1-15-10675/31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-10675 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuasi Vello Pärnasalu süüdistuses KarS § 121 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. augusti 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Vello Pärnasalu Prokurör ringkonnaprokurör Anneli Hinto Süüdistatav Vello Pärnasalu Isikukood: 35101314916; elukoht: XXX; pensionär; varem kriminaalkorras karistatud; tõkendit kohaldatud ei ole Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Rein Napa RESOLUTSIOON
4. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu
5. augusti 2016 kohtuotsus muutmata. Vello Pärnasalu apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tartu Maakohus 05.08.2016 otsusega karistas Vello Pärnasalut KarS § 121 lg1 järgi 5 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 74 lg-te 1, 3 alusel jättis kohus karistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui ta 1 aasta 6 kuu jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. 1.1 Maakohus tunnistas Vello Pärnasalu süüdi temale KarS § 121 järgi esitatud järgmises süüdistuses: Vello Pärnasalu 23.08.2015 kella 21.00 ajal XXX korteris väänas tahtlikult lapseealise L.J. e (sündinud 11.09.2003) paremat kätt, tekitades valu, ja seejärel lõi lahtise käega ühel korral kannatanu näo vasakule põsepiirkonda, tekitades valu ja pea pindmise vigastuse. 1.2 Maakohus põhjendas Vello Pärnasalu süüditunnistamist järgmiselt. 1.2.1 L.J. e, E.K. i, K.K. i ja Vello Pärnasalu ütlused on kooskõlas selles, et 23.08.2015 oli kannatanu L.J. koos oma ema E.K. i, venna K.K. i ja väikevennaga XXX asuvas korteris R.L. e (L.J. e kasuisa ema) sünnipäeva nn järelpeol. Sünnipäevale tuli ka Vello Pärnasalu. Vello Pärnasalu oli ainus, kes tarvitas alkoholi, s.o viina. Elutoas mängis televiisor, kust vaadati ühiselt seriaali „Sajandi armastus.“ Teleril kadus pilt eest ajal, kui Vello Pärnasalu soovis seriaali vaadata. Kuskil 21.00 paiku oli R.L. magama läinud. E.K. oli vahetult enne konflikti korterist väljunud, et korterelamu kõrvale pargitud sõiduautost mobiiltelefoni laadija tuua. Kannatanu noorim vend oli tualettruumis. 1.2.2 Edasi lahknevad Vello Pärnasalu ütlused L.J. e, E.K. i ja K.K. i ütlustest osas, mis puudutavad kannatanuga konflikti tekkimist ning sellele järgnenud löömist. Kohtu hinnangul on usaldusväärsed L.J. e, E.K. i ja K.K. i ütlused, kuna need on kooskõlas nii omavahel kui kiirabikaardilt selguva teabega ning ütlused on ka eluliselt usutavad. 1.2.3 L.J. e ütluste kohaselt kadus ajal, kui televiisorist vaadati seriaali „Sajandi armastus,“ teleril pilt eest. Pildi kadumise hetkel ei olnud pult L.J. e käes. L.J. võttis puldi enda kätte, et proovida pilti uuesti ette saada, kuid see ei õnnestunud, mistõttu Vello Pärnasalu küsis pulti enda kätte. L.J. tõusis püsti, et Vello Pärnasalule pult ulatada, kuid Vello Pärnasalu ei võtnud pulti. Vello Pärnasalu tõusis püsti, läks L.J. e juurde ja kannatanult pulti võttes väänas tema käe selja taha. Seejärel lõi Vello Pärnasalu L.J. ele käega põsepiirkonda. Kannatanu karjatas. 1.2.4 Sündmuskohal viibinud K.K. i ütlustest järeldub, et L.J. üritas telerile pilti ette saada, aga kuna see ei õnnestunud, küsis Vello Pärnasalu L.J. elt pulti. L.J. ulatas Vello Pärnasalule puldi üle laua, kuid Vello Pärnasalu ei ulatunud selleni. Vello Pärnasalu, olles läinud L.J. e juurde, lõi L.J. el puldi käest, võttis üle õla kannatanu paremast käest kinni ja väänas käe selja taha. Seejärel lõi Vello Pärnasalu teise käe käeseljaga L.J. ele vastu põske. L.J. karjatas. 1.2.5 Seda, et kannatanu karjatas, on kinnitanud ka E.K. (kes kuulis karjatust auto juures olles). Nii L.J. , E.K. kui K.K. on kinnitanud, et L.J. oli pärast sündmust endast väljas ja nuttis, samuti oli ta nägu löömise tagajärjel paistes. Järgmisel päeval pöördusid E.K. ja L.J. arsti juurde, kuna L.J. el oli põsk paistes ja pea valutas. Kiirabikaardist nähtuvalt diagnoositi tal 24.08.2015 kell 15.22 kiirabi Vändra õebrigaadi poolt pindmine peavigastus. 1.2.6 Kohtu hinnangul ei ole eeltoodud tõenditega osaliselt kooskõlas Vello Pärnasalu ütlused. Süüdistatava ütluste kohaselt tahtis L.J. mängida ja vajutas meelega puldi nuppu, et segada temal seriaali vaatamist. L.J. ei olnud nõus süüdistatavale pulti andma, vaid hoidis kätt puldiga üleval ja käskis Vello Pärnasalul puldi kättesaamiseks hüpata. L.J. elt puldi kättesaamiseks pidi süüdistatav ümber laua eest ära jooksva ja üleolevalt naerva L.J. e kinni püüdma. Vello Pärnasalu, saanud L.J. e kätte, hoidis teda randmest kinni, et viimane ei saaks eest ära joosta. Samal ajal viskas L.J. puldi eemale. Seejärel lõi süüdistatav L.J. ele labakäega kergelt vastu põske, mille peale kannatanu ei teinud piuksugi, üksnes naeratus kadus näolt. 1.2.7 Kohtu hinnangul ei ole kooskõlas teiste tõenditega ja eluliselt usutav, et televiisoril kadus pilt eest kannatanu mängusoovi tõttu. Oluline on, et teleri pildiga seonduvad probleemid olid aktuaalsed juba ajal, kui E.K. viibis veel toas. Tema ütluste kohaselt soovis Vello Pärnasalu televiisori häält kõvemaks panna, kuid vajutas vale nuppu. Lapsed ja E.K. aitasid tal pildi tagasi saada. Seega on eluliselt usutav, et ennekõike Vello Pärnasalu tegevuse tagajärjel kadus teleri pilt eest. Usutav ei ole ka süüdistatava versioon sellest, et laps narritas ja kiusas teda, kui ta ulatas Vello Pärnasalule televiisori puldi. Seda põhjusel, et seltskond oli koos viibinud juba mõnda aega, kuid konflikte laste ja Vello Pärnasalu või mõne teise isiku vahel toimunud ei olnud. Ka süüdistatav on kinnitanud, et lapsed käitusid ilusti, ei kiusanud üksteist ega teisi. L.J. ja K.K. on väitnud, et L.J. mängis elutoas koeraga, kuid teleri puldiga mängimisest nad rääkinud ei ole. Märkimisväärne on seegi, et E.K. i 2 ütluste kohaselt lahkus ta korterist üksnes 1-2 minutiks, et autost telefonilaadija tuua. Seega ei ole tõenditega kooskõlas Vello Pärnasalu ütlused, et kannatanu narritas ja kiusas teda ning tal tuli puldi kättesaamiseks kannatanut taga ajada. Esineb alus arvata, et need süüdistatava ütlused on kantud soovist õigustada oma teguviisi või vähendada süüd. Süüdistatav on kinnitanud, et ta võttis puldi saamise eesmärgil kinni kannatanu randmest ja lahtise käega lõi teda. 1.2.8 Kohtu hinnangul näitavad eelkirjeldatud tõendid, sh Vello Pärnasalu ütlused, et L.J. e käes oli televiisori pult, mida Vello Pärnasalu soovis enda kätte saada. Puldi kättesaamiseks haaras Vello Pärnasalu kinni L.J. e randmest, väänas käe selja taha ja lõi L.J. t lahtise käega vastu vasakut põsepiirkonda. Tõendid kinnitavad, et L.J. tundis käe väänamisel ja löömisel valu ning löömise tagajärjel tekkis tal tervisekahjustus – pea pindmine vigastus. Vello Pärnasalu täitis oma tegevusega KarS § 121 lg 1 objektiivse koosseisu. 1.2.9 Kohus asus seisukohale, et Vello Pärnasalu on süüteo toime pannud otsese tahtlusega. Süüdistatav pidi olema teadlik, et käe intensiivse väänamise ja käega näkku löömisega tekitab ta lapsele valu ja paneb toime kuriteo. Vello Pärnasalu enda ütluste kohaselt soovis ta kannatanult kätte saada teleripulti. Seega pidi vägivald olema mõistlikult võttes piisavalt intensiivne sellise eesmärgi saavutamiseks. Süüdistatav teadis, et näkku lüües tunneb kannatanu valu. Samuti pidi ta võimalikuks pidama kannatanul tervisekahjustuse tekkimist. Vello Pärnasalu poolt käe väänamine ja käega löök näkku olid kannatanu jaoks ootamatud ja intensiivsed, mida kinnitab asjaolu, et ta sai löögi tagajärjel pindmise peavigastuse. Kogutud tõenditest nähtuvalt L.J. karjatas Vello Pärnasalu löögi tagajärjel, kuna tundis valu. L.J. hakkas hiljem juhtunu pärast nutma ja ei suutnud terve kodutee rahuneda. Ühtlasi on E.K. kinnitanud, et kui ta vahetult pärast L.J. e karjatuse kuulmist nägi tütart trepikojas, siis oli ta põsel näha kolm nukijälge. Löögi intensiivsust kinnitab seegi, et sündmusele järgnenud päeval tundis L.J. peavalu ja tema põsk oli paistes, mistõttu tuli minna arsti vastuvõtule. Vello Pärnasalu on ka ise öelnud, et hoidis L.J. t randmest kinni, et viimane ei saaks tal eest ära joosta. Süüdistatav, väänates kannatanu kätt ja lüües talle käega näkku, tahtis toime panna kuritegu. APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU
7. Vello Pärnasalu leiab, et tema süü on jäänud tõendamata ning taotleb maakohtu otsuse tühistamist täielikult ja enda õigeks mõistmist. Vello Pärnasalu seisukohad ja kaebuses esile toodavad etteheited on järgmised. 2.1 Prokurör on üritanud kohut mõjutada, iseloomustades Vello Pärnasalut tema varasemate karistuste najal, mis on olnud liiklusalused, jättes märkimata, et ta on karistused vastuvaidlemata ära kandnud ja palunud ka reaalset vangistust. Ilmselt on prokurör solvunud, kuna Vello Pärnasalu ei soovinud lihtmenetlust. Prokurör on süüdistatava suhtes olnud üleolev (mida näitab asjaolu, et algselt esitatud süüdistusaktist olid välja jäänud tunnistaja ütlused), ründav ja Vello Pärnasalut alandav. 2.2 E.K. ei saanud sündmuste arengut näha, kuna ta viibis väidetava löömise hetkel õues auto juures. Ta on lähtunud emotsioonidest. E.K. ile ja tema lastele meenus kohtus ütlusi andes, et ta käis autost mobiiltelefoni toomas. Eeluurimisel E.K. ei teadnud, miks ta väljas viibis (viis midagi autosse). Nimetatud fakt annab aluse oletada, et E.K. on oma lastega kooskõlastanud, milliseid ütlusi kohtus anda. Välistada ei saa ka prokuröri sekkumist. 2.3 Kõrvaldamata on jäänud vastuolu L.J. e ja Vello Pärnasalu ütlustes, kas sündmuse ajal viibisid toas ainult Vello Pärnasalu ja L.J. (nagu väidab süüdistatav) või oli seal ka K.K. (nagu ütlevad kannatanu ja tunnistaja K.K. ). On piisav alus arvata, et tunnistaja ja kannatanu olid mõjutatud ema poolt ning andsid ütlusi, mis olid varasemalt emaga kooskõlastatud. Asjaolu, et K.K. oli intsidendi hetkel toast lahkunud, nagu väidab süüdistatav, tõendavad vastuolud laste kohtus antud seletustes: L.J. : „Peale löömist otsis ta puldi üles, andis Vello kätte ja hakkas siis nutma;“ K.K. sama asja kohta: „Kui õde pulti taga otsis, hoidis ta nuttu tagasi, alles autos hakkas nutma.“ L.J. : „Vello väänas mu 3 käe selja taha. Mul oli valus ja ma lasin puldi lahti;“ K.K. sama asja kohta: „Vello võttis õe paremast käest enda parema käega kinni ja väänas selja taha /…/ Puldi lõi enne käest ära.“ L.J. : „Vello lõi mind parema käega (sellega, millega kätt väänas);“ K.K. sama asja kohta: „Vello lõi õde käega, millega ta õde ei väänanud (teise käega).“ L.J. ei mäleta hoolimata prokuröri lubamatutest suunavatest küsimustest, kuidas oli Vello Pärnasalu käsi löömise hetkel; K.K. on öelnud: „Vello Pärnasalu lõi õde labakäega, paremale käis löök. Õe nägu tabasid käenukid.“ On tähelepanuväärne, et K.K. i selgitus on sarnane L.J. e esmaste ütlustega. Veel on L.J. öelnud: „Peale löömist otsisin pulti, puldi leidsin aknalaualt lillepotist. Vend aitas pulti otsida. Puldi panime laua peale ja läksime ära.“ K.K. : „Õel kästi pulti otsida, otsis üles ja läksime kohe välja.“ Apellandi hinnangul on lisaks vastuolulised laste seletused ka selles, kuidas pult sattus lillepottide juurde, kust L.J. selle hiljem leidis. Arvestades eeltoodut on piisav alus oletada, et Vello Pärnasalu väide, mille kohaselt viibisid toas ainult tema ja Leelo Koks (Jaanus), on tõene. On tõenäoline, et E.K. on mõjutanud oma poega andma valeütlusi eesmärgiga luua kohtule ja prokuratuurile väärarusaam juhtunust. K.K. i ütlusi tõendina käsitlemine on lubamatu. 2.4 Arusaamatu on süüdistusaktis prokuröri väide, et telekapult sattus lillepottide vahele lapse käe väänamise tulemusena. Kui Vello Pärnasalu oleks last käest väänanud või lapse käes olevast puldist kinni hoidnud, oleks pult jäänud Vello Pärnasalu valdusesse. Kui Vello Pärnasalu oleks last löönud intensiivsusega, mida talle ette heidetakse, oleks pult tõenäoliselt kukkunud lapse lähedusse. Oluliselt usutavam on Vello Pärnasalu seletus, et laps jooksis tema eest ära ja viskas ise puldi lillepottide vahele. Edasi Vello Pärnasalu tegi liigutuse lapse suunas, tabades sõrmedega lapse põse piirkonda, mille peale laps ehmatas. Lööki, intensiivsusega, mida prokurör üritas näidata, ei toimunud. 2.5 Prokurör on jätnud vastuse andmata küsimusele, kas R.K. oli sündmuste juures või lähedal. Vello Pärnasalu ütluste järgi viibis R.K. konflikti järgselt toas, kuid E.K. ei maini seda. R.K. i ülekuulamine oleks võinud anda selgust mõningates küsitavustes. Tekib kahtlus, et prokurör on sihilikult jätnud tunnistajate hulgast välja R.K. i ja tema ema eesmärgiga kallutada fabritseeritud tõendite kogumikku endale positiivses suunas. 2.6 Eluliselt ei ole usutav, et ema, kelle last on rünnanud täiskasvanud (väidetavalt joobes) temale võõras mees ja lapse näol on kahjustused, lahkub kiirelt sündmuskohalt, püüdmata last aidata. Kuna sündmuskohal viibis veel R.K. koos ema R.L. ega, on E.K. i väide, et ta lahkus, kuna kartis võimalikku vägivalda, paljasõnaline. Samuti jääb arusaamatuks, miks E.K. , märganud lapse põsel punetust ning hiljem juba põsesarnal ja põsel kolme nukijälge, ei pöördunud kohe kiirabisse, vaid meditsiinilise abi otsimisega viivitati 18 tundi. See annab aluse väita, et Vello Pärnasalu ja L.J. e vaheline kontakt ei olnud sooritatud intensiivsusega, mida prokurör väita üritab. Samuti on mõistetamatu, miks E.K. pöördus ka politseisse alles järgmisel päeval. Kohtus on E.K. oma tunnistust muutnud, väites, et ta veenis last, kes ei tahtnud arsti poole pöörduda, minema Vändras asuvasse kiirabipunkti, kahtlustades võimalikku peatraumat. On vähe usutav, et sel ajahtkel oli Vändra kiirabipunktis olemas vajalik tehnika, selgitamaks välja võimalikku peatraumat, ajupõrutust vms. Küll piisas emale sellest, kui punktis olev meditsiinitöötaja lapse kergelt üle vaatas. Paremini varustatud Pärnu Haigla erakoralise meditsiini osakond asub Vändrast 50 km kaugusel ja tõsise kahtluse koral oleks E.K. saanud oma lapse sinna sõidutada. Eraldi välja toomist väärib ema poolt esmastes ütlustes antud asjaolu, et kiirabipunkt ei olnud võimeline koheselt väljastama dokumentatsiooni läbivaatuse kohta, vaid see on genereeritud hiljem. Võimalik, et nimetatud kaardile on kantud andmed, mis võimaldasid kriminaalmenetluse alustamise. Ei saa välistada, et õebrigaadi poolt vaadeldud vigastused olid tekitatud hiljem. Kiirabikaart tuleks eemalda tõendite kogust. 2.7 Tähelepanuta on jäetud Vello Pärnasalu selgitus, et see sündmus toimus, kuid ei olnud tahtlik löömine, et teha teisele valu. Kohtuotsusest ei nähtu piisavaid põhjendusi, millele tuginedes saab öelda, et Vello Pärnasalu täitis KarS § 121 koosseisu vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus ei ole tähelepanu pööranud sellele, et kannatanu pulti hoidva käe hoidmine oli lühiajaline ja kannatanu püüdis end süüdistatava haardest lahti rabeleda, mistõttu tulnuks hinnata, kuivõrd võinuks väidetav 4 valu tekkida tema enda käitumisest. Puutuvalt löögiliigutusse kannatanu suunas, oleks tulnud hinnata, kui reaalne oli sellise liigutusega kannatanule objektiivselt tõsiselt võetava valu tekitamine. Kontaktist tekkinud ehmatust ei saa lugeda füüsilise valu allikaks ja tekitajaks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on õiguslikult veatu ning apellatsioon jääb täielikult edutuks. Nimelt on esimene kohtuaste tõendite hindamisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ning kohtuotsuse põhistustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on tõendikogumit käsitlenud küllaldase põhjalikkusega ning Vello Pärnasalu suhtes süüdimõistva otsuse langetanud põhjendatult.
9. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama kohtuasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (vt RKKKo-d 3-11-21-11 p 18, 3-1-1-115-04 p 10). Sellise käsitusega sobitub seegi tõdemus, et apellatsioonikohus ei pea oma otsuses andma vastuseid kõigile edasikaebuses toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKK0-d 3-11-23-11 p 18, 3-1-1-92-11 p 15.1). Ehk siis Tartu Maakohtu 05.08.2016 otsuses esitatut kriminaalkolleegium käesolevas lahendis täies mahus üle ei korda, vaid osundab Vello Pärnasalu apellatsioonile vastates üksnes järgnevale.
10. Vello Pärnasalu apellatsioonist nähtuvalt on süüdistatav oma esimese etteheite suunanud prokuröri vastu. Nimelt leiab ta, et riiklik süüdistaja on üritanud kohut süüdimõistva otsuse tegemisele mõjutada (vt kaebuse argumendid käesoleva otsuse p-s 2.1). Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu istungiprotokolliga, sellise väitega ei nõustu, s.o süüdistatavat ründav, alandav ja üleolev käitumine prokuröri kindlasti ei iseloomusta. Samuti ei saa taolist järeldust teha selle pinnalt, et süüdistaja on istungil välja toonud Vello Pärnasalu varasemate karistuste andmed ning unustanud algselt süüdistusakti tõendite loetellu lisada tunnistajana K.K. i. Siiski peab märkima, et kohtuistungile kutsutavate isikute nimekirja on K.K. märgitud. Pealegi nähtub tema roll menetluses ka süüdistuse kirjeldavast osast (tl 1-3). Samas nähtub Tartu Maakohtus 20.01.2016 toimunud eelistungi protokollist, et prokurör on taolist minetust jaatanud ning hilisemalt oma eksimuse kõrvaldanud (tl 9).
11. Edasiselt selgub Vello Pärnasalu apellatsioonist, et selles esitatud põhiväited koonduvad püüule näidata kannatanu L.J. t, tema ema E.K. i ning vend K.K. i ebausaldusväärsete tõendiallikatena. Ringkonnakohus leiab aga, et süüdistatava rohkearvulised vastavad argumendid vaidlustatud kohtuotsuses sisalduvate seisukohtade ümberhindamiseks ning Vello Pärnasalule meelepäraste järelduste tegemiseks, alust ei anna. Täpsemalt öelduna ei näe ka kriminaalkolleegium põhjust kahelda L.J. e, E.K. i ja K.K. i kokkulangevates ütlustes, samuti kiirabikaardist selguvas teabes. Nimetaud isikute ütlused ja kiirabikaart oma kogumis annavad aga aluse tõsikindlaks väiteks, et Vello Pärnasalu kannatanut süüdistuses kirjeldatud ajal ja viisil ründas, rünnaku käigus tundis kannatanu valu ning sai pea pindmise vigastuse. 6.1 Kõigepealt peab märkima, et vastupidiselt Vello Pärnasalule ei leia ringkonnakohus isikuliste tõendiallikate ütlustes selliseid vastuolusid, mis nende tunnistused ebausaldusväärseks muudaksid. Üksnes L.J. e ja K.K. i ütlustes on täheldatavad mõningad lahknevused, mis on aga hinnatavad nii marginaalsetena, et tõendite usaldusväärsust need kuidagi ei kõiguta. Nii ei omista kolleegium olulist tähendust L.J. e ja K.K. i ütluste erinevusele selles, millal täpselt kannatanu peale Vello Pärnasalu poolt tema käe väänamist ja temale näkku löömist nutma hakkas, s.o kas see toimus peale puldi süüdistatavale andmist (nagu ütleb L.J. ) või hoidis ta toas nuttu tagasi 5 ning hakkas nutma alles autos (nagu seda mäletab K.K. ). Seda, et L.J. oli pulti otsides endast väljas näitavad kaheldamatult ka K.K. i ütlused. Teiseks ei saa oluliseks pidada õe ja venna tunnistuste lahknemist selleski, kas L.J. lasi teleripuldi lahti siis, kui süüdistatav tema kätt väänas (nagu ütleb L.J. ) või lõi Vello Pärnasalu kõigepealt kannatanul puldi käest ja väänas ta käe siis selja taha. Nimelt ei või tähelepanuta jätta, et nii L.J. kui K.K. olid lapsed, kes olles ootamatult sattunud vägivaldsesse sündmusesse, ei pruukinud seda tajuda detailidena ühtemoodi. Sellega on seletatav ka asjaolu, et kannatanu, mäletades sündmust küll hästi, ei osanud öelda, millises asendis Vello Pärnasalu käsi tema näoga kokkupuutel oli, s.o kas tema nägu tabasid sõrmed, lahtine käsi vm. Kolmandaks ei pea kolleegium oluliseks vastuoluks ka seda, kas telekapulti otsis koos L.J. ega ka K.K. , nagu kannatanu ise seda mäletab, või tegi ta seda üksi (nagu ütleb K.K. ). Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kannatanu ja tunnistaja ütlustes esinevad lahknevused ei ole sellistes olulistes momentides, mis nende kui tõendiallikate usaldusväärsuse kahtluse alla seaks. Kindlasti ei anna eeltoodud vähetähtsad vastuolud aga alust järeldusele, nagu ei oleks K.K. üldse toas olnudki, vaid annab V. Pärnasalu süüstavaid ütlusi oma ema mõjutusel. Siinkohal peab märkima, et eelnimetatud argumendiga on süüdistatav välja tulnud alles ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis. Varasemas menetluses, sh esimese astme kohtu istungil, ei ole ei Vello Pärnasalu ega tema kaitsja sellist kaitseväidet esitanud. Vastupidi, süüdistatav on ise maakohtu istungil öelnud, et toas teisi ei olnud, poiss vaatas kogu aeg nurgas, istus, ta ei jooksnud toas ringi (tl 38 p). 6.2 Ringkonnakohus märgib Vello Pärnasalu vastrefereeritud ütlustega seoses veel sedagi, et neist selguvalt olid kuriteosündmuse ajal elutoas süüdistatav, kannatanu ja tunnistaja K.K. , nagu seda on leidnud ka süüdistus. Ehk siis R.K. ja R.L. , kelle menetlusse kaasamata jätmist Vello Pärnasalu prokurörile ette heidab, toimunu asjaoludele valgust heita üldse ei saagi. Pealegi on süüdistatava selline, alles apellatsioonis esitatud väide, täielikult põhjendamatu, sest toimunud menetluses, sealhulgas maakohtule 12.01.2016 esitatud kaitseaktis ja ka kohtuistungil, süüdistatav nende isikute ülekuulamist taotlenud ei ole. 6.3 Järgmiseks hindab apellatsioonikohus otsituiks ja põhjendamatuteks Vello Pärnasalu väited selleski, et L.J. ning K.K. andsid teda süüstavaid ütlusi oma ema E.K. i mõjutusel ning et E.K. i enda käitumine on süüdistusverisooniga vastuolus. Kriminaalkolleegium ei tea nimetada põhjust, miks E.K. võiks olla huvitatud Vello Pärnasalu alusetust süüdistamisest. Veelgi enam, tema vastavale motiivile ei ole osanud viidata ka kaitsepool. Samuti ei osunda E.K. i sellisele süüdistatava poolt võimalikuks peetavale mõjutustegevusele ka asjaolu, et ta pärast lastelt Vello Pärnasalu vägivallatsemisest kuulmist nendega peaaegu koheselt kodu poole sõitma hakkas. Ehk siis süüdistatava märge emale justkui ebasobilikust käitumisest ja lapse abita jätmisest, jääb ringkonnakohtule täielikult arusaamatuks. Vastupidiselt Vello Pärnasalule ei näe ringkonnakohus E.K. i ja tema laste ütluste ebausaldusväärsust ka selles, et arsti ja politsei poole pöördus tunnistaja oma tütrega alles järgmisel päeval. E.K. on ütlustes täiesti usutavalt põhjendanud, et mure võimaliku peatrauma osas tekkiski tal alles järgmisel hommikul, mil laps kurtis peavalu ja tema põsk oli ikka veel paistes. Seejuures ei saa E.K. ile ette heita sedagi, et ta valis arstiabi saamiseks lähima võimaluse, s.o Vändra kiirabi. 6.4 Veel peab tunnistaja E.K. i ütlusi hinnates märkima, et kuigi ta kuriteosündmuse vahetuks tunnistajaks tõesti ei olnud, oli ta teopaigast lahkunud üksnes 1-2 minutiks, kuulis L.J. e valukarjatust auto juures olles ning sai toimunust kohe vahetult teada oma lastelt. Auto juurde oli ta läinud telefonilaadija toomiseks. Vello Pärnasalu arvates on tähelepanuväärne, et E.K. ile on ese, mida ta autost tooma läks, meenunud alles kohtuistungil. Ringkonnakohus selle väite kohta midagi aga öelda ei saa, kuivõrd maakohtu istungil ei ole kaitsepool tunnistaja nendes ütlustes mingitki vasturääkivust näinud ega tema eeluurimisel antud ütluste 6 avaldamist vajalikuks pidanud. Samas ei ole aga olukorras, kus puudub vaidlus E.K. i lahkumisest elutoast vaid umbes paariks minutiks, ka oluline, mida konkreetselt ta autost tooma või ka nt sinna viima läks. 6.5 Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et süüdistatava argumentatsioon ei anna alust arvata, nagu oleksid kannatanu ja tunnistaja Vello Pärnasalu vägivallateost rääkides tõde moonutanud. Seda enam, et nende tunnistusi kinnitab ka kiirabikaart (tl 12), mille tõendikogumist väljajätmiseks (nagu seda taotleb Vello Pärnasalu) igasugune põhjus puudub. Nimelt on akt vastupidiselt süüdistatava ütlustele koostatud L.J. e arsti poole pöördumise ja läbivaatamisega samal päeval ning selles märgitud teave on kooskõlas kannatanu ning E.K. i ja K.K. i ütlustega. 6.6 Vaadates edasi Vello Pärnasalu enda ütlusi, selgub neist, et soovi L.J. e käest pulti ära võtta, temal randmest kinni haaramist ning temale seejuures käega vastu nägu löömist tunnistab süüdistatav ka ise. Vello Pärnasalu tunnistus lahkneb kannatanu ja tunnistajate omast tema sellise käitumiseni viinud sündmuse käigu ning vägivalla intensiivsuse kirjeldamise osas. Ringkonnakohus on aga eelpool juba motiveerinud, miks on usaldusväärne just L.J. e, tema ema ja venna ütlused toimunu kohta. Olgu lisatud, et ringkonnakohut ei veenaks Vello Pärnasalu käitumisele antud hinnangu muutmisele ka see, kui L.J. oleks puldiga süüdistatava eest ära jooksnud (nagu seda väidab Vello Pärnasalu ise). Nimelt ei oleks ka lapse selline käitumine tema kehalist väärkohtlemist kuidagi õigustanud. Nagu aga juba märgitud, peab ka apellatsioonikohus usutavaks kuriteosündmuse aset leidmist selliselt, nagu seda kinnitanud kannatanu, E.K. ja K.K. .
12. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad kannatanu ja tunnistajate ütlused, samuti kiirabikaardilt selguv teave sedagi, et Vello Pärnasalu põhjustas L.J. ele käe väänamisega valu ning lahtise käega ühel korral temale näo vasakule põsepiirkonda löömisega nii valu kui pea pindmise vigastuse. Kannatanu poolt valu tundmist nii tema käe väänamisest kui näkku löömisest kinnitavad kõigepealt tema enda vastavad ütlused, mille kohaselt tekkis valutunne nii käe väändumisest kui löögist põse vastu. Viimase tagajärjel ta ka karjatas (tl 34 p ). Karjatust kuulsid nii samas toas viibinud K.K. , kelle ütluste kohaselt karjatas õde valust (tl 36 p) kui tema ema E.K. , kes kuulis selle ära õue auto juurde (tl 35 p). Samuti nähtub nimetatud isikute tunnistustest kogumis, et L.J. oli sündmuse järgselt endast väga väljas (E.K. i ütluste kohaselt nuttis tütar paaniliselt ja rääkima hakkas alles kodus (tl 35 p); K.K. i ütlused (tl 36 p) – õde nuttis põhimõtteliselt terve tee koju. Mis puutub konkreetselt kannatanu näo pihta tehtud lööki, siis selle tugevusest annavad ülevaate lisaks lapsele põhjustatud valuaistingule kõigepealt tema enda ütlused selles, et tema põsk oli paistes ja lillakas ka veel järgmise päeva hommikul (tl 34 p). Teiseks näitavad löömise intensiivsust nii E.K. i kui K.K. i tunnistused. Nimelt täheldas E.K. kohe sündmuse järel (st kui lapsed talle pärast toas juhtunut trepil vastu tulid) kolme nukijälge tütre põsesarnal ning oli tunnistajaks sellele, et järgmisel hommikul kurtis L.J. peavalu ning tema põsk oli paistes (tl 35 p). K.K. on aga kinnitanud, et õhtul koju jõudmise järel oli õe näol löögi koht paistes ja ta kurtis ka valu (tl 37). Lisaks on siinkohal tõendiks ka kiirabikaart, millest selguvalt on L.J. el 24.08.2015 diagnoositud pindmine peavigastus sarnaluu piirkonnas. Seega saab ringkonnakohtu arvates üheselt väita, et Vello Pärnasalu poolt lapse näkku suunatud löök oli nii tugev, et sellest jäänud märgid olid sedastatavad nii samal kui ka veel järgmisel päeval. Teisisõnu on Vello Pärnasalu oma käitumisega ka ringkonnakohtu hinnangul realiseerinud KarS § 121 objektiivse teokoosseisu. Puutuvalt süüdistatava väitesse, et kui tema oleks löönud L.J. t tugevalt, oleks teleripult kukkunud lapse lähedusse, märgib ringkonnakohus vaid seda, et tegemist ei ole asjaoluga, mille põhjal saaks teha järeldusi löögi tugevuse kohta.
13. Viimaseks nõustub apellatsioonikohus maakohtuga selleski, et Vello Pärnasalu realiseeris KarS § 121 objektiivsesse koosseisu kuuluvad asjaolud otsese tahtlusega. Siinkohal juhib kolleegium kõigepealt tähelepanu sellele, et käibiva karistusõigusdogmaatika kohaselt seisneb otsene tahtlus toimepanija süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemise kindlas teadmises ning vähemalt selle 7 möönmises. Seejuures on otsustava tähtsusega just toimepanija kindla teadmise tuvastamine ehk tahtluse intellektuaalne element (vt RKKKo-d 3-1-1-31-07 p 9.2, 3-1-1-50-13 p 13.4). 8.1 Käesoleval juhul puudub kriminaalkolleegiumi hinnangul kahtlus selles, et Vello Pärnasalu, väänates 11-aastase lapse kätt ning lüües talle löögijälge järele jätvalt käega ka näkku, teadis, et ta põhjustab lapsele valu ning tervisekahjustuse tekkimist ta vähemalt möönis. Süüdistatava vastupidised väited veenvad ei ole. Nimelt ei oma kõigepealt määravat tähendust asjaolu, kui pikalt Vello Pärnasalu kannatanu kätt väänduvas asendis hoidis, s.o L.J. e ütlused tõendavad, et see aeg ning väänamisest tekkinud käe asend olid valu põhjustamiseks piisavad. Samuti ei ole kannatanu, K.K. i ega ka süüdistatava enda maakohtus antud ütlustega kooskõlas apellatsiooni väide, mille kohaselt püüdis L.J. end Vello Pärnasalu käest lahti rabelda ja valu tekkis seega lapse enda käitumisest.
14. Võttes kõige viimaseks kokku apellatsioonimenetluse tulemused, märgib ringkonnakohus, et jätab eeltoodut aluseks võttes ja KrMS § 337 lg 1 p-st 1 juhindudes maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus 8