4-16-5095/12

Väärteoasi nr.4-16-5095 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär Tõlk Vaidlustatud lahend 18.08.2016.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Julia Vernikova Raivo Seppo Ines Üprus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 01.06.2016.a otsus väärteoasjas nr. 2315,16,004440 Kaebuse esitanud isik Eduard Grišin, isikukood: 37304230286, elukoht XXXX kaebuse esitaja: Eduard Grišin, kohtuvälise menetleja – Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Enel Kuiv Istungil osalenud isikud LÕPPOSA Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2315,16,004440 määratud lisakaristuse osas ning teha uus otsus, millega määrata Eduard Grišinile LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks. Eduard Grišini kaebus rahuldada osaliselt. Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 12.09.2016.a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. 2 VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati kaebajat LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 210 trahviühikut summas 840 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis E. Grišin 25.04.2016 kell 10:33 mootorsõidukit Meeliku tn 22/4 Tallinnas juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,41 mg. KAEBUSE SISU Kaebuses taotletakse lisakaristuse mittekohaldamist. Kaebaja selgitas, et 23.04.2016.a. tähistas ta oma sünnipäeva, tarvitades alkoholi. Järgmisel päeval, s.o 24.04.2016.a. jõi ta paar pudelit õlut ja läks magama õhtul kella 21.00 paiku. Järgmisel hommikul, s.o 25.04.016.a. ärkas kella 09.00 paiku, kella 09.30 paiku helistas talle tulevane tööandja ning palus kiiremas korras Peterburi teele tulla. Kaebaja sõitis seal seisnud veokiga Vana-Narva maanteele koormat maha laadima. 01.06.2016.a. asus kaebaja samas ettevõttes tööle veokijuhina rahvusvahelistel vedudel ning juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise puhul ei ole tal võimalik edaspidi tööülesandeid täita. Kaebaja palub arvestada tema olukorda: töötu naine ja alaealine poeg, keda ta peab ülal pidama. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti uurinud vahetult väärteoasjas nr 2315,16,004440 olevaid tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt kontrolliti 25.04.2016 kell 10.33 indikaatorvahendiga Alcoqant nr A104444 (kalibreeritud kuni 18.05.2016) alkoholijoovet ning tuvastati Eduard Grišinil alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,31 mg. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt, kasutades tõenduslikku alkomeetrit Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARDM-0068 (taatlustunnistus nr TTRC-15-00216) tuvastati Eduard Grišinil alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,46, laiendmääramatus +/-0,05, seega lõplik lugem oli 0,41 mg/l. Samast protokollist nähtub, et joovet kontrolliti kahel korral ning mõlemal korral oli alkomeetri lugem 0,46 mg/l. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt nõustus E. Grišin alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga, vereproovi andmist ei nõudnud. Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi rohkem kui 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 0,10 milligrammi. Kuivõrd väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitamist leidnud, et E.Grišini väljahingatud õhus oli alkoholi vähemalt 0,41 mg/l, on esitatud tõendite pinnalt tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel inkrimineeritava väärteo toimepanemine. KARISTUS Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 3 LS § 224 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Eduard Grišini väljahingatavas õhus oli väärteoasjas tuvastatu kohaselt alkoholi vähemalt 0,41 mg/l. Alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades, on alust järeldada, et E. Grišini süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmine, kuivõrd temal tuvastatud joove ei mahu mitte sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud piiridesse, millise teo eest oli seadusandja ette näinud kergema karistuse, vaid vastab LS § 224 lg-s 2 sätestatud vahemiku keskmisele määrale. Süü suuruse hindamisel arvestas kohtuväline menetleja kohtu hinnangul põhjendatult asjaolu, et kaebaja juhtis veokit juhile keelatud seisundis, mille mõõtmed ja mass on niivõrd suured, et liiklusõnnetuse puhul tekkida võivad tagajärjed on märkimisväärselt tõsisemad. Seetõttu leiab kohus, et vaidlustatud otsusega määratud põhikaristus, mis ületab sanktsiooni keskmist määra, vastab isiku süü suurusele, seega on menetlusaluse isiku süüga proportsionaalne, arvestab eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. LS § 224 lg 3 p 1 annab nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule võimaluse kohaldada keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest lisakaristust kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Lisaks märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium samas lahendis, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et E. Grišini puhul oht, et ta asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, on üsna suur. Kohus märgib, et kuigi E. Grišini näol on karistusregistri kohaselt tegemist liiklusnõuete esmakordse rikkujaga, on siiski tema suhtes lisakaristuse kohaldamine õigustatud, arvestades süü suurust toimepandud teos. Samuti on teda karistusregistri väljavõttest nähtuvalt varasemalt karistatud KarS § 424 järgi mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis ning karistus ei ole kustunud. Lisaks sellele märgib kohus, et arvestades alkoholi piirmäära ületamise ulatust, ei ole E. Grišini ütlused alkoholi tarvitamise aja ja koguse osas eluliselt usutavad. Kaebaja ütluste kohaselt tarvitas ta eelmisel päeval vaid paar pudelit õlut, seejärel oli maganud vähemalt 12 tundi. Samas nähtub tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist, et joobe kontrollimisel tehti kaks katset 4 ning mõlemal korral oli näit üks ja sama – 0,46 mg/l, st alkohol ei olnud organismis veel vähenemise teel. Sellest kohus järeldab, et E. Grišini ütlused ei ole tõepärased ning ta tarvitas alkoholi kas suuremas koguses või vähem, kui 12 tundi enne sõidukit juhtima asumist, mis omakorda annab alust arvata, et ta on süüksarvatud teo toime pannud tahtlikult. Sellele samuti viitavad menetlusalusel isikul kinnipidamisel tuvastatud joobeseisundi tunnused, näiteks kerged koordinatsioonihäired, unisus. Kohus juhib veelkord tähelepanu asjaolule, et kirjeldatud seisundis juhtis E. Grišin mitte tavalist mootorsõidukit, vaid veokit. Väärteoasja materjalidest ei ilmne ka muid asjaolusid, mis võiksid tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Vastupidi, kaebuses toodud väited seoses töökohustusega ei ole kohtu arvates erandlikuks asjaoluks, mis võiks välistada lisakaristuse kohaldamist. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud otsuses 3-1-1-26-10, et kui üldjuhul tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. E. Grišini puhul ei ole tegemist isikuga, kes kasutaks mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. E. Grišin, omades mitme kategooria mootorsõidukite juhtimisõigust, olles läbinud liikluskoolituse ja omades mitmeaastast sõidupraktikat, oleks pidanud juba autorooli istudes mõtlema sellele, et joobeseisundis juhtimisega võib kaasneda mootorsõiduki juhtimisõiguse kaotamine ning võib ohtu sattuda tema töökoht. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja, määrates lisakaristuse, on põhjendatult arvestanud, et tegemist on massiliselt toimepandava enamohtliku liiklusalase rikkumisega, mis ohustab üldist turvalisust ja seetõttu väärib ranget karistamist. Seega on lisakaristuse kohaldamine õigustatud, lähtudes nii eri- kui ka üldpreventsiooni põhimõtetest. Puutuvalt aga E. Grišini suhtes kohaldatud lisakaristuse pikkust, leiab kohus, et võttes arvesse E. Grišinile antud teo eest määratud põhikaristuse suurust ning karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, ei ole juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks E. Grišini puhul otstarbekas ega ole ka eripreventiivsest seisukohast kõige efektiivsem. Kohus leiab, et kaebajale lisakaristusena määratud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine lühemaks ajaks, kui kohtuvälise menetleja poolt määratu, on põhjendatud, otstarbekas ning proportsionaalne tema süü astmega. Seega leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristust tuleb vähendada miinimummäärani, s.o 3 kuuni. Muus osas aga tuleb kohtuvälise menetleja otsus jätta muutmata. Kohus juhindub VTMS § 132 p 2, § 109, § 111, Julia Vernikova Kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 5