 2 mõttes, ei kohaldu antud juhul pankrotitoimkonna liikme tasu piirmäärad.

1. Tulenevalt
2. aprillil
3. a toimunud võlausaldajate üldkoosolekul vastu võetud otsusest õigusabi osutamise kohta, leidis maakohus, et ka kostja taotlus E. Heringsoni ja Paul Varuli poolt teostatud õigusabitoiminguteks oli põhjendatud. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et kuigi üldkoosoleku otsuses ei ole õigusteenuse osutajat nimeliselt määratud, on otsuses selgelt väljendatud võlausaldajate tahe kasutada tasulist õigusabiteenust.
4. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja T.Vologžanina poolt
5. augustil
6. a (3,20 tundi),
7. jaanuaril
8. a (5 tundi) ja
9. veebruaril
10. a (3 tundi) sooritatud õigusabitoimingud olid vajalikud ja põhjendatud, kuid
11. jaanuari
12. a,
13. veebruari
14. a,
15. mai
16. a ja
17. oktoobri
18. a sooritatud õigusabitoimingud ei olnud vajalikud ega põhjendatud, kuna kostja esitas viidatud kuupäevadel põhjendamatud määruskaebused (määrustele, millel puudus edasikaebeõigus). Maakohus märkis, et ka tulemustasu korral tuleb hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu
19. novembri
20. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13). Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja T.Vologžanina poolt osutatud õigusabitoimingute vajalik ja põhjendatud ajakulu kokku oli 11,2 tundi ning teenuse hind (100 eurot/tund) ei olnud ülemäära kõrge. 3
21. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja E.Heringsoni poolt osutatud õigusabitoimingute vajalik ja põhjendatud ajakulu kokku oli 7,64 tundi ning teenuse hind (110 eurot/tund) ei olnud ülemäära kõrge.
22. Võttes arvesse kostja esindaja P.Varuli teostatud õigusabitoiminguid ning menetluse tulemuslikkust ja käiku pidas maakohus põhjendatud õigusabikuluks kokku 4,7 tundi. Arvestades tsiviilasja kestvust ja keerukust, pidas maakohus antud kohtuasja puhul kostja esindaja P.Varuli tunnihinda 250 eurot (ilma käibemaksuta) mõistlikuks ja põhjendatuks.
23. Kostja kantud riigilõivude osas nõustus maakohus hagejaga, et
24. veebruaril
25. a ja
26. oktoobril
27. a esitatud määruskaebustelt tasutud riigilõivud (kokku 100 eurot) ei olnud põhjendatud kulu, kuna määruste peale, millele kostja esitas määruskaebused, ei saanud edasi kaevata. Maakohtu hinnangul oli põhjendatud hagejalt välja mõista
28. jaanuaril
29. a apellatsioonkaebuse eest tasutud riigilõiv 300 eurot. Määruskaebus
30. Hageja vaidlustas määruse osas, milles maakohus kostja avalduse rahuldas.
31. Kaebuse kohaselt on maakohus ekslikult mõistnud hagejalt välja T.Vologžanina poolt osutatud õigusteenuste kulu. Kostja seaduslik esindaja T.Vologžanina on kõik dokumendid (
32. augustil
33. a,
34. jaanuaril
35. a,
36. veebruaril
37. a,
38. mail
39. a ja
40. jaanuaril
41. a) allkirjastanud pankrotitoimkonna esimehena. Kui ta oleks olnud kostja lepinguline esindaja, oleks ta pidanud ka seda menetlusdokumentides kajastama ja esitama kohtule oma kvalifikatsiooni tõendava dokumendi. Seetõttu on tagantjärgi menetluskulude kindlaksmääramise menetluses lubamatu väita, et tegelikult osales pankrotitoimkonna esimees lepingulise esindajana.
42. Lisaks palus hageja kohtul välja nõuda Maksu– ja Tolliametilt töötamise registri andmed T.Vologžanina kohta perioodil
43. jaanuar
44. a kuni
45. veebruar
46. a. Alates
47. juulist
48. a peab tööandja registreerima töötaja töötamise registrisse. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 25¹ lg 4 p 2 sätestab, et töötamise registrisse kantakse võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutava isiku andmed, kelle töötamisel tekib maksukohustus Eestis. Kuivõrd T.Vologžanina on väidetavalt osutanud õigusteenust käsunduslepingu alusel ja maakohtu poolt põhjendatuks peetud menetlustoimingud on sooritatud peale
49. juunit
50. a, pidi tööandja T.Vologžanina töötamise registris registreerima.
51. Kostja lepingulise esindaja P.Varuli tunnitasu suuruse osas viitas hageja Riigikohus on
52. oktoobri
53. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13, milles kolleegium on lugenud mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot ja Riigikohtu
54. oktoobri
55. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, milles on peetud tavapäraseks tunnitasuks 147 eurot 49 senti (käibemaksuga). Väljamõistetud tunnihind ületab tavapärast tunnimäära kaks korda. Hageja palus kohtul määrata lepingulise esindaja P.Varuli tunnitasuks maksimaalselt 120 eurot.
56. Antud juhul ei ole kostja esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et menetluskulud oleksid kantud. Vastupidi, kostja on kinnitanud, et poolte vahel kokkulepitud tähtaeg ei ole veel saabunud.
57. Tulenevalt kostja ja T.Vologžanina väidetavast õigusabilepingust tuli esindajale maksta tulemustasu põhiselt. Kuivõrd maakohus rahuldas hagi ja kokkulepitud tulemust ei saabunud, siis ei pidanud kostja maakohtus kantud õigusabi osutamise kulusid kandma. Menetluse edasine käik
58. Kostja määruskaebusele osas seisukohta ei esitanud.
59. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 4 Ringkonnakohtu põhjendused
60. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu
61. juuli
62. a määrus tuleb menetlusõigusnormi rikkumise tõttu osaliselt tühistada ja määruskaebus

§ 659

, § 657 lg 1 p 2 ja § 667 lg 2 alusel osaliselt rahuldada.

§ 659

ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust osas, millega avaldus maakohtus rahuldamata jäeti ja mille peale ei ole määruskaebust esitatud.

1. Määruskaebus on põhjendatud osas, milles maakohus mõistis hagejalt välja T.Vologžanina kui lepingulise esindaja poolt kostjale osutatud õigusabi kulud 1120 euro suuruses summas. Selles osas tuleb maakohtu määrus tühistada. Muus osas määruskaebuse väited maakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna.
2. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses esitatud seisukohaga, et kohtul ei ole põhjust vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulusid, kui lepinguline esindaja ei ole tõendanud oma kvalifikatsiooni (

§ 218lg 1 p-d 1 ja 2).

Kui isik annab menetlusosalisele lepingulisel alusel nõu, ilma selleks õiguslikku kvalifikatsiooni omamata, siis võib olla tegemist nõustajaga

§ 218

lg 1 tähenduses, kelle kulusid

§ 175lg 2 teise lause kohaselt ei hüvitata.

Kui maakohus leidis, et tegemist on siiski lepingulise esindajaga, siis oleks kohus pidanud esindajaks olemise lubatavust kontrollima hiljemalt menetluskulude kindlaksmääramise faasis (vt ka Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-48-16, p 11). Asjakohane on hageja märkus, et kui kostja esindaja haridusnõuet menetluse kestel ei kontrollitud, siis järelikult ei pidanud ka maakohus T.Vologžaninat kostja lepinguliseks esindajaks.
3. Ainuüksi juriidilise kõrghariduse tõendamine ei muuda esindajat lepinguliseks esindajaks ja seetõttu ei ole käesoleval juhul esindaja hariduse küsimusel primaarset tähtsust. Hariduse tõendamisest olulisemaks tuleb pidada seda, et toimiku materjalidest nähtuvalt on T.Vologžanina osalenud kohtumenetluses pankrotitoimkonna esimehena ja on kõik menetlusdokumendid esitanud kostja seadusliku esindajana. Lepingulise esindaja olemasolu oleks pidanud antud juhul selguse huvides nähtuma menetlusdokumentide esitamisel, mille koostamiseks hüvitist taotletakse. See tagab vastaspoolele võimaliku menetluskulu ettenähtavuse juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulud. Menetluskulude kindlaksmääramisel on ettenähtavuse põhimõte olulise tähtsusega, ning seda on rikutud, kui vastaspool saab alles menetluskulude kindlaksmääramise staadiumis teada, et seadusliku esindaja asemel osutas kostjale õigusabi lepinguline esindaja. Kuivõrd tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole T.Vologžanina osalenud kohtumenetluses kostja lepingulise esindajana, on maakohus ebaõigesti leidnud, et T.Vologžanina menetluses osalemisest on tekkinud kostjale selliseid kulusid, mida hageja peaks hüvitama. Seega tuleb jätta kostja taotlus 1120 euro välja mõistmiseks rahuldamata. T.Vologžanina osalemisega seotud kulude välja mõistmata jätmise tõttu ei näe kolleegium vajadust rahuldada hageja taotlust Maksu- ja Tolliametilt töötamise registri andmete kogumiseks.
4. Vastuseks hageja vastuväidetele kostja lepingulise esindaja P.Varuli tunnitasu suuruse osas, märgib kolleegium, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lõike 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Diskretsioonipiiride ületamist maakohtule antud küsimuses ette heita ei saa. Maakohtu siseveendumuse kujunemine mõnevõrra kõrgema tunnitasu hüvitamiseks on põhjendatud ja jälgitav ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust tunnitasu suurust vähendada. 5

1. Vastuoluline on hageja seisukoht kulude tõendamise osas. Hageja on küll viidanud asjakohasele Riigikohtu praktikale, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt Riigikohtu
2. novembri
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 26), kuid asunud seejärel ebaõigele ja vastuolulisele järelduse, et kulude kandmist peaks siiski tõendama. Lisaks hageja viidatud Riigikohtu lahendile on Riigikohus sama seisukohta väljendanud ka
4. juunil
5. a tsiviilasi nr 3-2-1-65-13 tehtud määruse p-s 18, milles on leitud, et kostja ei pea tõendama, et ta on õigusteenuse eest esindajale maksnud. Kuivõrd viidatud Riigikohtu lahenditest tulenevalt ei pea menetlusosaline kulude kandmist tõendama, jääb arusaamatuks hageja etteheide, et kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et menetluskulud oleksid kantud.
6. Ebaõige on ka hageja arusaamine maakohtus kantud menetluskulude kandmisest. Arusaadavalt pidasid kostja ja tema esindaja tulemustasupõhise teenuse kokkuleppe sõlmimisel silmas asjas lõplikust kohtulahendist lähtuvat tulemust. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas maakohtu
7. detsembri
8. a otsuse ja tegi ise uue lahendi, millega jättis hagi rahuldamata, siis ei saa kokkulepitud tulemuse saabumise tuvastamisel lähtuda maakohtu tühistatud lahendist.
9. Eeltoodust tulenvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse väljamõistetud menetluskulude hüvitise 1120 euro osas ja seega kuulub hagejalt kostja kasuks menetluskuludena väljamõistmisele 2315,40 eurot (3435,40-1120).
10. Tulenevalt

§ 178

lg-st 2 võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. 37. Määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (

§ 178lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm 6