← Eesti

1-15-10975/41

Obsah (4)§ 14§ 50§ 17§ 33

1-15-10975 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. september 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-10975 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas,

§ 14lg-t 2, § 33 lg 2 p-i 8, § 17 lg 5 p-i 3 ja § 50 lg 3 p-e 1 ja 2.

Ta ei olnud piisavalt hoolikas ega ettevaatlik, ei veendunud enne manöövri alustamist selle ohutuses, ei andnud teed vastutulevale liiklejale, ei kohandanud oma sõidukiirust teeoludele, tee seisundile ja ilmastikutingimustele vastavaks ning liikus sellegipoolest manöövri sooritamiseks vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastassuunas liikuva mootorsõidukiga. Mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel hukkus vastu liikunud mootorsõidukis tagaistmel viibinud LK ning raskeid tervisekahjustusi sai vastu liikunud mootorsõidukis juhi kõrvalistmel viibinud MK.

  1. Harju Maakohtu
  2. aprilli
  3. a otsusega tunnistati M. Lepikult KarS § 423 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 2 aasta vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 järgi tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Lisakaristusena võeti KarS § 50 lg 1 p 1 alusel temalt 5 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Maakohus mõistis KrMS § 310 lg 1 alusel M. Lepikultilt MK kasuks välja moraalse kahju hüvitisena 25 000 eurot. Kohus otsustas ka asitõenditega seonduvad küsimused. Menetluskuludena mõisteti M. Lepikultilt välja kannatanul tekkinud menetluskulud (lepingulisele esindajale makstud tasu) 4 632 eurot. Samuti mõisteti temalt ositi kümne kuu jooksul menetluskuludena välja sundraha 645 eurot; isiku ekspertiisi maksumus summas 334 eurot; liiklustehnilise ekspertiisi kulu 914 eurot; sõidukite teisaldustasu 52 eurot; hõõglambiekspertiisi kulu 35 eurot ja tunnistaja kulu 447,76 eurot – s.o kokku 2 427,76 eurot.
  4. Maakohus leidis, et M. Lepikultile süüks arvatav kuritegu on tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud. 3.
  5. Arutataval juhul pole vaidlus selles, et süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas juhtis M. Lepikult mootorsõidukit Volvo XC 90 registreerimismärgiga XXXXXX, liikudes Harjumaal Paldiski mnt-l Tallinna poolt Keila suunas. See on usaldusväärselt kinnitamist leidnud nii süüdistatava enda kui ka tunnistajate kohtuistungil antud ütlustega ja ka sündmuskoha vaatluse protokolliga. 3.
  6. Maakohtu hinnangul sooritas süüdistatav vahetult enne õnnetusse sattumist vasakpööret. Nii nähtub tunnistajate MV ja PU ning kannatanu MK omavahel riimuvatest ütlustest, et süüdistatava juhitud sõiduk tuli Tallinna poolt Keila suunas sõidukite kolonnis, olemata esimene sõiduk. Mõlema eelnimetatud tunnistaja ütlustest nähtub veel seegi, et süüdistatava juhitud sõiduk oli vastu tulnud auto suhtes kerges põiki asendis. Tunnistaja MV ja kannatanu MK on ütlustest nähtub lisaks, et M. Lepikulti juhitud auto sooritas liiklusõnnetuse toimumise hetkel vasakpööret. Neid ütlusi kinnitab ka liiklustehnilise ekspertiis akt, milles on liiklusõnnetuse toimumise mehhanismi kirjeldades selgitatud, et M. Lepikulti auto liikus PU juhitud autoga võrreldes vasakult paremale suunas kiirusega ca 18 km/h. PU juhitud sõiduk liikus oma sõidureas otse kiirusega ca 67 km/h. Süüdistatava ütlusi, mille kohaselt ta enda sõidureast ei väljunud ning mingeid manöövreid ei sooritanud, ei pidanud maakohus usaldusväärseks. Samuti ei pidanud maakohus usaldusväärseks tunnistaja KT ütlusi liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta, sest need on vastuolus nii selle tunnistaja enda kohtueelses menetluses antud ütluste, süüdistatava ja teiste tunnistajate ning kannatanu ütluste kui ka liiklustehnilisest ekspertiisist nähtuvate andmetega. Kohus ei pidanud tõsiselt võetavaks ka kaitsja versiooni sellest, nagu oleks võinud M. Lepikulti juhitav auto vastassuunavööndisse sattuda tema tahtest olenematult libedate teeolude ja tugevate tuuleiilide koosmõjul. Nimelt ei kinnita ükski teine tõend selliste ekstreemsete ilmaolude esinemist, mis võiks ca 20 km/h otsejoones liikuva sõiduki oma sõidusuunast välja viia. Samuti oli kohtu hinnangul kannatanu juhitud sõiduauto suure massiga ja seetõttu parema teelpüsivusega. Manöövri sooritamist ei välista ka kaitsja esitatud tõendid – andmed sideettevõtjalt ning päring ja vastus XXXlt. Veel märkis maakohus, et kuigi süüdistatava auto suunatulele lambile tehtud ekspertiisiaktist nähtuvalt oli see purunemise hetkel väljalülitatud asendis, ei välista seegi manöövri sooritamist ega ka seda, et eelnevalt süüdistatava autol suunatuli põles. Seega kinnitavad tunnistaja MV ja kannatanu MK ütlused ikkagi usaldusväärselt seda, et süüdistatava auto suunatuli põles. 3.
  7. M. Lepikultile ei saa maakohtu arvates ette heita

§ 50lg 3 p-de 1 ja 2 rikkumist, s.o vale sõidukiirust, sest M.

Lepikult põrkas vastu sõitnud autoga kokku vasakpööret tehes. Küll aga on M. Lepikult rikkunud 1)

§ 14

lg-t 2, mille kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, vältimaks ohu ja kahju tekkimist; 2)

§ 17

lg 5 p-i 3, mille kohaselt peab mitterööbassõiduki juht teed andma vasakule või tagasi pöörates vastutulevale liiklejale; 3)

§ 33

lg 2 p-i 8, millest nähtuvalt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Seevastu teise liiklusõnnetuses osalenud auto juht ega kaasreisijad mingeid õnnetusega põhjuslikus seoses olevaid liiklusnõudeid ei rikkunud. 3.

  1. Maakohus tuvastas, et liiklusnõuete rikkumise tõttu põhjustas M. Lepikult liiklusõnnetuse, milles MK sai raskeid tervisekahjustusi ja LK hukkus. Seega pani süüdistatav toime talle süüks arvatud kuriteo objektiivsele koosseisule vastava teo. M. Lepikult pani talle süüks arvatud kuriteo toime ettevaatamatusest. Ta rikkus liiklusnõudeid hooletusest, sest ei toiminud liikluses nõutava tähelepanelikkusega. M. Lepikulti teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 3.
  2. M. Lepikultile karistust mõistes märkis maakohus, et M. Lepikulti süü suurus, samuti suure tsiviilhagi ja menetluskulude tasumise kohustus välistavad võimaluse karistada teda rahalise karistusega. Süüd kergendavaid või seda raskendavaid asjaolusid süüdistatava puhul ei esine. Küll aga arvestas maakohus, et M. Lepikult on varem kriminaalkorras karistamata isik. Arvestades seda, et M. Lepikulti hoolimatu käitumise tõttu hukkus inimene ja teine sai raskeid tervisekahjustusi, tuleb teda karistada sanktsiooni keskmisest raskema vangistusega. M. Lepikultil varasemate karistuste puudumine võimaldab aga jätta mõistetud vangistuse KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Maakohus võttis lisakaristusena KarS § 50 lg 1 p 1 alusel M. Lepikult 5 kuuks ära mootorsõiduki juhtimisõiguse. Seejuures märkis kohus, et lisakaristuse sellise tähtaja määramisel tuleb arvestada süüdistatava senist liiklusalast käitumist (kehtivate liiklusalaste rikkumiste puudumine), mistõttu ei ole põhjendatud juhtimisõiguse äravõtmine väga pikaks ajaks. Liiklusõnnetuse raske tagajärje ja M. Lepikulti suhtumise tõttu toimepandusse ning karistuse eripreventiivsetel kaalutlustel pidas kohus siiski vajalikuks eemaldada ta mootorsõiduki juhina ajutiselt liiklusest. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. 3.
  3. Maakohus rahuldas kannatanu esindaja vandeadvokaat Aadu Lubergi esitatud tsiviilhagi. Kohus leidis, et arutataval juhul esinevad VÕS § 134 lg 3 mõttes erandlikud asjaolud, mis õigustavad MK-le tema ema surma puhul mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Niisugune erandlik asjaolu on kohtu hinnangul see, et MK viibis ise samas autos, kus ta ema hukkus ja tajus ema surma vahetult. Arvestades MK-le tekitatud tervisekahjustuste iseloomu ja nendega tekitatud eeldatavat valu suurust, samuti ema hukkumisega seotud kaotusvalu, M. Lepikulti süü suurust, rikkumise laadi ja raskust ning süüdistatava majanduslikku olukorda on maakohtu arvates põhjendatud M. Lepikultilt välja mõista MK-le mittevaralise kahju hüvitisena 25 000 eurot. 3.
  4. Kohus otsustas jätta asitõenditena kriminaalasja materjalide juurde CD plaadi Häirekeskuse kõnesalvestusega, CD plaadi EKEI ekspertiisiakti juurde ja 4 CD plaati sündmuskoha fotodega, mis asuvad kriminaalasja juures toimikus. Samuti asitõendiks olevad mootorsõiduki Volvo XC90 registreerimismärgiga XXX XXX, mis asub Rahumäe tee 6/1, Tallinn politseiparklas; mootorsõiduki Ford Galaxy registreerimismärgiga XXX XXX, mis asub Rahumäe tee 6/1, Tallinn politseiparklas ja 2 mootorsõiduki Volvo vasaku esitule lampi koos ühendusjuhtmetega, mis on pakendatud ning asuvad Rahumäe tee 6/1, Tallinn politsei asitõendite laos, otsustas kohus kohtuotsuse jõustumisel omanikule tagastada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  5. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule kaitsja, kes taotleb maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamist ja M. Lepikulti õigeksmõistmist. Samuti taotleb kaitsja tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist ja menetluskulude täies ulatuses riigi kanda jätmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist, lisakaristuse kohaldamata jätmist, tsiviilhagi rahuldades väiksema hüvitise väljamõistmist ning menetluskulude osas hõõglambiekspertiisi kulu riigi kanda jätmist. 4.
  6. Maakohus on põhjendamatult lugenud ebausaldusväärseks süüdistatava ütlused. 4.1.
  7. M. Lepikult on kogu menetluse kestel andnud ütlusi selle kohta, et ta liikus otsesuunas, tal puudus vajadus mingeid pöördeid teha ning neid ta ka ei teinud. Need ütlused on tõesed ja seda ka vaatamata asjaolule, et süüdistatava juhitud sõiduk võis juhi tahtest olenematult liikumissuunalt kõrvale kalduda. Kõrvaltvaatajad võisid sõiduki sõidusuunast kõrvalekaldumist tõesti manöövrina tajuda, kuid tegelikkuses süüdistatav manöövrit ei teinud. Tunnistajate kui väliste vaatlejate ütlused võivad küll erineda süüdistatava ütlustest, kuid selline erinevus ei muuda juhi ehk käesoleval juhul süüdistatava ütlusi ennast õigustavateks ega väljenda tema soovi anda ütlusi eesmärgiga vabaneda vastutusest. Tegemist on sündmust erinevates tajumistingimustes tajunud isikute erinevate mälestustega. Süüdistatava ütlusi ei tohiks jätta tõendite kogumist kõrvale, vaid neid tuleb analüüsida koos teiste tõenditega, et mõista ja aru saada, millised liiklusõnnetuses osalenud isikute või seda pealt näinud isikute ütlused annavad edasi võimalikult objektiivset teavet liiklusõnnetuse põhjusest. Pole välistatud, et ebatäpsed võivad olla hoopis sündmust kirjeldanud tunnistajate ütlused. Näiline kokkulangevus ei pruugi alati tähendada faktilistele asjaoludele vastavust. 4.1.
  8. Kaitsja arvates on vale lugeda süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseks ka põhjusel, et ükski tunnistaja ega kannatanu ei ole oma ütlustes rääkinud autosid nihutavatest tuuleiilidest ega ka ekstreemselt libedatest teeoludest. Nimelt on nii kannatanu kui tunnistaja PU rääkinud libedatest teeoludest. Ka tunnistaja MV on andnud ütlusi selle kohta, et asfalt oli jäine. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on teeolude kohta märgitud, et sõidutee on kaetud lume ja jääga. Ekstreemsest libedusest ei ole küll keegi rääkinud, kuid puudub ka objektiivne võimalus libedust mõõta. Sõidutee haardetegurit ei ole sündmuskoha talletamisel mõõdetud. Samas on selge, et teeolud sündmuskohal olid halvad. Kaitsja märgib, et maakohus ei võtnud toimikusse kaitsja taotletud tõendina videosalvestist, mis kajastas sündmuskoha teeolusid pildis (videoreportaaž, millelt nähtub sündmuskohal toimetav politseiametnik, kes laseb sõidutee asfaldil liugu). Selline tee, kus inimene saab liugu lasta, on ekstreemselt libe. Samuti märgib ta, et sündmuskohal intervjuud andnud politseiametnik iseloomustas ilma tormisena. Apellandi arvates keeldus maakohus kogumast tõendit, mis viitas erakordsele libedusele ja tugevale tuulele. Ometi viitab maakohus otsuses teeolusid kajastavate tõendite puudumisele, toetades otsuse väitele, et keegi pole rääkinud ekstreemselt libedatest teeoludest. Neil põhjustel taotleb kaitsja ringkonnakohtult videosalvestise tõendina vastu võtta. Võimalikule vastuväitele seoses sellega, et videosalvestis ehk reportaaž sündmuskohalt on tehtud hiljem, pärast liiklusõnnetust, ega kajasta liiklusõnnetuse ajal esinenud ilmaolusid, vastab apellant, et Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmetel on vähemalt tuuleolud 1 tund enne ja 1 tund peale liiklusõnnetust sarnased, seega olulist muutust tuuleolude osas ei ole. 4.1.
  9. Apellant leiab erinevalt maakohtust, et on võimalik olukord, kus tuuleiil võib mõjutada üksnes üht kolonnis liikunud sõidukit, jättes teised sõidukid mõjutamata. Ta märgib, et taotles maakohtult Riigi Ilmateenistuse veebilehel avaldatud bülletääni „Torm ja tugev tuul“ võtmist toimikusse ja selle hindamist asjas tähtsust omava infona. Kuna maakohus seda taotlust ei rahuldanud, siis taotleb ta ringkonnakohtul selle materjali toimiku juurde võtmist ja hinnata. Kaitsja rõhutab, et sündmuskohal liiklusõnnetuse toimumise ajal tuul iiliti tugevusega 14,2-21,1 m/s. Maakohus ei pidanud vajalikuks lahendada küsimust sellest, kas kiirusega kuni 21,1 m/s puhuv tuuleiil võib libedal teel mõjutada Volvo XC 90 liikumissuunda või mitte. Kuna tee haardetegur sündmuskohal on mõõtmata ja määramata, siis on tagantjärgi sellise arvutuse tegemine võimatu. Ei saa välistada, et eriti libedate teeolude korral võib ohtlikuks saada ka oluliselt väiksema tugevusega külgtuul. Esitatud bülletäänis toodud informatsiooni tuulte, sh külgtuule ohtlikkuse osas saab samas lugeda ka üldteada asjaoluks, kuivõrd teavet selle kohta on võimalik saada ka kriminaalmenetluse välistest allikatest. Edasiselt märgib kaitsja, et iseenesest ei pruugi olla ebaõige maakohtu seisukoht, nagu püsiks suurema massiga sõiduautod paremini teel, kuid osutab, et libeda tee ja tuuleiilide koosmõjul võib ka suurema massiga sõiduk juhitavuse kaotada. Samuti märgib ta, et suurema küljepindalaga sõidukid on tuuleiilide mõju suhtes vastuvõtlikumad. Selle kinnituseks viitab kaitsja apellatsioonile lisatud Riigi ilmateenistuse vaatlusandmetele tuule tugevuse kohta
  10. veebruaril 2012 kell 10.00 ja
  11. detsembril 2012 kell 12.00 ning samal ajal külgtuule tõttu teelt väljasõitnud bussidele. 4.
  12. Kaitsja märgib veel, et süüdistatava vasakmanöövri sooritamine Aiandi teele on ebausutav ka liiklustehnilises ekspertiisiaktis nr 15E-LL0006 esitatud järelduste põhjal sõidukite paiknemise osas. Nimelt ei ole kohas, kus Volvo ekspertiisiakti kohaselt vastassuunas paikneb, võimalik Aiandi teele üldse pöörata põhjusel, et Aiandi tee ise asub 9 m Volvo liikumise suunas vaadatuna edasi. Seega pidanuks süüdistatav manöövri sooritama kas teelt välja või liikuma märkimisväärse vahemaa vastassuunavööndis selleks, et üldse Aiandi teeni jõuda. Samas on tunnistaja MV vastanud jaatavalt prokuröri küsimusele, et mõlemad vasakpöörded toimusid samasse teeotsa. Arvestades, et Volvo pidi vastassuunavööndisse kalduma juba varem ehk enne kokkupõrke hetke, siis oli see vahemaa enne kokkupõrget veelgi suurem. Seega ei saanud süüdistatava manööver toimuda Aiandi tee teeotsas, nagu seda kirjeldab MV. MV kirjeldab ekslikult või vaatluskoha kaugusest tuleneva vaatlusvea tõttu ekslikult kas KT hilisemat ehk peale kokkupõrget toimunud pööret või siis varasemat pööret, mille sooritas Aiandi teele seni tuvastamata sõiduk, mis ei takistanud Fordi liikumist. 4.
  13. Apellandi arvates pidas maakohus põhjendamatult ebausaldusväärseteks ka tunnistaja KT ütlusi, pidades neid otsesteks valeütlusteks. Kaitsja märgib, et KT oli tegelikult ainus sündmuskohal viibinud isik, kes ei osalenud ise liiklusõnnetuses, mistõttu olid tema tajumistingimused vahetumad ja vähem mõjutatud kui tunnistaja MV-l, kes nägi sündmust distantsilt või tunnistaja PU-l ja kannatanu MK-l, keda võisid mõjutada kokkupõrkest tekkinud ehmatus, šokk, põrutus, emotsioon vms. KT ütlused toimunu kohta olid liiga detailsed, et pidada neid väljamõeldiseks. Apellandi arvates on ebausutav, et valeütlusi andev isik suudaks käituda nii, nagu käitus istungil KT või et lapseootel isik üldse soostuks valeütlusi andma ja kriminaalvastutusega riskima. 4.3.
  14. Apellandi hinnangul ei ole õige pidada KT ütlusi ebausaldusväärseteks pelgalt põhjusel, et need lahknevad tunnistajate MV ja PU ütlustest, kannatanu MK ütlustest ning ekspertiisiaktis toodust. Pole välistatud, et asjaolude suhtes on eksinud hoopis teised tunnistajad. On eluliselt usutav, et KT ütlused, kes ainsa sündmuskohal viibinud isikuna ei osalenud ise õnnetuses, ei haaku nende isikute ütlustega, kes tajusid sündmust eemalt või kes ise õnnetuses osalesid. Kaitsja märgib, et kuna KT ütluste sisu oli üllatav nii prokuröri, kannatanu kui ka süüdistatava jaoks, siis võib see tähendada, et just tema ütlused kajastavad tegelikult objektiivsemat tõde kui muudest tõendiallikatest tulenev info. 4.3.
  15. Kaitsja arvates on arusaamatu maakohtu seisukoht, nagu ei oleks KT saanud sõidukite kokkupõrget näha enda sõiduki küljepeeglist. Kui KT soovinuks anda süüdistatava kasuks valeütlusi, olnuks tal lihtsam öelda, et ta nägi seda vahetult või muul sellisel viisil, mis tagaks ütluste usaldusväärsuse. Tuisuses ja hämaras keskkonnas peegli vahendusel ei saa kokkupõrke asjaolude tajumine nii või teisiti olla liiga täpne. Seega andes ütlusi just sellise võimaliku ebatäpse tajumisviisi kohta, on usutav, et KT rääkis tõtt e. seda, kuidas ta sõidukite kokkupõrget faktiliselt tajus. 4.3.
  16. KT ütluse ebausaldusväärseks lugemine tema märgitud ajafaktori tõttu ei ole õige, sest ta ei mõõtnud oma manöövri alustamiseni kuluvat aega. Ütlused aja kohta olid hinnangulised ning inimesed tajuvad aega erinevalt. Nii viis kui ka kümme sekundit on lühikene ajavahemik ning ajavahemiku sellisena tajumine ei välista, et tegelikult möödunud aeg oli kas pikem või lühem. Seega ei saa hinnangulisele ajamääratlusele rajada täppisjäreldust sõiduki möödumiskiirusest ja sellest sõltuvusse seada hinnangut tõendi usaldusväärsuse osas. 4.
  17. Kaitsja arvates on maakohus ebaõigelt lugenud tõendatuks, et süüdistatava juhitud sõidukil põles enne liiklusõnnetust vasak suunatuli, ning tõlgendanud selles küsimuses tekkinud põhjendatud kahtlused süüdistatava kahjuks. Oma järeldused rajas maakohus tunnistaja MV ja kannatanu MK ütlustele, jättes põhjendamatult kõrvale hõõglambi ekspertiisi akti ja süüdistatava ütlused. 4.4.
  18. Apellandi arvates on maakohus tunnistaja MV ütlustest ebaõigesti järeldanud, nagu oleks süüdistatava autol enne kokkupõrget põlenud vasak suunatuli. Tema arvates ei saanud tunnistaja hämaruse, kauguse ja viletsa ilma tõttu eristada, millise sõiduki suunatuld ta nägi. Kaitsja hinnangul nägi tunnistaja küll kahe sõiduki suunatulesid, kuid üks neist oli tuvastamata sõiduk, mis pööras enne kokkupõrget Aiandi teele ära ja teine tunnistaja KT sõiduk, mis sooritas manöövri alles pärast kokkupõrke toimumist. MV ütlustesse tuleb osas, nagu põlenuks süüdistatava autol enne kokkupõrget vasak suunatuli, kaitsja arvates seega suhtuda mööndustega ning need ei suuda kahtlusteta seda asjaolu kinnitada. See kahtlus tulnuks aga tõlgendada süüdistatava kasuks, mida maakohus ei teinud. 4.4.
  19. Põhjendamatult on maakohtus arvestamata jäänud ka ekspertiisiaktis 15E-AH0001 esitatud järeldus, mille kohaselt süüdistatava auto vasak esimene suunatuli ei põlenud. Maakohus on tuginenud sealjuures tõendamata asjaoludele. Eksperdi järeldust on maakohus aga mõtestanud lahti ebaõigesti. Nii ei ole uuritud ühtki tõendit, millele saanuks rajaneda maakohtu hinnang, et süüdistatava juhitud sõiduki suunatuli võis enne kokkupõrget ajutiselt vilkuda ka pelgalt õrnast vajutusest lüliti hoovale. Seega on nimetatud hinnang oletuslik. Samuti on oletuslik ja vastuolus kogutud tõenditega maakohtu hinnang, et süüdistatava auto suunatuli võis enne kokkupõrget välja lülituda põhjusel, et ta pööras rooli korraks paremale. Ekspertiisiaktist tulenevalt oli M. Lepikulti auto vasak esisuunatuli kokkupõrke hetkel väljalülitatud asendis ja purunemine toimus hõõgniidi madalatemperatuurilises olekus. Maakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, millest saaks teha järeldusi suunatule väljalülitumise hetke ning hõõgniidi purunemise hetke vahelise aja pikkuse kohta ning mis võimaldanuks maakohtul teha edasisi järeldusi hõõgniidi jahtumise kohta. Ühtki sellekohast tõendit ei eksisteerigi. Seetõttu rajaneb maakohtu järeldus süüdistatava auto vasaku esisuunatule töötamise kohta enne sõidukite kokkupõrget oletustel ning tõendamata asjaoludel. Seega on selleski aspektis maakohus kaitsja arvates tõlgendanud kõrvaldamata vastuolud põhjendamatult süüdistatava kahjuks. 4.4.
  20. Olukorras, kus süüdistatava juhitud auto suunatule põlemise osas on kerkinud põhjendatud kahtlused, paistavad muudki tõendid teises valguses. Lugedes tõeseks hõõglambiekspertiisis esitatud järelduse Volvo vasaku suunatule mittepõlemise kohta, omandavad tunnistaja MV ja kannatanu MK ütlused oluliselt teistsuguse tähenduse. Nimelt oleks põhjust kahelda nende isikute tähelepanekute õigsuses seoses nende poolt märgatud põleva suunatule kuulumisega süüdistatava juhitud sõidukile. Usutavamana kõlaks hoopis tunnistaja KT ütlused selle kohta, et suunatuld vilgutas eelnevalt vasakpöörde sooritanud tundmatu sõiduk ning pöördevõimalust ootav KT sõiduk. Asjaolu, et süüdistatava sõidukil vasakud suunatuled ei põlenud, annab uue mõõtme ka tema ütlustele selle kohta, et tal ei olnud kavatsust ega vajadust Aiandi teele manöövrit sooritada. Samuti muudab Volvol suunatule mittepõlemise fakt süüdistuse sisu, sest peamine süüdistatavale süüks arvatud ja liiklusõnnetuseni viinud liiklusnõude rikkumine langeb ära. Praegusel juhul baseerub süüdistuse väide süüdistatava manöövri sooritamise kohta eelkõige asjaolul, et tema juhitud autol põles suunatuli ning just läbi selle on manöövri sooritamist põhjendanud ka maakohus. 4.
  21. Veel on maakohus kaitsja arvates jätnud põhjendamatult arvestamata tõenditega, mis kaudselt kinnitavad seda, et süüdistataval puudus soov sooritada vasakpööret Aiandi teele. Nimelt esitas kaitsja andmed sideettevõtjalt selle kohta, et enne liiklusõnnetust ei olnud KT ja M. Lepikult omavahel suhelnud ning XXX (XXXXX XXXXXX) vastuskirja selle kohta, et süüdistatav ei hoidnud XXXXX tallis oma hobust. Kaitsja arvates nähtub neist tõenditest kaudselt, et süüdistatav tõepoolest ei sooritanud vasakmanöövrit Aiandi teele, sest tal puudus selleks igasugune põhjus ja see jäänuks tema tegelikus sõidusihist kõrvale. Jättes analüüsimata ja kõrvaldamata olemasolevad kahtlused süüdistatava poolt Aiandi teele manöövri sooritamise ja sellise manöövri sooritamise vajaduse puudumist tõendavate tõendite vahel ning jättes rahuldamata kaitsja taotluse kuulata tunnistajana süüdistatava sõidusihi osas üle RR, rikkus maakohus tõendite vaba ja igakülgse hindamise põhimõtet, samuti põhimõtet, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. 4.
  22. Maakohus on omistanud tunnistajate MV ja PU, samuti kannatanu MK ütlustele ebaõige tähenduse. 4.6.
  23. Kaitsja arvates on MV ütluste hindamisel lisaks tema tajumistingimuste eripärade arvestamata jätmisele tehtud kriitikameeleta järeldusi ka ütluste sisu kohta. MV ütlused selle kohta, et temast eespool liikunud sõidukikolonnis kolmas sõiduk näitas suunatuld, hakkas pööret sooritama, siis nagu jäi seisma ja seejärel otsustas siiski edasi sõita, ei haaku teiste tõenditega. Nimelt nähtub tema arvates PU ja MK ütlustest, et neile vastu liikunud sõidukikolonni teisel sõidukil ei olnud vajadust ristmikul seista ega kiirust aeglustada, sest esimene sõiduk pööras ära piisavalt palju varem. Seega tajus MV kaitsja arvates sündmustikku valesti ja suunatuld ei näidanud ning manöövrit tehes ei kõhelnud mitte tema ees liikunud autoderivi kolmas, vaid teine auto – KT juhitu. Kaitsja leiab, et MV loogika on samas inimlikult mõistetav, kuna sündmuskohale jõudes nägi ta kokkupõrkes osalenud Volvot, millest tal oli lihtne tekkima järeldus, et ilmselt siis ka Volvo just seda vasakpööret tegi. Edasiselt märgib apellant, et MV ütluste kohaselt oli esimesena pöörde teinud sõiduk selleks ajaks, mil MV sündmuskohale jõudis, seisma jäänud ja sellest oli inimene juba välja tulnud. Samas ei ole tunnistaja PU ega kannatanu andnud ütlusi, et esimesena pöörde sooritanud auto oleks pärast pöörde tegemist seisma jäänud. Seal seisis vaid KT sõiduk, mis lõpetas manöövri alles pärast kokkupõrget. 4.6.
  24. Kaitsja hinnangul on maakohus põhjendamatult teinud tunnistaja PU kohtuistungil antud ütlusest, et ta ei või kinnitada, et tema sõidusuunda ilmunud sõidukil suunatuld ei põlenud, järelduse, nagu ei oleks tunnistaja saanud kinnitada süüdistatava juhitud auto suunatule mittepõlemist. Tegelikult pidanuks maakohus sellises olukorras lähtuma seisukohast, et see isik ei saa kinnitada suunatule põlemist. 4.6.
  25. Kannatanu MK võis apellandi arvates aga ekslikult erinevate autode suuna- ja sõidutuled ühitada. pole võimatu, et kannatanu ei eristanud kiires sündmuste arengus ja talle vastu paistnud tulede virrvarris ühe või teise tule kuulumist ühele või teisele konkreetsele sõidukile. 4.
  26. Kaitsja arvates ei kõrvalda kannatanu ega ka tunnistajate MV ja PU ütlused kahtlusi, mis esinevad seoses Volvo vasaku suunatule näitamisega. Tunnistajate esitatud versioon ei haaku teiste tõenditega (KT ütlused, süüdistatava ütlused, lambiekspertiisi järeldus). Samas on süüdistatava ja tunnistaja KT ütlused ning lambiekspertiis omavahel kooskõlas vähemalt selles osas, mis puudutab Volvo suunatule mittepõlemist. Seega ei esine omavahelist vastuolu mitte üksiku tõendi ja tõendite kogumi vahel, vaid kahe tõendite grupi vahel. Maakohus on süüdistatavat õigustavate tõendite grupi lugenud põhjendamatult ebausaldusväärseks, pidades süüdistatava versiooni juhtunust ennast õigustavaks ja kantuks soovist vabaneda vastutusest. Apellandi arvates tuleks aga ebausaldusväärseks lugeda hoopis kannatanu MK ja tunnistaja MV ütlused süüdistatava autol suunatule põlemise kohta. Leides aga, et eeltoodud kahe tõendite grupi vahel on kõrvaldamatud vastuolud, tuleks need tõlgendada süüdistatava kasuks ja möönda, et suunatule näitamine ei ole usaldusväärselt kinnitust leidnud. Apellant juhib tähelepanu, et selles osas oli kahtlus ja ebaselgus algusest saati, sest esmases süüdistuse tekstis manöövri sooritamist süüdistatavale ette ei heidetud ning süüdistus muutus alles peale MV ära kuulamist kohtuistungil. Kaitsja ei vaidlusta seda, et just süüdistatava juhitud sõiduk kaldus vastassuunavööndisse, kuid märgib, et see ei toimunud mitte süüdistatava tehtud vasakmanöövri tõttu, vaid sõiduk võis sinna kalduda sinna juhi tahtest sõltumatult raskete ilmaolude tõttu. Seda võimalust ei ole süüdistuses suudetud tõendatult välistada, mistõttu tuleb ka siin tekkiv kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. 4.8.
  27. Süüdistatavale ette heidetud liiklusnõuete rikkumise kohta märgib kaitsja, et kuna süüdistatava suunamärguande andmine ei ole tõendatud, siis ei ole tõendatud ka tema kavatsetud manöövri sooritamise fakt ega seega ka etteheide

§ 17

lg 5 p 3 ning § 33 lg 2 p 8 nõuete rikkumises, mis eeldavad juhi kavatsetud tegevust sõiduki liikumise suunamisel. Kui sõiduk liigub oma esialgselt kursilt kõrvale juhi tahte vastaselt, siis võib küsimus tekkida mõne muu liiklusnõude eiramises juhi poolt või üldse tema teos liiklusnõude eiramise fakti puudumisest. Teadmata tegelikku põhjust, miks sõiduk vastassuunavööndisse kaldub, pole võimalik lihtsalt vastassuunavööndisse kaldumise fakti pinnalt öelda, et sõiduki viis vastassuunavööndisse juhi tahtest kantud tegu või tegevusetus. Kui manööver e. tegu ära langeb, siis tuleb hinnata, kas süüdistatav jättis rakendamata juhile vajalikud muud hoolsusnõuded, kuid sellist analüüsi apelleeritavas kriminaalasjas tehtud ei ole. 4.8.2. Süüdistatavale tehtud etteheide

§ 14

lg 2 nõude rikkumise kohta on ebakonkreetne ning sellel ei ole ilma konkretiseeriva etteheiteta iseseisvat tähendust.

§ 14

lg 2 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse vältimaks ohtu ja kahju tekkimist. Kui on tõendatud, et isik rikkus mõnda liiklusnõuet, siis on etteheide ka

§ 14lg 2 nõude eiramises üldjuhul alati põhjendatud.

Samamoodi ei saa aga suhtuda

§ 14

lg 2 rikkumises seisnevasse etteheitesse juhul, kui ei ole selge, milline asjaolu tingis sõiduki vastassuunavööndisse kaldumise või millist normi või hoolsusnõuet juht rikkus. Pelgalt sõiduki vastassuunavööndisse kaldumise fakt ei ütle midagi selle kohta, kas selleni viis juhile etteheidetav tegevus või hoopis asjaolu, mis ei sõltunud juhist. Teadmata vastassuunavööndisse kaldumise põhjust, ei saa süüdistatavale karistusõiguslikult ette heita ka

§ 14lg 2 nõude rikkumist.

4.8.3. Maakohus on asunud seisukohale, et süüdistatav ei toiminud piisavalt hoolikalt ega arvestanud liiklemisel kõikide nende asjaoludega, milleks liiklusseadus teda kohustab. Samas ei selgu kohtuotsusest, milliseid asjaolusid tuleb „kõikide nende asjaolude“ all mõista. Süüdistataval ei ole ennast võimalik kaitsta mistahes etteheidete eest. Süüdistuse piirid määrab süüdistusakt ning selles osas on konkreetsed etteheited seostatavad

§ 17lg 5 p 3 ja § 33 lg 2 p-ga 8.

Muid etteheiteid süüdistusakt ei sisalda. Ka etteheide

§ 14

lg 2 eiramises ei saa hõlmata muid kui süüdistusaktis kirjeldatud nõuete rikkumisi. 4.

  1. Kuigi apellant on seisukohal, et olemasolevate tõendite pinnalt on süüdistatava süüdi tunnistamine kuriteos ja tema karistamine välistatud asjas kõrvaldamata kahtluste ja liiklusõnnetuseni viinud asjaolude välja selgitamata jäämise tõttu, vaidlustab apellant maakohtu otsuse ka mõistetud karistuse osas, leides, et M. Lepikultile on mõistetud põhjendamatult karm karistus. Tema süü ei ole suur, sest liiklusnõuete rikkumine toimus hooletusest, mis on ettevaatamatuse vähem intensiivne vorm. Süüdistatava auto liikus aeglaselt ja sellisel kiirusel kokkupõrkel ei ole tavaliselt fataalseid tagajärgi. LK hukkumise üks põhjusi võis olla tema kõrge iga. Seega oli raske tagajärje saabumine paljuski halbade asjaolude kokkulangemise küsimus e. äärmiselt õnnetu ja kahetsusväärne juhus. Karistuse raskus ei saa aga sõltuda juhusest. Maakohus arvestas karistusliigi valikul ka süüdistatava hoolimatu suhtumisega toimepandusse, kuid apellandi arvates, ei saa süüdistatava käitumist hinnata ennast õigustava või hoolimatuna. Seega pidanuks süüdistatavale karistuse mõistma alla sanktsiooni keskmise määra. Ka katseaja pikkus on M. Lepikulti isikut arvestades ülemäärane. Lisakaristuse kohaldamine M. Lepikultile on samuti põhjendamatu. Ei ole tuvastatud süüdistatava hoolimatut käitumist – ta liikus väga aeglaselt, olles seega ettevaatlik. Toimunud liiklusõnnetus oli halbade asjaolude kokkulangemine rasketes liiklusoludes. Mõistetud lisakaristuse puhul ei ole arvestatud põhikaristuse keskmisest suuremat raskust. 4.
  2. Kaitsja arvates tuleb juhul, kui kohus otsustab tsiviilhagi rahuldada, vähendada välja mõistetavat hüvitist. Maakohus ei ole hüvitist välja mõistes täpsustanud, millise kahju eest milline hüvitis välja mõisteti (LK surmast tulenev kahju ja kannatanule endale liiklusõnnetusega põhjustatud tervisekahjustusest tulenev mittevaraline kahju). Kahjuhüvitise väljamõistmisel on maakohus muu hulgas arvestanud sellega, et M. Lepikulti süü oli keskmisest suurem. Kaitsja osutab, et kui ringkonnakohus peaks süüd hindama väiksemaks, siis tuleks selle võrra vähendada ka kahjuhüvitist. Maakohus on küll loetlenud kõik need asjaolud, millega hüvitise suuruse määramisel tuleks arvestada, kuid kohtuotsus ei sisalda sisulist analüüsi, kuidas ja millisel määral on maakohus siis tegelikult viidatud asjaoludega arvestanud. Veel märgib ta, et LK surmaga kannatanule põhjustatud mittevaralise kahju hüvitise suurus ei ole õiglane ega kooskõlas senise kohtupraktikaga, kus üldjuhul on hüvitised olnud märgatavalt väiksemad. Seoses ema hukkumisega seotud hüvitisega märgib apellant, et kuigi kohus viitab erandliku asjaolu puhul tõepoolest kohtupraktikas omaksvõetud asjaolule ehk kannatanu ruumilisele lähedusele hukkunuga viimase surma momendil, ei nähtu kohtuotsusest, kuidas on maakohus tuvastanud sellele erandlikule asjaolule vastava kahjuhüvitise õiglase suuruse. Seega ei ole maakohtu otsus tsiviilhagi rahuldamise osas läbipaistev ning kohtu mõttekäik ei ole kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsusest ei nähtu ka, kuidas on MK-le põhjustatud tervisekahjustuse iseloom mõjutanud kahjuhüvitise suurust või kuidas seda on mõjutanud süüdistatava süü suurus ja rikkumise laad ja raskus. Samuti ei nähtu, kuidas ja mil määral on kohus arvestanud süüdistatava majandusliku olukorraga. Maakohus on süüdistatava majandusliku raske olukorraga arvestanud seoses karistusliigi valikuga, kuid samas on rahuldanud tsiviilhagi täies ulatuses. Pole teada, kuidas arvestas maakohus süüdistatava ütlustega seoses sellega, et süüdistataval on 30 aastane kodulaenukohustus, samuti õppelaenu tagasimaksmise kohustus. 4.
  3. Kohtuotsusest ei nähtu ka see, millise arutluse tulemusena on maakohus jõudnud kannatanule põhjustatud tervisekahjustusest tuleneva mittevaralise kahju õiglase hüvitise suuruseni. Mittevaralise kahju hüvitise suurus on õiguspraktikas omaksvõetu kohaselt küll kohtu diskretsiooni küsimus, kuid eelöeldu ei tähenda, et kohus ei peaks kohtuotsuses oma kaalutlusi põhjendama. 4.
  4. Apellandi arvates on maakohus süüdistatavalt menetluskuludena põhjendamatult välja mõistnud hõõglambiekspertiisi tasu summas 35 eurot. Hõõglambiekspertiisi akti prokurör tõendina ei esitanud. Prokuröri seisukohast oli tegemist asjakohatu tõendiga, mistõttu ei ole õiglane panna süüdistatava kanda menetluskulu sellise tõendi hankimise eest. Asjakohatut tõendit poleks olnud tarvis hankida. Kuigi nimetatud tõendi uurimist taotles lõpuks kaitsja, on tõendi hankimise kulu põhjendatud jätta riigi kanda. 4.
  5. Apellatsioonile on lisatud alljärgnevad dokumendid, mida kaitsja palub võtta kriminaalasja juurde ja ringkonnakohtul kogumis teiste tõenditega neile hinnang anda: väljatrükk Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmetest 11.01.2015.a kell 15.00; väljatrükk Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmetest 11.01.2015.a kell 17.00; videosalvestis reportaažist sündmuskohal (DVD-plaadil); bülletään „Torm ja tugev tuul“; väljatrükk Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmetest 21.02.2012.a kell 10.00; väljatrükk Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmetest 15.12.2012.a kell 12.
  7. Kannatanu esindaja esitas seisukoha, milles ta taotleb apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. Esindaja leiab, et kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõue on rahuldatud õigesti ning ka kannatanu menetluskulud on õigesti täies mahus kannatanult välja mõistetud. Vaidlustatud otsuses on kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ning arusaadav.
  8. Prokurör esitas apellatsioonivastuse, taotledes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. Vastuses leitakse, et maakohtu järeldused rajanevad tõenditele kogumis antud hinnangule ja maakohtu põhjendused on veenvad. 6.
  9. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu maakohus oleks jätnud süüdistatava ütlused tõendite hulgast välja ja lugenud tunnistaja KT ütlusi valeütlusteks. Maakohus on nende ütlusi hinnanud kogumis koos teiste menetluses kogutud tõenditega, kuid kuna need on olnud vastuolus lisaks teiste tunnistajate ütluste ja ekspertiisi tulemustega, siis pole kohus pidanud neid ütlusi usaldusväärseteks. 6.
  10. Prokuröri hinnangul on kogutud tõenditega välistatud kaitsja versioon, et süüdistatava sõiduk võis kalduda vastassuunavööndisse juhi tahtest sõltumata s.o külgtuule mõjul. Alustuseks on prokuröri arvates ebausutav juba see, et kaine ning enda sõnutsi ettevaatliku juhina ei saanud M. Lepikult aru sellest, kui tema auto kaldus vastassuunavööndisse. Edasi välistab aga prokurör, et sündmuskoha protokolli juures asuvatest fotodest nähtuvalt ei asu sündmuskoht lagedal, vaid juba kümneid meetreid enne seda kasvavad parempoolses teeservas puud. Ka märgib prokurör, et versiooni külgtuule äkilisest mõjust muudab ebausutavaks ka see, et sündmuskoha juures kolonnis liikunud kolmest sõidukist ja ca 80-100 m nende järel asunud neljandast sõidukist olevat tuul mõjutanud vaid süüdistatava autot. Prokurör palub jätta ringkonnakohtul asjakohatuina vastu võtmata ka kaitsja poolt apellatsiooniga esitatud video ning ilmastikku puudutavad väljatrükid, kuna ükski nendest ei tõenda, et tuul oleks süüdistatava sõiduki teelt minema puhunud, vaid need tõendavad, et sündmuskoht oli libe ja puhus tuul ning millised tuuled on olemas. See, et tee oli libe ja kohati lumine ning puhus tuul on detailselt kirjeldatud sündmuskoha vaatlusprotokollis ning nähtub ka fotodelt. Samas on kõigilt sündmuskohal olnud tunnistajatelt küsitud tuule mõju kohta liiklusõnnetuse ajal ning keegi ei väitnud, et tuul oleks olnud selline, mis oleks sõidukeid kuidagigi mõjutanud. Prokurör osutab, et külgtuule võimaliku mõju oleks ehk saanud lahendada ekspertiisi käigus, kuid kaitsja ei esitanud taotlust sellise ekspertiisi läbiviimiseks. 6.
  11. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga süüdistatava juhitud auto suunatule kohta, leides, et kaitsja osutatud vastuolud tunnistajate sellekohastes ütlustes puudutavad ebaolulisi detaile ning jätavad kõrvale ütluste sisu laiemas plaanis ning võrdluses teiste tõenditega. Prokurör osutab, et hõõglambiekspertiis tõendab vaid seda, et suunatuli kokkupõrke hetkel enam ei põlenud. Kas see manöövri alustamisel või selle käigus varem põles või mitte, seda ekspertiis ei tõenda. Tema arvates ei saa väide süüdistatava autol vasaku suuantule põlemise kohta olla eksitus, sest seda nägid kaks erinevat tunnistajat erinevatest suundadest. Kaitsja väide, et esmases süüdistusaktis väitis prokurör, et hõõglambiekspertiis tõendas just vastupidist, et suunatuli ei põlenud, ei ole käesoleval ajal enam asjakohane. Prokuröri süüdistus enne kohtulikku arutamist oli ka teistsugune, kuid kohtumenetluse käigus tekkinud uute detailsemate tõendite valguses muutis prokurör süüdistust, mille tõttu tuli ka nimetatud ekspertiisile anda teistsugune hinnang. Arvestades ekspertiisiakti sõnastust, on seda ekspertiisi, tulenevalt tuvastatud asjaoludest, võimalik hinnata erinevalt, mistõttu on tegemist kaudse tõendiga, mida tuleb hinnata koos teiste tõenditega. Seda prokurör ka uue süüdistuse esitamisel tegi. 6.
  12. Apellandi etteheide, nagu oleks süüdistus ebakonkreetne, on kohatu. Süüdistuses on süüdistatavale ette heidetud konkreetsed

rikkumised ning need on süüdistatava teoga suhestatud. Kohus ongi nimetatud

rikkumisi analüüsinud ning leidnud, et süüdistatav rikkus süüdistuses esitatud

nõudeid v.a KarS § 50 lg 3 p-d 1 ja

  1. 6.
  2. Viimaks nähtub prokuröri arvates tõenditest nende kogumis, et süüdistatava sõiduk tegi vasakmanöövri (tunnistajate MV, MK ja PU ütlused ning liiklustehnilise ekspertiisi akt). Süüdistatava versiooni ei kinnita aga ükski tõend.
  3. Kaitsja esitas
  4. augustil 2016 ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, milles leiab kokkuvõtvalt järgmist. 7.
  5. Kaitsja apellatsioonis ei väidetud, et maakohus jättis tõendikogumist välja süüdistatava ja tunnistaja KT ütlused. Apellant ei nõustunud isikute ütlustele antud hinnanguga. Lisaks ei ole süüdistatava ega tunnistaja ütlused otseses vastuolus ekspertiisi tulemustega. Samuti puudub alus arvata, et süüdistatava ja tunnistaja ütlused on tingitud n.ö kokkumängust. 7.
  6. Põhjendamatu on prokuröri seisukoht, et süüdistatav pidi tajuma sõiduki vastassuunavööndisse kaldumist. Apellatsioonivastuses märgitakse vaid, et sõiduki liikumise märkamata jätmine ei ole eluliselt usutav, mida ei saa pidada õiguslikuks argumendiks. Kaitsja hinnangul ei saa välistada sündmuskohal nn tuulekoridori tekkimist, mis mõjutaski süüdistatava auto trajektoori. Tuule mõju konkreetsele sõidukile sõltub muu hulgast sõiduki tüübist ja tuule suunast. Ükski teistest sündmuskohal viibinud sõidukitest ei olnud täpselt samasugustes oludes kui süüdistatava sõiduk, mistõttu ei ole nende võrdlemine põhjendatud. 7.
  7. Samuti on üldsõnaline ja põhjendamata prokuröri seisukoht, et üldiselt levinud on vasakpöörde tegemisel n.ö vastassuunavööndisse põikamine. Sama paljasõnaline ja vastuolus ekspertiisi tulemusega on ka väide, et vasaksuunatule väljalülitamise ja liiklusõnnetuse toimumise vahel võis mööduda mitukümmend sekundit. 7.
  8. Kaitsja märgib, et esitas maakohtule taotluse võtta toimikusse erinevaid tõendeid, sh videosalvestist sündmuskohalt ja erialakirjandust tuule omaduste kohta, et kinnitada enda väiteid sündmuskoha erakorraliselt halbade liiklustingimuste kohta. Prokurör aga jättis kaitseväiteid ümber lükkamata ja vastavad kahtlused isiku süüs kohtus ümber lükkamata. 7.
  9. Apellatsioonimenetluses on süüdistatav tasunud valitud kaitsjale 1 824 eurot. Apellatsiooni rahuldamise korral palub kaitsja mõista vastav summa süüdistatavale riigieelarve vahenditest välja. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  10. Kriminaalkolleegium, tutvunud apellatsiooni, kannatanu esindaja seisukoha, kaitsja täiendava seisukoha ja prokuröri vastuväidetega, ning vaadanud läbi kriminaalasja materjalid, leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust selle tühistamiseks. 9.
  11. Kaitsja on juba maakohtult taotlenud dokumentaalse tõendina sündmuskohal tehtud videosalvestise tõendina asja juurde võtmist, kuid maakohus on sellekohase taotluse rahuldamata jätnud. Maakohus on nimetatud tõendi vastu võtmata jätmist põhjendades märkinud, et videosalvestisega ei saa tuvastada tee haardetegurit kuriteosündmuse toimumise ajal ja kohas ja need tõendid ka seda mitte kuidagi ei tõenda. On olemas sündmuskoha vaatlusprotokoll ja sellele lisatud fotod, millest on täiesti selgelt ja konkreetselt näha, et ilmaolud olid talvised. 9.
  12. Kolleegium ei nõustu maakohtu eelpool refereeritud hinnanguga, nagu puuduks sel tõendil seos arutatava asjaga, mistõttu võib nimetatud tõendi jätta vastu võtmata. Kriminaalmenetluses kehtib poolte võrdsuse põhimõte, mille üheks oluliseks väljenduseks on ka see, et nii süüdistajal kui ka kaitsjal on võrdne võimalus esitada enda hüpoteesi kinnitavaid tõendeid. Kohtu roll tõendite lubatavuse hindamisel ei tohi väljuda selle raamest, et võtta seisukoht, kas taotletav tõend on asjakohane, s.t kas see puudutab tõendamiseseme asjaolusid ning kas tõend on saadud kooskõlas kriminaalmenetluse nõuetega. Tõendi vastuvõtmise staadiumis ei tohi kohus hakata hindama tõendi kaalu ega selle usaldusväärsust. Neid põhimõtteid on maakohus arutatavas asjas rikkunud, mistõttu oli kaitsjal takistatud enda püstitatud hüpoteesi esindamine ja efektiivse kaitse rakendamine. See omakorda on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Samas on tegemist veaga, mida on ringkonnakohtul endal võimalik kõrvaldada. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kaitsja taotletud dokumentidest tuleb asja materjalide juurde võtta videosalvestis reportaažist sündmuskohal (DVD-plaadil). Allpool arvestab kolleegium tõendite kogumile hinnangut andes ka seda tõendit. 9.
  13. Kaitsja taotletud ülejäänud dokumente – ja nimelt bülletääni „Torm ja tugev tuul“; väljatrükki Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmetest 21.02.2012.a kell 10.00; väljatrükk Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmetest 15.12.2012.a kell 12.00; väljatrükki Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmetest 11.01.2015.a kell 15.00; ning väljatrükk Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmetest 11.01.2015.a kell 17.00 – kolleegium aga asja materjalide juurde ei võta, sest need ei seondu praeguse kriminaalasja tõendamisasjaoludega. Lisaks märgib kolleegium, et bülletäänis sisalduv teave on käsitatav üldteada infona. Ilmateenistuse vaatlusandmed tuuleolude kohta
  14. jaanuaril 2015 kell 15 ja kell 17 ei ole asjakohased, sest kaitsja on juba esitanud ning maakohus on uurinud väljatrükki orienteeruva kuriteosündmuse toimumisaja, s.o kella 16 kohta. Seetõttu tuleb eelnimetatud tõendid kaitsjale tagastada.
  15. Kaitsja on püüdnud kahtluse alla seada maakohtu tõenditele antud hinnangu sisuliselt kõikide tõendamiseseme asjaolude suhtes. Tuleb aga märkida, et apellatsioonis esitatud seisukohad on seejuures kohati teineteist välistavad. Nii näiteks on kummastav, et kaitsja arvates oli küll süüdistatav roolis igati hoolikas ja tähelepanelik, kuid ei märganud siiski, et tema juhitud auto kaldub vastassuunavööndisse. Samuti oletab kaitsja, et süüdistatava ütlused võisid olla ebaõiged liiklusõnnetuses saadud trauma tõttu, ometi tuleb teisalt tema arvates süüdistatava ütlusi lugeda usaldusväärseteks. Selline taktika jääb juba iseenesest ringkonnakonnakohtu jaoks tagajärjetuks, sest püüdes maakohtu loogiliselt seostatud ja tõendite kogumile rajanevat argumentatsiooni ümber lükata viisil, kus üksikute asjaolude või tõendite hindamise kohta püstitatakse teineteist välistavaid versioone, ei suuda kaitsja näidata, milles on seisnenud maakohtu vead asjaolude kohta järelduste tegemisel või tõendikogumi hindamisel. Pelgalt asjaolu, et kaitsjale maakohtu järeldused ei meeldi, ei tähenda veel, nagu oleks need järeldused ebaõiged. Mingit veenvat argumentatsiooni, miks tuleb maakohtu järeldusi ebaõigeks lugeda, apellatsioonist aga ei nähtu. Konkreetsemalt vastab kolleegium kaitsja kriitikale alljärgnevalt.
  16. Kaitsja peamine vastuväide maakohtu otsuses esitatud sündmuste kirjeldusele on seisukoht, et sündmustikus olevat osalenud veel üks salapärane tundmatu auto, mis jõudis enne kokkupõrget Aiandi teele ära pöörata ning lahkuda sündmuskohalt enne kokkupõrke toimumist. Tegelikkuses rajaneb seegi konstruktsioon üksnes kaitsja paljasõnalistel oletustel. Mitte ükski tõend ei kinnita seda, et Aiandi teele jõudnuks kuriteosündmusele vahetult eelnevalt pöörata veel mingi muu sõiduk kui KT juhitu. Kaitsja esitatud versiooni eesmärk on takistada kohtul aru saamast, et tegelikult oligi see just KT, kes pööras enne liiklusõnnetust Aiandi teele ära ja jäi pärast liiklusõnnetuse toimumist seal seisma. KT kohtuistungil antud ütlused ongi ses osas olnud ju vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega, kus ta on kinnitanud manöövri sooritamist enne avarii toimumist. See on kaalukas asjaolu, sest asetab kõik õigesse konteksti. MV ja MK nägid õigesti just kahte sisse lülitatud suunatulega autot, s.o KT ja süüdistatava juhituid. KT juhitud sõiduk sooritas pöörde Aiandi teele ja M. Lepikulti sõiduk väljus oma suunavööndist teise auto tagant kolonnist.. Samuti selgitab see, miks süüdistatava auto liikus väga aeglaselt – teda takistasid KT manöövri tõttu eespool sõitu aeglustanud autod.
  17. Kaitsja arvates on maakohus lugenud põhjendamatult süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks. Samas põhjendused, miks kaitsja sellisele järeldusele jõuab, seonduvad üheselt kaitsja versiooniga toimunust. See versioon on maakohtus uuritud tõendite valguses üheselt välistatud. Maakohtu seisukoht süüdistatava ütluste ebausaldusväärsuse kohta rajaneb tõendite kogumi pinnalt tekkinud veendumusel, et M. Lepikult väljus süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas mootorsõidukit juhtides vasakut suunatuld näidates oma suunavööndist ja põrkas vastassuunavööndis kokku talle vastu liikunud sõidukiga. Seda, et ta pööras enda juhitud sõiduki vasakule tõendavad tunnistajate MV ja PU ning kannatanu ütlused, samuti liiklustehnilise ekspertiisi aktist ja sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuv. Seda, et M. Lepikulti juhitud sõiduk ei saanud oma suunavööndist väljuda tema tahtest sõltumata, tõendavad samuti eelnimetatud tunnistajate ütlused, millest nähtuvalt vilgutas M. Lepikult enne manöövri tegemist ka vasakut suunatuld. Erinevalt kaitsja väidetust leiab kriminaalkolleegium, et maakohus ei ole M. Lepikulti ütlusi lihtsalt sobimatutena kõrvale jätnud, vaid on neile hinnangu andnud just nimelt kontekstis teiste asjas kogutud tõenditega, mille põhjal ei jää kahtlust, et M. Lepikulti kohtuistungil antud ütlused on ebausaldusväärsed. Seejuures ei nõustu kolleegium ka kaitsja hinnanguga, et muude tõendite vahel võiks olla üksnes näiline kokkulangevus ja et tunnistajate kirjeldus toimunust on erinevalt süüdistatava omast ebatäpne. Kaitsja ei ole suutnud esitada ühtki veenvat argumenti, miks pidanuks mitu sündmust eri suundadest tajunud isikut olema samalaadselt eksinud. Tunnistajate kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt on nende ütlused toimunu osas selged ja veendunud, mitte ei sisalda seletamatut ebakindlust ja kõhklusi. Mingeid vastuolusid või ebaselgusi pole neist ütlustest õhku jäänud. M. Lepikulti ütlused on vastuolus kõigi teiste arutatavas asjas ütlusi andnud ütlustega, sh tunnistaja KT ütlustega. Tema kohtuistungil antud ütlused on ka sisult kõhklevad, süüdistatav on püüdnud korduvalt leida tuge ja siduda enda ütlusi just varem KT räägituga.
  18. Nagu juba eelpool märgitud, nõustub kolleegium maakohtu hinnanguga selles, et KT ütlused ei ole usaldusväärsused. Maakohus on KT ütluste ebausaldusväärseks lugemisel osutanud, et need on vastuolus ülejäänud tõenditega. Ta ei oleks ka saanud enda kohtus räägitud versiooni korral õnnetuse toimumist kuidagi auto vasakust küljepeegelist näha, sest nagu maakohus asjakohaselt märgib, on tuvastamist leidnud, et „kokkupõrge toimus tunnistaja KT suhtes vastassuunavööndis, mis ei saanud olla nähtav temale vasakust küljepeeglist kuivõrd tema enda sõnade kohaselt oli ta kokkupõrke toimumise hetkel sooritamas vasakpööret, jõudis väga väikese liigutuse teha, võib olla nina ots oli vastassuunavööndis ja siis toimus avarii. Seega sai tunnistaja KT vasakust küljepeeglist näha vaid seljataga toimuvat.“ Tuleb nõustuda, et KT oli sündmuskohale kokkupõrke hetkel lähemal kui MV ja kuna teda isiklikult õnnetus ei puudutanud, siis ei seganud need tema tajumistingimusi. Ometi ei saa pelgalt neist asjaoludest teha järeldust, nagu tuleks just KT ütlusi pidada tegelikkust kajastavateks. Ütluste usaldusväärsuse hindamisel on tajumistingimused üksnes üks arvestamist vajav kriteerium, mille kõrval ei saa ära unustada kaseda, kuidas haakuvad ütlused teiste tõenditega, mis kirjeldavad sündmust ja faktilist olukorda sündmuskohal. Tuleb tõdeda, et nende kriteeriumidega KT ütlused üldse ei haaku. Seetõttu on maakohtu järeldus KT ütluste ebausaldusväärsusest korrektne. Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et maakohtu otsusest ei ole võimalik välja lugeda hinnangut, nagu oleks KT kohtus otsesõnu valetanud. See on kaitsja interpretatsioon. Samas, arvestades KT kohtueelses menetluses räägitut; seda, mis põhjustel tema kui valeütluste andmise eest hoiatatud isiku ütlused kohtuistungiks olid muutunud (väidetavalt kohtueelses menetluses tema peale karjuti ja teda solvati) ning tema ütlustes sisalduvaid ulatuslikke vastuolusid nii teiste tõenditega kui ka elementaarse loogikaga, oleks kolleegiumi hinnangul alust KT puhul valeütluste andmist kriminaalmenetluses kontrollida.
  19. Kaitsja on apellatsioonis olulist rõhku pannud sellele, et ilma- ja teeolud liiklusõnnetuse toimumise ajal olid viletsad. Selle tarvis on ta palunud asja juurde võtta ka täiendava tõendina videosalvestis sündmuskohalt. Juba maakohtus on kaitsja tõendina esitanud tuuleolude vaatlusandmete kaardi
  20. jaanuarist 2015 kell
  21. Nende tõendite alusel soovib kaitsja tõendada, et ilm sündmuskohal oli ekstreemne – väga libe ning puhus kõva tuul koos eriti tugevate tuuleiilidega. Kolleegium märgib, et selles küsimuses pole mingit vaidlust olnud maakohtuski, sest juba maakohtu vaidlustatud otsuses on sündmuskoha vaatlusprotokolli põhjal tuvastatud, et ilm on pilves, sajab lund, on tugev tuul ning pinnatuisk. Sõidutee asfaltkate on libe, kaetud jääga ja osaliselt lumega. Ringkonnakohtu uuritud täiendav tõend seda hinnangut mingil viisil ei muuda. Kaitsja kasutatud hinnang „ekstreemselt libe“ on õiguslikult sisutu, sest nagu märgib kaitsja isegi, ei ole sõidutee haardetegurit sündmuskohal mõõdetud ning puudub üldiselt aktsepteeritud skaala, millist teekatet tuleb lugeda n.ö tavapäraselt libedaks ning millist juba ekstreemselt libedaks. Selles osas peab kolleegium aga vajalikuks osutada, et ühestki uuritud tõendist ei ilmne, et teeolud olnuksid erakorralised. Süüdistatav ja kannatanu on rääkinud viletsatest teeoludest, lumega kaetud teest, tugevast tuulest ja tuisust (vt vastavalt maakohtu
  22. märtsi
  23. a istungi protokoll, tl 10, kd II;
  24. veebruari
  25. a istungi protokoll, tl 162 prd-l, kd I). Tunnistaja MV sõnutsi oli lumesadu, tee oli lumine ja jäine, asfalt oli teel väljas vaid sõidukite rattajälgedes (
  26. veebruari
  27. a istungi protokoll, tl 168, kd I). Tunnistaja PU on aga rääkinud normaalsest talveilmast lumesajuga, ning kergest külgtuulest – mitte mingist erilisest ilmast (maakohtu
  28. veebruari
  29. a istungi protokoll, tl 165 prd-l, kd I). Natuke libedavõitu lumisest teest ja tuisust on rääkinud ka tunnistaja KT (
  30. märtsi
  31. a maakohtu istungi protokoll, tl 3, kd II). Seega ei nähtu ühegi sündmuskohal viibinud ja kohtus ütlusi andnud isiku ütlustest, et teeolud olnuksid ekstreemsed. Keegi pole rääkinud ka sellest, et libedus oleks autode liikumist tajutavalt takistanud. Edasiselt tuleb tähelepanu juhtida veel sellele, et süüdistatav juhtis nelikveolist mootorsõidukit, mille teelpüsivus on võrreldes kaherattaveolise sõidukiga üldteadaolevalt parem. Süüdistatav on andnud ütlusi ka selle kohta, et tema juhitud auto tehnilise seisukord oli väga hea ning autol olid all väga heas korras naastrehvid. Arvestades tema sõiduki väikest liikumiskiirust ning jäist teekatet on ka nende ütluste kontekstis edutu kaitsja püüd rõhuda erakordsele libedusele, mille tõttu auto ei püsinud juhile hoomamatult enda sõidurajal.
  32. Kaitsja on püstitanud versiooni, et süüdistatava vastassuunavööndisse juhi tahtest sõltumata s.o külgtuule mõjul. sõiduk võis kalduda 15.
  33. Kolleegium selle versiooniga ei soostu. Alustuseks tuleb nõustuda juba prokuröri apellatsioonivastuses märgituga, mille kohaselt on ebausutav, et kaine ning enda sõnutsi ettevaatliku juhina ei saanud M. Lepikult aru sellest, kui tema auto kaldus vastassuunavööndisse. Samuti osutab prokurör asjakohaselt sellele, et sündmuskoha protokolli juures asuvatest fotodest nähtuvalt ei asu sündmuskoht lagedal, vaid juba kümneid meetreid varem kasvavad süüdistatava sõidusuunas parempoolses teeservas puud. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et versiooni külgtuule äkilisest mõjust muudab ebausutavaks ka see, nagu oleks sündmuskoha juures kolonnis liikunud kolmest sõidukist ja ca 80-100 m nende järel sõitnud neljandast sõidukist tuul mõjutanud vaid süüdistatava autot. 15.
  34. Edasiselt märgib kolleegium aga, et maakohtule esitatud ja seal tõendina uuritud Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmete väljatrükki (edaspidi: tuulekaart) on kaitsja interpreteerinud loominguliselt. Nimelt puhus kaitsja arvates sündmuskohal tuul iiliti tugevusega 14,2-21,1 m/s. Tõendina esitatud tuulekaardil paiknevad sündmuskohale lähimad ilmavaatluspunktid Harku kandis ja Naissaarel. Võrreldes kaardil märgitud tuuleandmeid apellatsioonis tooduga, ilmneb, et kaitsja on tuuleiilide tugevuse andmed võtnud Naissaare ja Harku kandi mõõtepunktidest. Kohtu jaoks on ilmne, et meretuultele täielikult avatud Naissaare tuuleolud ei sobi iseloomustama sündmuskohta kui mitu kilomeetrit sisemaale jäävat ala ja seega pigem iseloomustavad sündmuskoha tuuleolusid adekvaatsemalt just Harku mõõtmisjaama näitajad. Nende kohaselt on aga tuule tugevuseks sündmuse toimumise päeval kell 16 märgitud iiliti kuni 14,2 m/s. Seega peab kolleegium apellatsioonis toodud tuule näitajaid eksitavateks. 15.
  35. Isegi kui sündmuskohal tõesti puhus tuul iiliti tugevusega 14,2 m/s, ei ole versioon M. Lepikult auto tuule tõttu ootamatult vastassuunavööndisse liikumisest tõsiselt võetav. Liiklustehnilise ekspertiisi aktist nähtuvalt on eksperdi hinnangul süüdistatava auto kiirus kokkupõrke hetkel olnud 18 km/h, s.o 5 m/s. Kui sündmus leidnuks tõepoolest aset nii, nagu seda kirjeldab kaitsja, s.t M. Lepikult sõitis oma suunavööndis otsesuunas ja tuul lükkas ta sõiduki vastassuunavööndisse, mis liiklustehnilise ekspertiisi aktile nr 15E-LL0006 lisatud skeemi (vt, tl 131, kd I) kohaselt tähendaks külgsuunas liikumist minimaalselt ca 5 m, siis tähendanuks see, et enda sõnutsi hoolikalt ja ettevaatlikult sõitnud M. Lepikult ei saanud mitme sekundi vältel aru, et tema juhitud sõiduk ei kulge valitud trassil, vaid kaldub pidevalt vasakule. Selline versioon on kolleegiumi arvates täiesti ebareaalne ja vastuolus sõiduki juhtimise üldiselt teadaolevate eeldustega ja tavalise juhi elukogemusega. . Olukorras, kus eesliikuvate ja vastu sõitvate autode tuled, tees lumevaalude vahel olevad sõidujäljed ja liikluskorraldusvahend annavad selgeid pidepunkte , määramaks oma asukohta teel, tajub liiklust jälgiv juht praktiliselt koheselt, kui sõiduk on valitud trajektoorist kõrvale kaldumas, mitte ei märka seda alles siis, kui auto on kaldunud juba täielikult vastassuunavööndisse. Jäiselgi teel aeglaselt liikuva ja heas korras naastrehvidel auto puhul on kohtu hinnangul täiesti ebareaalne, et isegi tugeva külgtuule mõjul võiks vastassuunda libisemine toimuda väga järsult, vaid see saaks toimuda üksnes diagonaalse liikumisena. See aga tähendabki, et M. Lepikulti juhitud auto pidanuks läbima märgatava vahemaa, mille kestel ei ole võimalik, et hoolikas juht ei saa aru auto valitud sõidusuunast irdumisest. 15.
  36. Kaitsja lisatud ilmavaatlusandmete skeemidel on tuule suunaks märgitud kirde suund. Tuleb märkida, et üldteadaolevalt kulgeb Tallinn-Paldiski maantee liiklusõnnetuse asukohas just suunaga kirdest edelasse. Seega isegi tugevad tuuleiilid, mis võinuksid süüdistatava juhitud sõidukit mõjutada, saanuks seda teha üksnes pärisuunaliselt tema liikumistrajektooriga. Juba see asjaolu seab versiooni tuule mõjul vastassuunavööndisse sattumisest kahtluse alla. Arvesse tuleb aga võtta ka prokuröri apellatsioonivastuses toodud õigustatud märkust, et sündmuskoht ei asu lagedal, põhjasuunast tuulele avatud maastikul, vaid juba kümneid meetreid enne sündmuskohta kasvavad süüdistatava sõidusuunas paremal pool teed puud. Seega ei ole mingilgi määral reaalne, et süüdistatava autot oleks saanud mõjutada tuuleiil, mis võinuks selle juhile tahtmatult vastassuunavööndisse lükata. 16.
  37. Maakohtus uuritud tõenditest nende kogumis nähtub kolleegiumi hinnangul, et süüdistatava sõiduk tegi vasakmanöövri (tunnistajate MV, MK ja PU ütlused ning liiklustehnilise ekspertiisi akt). Süüdistatava versiooni ei kinnita aga ükski tõend. Puutuvalt kriitikasse nagu oleks maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata tõenditega, mis kaudselt tõendavad seda, et süüdistataval puudus soov teha vasakpööret Aiandi teele, siis leiab kolleegium, et nimetatud tõenditega on maakohus arvestamata jätnud asjakohaselt. See, et süüdistatava sõidu väidetav sihtkoht ei eeldanud pööramist Aiandi teele ning et tal puudub seos Aiandi teelt ligipääsetava XXXXX talliga, ei välista, et süüdistatav siiski soovis Aiandi teele pöörata. Põhjus, miks ta vasakmanöövri tegi, ei ole asjas kogutud tõendite põhjal õnnestunud välja selgitada. Ometi ei muuda see veenvalt tuvastamist leidnud fakti, et süüdistatava juhitud auto andis suunatulega märku vasakmanöövrist ja väljus Aiandi tee ristmiku juures ka oma sõidureast suunaga vasakule Aiandi tee poole. Mis oli tema niisuguse käitumise motiiv, ei kuulu süüteokoosseisu ega vaja seetõttu eraldi tõendamist. Väide, nagu tähendaks M. Lepikult motiivi välja selgitamata jätmine mingit sellist kõrvaldamata kahtlust, mis tuleks tema kasuks tõlgendada, ei pea kolleegium eeltoodu valguses tõsiselt võetavaks. 16.
  38. Kaitsja on seadnud M. Lepikulti vasakule pööramise tõendatuse kahtluse alla mh põhjusel, et ristmik jäi tema auto asukohast kokkupõrke hetkel veel ca 2 autopikkuse kaugusele. Kolleegiumi hinnangul ei välista see asjaolu siiski, et M. Lepikult vasakule pööras, vaid annab pigem tunnistust tema tavapärasest ohtlikumast liikluskäitumisest, kus pööret sooritatakse tugevalt üle vastassuuna lõigates, mitte aga lühimat võimalikku trajektoori mööda. Käsitletava kaitseväite kummutavad veenvalt kannatanu ning tunnistajate MV ja PU ütlused, millest nähtuvalt keeras M. Lepikult oma sõidusuunast välja ja vilgutas (tunnistaja MV ja kannatanu sõnutsi) eelnevalt vasakut suunatuld. Samuti välistab selle kaitseversiooni sündmuskoha vaatlusprotokoll ning liiklustehnilise ekspertiisi akt, millest nähtuvalt toimus kokkupõrge M. Lepikulti jaoks täielikult vastassuunavööndis.
  39. Apellant leiab, et maakohus on teinud tunnistajate MV ja PU ning kannatanu ütlustest ebaõiged järeldused. Eeskätt rõhub ta sellele, et nende isikute tajumistingimused olid võrreldes nt KT-ga viletsamad – MV sõiduk viibis kaugemal ning PU ja MK vahetult õnnetuses osalenud isikutena lihtsalt ei saanud kõike n.ö rahulikult jälgida. Kolleegium märgib, et MV ütlused on konkreetsed ja nende põhjal ei teki kahtlust, et tunnistaja võinuks milleski eksida põhjusel, et tema kauguse tõttu sündmuskohast ajanuks ta midagi segamini. PU ja MK võisid küll õnnetuses osalenud isikutena mitte suuta mingeid detaile samaväärselt olukorda turvalisest olukorrast jälginud isikuga hoomata, ometi langevad nende ütlused olulises osas kokku nii kogutud dokumentaalsete tõendite kui ka sündmust teisest vaatenurgast jälginud tunnistaja MV ütlustega. Kaitsja spekulatiivsed väited, nagu oleks MK ajanud vastu sõitnud auto erinevad tuled sündmuste kiires arengus omavahel sassi, nagu oleks MV ebaõigesti näinud ees liikunud autode arvu ja nagu oleks ta ebaõigesti märkinud, et sündmuskohale jõudes oli esimesena Aiandi teel pööranud autost inimene väljunud, väljendavad üksnes kaitsja paljasõnalist versiooni toimunust, mitte ei anna tunnistust maakohtu ebaõigetest järeldustest.
  40. Järgneva kaitseväite kohaselt kummutab M. Lepikulti sõidukil enne kokkupõrget suunatule vilgutamise asjaolu, et hõõglambiekspertiisi järelduste kohaselt purunes M. Lepikulti juhitud auto vasaku esisuunatule pirni hõõgniit jahtunud asendis, s.t olukorras, kus tuli pidi olema välja lülitatud. Ses osas nõustub kolleegium prokuröriga, et eeltoodu tõendab vaid seda, et suunatuli kokkupõrke hetkel enam ei põlenud. Kas see manöövri alustamisel või selle käigus varem põles või mitte, ei ole ekspertiisi abil võimalik kinnitada või ümber lükata. Süüdistatava autol vasaku suunatule põlemise fakt on aga veenvalt tuvastamist leidnud, sest seda nägid kaks erinevat tunnistajat erinevatest suundadest. Edasisi oletusi, kas süüdistatav võis suunatuld vaid lühidalt vilgutada ilma seda päriselt sisse lülitamata või jõudis ta selle enne avariid välja lülitada, ei pea kolleegium asjakohasteks – nagu kaitsja õigustatult märgib, puuduvad selliste järelduste tegemiseks ka tõendid.
  41. Tuginedes enda seisukohale sellest, nagu oleks tõendamata, et M. Lepikult sooritas teadliku manöövri vasakule, leiab kaitsja, et tõendamata on süüdistatavale etteheidetavad liiklusseaduse rikkumised. Kuna ringkonnakohus kaitsja argumentidega ei nõustu ja soostub täiel määral maakohtu järeldustega, siis on kolleegiumi hinnangul kohaselt tõendamist leidnud, et M. Lepikult rikkus oma käitumisega

§ 17lg 5 p 3; § 33 lg 2 p 8 ja § 14 lg 2 nõudeid.

Seoses kaitsja kriitikaga, nagu oleks maakohus teinud M. Lepikultile määraltemata etteheite, märkides, et süüdistatav ei toiminud piisavalt hoolikalt ega arvestanud liiklemisel kõikide nende asjaoludega, milleks liiklusseadus teda kohustab. Lugedes kohtuotsuse teksti kui tervikut, mitte rebides sellest välja üksikuid fraase või lauseid, on kolleegiumi arvates ilmne, et maakohtu osutatud lauset tuleb mõista just M. Lepikultile konkreetselt ette heidetud liiklusnõuete rikkumise kontekstist, mitte neile lisanduvalt. See nähtub muu hulgas juba sellestki, et kritiseeritav lause paikneb maakohtu otsuses lõigus, kus kohus põhjendab M. Lepikulti käitumise subjektiivset koosseisu rikkumiste toimepanemisel, mitte ei kvalifitseeri enam tema (täiendavaid) liiklusnõuete rikkumisi objektiivselt.

  1. Seega kokkuvõttes on ebaõige kaitsja etteheide, nagu oleks maakohus rikkunud tõendeid hinnates süütuse presumptsiooni ja tõlgendanud tõendite vahelised vastuolud süüdistatava kahjuks. Erinevalt kaitsja kriitikast rajanevad maakohtu seisukohad just tõenditest nende kogumis ja omavahelises loogilises seoses tehtud järeldustele. 21.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul on ebaõige apellandi seisukoht, nagu ei oleks M. Lepikulti süü suur. Süüdistatav väljus keerulistes liiklusoludes hooletult käitudes enda sõidureast ja sõitis vastutulevate autode lähedusest hoolimata vastassuunavööndisse. Selline teguviis on väga ohtlik ja just see on otsene põhjus, miks toimus liiklusõnnetus ning üks inimene hukkus ja teine sai raskelt viga. Kaitsja seisukoht, nagu võiks LK hukkumise üheks põhjuseks lugeda tema kõrget iga, on spekulatiivne ja küünilinegi. LK-l tuvastati nii rasked pea- kui ka rindkerevigastused ja puudub igasugune alus väita, et kui LK kohal istunuks õnnetuse hetkel noorem inimene, siis poleks tema sarnaseid vigastusi saanud. Lisaks tuleb märkida, et õnnetuses sai raskeid tervisekahjustusi veel ka MK, kes ei ole kõrges eas isik. Mis puutub sellesse, et süüdistatava auto liikus kokkupõrke hetkel väga väiksel kiirusel, siis ei saa jätta arvestamata, et vastu sõitev auto liikus maanteekiirusel, ligi 70 km/h ja seega kombineeritult oli sõidukite kokkupõrke kiirus küllaltki suur. Keskmisest pikema karistusaja osas märgib kolleegium aga esmalt, et M. Lepikulti karistati küll sanktsiooni keskmisest rangemalt, kuid ei saa jätta arvestamata, et tema teoga põhjustati ühe isiku surm ja teisele raske tervisekahjustus. Samuti olid kokkupõrkeni viinud liiklusnõuete rikkumised selgelt süüdistatava raske hooletuse ja tähelepanematuse resultaadid, mis olemuslikult viitavad tema suurele süüle etteheidetava kuriteokoosseisu realiseerimisel. Seega ei ole asjakohane ka kaitsja seisukoht, justkui olnuks liiklusõnnetuse ja selle raskete tagajärgede näol tegemist eeskätt halbade asjaolude kokkulangemisega. Eeskätt oli tegemist siiski süüdistatava hoolimatu käitumisega. Tema puhul ei saa mingist ettevaalikust käitumisest rääkida. Ringkonnakohtu hinnangul ei liikunud süüdistatav ekstreemselt aeglaselt ka mitte oma väga ettevaatliku käitumise tõttu, vaid ilmselgelt põhjusel, et tema ees liikunud sõidukid olid KT vasakpöörde sooritamise tõttu hoo maha võtnud. 21.
  3. Kolleegium möönab, et ka M. Lepikultile määratud katseaeg on üpris pikk, kuid seejuures tulebki esmalt arvestada mõistetud karistust ennast. Kuna M. Lepikulti karistati 2 aasta vangistusega, siis on ilmne, et katseaeg ei saagi olla väga lühike, see peab katma vähemalt mõistetud karistuse aja. Katseaja pikkuse määramisel ei ole kohus seotud enam pelgalt toimepandud teo ja isiku süüga, vaid peab arvestama suuresti just toimepanija isikust tulenevaid asjaolusid. M. Lepikult, kes ei ole näidanud mingit mõistmist enda raskete tagajärgedeni viinud liikluskäitumise ohtlikkusest, väärib eripreventiivses plaanis kindlasti mõistetud karistuse ajast pikemat katseaega. Kolleegiumi hinnangul ei esita kaitsja ka ühtki mõistlikku põhjendust, miks peaks katseaega võrreldes maakohtu mõistetuga lühendama. 21.
  4. Lisakaristuse osas esitatud kaitseväite kohta märgib kolleegium, et M. Lepikult, väljudes ilma sellise manöövri ohutuses veendumata oma sõidureast ja sõites vastassuunavööndisse, kus talle juba väga lähedasel distantsil liikus vastu teine auto, näitas süüdistatav, et ta on liikluses väga ohtlik. Seetõttu on lisakaristuse kohaldamine arutataval juhul põhjendatud. Lisakaristuse pikkuse osas jääb aga kaitsja seisukoht, nagu oleks see liiga karm, hoopis arusaamatuks. Pidada 5 kuu pikkust juhtimisõiguse äravõtmist liiga karmiks, on kolleegiumi arvates arutatava kaasuse asjaoludel kohatu. Kaitsja ei esita sellise seisukoha toestamiseks ühtki sisulist argumenti.
  5. Kolleegium nõustub apellatsioonis esitatud väitega, et maakohtu otsuses sisalduv põhjendus tsiviilhagi rahuldamise osas ei vasta kohtuotsuse põhjendustele esitatavatele nõuetele, sest selle põhjal ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ning ei ole võimalik aru saada, mis on maakohtu sisulised põhjendused. Nimelt on kohtu põhjendustena mittevaralise kahju suuruse osas konkreetsel juhul hinnatav üksnes alljärgnev maakohtu otsuse tekst: „Arvestades MK-le tekitatud tervisekahjustuste iseloomu ja nendega tekitatud eeldatavat valu suurust, samuti ema hukkumisega seotud kaotusvalu, Merle Lepikulti süü suurust, rikkumise laadi ja raskust ning süüdistatava majanduslikku olukorda, leiab kohus, et on põhjendatud Merle Lepikultilt välja mõista MK-le mittevaralise kahju hüvitisena 25000 eurot“. Samas ei ole põhjenduste puudumine eeltoodud osas hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, vaid KrMS § 339 lg 2 tähenduses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, s.o tegemist on põhjenduste sellise puudujäägiga, mida ringkonnakohus on õigustatud ise kõrvaldama. Seetõttu selgitab kolleegium alljärgnevalt, millistel kaalutlustel ja millises määras tuleb MK tsiviilhagi rahuldada.
  6. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, et praegusel juhul eksisteerivad deliktilise vastutuse alused VÕS § 134 lg-te 2, 3 ja 5, § 1043 ning § 1045 lg 1 p-de 1 ja 2 tähenduses. Samuti on maakohtu otsuses toodud põhjendustel asjakohased järeldused sellest, et süüdistatavalt tuleb välja mõista mittevaralise kahju hüvitis MK kasuks tulenevalt asjaolust, et ta tajus oma ema ootamatut surma süüdistatava hooletu käitumise tagajärjel. Maakohtu põhjendused on adekvaatsed ja piisavad ka järelduseks, et süüdistatav peab maksma MK-le mõistliku rahasumma talle tekitatud kehavigastuste kompenseerimiseks. Küll aga on vaja alljärgnevalt täiendavalt selgitada hüvitise suuruse määramise kriteeriume arutatavas asjas ja seonduvalt kummagi tekitatud kahju alusega (kannatanu ema surm ja kannatanule tekitatud raske tervisekahjustus).
  7. Enne konkreetses asjas esitatud mittevaralise kahju nõuete suuruse põhjendatusele hinnangu andmist märgib kolleegium, et mõistetavad mittevaralise kahju hüvitised peavad olema õiglased. Hüvitise suurus peab olema kooskõlas ühiskonna üldise heaolu tasemega. See tähendab, et kunagi kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud hüvitise määrad ei ole kivisse raiutud ning peavad ajas muutuma vastavalt sellele, kuidas kasvab ühiskonna jõukus. Viimastel aastatel on liiklusõnnetusega põhjustatud raskete tagajärgede korral kohtu välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste määrad võrreldes varasemaga kasvanud. Nii näiteks kriminaalasjas nr 1-15-9505 mõisteti mittevaralise kahju hüvitisena kannatanutele vastavalt lapse ja õe surmaga seoses 50 000 ja 15 000 eurot. Kriminaalasjas nr 1-11-12390 mõisteti tõsiste jalavigastustega mootorratturile mittevaralise kahju hüvitiseks 20 000 eurot. Kriminaalasjas nr 2-12-24958 mõisteti bussis kukkunud ja seljavigastuse saanud naisele mittevaralise kahju hüvitisena välja 15 000 eurot. Kriminaalasjas nr 1-15-8718 raskeid tervisekahjustusi saanud vanemale naisele 9 000 eurot. Kriminaalasjas nr 1-15-4232 raskeid tervisekahjustusi saanud kannatanule 30 000 eurot. Eeltoodut peab kolleegium silmas ka arutatavas asjas mittevaralise kahju hüvitise määra põhjendatust hinnates.
  8. Kannatanule tema ema surmaga põhjustatud mittevaralise kahju osas leiab kolleegium, et selles osas on põhjendatud tsiviilhagis esitatud nõue 10 000 eurot. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse M. Lepikulti teo toimepanemise asjaolusid, s.o tema käitumises väljendunud ränka hooletust liiklusnõuete täitmisel, mis viis raske tagajärjeni, ja teole järgnenud soovimatust toime pandut tunnistada. Ringkonnakohus võtab arvesse kannatanu üleelamisi seoses sellega, et ta koges vahetult, samas sõidukis viibides ja olles ise rängalt vigastatud, oma ema ootamatut hukkumist, olles samal ajal võimetu ema abistama. Kolleegiumi hinnangul vastab mittevaralise kahju väljamõistmine sellistel asjaoludel väljakujunenud kohtupraktikale (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-19-08).
  9. Kannatanule MK-le raske tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju osas peab ringkonnakohus põhjendatuks tsiviilhagis esitatud nõuet 15 000 eurot. Tegemist on pikaajalise, s.o üle 4 kuu kestva tervisehäirega, mis avaldab kannatanu elule jätkuvat mõju seoses tema tööga ja igapäevatoimingutega. Muu hulgas vajab MK jätkuvalt taastusravi, mistõttu on liiklusõnnetuses saadud vigastused kolleegiumi hinnangul kannatanu elukvaliteeti püsivalt halvendanud.
  10. Kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, nagu oleks maakohus tuvastanud M. Lepikulti puhul raske majandusliku olukorra olemasolu. Maakohus leidis, et nõudes M. Lepikultilt menetluskulude kohest tasumist, võib see mh arvestades väljamõistetud tsiviilhagi suurust, olla talle raskendatud. Mis puutub süüdistataval õppelaenu ja kodulaenu kohustuste olemasolusse, siis märgib kolleegium, et nendel asjaoludel pole kohane väljamõistetavat kahju hüvitist vähendada. Kriminaalasjas on esitatud andmed M. Lepikulti
  11. a deklareeritud sissetulekute kohta, mille kohaselt oli tal sel aastal maksustatavat tulu üle 22 000 euro. Sellises suurusjärgus sissetulek iseenesest ei viita Eesti üldist sissetulekute taset ja elukallidust arvestades isiku raskele majanduslikule olukorrale. Süüdistataval kodulaenu kohustuse olemasolu ei saa aga kuidagi vähendada tema kohustust hüvitada enda käitumisega tekitatud kahju (sh mittevaralist kahju). Vastupidi, vajaduse korral tuleks ka kodulaenuga soetatud eluase vahetada soodsama eluaseme vastu, kui isiku kohustused ei võimalda vastavat kulu finantseerida. Kolleegiumi hinnangul on igal juhul kahjude hüvitamise kohustus prioriteetne isiku soovi ees võimaldada endale laenuga finantseeritavat eluaset.
  12. Apellatsioonis märgitakse, et hõõglambiekspertiisi akti prokurör tõendina ei esitanud ja seega on tegemist prokuröri seisukohast asjakohatu tõendiga, mistõttu ei ole õiglane panna süüdistatava kanda menetluskulu sellise tõendi hankimise eest. Asjakohatut tõendit poleks olnud tarvis hankida. Kuigi nimetatud tõendi uurimist taotles lõpuks kaitsja, on tõendi hankimise kulu põhjendatud jätta riigi kanda. Selle seisukohaga ei ole põhjust nõustuda. Kolleegium märgib, et kriminaalmenetluses on tulenevalt KrMS § 14 lg 1 ja § 30 lg-st 1 prokuratuuri ülesanne tagada tulemuslik kohtueelne menetlus ja esindada kohtus riiklikku süüdistust. Prokuratuuri ülesanne on tõendada võistlevas kohtumenetluses asjaolud, millele tuginevalt väidetakse süüdistusaktis, et süüdistatav on toime pannud kuriteo. Selleks on vajalik kohtueelses menetluses koguda kõik tõendid, mida prokuratuur peab vajalikuks, et tõendada kohtumenetluses tõendamiseseme asjaolude olemasolu (samuti, tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2, selgitada ka kahtlustatavat või süüdistatavat õigustavate asjaolude esinemine). Hõõglambiekspertiisi akt ei olnud asjakohatu tõend, sest asjas eeluurimise faasis tõe väljaselgitamise huvidest lähtuvalt oli siiski põhjendatud saada selgust selles, kas kokkupõrke toimumise hetkel suunatuli põles või mitte. Kui prokuratuur sellisest tõendist kohtumenetluse faasis siiski menetlustaktikalistel kaalutlustel loobub, ei tähenda see veel automaatselt, et tõend kogumine olnuks tarbetu. Seda, et tõend on asjakohane demonstreerib muu hulgas juba fakt, et kaitsja selle siiski kohtule esitas. Seetõttu jääb taotlus rahuldamata.
  13. Eeltoodust johtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium apellatsiooni rahuldamata ning maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.