3-15-1789/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk 21.06.2016, Tartu 3-15-1789 Martin Villemsi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot Tartu Halduskohtu 02.12.

1. a otsus Martin Villemsi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Martin Villems Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 02.12.
2. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 21.06.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Martin Villems esitas 20.04.2015 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 12-12p) summas 10 000 eurot seoses õigeaegse meditsiiniline abi osutamata jätmisega ajavahemikul jaanuar 2015 kuni 16.04.
4. M. Villemsi taotluse kohaselt sattus
5. a jaanuaris vanglatööstuses praktikal olles tema paremasse silma võõrkeha, mida arsti vastuvõtul ei avastatud. M. Villemsi väitel palus ta seejärel kahe kuu jooksul korduvalt silmaarsti vastuvõtule, kuid alles 16.04.2015 viidi ta silmakliinikusse, kus eemaldati tema paremast silmast metallitükk, mis oli tekitanud sinna roostese põletikukolde. Taotluse kohaselt kannatas M. Villems mitu kuud valu käes ning vangla oleks saanud selle ära hoida, kui ta oleks näidanud üles piisavat hoolsust oma kohustuste täitmisel.
6. Tartu Vangla jättis 16.06.
7. a otsusega (tl 3-4p) M. Villemsi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
8. M. Villems esitas 14.07.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot seoses õigeaegse arstiabi tagamata jätmisega. Kaebuse kohaselt sattus
9. a jaanuaris vanglatööstuses praktikal olles kaebaja silma võõrkeha, mida arsti vastuvõtul ei avastatud. Kaebaja väitel palus ta alates veebruarist korduvalt silmaarsti vastuvõtule saatmist. Aprillis 2015 juhtus kaebajal uus intsident ning vangla meditsiiniosakonnas eemaldati tema silmast võõrkeha ja avastati roostene 1 põletikukolle, mistõttu saadeti ta erakorralisele väljasõidule silmakliinikusse. Kaebuse kohaselt ei ole vaidluse esemeks mitte raviteenuse kvaliteet, vaid vangla tegevus arstiabi kättesaadavuse tagamisel. Kaebaja väitel põhjustas vangla talle ülemäärast valu ja kannatusi.
10. Tartu Halduskohus jättis 02.12.
11. a otsusega M. Villemsi kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et vanglaametnike tegevus kaebajale tervishoiuteenusele ligipääsu ja vältimatu abi kättesaadavuse tagamisel on olnud õiguspärane. Halduskohus märkis, et kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt sattus kaebaja sõnul talle 06.01.2015 praktika ajal midagi silma ning 07.01.2015 viibis kaebaja meditsiiniõe vastuvõtul. Seega on halduskohtu hinnangul vanglaametnikud taganud kaebajale juurdepääsu arstiabile pärast jaanuari alguses toimunud intsidenti. 17.01.2015 on kaebaja käinud kirurgi vastuvõtul ning 18.02.2015 perearsti vastuvõtul, kuid kummalgi korral ei ole tervisekaardi väljavõtte kohaselt esitanud kaebusi seoses silmadega. Kaebaja on 26.02.2015 pöördunud inspektorkontaktisiku poole sooviga saada silmaarsti juurde. Halduskohus märkis, et kohtule esitatud meilivahetusest nähtub, et inspektor-kontaktisik on edastanud teabe kaebaja silmaarstile pääsemise soovi kohta meditsiiniosakonnale 26.02.2015 ning 04.03.2015 täpsustanud, et kaebaja soovib silmaarsti vastuvõtule saada seoses nägemise halvenemisega. Kohtule esitatud tõendite alusel leidis halduskohus, et kaebaja poolt veebruaris ja märtsis inspektorkontaktisikule ning valvurile edastatud soovid on meditsiiniosakonnale edastatud ning miski ei viita sellele, et kaebaja oleks veebruaris või märtsis avaldanud soovi erakorraliselt silmaarstile pääseda või et kaebaja silmaarstile pääsemise soovi edastamisel oleksid ametnikud viivitanud ebamõistlikult kaua. Halduskohus tuvastas, et kaebaja on palunud 02.04.2015 kiiremat silmaarsti vastuvõttu ning kaebaja saadeti meditsiiniosakonda 06.04.2015, kus ta käis ortopeedi vastuvõtul seoses õlaprobleemiga ning tema silmi ei vaadatud. Alles 09.04.2015 teatas kaebaja kontaktisikule, et meditsiiniosakonnas tema silmi ei vaadatud ning soovis teada, millal ta silmaarsti vastuvõtule saab. Õde vaatas kaebaja silma üle 10.04.
12. Halduskohtu hinnangul puudub alus arvata, et kaebaja oleks avaldanud vanglaametnikele soovi erakorralise arstiabi saamiseks ja et vanglaametnikud oleksid jätnud kaebaja vastava avalduse edastamata ning seega puudub alus väitel, et vanglaametnikud oleksid kaebajale arstiabi võimaldamisel käitunud õigusvastaselt. Halduskohus märkis, et kaebaja pöördus 16.04.2015 meditsiiniosakonna vastuvõtule seoses silmaprobleemiga ning nõudis 17.04.2015 erakorralist silmaarsti visiiti. Kaebaja toimetati meditsiiniosakonda, kus tema silmast avastati metallipuru, üks võõrkeha eemaldati meditsiiniosakonnas ning ülejäänud võõrkehade eemaldamiseks saadeti kaebaja Silmakliinikusse. Halduskohtu hinnangul nähtub 16.04.2015 ja 17.04.2015 meditsiiniosakonna tehtud sissekannetest, et kaebaja silmavaevused ägenesid alles 17.04.2015 ning järjestikustel päevadel meditsiiniosakonda toimetamisest nähtub, et vanglaametnikud on edastanud kaebaja soovi erakorralise arstiabi saamiseks silmaprobleemi ägenemisel. Halduskohus nõustus vastustajaga, et vanglaametnike tegevus ei oleks kuidagi saanud kaebaja kannatusi ära hoida, kuna kaebaja silmi kontrolliti korduvalt ning kaebaja terviseprobleemi süvenemisel tagati talle kiire arstiabi kättesaadavus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13. Kaebaja esitas 03.01.2016 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 02.12.
14. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus kujundanud oma seisukoha toetudes vastustaja ennastõigustavatele ja eksitavatele väidetele. Kaebaja väitel pöördus ta kontaktisiku poole küsimusega, miks vaatamata korduvatele palvetele ei ole teda viidud silmaarsti juurde. Kaebaja hinnangul ei ole halduskohus täitnud HKMS § 2 lg-st 4 tulenevat uurimiskohustust ja on jätnud välja selgitamata selle, et Tartu Vanglas ei olegi silmaarsti ning mittekoosseisuline silmaarst külastab vanglat iga paari kuu 2 tagant. Seetõttu vastatakse Tartu Vangla meditsiiniosakonnas silmi puudutavatele küsimustele, et te olete registreeritud silmaarsti vastuvõtule ja selle toimumisaeg ei ole täpselt teada.
15. Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja märgib, et ta jääb oma käesolevas asjas esitatud varasemate seisukohtade juurde ja soovib neile lisada, et vanglaametnike ülesandeks on vaid kaebaja soovi meditsiiniosakonda edastamine. Kui kinnipeetav avaldab, et vajab silmaarsti teenuseid kiiremas korras, edastavad vanglaametnikud tema sellekohase avalduse samuti meditsiiniosakonnale, kes otsustab, kuidas tuleb edasi toimida (sh ka selle, kas esineb vajadus toimetada kinnipeetav silmaarsti juurde väljapoole vanglat, nagu tehti kaebajaga 17.04.2015). Vangla on halduskohtule osundanud, et silmaarst ei tööta vanglas alaliselt, seega oli vastav asjaolu kohtule teada. Kuivõrd vanglaametnikud on vaid informatsiooni edastamise ning kinnipeetava arsti vastuvõttudele transportimise roll, ei olnud vanglaametnikel kuidagi võimalik kaebajat varem silmaarsti vastuvõtule suunata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
17. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et halduskohtu seisukoht on kujundatud vastustaja ennastõigustavate ning eksitavatele väidetele tuginevalt. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Halduskohtu otsuse põhjendustest nähtub, et halduskohus on hinnanud asjas esitatud tõendeid, märkinud, millised asjaolud ta loeb asjas tõendatuks ning millised järeldused ta tõendatuks tunnistatud asjaolude alusel teeb. Seega on halduskohtu otsus kooskõlas HKMS § 158 lg 1 esimesest lausest kohtule tuleneva nõudega hinnata otsust tehes tõendeid, otsustada, millised asjaolud on tuvastatud ning millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et halduskohus on tuginenud otsust tehes vastustaja eksitavatele väidetele, on jäänud paljasõnaliseks. Kaebaja on kaebusega taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist seoses vangla poolt väidetavalt talle õigeaegse arstiabi mittetagamisega. Halduskohus on leidnud, et vanglaametnike tegevus kaebajale tervishoiuteenusele ligipääsu ja vältimatu abi kättesaadavuse tagamisel on olnud õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga.
18. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et ta pöördus kontaktisiku poole küsimusega, miks vaatamata korduvatele palvetele pole teda silmaarsti juurde viidud, ei anna alust jõuda järeldusele, et vanglaametnike tegevus oleks kaebajale arstiabi kättesaadavuse tagamisel olnud õigusvastane. Kaebaja õigusi oleks rikutud, kui ilmneks, et kaebaja suhtes ei teostatud vangistusseaduse normidest tulenevat tervisealast järelevalvet või et asjakohase eriarstiabi osutaja juurde saatmiseks tuvastati küll vangla arsti poolt näidustused, kuid vangla sellest hoolimata isikut eriarstiabi osutaja juurde ei suunanud (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.
19. a otsus asjas nr 3-3-1-53-10, p 10). Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et vanglaametnikud oleksid jätnud kaebaja avalduse meditsiiniosakonnale edastamata. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab tervishoiutöötaja, lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.
20. a otsus asjas nr 3-3-1-53-10, p 7). Käesolevas asjas on 3 meditsiiniõde 17.04.2015 avastanud kaebaja silmast võõrkeha ning saatnud kaebaja Silmakliinikusse võõrkeha eemaldamiseks.
21. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et halduskohus on rikkunud HKMS § 2 lg-st 4 tulenevat uurimiskohustust ja jätnud välja selgitamata, et Tartu Vanglas ei ole silmaarsti ning mittekoosseisuline silmaarst külastab vanglat iga paari kuu tagant. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et nimetatud asjaolu oli halduskohtule teada, kuna vastustaja on vastuses kaebusele kirjeldanud, mil viisil on kinnipeetavatele silmaarsti teenuse osutamine vanglas korraldatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma aga käesoleva asja raames tähendust, mil viisil on silmaarsti teenuse osutamine kinnipeetavatele tagatud. Oluline on üksnes see, et silmaarsti teenus oleks tagatud. Vanglal on VangS § 53 lg-st 1 tulenevalt kohustus tagada kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus, kuid eriarstiabi võib vajaduse korral kinnipeetavale osutada ka väljaspool vanglat. VangS § 53 lg 2 esimese lause kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Ka kaebaja on 17.04.2015 toimetatud silmaarsti juurde väljapoole vanglat. Seega ei anna ka see kaebaja väide alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
22. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et vanglaametnike tegevus kaebajale arstiabi kättesaadavuse tagamisel on olnud õiguspärane ning halduskohus on õigesti jätnud kaebuse rahuldamata. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 4 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/