KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 30. september 2016. a, Tallinn, kohtu kan

) § 108 lg 1, mis näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

1. Hagiavalduse kohaselt nõude loovutaja loovutas hagejale kostja vastu nõude põhisummas 817,06 eurot. Hageja väitel sõlmisid nõude loovutaja ja kostja müügilepingu ja käsunduslepingu. Nõude loovutaja ütles kostjaga sõlmitud liitumislepingud üles
2. juunil 2014 ja järelmaksulepingud
3. juulil
4. Kostja vastuväidete puudumise tõttu saab kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning § 407 lg 1 alusel lugeda need väited omaksvõetuks ja neist asjaoludest hagi lahendamisel lähtuda. Asjaoludes vaidluse puudumise tõttu ei ole vaja tõenditele viidata. Hageja väitel sõlmisid nõude loovutaja ja kostja müügilepingu ja käsunduslepingu.

§ 208

lg näeb ette, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Sama paragrahvi neljas lõige sätestab, et tarbijalemüük on asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Hagiavalduse asjaoludest nähtuvalt on nõude loovutaja sõlminud lepingud tarbijaga (kostja,

§ 1lg 5).

Vastavalt

§ 619

kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja kokkulepitud tähtajaks tasunud järelmaksu ja teenuste kasutamise eest tasu ning on sellega rikkunud lepingut. Tulenevalt eeltoodust tuvastab kohus, et nõude loovutaja ja kostja vahel on kehtiv leping ning kostja on oma kohustust rikkunud.

§ 164

lg 1 esimene lause sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi teine lause näeb ette, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Hageja on kohtu hinnangul toonud esile asjaolud, mis võimaldavad põhinõude rahuldamist tema kui loovutamise teel nõude saanud isiku kasuks.

1. Vastavalt hagile on nõude loovutaja ja kostja vahel kokkulepe, et nõude loovutaja võib nõuda kostjalt võlgnevuse sissenõudmiskulu, mis tuleneb nõude loovutaja hinnakirjast. Hinnakirja kohaselt on võlgnevuse sissenõudmise tasu suurus 22% + käibemaks, st 26,40% (ümardatult 26%). Kohus peab kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (Riigikohtu
2. oktoobri
3. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24;
4. novembri
5. aasta määrus ts tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 12, ja
6. juuni
7. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13). Kohus leiab, et kostja ja nõude loovutaja vaheline sissenõudmiskulude hüvitamise kokkulepe vastab

§-le 35 ja § 42 lg 3 p-le 5 ning tegemist on ebamõistliku tüüptingimusega.

§ 42

lg 3 p 5 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Seega on sissenõudmiskulu hüvitamise kokkulepe tühine ja osasummat 169,39 eurot ei saa hageja kostjalt nõuda. 11. Tulenevalt eeltoodust on hageja nõudest kostja vastu põhjendatud osasumma 647,67 eurot ( = 817,06 – 169,39). 4

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja ei tasunud põhivõlga tähtpäevaks. Seega võib hageja nõuda kostjalt viivise tasumist.

§ 94

lg 1 ja lg 2 sätestavad, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja nõuab kostjalt viivist perioodi
3. augustist 2014 kuni
4. juunini 2016 kokku 664 päeva eest summas 119,36 eurot viivisemääraga 0,022% päevas.

§ 113lg 1 ja § 94 lg 1 on hetkel kehtiv viivisemäär 8% aastas, 1.

jaanuarist 2015 kuni

1. juunini 2016 kehtis määr 8,05% aastas ja
2. juulist 2014 kuni
3. detsembrini 2014 oli see 8,15% aastas. Kõigi nende aastamäärade puhul on päeva kohta arvutatud määr ligikaudu 0,022%. Seega on hageja nõude arvutamisel aluseks võetud määr põhjendatud. Kuna kohus leiab, et põhinõue kuulub rahuldamisele osaliselt, siis arvestab kohus põhinõudega summas 647,67 eurot. Enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivise summa on 94,61 eurot ( ≈ 647,67 × 0,022% × 664). Lisaks palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise alates
4. juunist 2016 kuni põhinõude täieliku täitmiseni seaduses sätestatud määras võlgnetavalt summalt kuni põhinõude täitmiseni. Alates
5. juunist 2016 kuni kohtulahendi tegemiseni, st kuni
6. septembrini 2016 on viivitatud päevade arv 109, sh enne
7. juulit möödus 17 päeva ja edaspidi 92 päeva. Seega viivis
8. juunist kuni
9. juunini 2016 on 2,43 eurot ( ≈ 8,05% : 365 × 17 × 647,67) ning viivis
10. juulist kuni
11. septembrini 2016 on 13,06 eurot ( ≈ 8% : 365 × 92 × 647,67). Alates
12. augustist 2014 kuni lahendi tegemiseni on sissenõutavaks muutunud viivis 110,10 eurot ( = 94,61 + 2,43 + 13,06). Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu (vt Riigikohtu
13. juuni
14. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18). Hageja ei ole kahju olemasolu esile toonud ega seda tõendanud. Kuivõrd sissenõutavaks muutunud viivise summa on 110,10 eurot, siis saab hageja nõuda kostjalt edasiulatuvat viivist mitte rohkem kui 537,57 eurot ( = 647,67 – 110,10).
15. Tulenevalt eeltoodust peab kohus hagi rahuldamist põhjendatuks järgmises ulatuses: põhivõlg 647,67 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 110,10 eurot ning edasiulatuv viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 1.

oktoobrist 2016 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 512,82 eurot. Kui kohus oleks rahuldanud hagi täies ulatuses, siis oleks hagejal õigus saada kostjalt maksimaalselt 1 634,12 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hagejal käesoleva kohtulahendiga õigus kostjalt nõuda kokku mitte rohkem kui 1 295,34 eurot. Kohus rahuldab hagi 80% ( ≈ 1 634,12 : 1 295,34) ulatuses. 14. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab kostja menetluskulud tema enda kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi 80% ulatuses, siis jäävad hageja menetluskulud 80% ulatuses kostja kanda ja 20% ulatuses hageja enda kanda. 5

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 18. Kohus menetles käesolevat asja lihtsustatud korras. Juhindudes Ts

MS § 442 lg-st 10, aga samuti §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse eesmärkidest ei anna kohus luba otsuse edasikaebamiseks. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale esitada määruskaebuse kui kaebuse ese ületab 200 eurot. Kuna kostja vaatekohast kohtulahend ei ületa menetluskulude hüvitamise taotlusest rahuldatud ja rahuldamata osas viidatud piirmäära, siis ei saa maakohtu hinnangul kostja esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramisele. Menetluskulude kindlaksmääramist saab vaidlustada vaid hageja. 19. Kohus toimetab käesoleva otsuse TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel kostjale kätte avalikult, st väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 6