Obsah (7)

§ 212§ 213§ 201§ 108§ 109§ 118§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiina Pappel, Madis Ernits 27.10.2016, Tartu 3-14-52404 Ale

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel 09.01.2011–26.04.2011 ja 10.02.2012– 08.05.2013. Perioodil 09.01.2011–26.04.2011 oli kaebaja süüdimõistetu staatuses. Perioodil 10.02.2012–07.02.2013 oli kaebaja vahistatu staatuses ja ta viibis ööpäev läbi lukustatud kambris. Perioodil 08.02.2013–08.05.2013 rakendati kaebaja suhtes vangistusseaduse (VangS) § 14 lg-t 3 ja kinnipeetav viibis vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambrites (tl 39p). 2. Tallinna Vanglas viibitud ajal paiknes kaebaja järgmiselt (tl 39p): - kamber 228 perioodil 09.01.2011–26.04.2011; - kamber 318 perioodil 10.02.2012–17.07.2012; - kamber 352 perioodil 18.07.2012–07.02.2012; - kamber 145 perioodil 08.02.2013–16.04.2013; - kamber 143 perioodil 17.04.2013–08.05.2013. 3. Kaebaja esitas 09.01.2014 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (tl 21-21p, 23-24). Kaebaja palus hüvitada seoses nõuetele mittevastavate elutingimustega tekitatud mittevaralise kahju 15 eurot Tallinna Vanglas viibitud iga päeva eest perioodil 02.02.2010–26.04.2011 ja 08.02.2013–08.05.2013. Tallinna Vangla jättis 03.10.2014. a vastusega nr 518/14/812-6 (tl 13-15) kaebaja kahju hüvitamise taotluse osas, mis puudutas kinnipidamistingimusi enne 09.01.2011 läbi vaatamata ja muus osas rahuldamata. 4. Kaebaja esitas 12.10.2014 (registreeritud 13.10.2014) Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 13), milles palus, et kohus mõistaks Tallinna Vanglat välja kaebajale tekitatud kahju eest hüvitisena 15 eurot iga Tallinna Vanglas perioodidel 09.01.2011–26.04.2011 ja 10.02.2012– 08.05.2013 viibitud päeva eest. Kaebaja selgitas, et kõikides kambrites, kus ta viibis, oli vaba põrandapinda isiku kohta alla 3 m2, mis on Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine. Kaebaja märkis, et rikkumisest sai ta teada lahendist Tunis vs. Eesti. Kaebaja oli seisukohal, et kambri pinna hulka ei tule arvestada mööbli ja WC alla jäävat pinda. Kuus inimest oli surutud umbes 15 m 2 suurusele alale. Puudus jahutus, mistõttu oli suvel väga palav. Lisaks oli niiske, haises ja kondentsvesi tilkus, laes oli paar 60W hõõglampi ilma kupliteta. Sellises ruumis tuli viibida 23 tundi ööpäevas. Jalutamisvõimalus oli üks tund päevas 15 m2 suuruses jalutusboksis, mida tuli jagada kuuel inimesel. 5. Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 39-42) jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla selgitas, et perioodil 09.01.2011–26.04.2011 oli kaebaja süüdimõistetu staatuses ning sel ajal oli tema kamber avatud vähemalt 4 tundi ööpäevas. Lisaks sai kaebaja sel ajal liikuda ka 37,4 m2 suuruses koridoris. Kaebajale võimaldati spordisaali kasutamist. Tallinna Vangla oli seisukohal, et kinnipidamistingimused vastasid kehtivale õigusele. Tallinna Vangla leidis, et WC ja mööbli alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Muid etteheited seoses vangistustingimustega kaebaja kohtueelses menetluses välja toonud ei ole. Asjaolu, et kaebaja tundis enda väitel hirmu selle ees, et „kitsastes oludes“ liikudes võib teiste riivamine põhjustada tülisid ja „arveteklaarimisi“, ei tähenda, et tegemist oleks inimväärikuse alandamisega. Perioodid, kus kambris oli maksimaalselt kuus inimest, ei olnud märkimisväärselt pikad. Lisaks ei viibinud kaebaja Tallinna Vanglas järjest vaid kahel erineval perioodil. Kaebajale oli igapäevaset tagatud ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Selle aja jooksul oli tal võimalik muu hulgas ka kehakultuuriga tegeleda. Lisaks oli ka kambris piisavalt ruumi, et enda keharaskust kasutades erinevaid võimlemisharjutusi teha. 2 Kui kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda aga teinud. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need inimväärikust alandavad: kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas ventilatsiooni ja loomuliku valgustatuse, lisaks elektrilambid, nõutava temperatuuri taganud keskküttesüsteem, kambris oli magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Vastustaja selgitas, et kaebajale oli tagatud infovajaduse rahuldamine ning ligemale iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla vahistatutele ajalehti, loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus, usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga, vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal, vahistatutele oli tagatud toitlustamise kolm korda päevas, samuti võimaldati vahistatutel iga päev värskes õhus jalutamist. Vangla oli seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks oli üksnes võimalik rahaline kasu. Vangla tegevus ei olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. 6. Tartu Halduskohus rahuldas 25.08.2015. a otsusega (tl 64-67p) kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 521 eurot. Tartu Halduskohus leidis, et isikliku ruumi pindala arvutamisel tuleb kambri üldpindalast välja jätta tualeti alune pind ja sisse arvata mööblialune pind. Tartu Halduskohus viitas sealjuures otsustele Tunis vs. Eesti ja Jevšik vs. Sloveenia. Esitatud andmete järgi viibis kaebaja kambrites, kus vaba pinda ühe isiku kohta oli alla 2,5 m 2 230 päeval, pinda isiku kohta vahemikus 2,5–2,99 m2 95 päeval ja pinda isiku kohta 3,0 ja enam 236 päeval. Seega rikuti kaebaja suhtes 230 päeval õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Samas vastustaja andmete järgi viibis kaebaja perioodil 09.01.2011–26.04.2011vanglas süüdimõistetu staatuses, mis tähendab, et kaebaja ei viibinud sel ajal 23 tundi kinnises kambris, vaid tal oli avatud osakonnas olles 4 tunnil võimalus kambrist väljas käia ja seega suuremad liikumisvõimalused. Seega viibis kaebaja avatud osakonna kambrites, kus vaba põrandapinda oli alla 2,5 m2 69 päeval ja alla 3,0 m2 105 päeval. Kinnises osakonnas viibis kaebaja alla 2,5 m2 vaba põrandapinnaga kambris isiku kohta 161 päeval, vaba põrandapinnaga alla 3 m2 kokku 220 päeval. Kaebaja viibis kinnises osakonna kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 ning kus tema liikumisvõimalused olid piiratumad, puudus ka võimalus spordiga tegelemiseks, kokku 220 päeva. Kinnises osakonnas viibis kaebaja vahistatuna, samuti perioodil 08.02.2013–08.05.2013 VSkE § 8 lg 4 alusel, 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris. Eeltoodu alusel leidis halduskohus, et kaebaja elamistingimused tulenevalt põrandapinna suurusest tuleb 220 päeva osas tunnistada õigusvastaseks ja inimväärikust alandavaks. Kambri tingimusi põrandapinna suurusest tulenevalt avatud osakonnas tervikuna, samuti tingimusi kinnises osakonnas, kus põrandapinda ühele isikule oli vähemalt 3 m2, halduskohus õigusvastaseks ei pidanud. Põrandapind isiku kohta 3,0 m 2 ja enam ületab ka kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE nõude ning EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambreid oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul värskes õhus viibida, kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus kord nädalas, kambrid olid valgustatud, ei saa kinnipidamistingimusi sellises olukorras pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks. Avatud osakonnas viibimise ajal oli kaebajal lisaks eelnevalt väljatoodule kaebajale tagatud võimalus täiendavaks liikumiseks 37,4 m2 suuruses 3 koridoris, ta sai kasutada spordisaali kord nädalas graafiku alusel. Seega ei lugenud halduskohus avatud osakonnas viibimise aja tingimusi, millistes kaebaja viibis, sõltumata vaba põrandapinna suurusest, inimväärikust rikkuvaks. Kaebaja esitas halduskohtule täiendavas selgituses (tl 10-12), et kambrites oli tohutult palav, kõik oli niiske, haises ja kondentsvesi tilkus, laes oli paar 60 W hõõglampi ilma kupliteta. Halduskohus jättis need kaebaja poolt kambri tingimusi ilmestama pidavad asjaolud tähelepanuta, kuna kaebaja ei olnud neid asjaolusid kohustulikus kohtueelses menetluses välja toonud ja vastustaja ei saanud selles osas varasemalt seisukohta avaldada. Tartu Halduskohus selgitas, et süü puudumise tõendamiskoormis lasub vastustajal. Vastustaja ei ole tõendanud süü puudumist. Kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Seetõttu leidis halduskohus, et RVastS § 7 lg-s 1 viidatud õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine antud juhul ei takista hüvitusnõude rahuldamist. Halduskohus leidis, et kaebaja kannatused ei olnud rasked. See nähtus asjaolust, et kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibimise ajal või vahetult pärast seda nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole. Saab järeldada, et kahju hüvitamise taotluse esitas ta alles pärast teadasaamist EIK lahendist Tunis vs. Eesti. Halduskohus oli seisukohal, et rahaliselt kuulub hüvitamisele ainult periood, millal kaebaja viibis kinnises osakonnas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinna suurus alla 3 m 2 ja kus kaebaja pidi kambris viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Selliseid päevi oli kokku 220. Eespool kirjeldatud asjaolusid kogumis hinnates oli halduskohus seisukohal, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista 161 päeva eest, mil ühele kinnipeetavale oli kinnises osakonnas vähem kui 2,5 m 2 kambri põrandapinda 403 eurot ja 59 päeva eest, kui põrandapind ühe isiku kohta oli vähemalt 2,5 m 2 kuid vähem kui 3 m2, 118 eurot, kokku 521 eurot. Halduskohus arvestas hüvitise suuruse määramisel, et kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, oli kinnipeetavate arv pidevalt muutunud ja sellega koos ka muutus vaba põrandapinna suurus. Lisaks oli vastustaja välja toonud, et kambrites oli ka vahistatutel tagatud teatud meelelahutus, neil oli võimalus laenutada iga kahe nädala tagant vangla raamatukogust raamatuid, lugeda ajalehti, samuti väljastati loa alusel nende kambritesse isikikke raadioid ja televiisoreid. Sisseoste oli võimalik sooritada kaks korda kuus. Vahistatute käsutuses olid vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Halduskohus ei tuvastanud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega oleks muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 7. Tallinna Vangla ja kaebaja esitasid Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsuse peale apellatsioonkaebused. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus 8. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses (tl 75-78p) tühistada halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise summas 521 eurot, ning teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et põrandapinna arvutamisel tuleb kambri üldpinnast arvutamisel välja jätta WC alune pind. Vangla tegevus vastas siseriiklikule õigusele ja oli seeläbi õiguspärane. EIK seisukohad isikliku ruumi küsimuses ei ole olnud niivõrd järjepidevad, et apellant pidanuks neid siseriiklikust õigusest olulisemaks pidama. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Vastustaja ei nõustu Tartu Halduskohtu seisukohaga, et vangla ei ole tõendanud süü puudumist. Tartu Halduskohus ei ole tõendeid kogumis hinnanud. Halduskohus ei põhjendanud, miks kõik muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, ei 4 kompenseeri ja ei tasakaalusta vähest põrandapinda. Halduskohus ei ole arvesse võtnud, et kaebajale oli igapäevaselt tagatud ühetunnine jalutuskäik värskes õhus, mis andis võimaluse ka kehakultuuriga tegelemiseks. Lisaks on kambris piisavalt ruumi, et enda keharaskust kasutades erinevaid võimlemisharjutusi. Halduskohus ei ole kaalunud iga asjaolu osatähtsust, ega seda, millist kaalu omasid kõik muud tingimused, mis kaebajale olid õiguspäraselt tagatud, võrreldes põrandapinnaga. Halduskohus on jätnud hindamata, kuidas oleks kaebaja õigused olnud rohkem kaitstud, kui talle olnuks maksimaalselt 0,35 m2 suurem põrandapind. 9. Kaebaja palub apellatsioonkaebustele esitatud vastuses (tl 105-106) jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja leiab, et siseriiklik õigus oli oluline hetkeni, mil Eesti ei olnud end rahvusvaheliste lepingutega sidunud. Kaebajal puudus igasugune kambriväline tegevus. Oluline ei ole ruutmeetrite arv vaid kõiki asjaolusid tuleb arvestada kogumis. Kaebaja on seisukohal, et sarnase sisuga asjades tehakse sarnane otsus ilma asja sisuliselt läbi vaatamata. Kaebaja viibis sarnastes tingimustes Tunisega, olukord ei olnud muutunud. Kaebaja apellatsioonkaebus 10. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses (tl 8485p, 92) halduskohtu otsuse osaliselt tühistada ja kaebuse rahuldada. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd kohtule on teada Tallinna Vanglas valitsenud tingimused, ei pidanud kaebaja vanglale esitatud kahjunõudes vajalikuks lugeda üles kõiki asjaolusid seoses kambris valitsenud olmetingimustega. Kaebaja hinnangul tuleb asjaolusid vaadata kogumis ning lähtuda ei saa üksnes tabelisse kantud numbritest. 11. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebustele esitatud vastuses (tl 100-101) jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Vangla jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused võisid kaebajale tekitada küll teatud ebameeldivusi, ent tegemist ei saanud olla märkimisväärselt tajutava alandusega ning seetõttu saab apellandi õiguste rikkumist pidada ilmselgelt väheintensiivseks. Kuna vangla tegevus ei olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja kaebaja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsuse resolutsiooni p 2, millega mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 521 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 750 eurot ning muudab eelnevast tulenevalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 13. Ringkonnakohus hindab esmalt, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (I); seejärel hindab kahjuhüvitise suurust (II) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebused ja menetluskulude küsimuse (III). I 5 14. Ringkonnakohus hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid perioodil 09.01.2011– 26.04.2011 ja 10.02.2012–08.05.2013 kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad. 15. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (…). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. (…) Riigisiseselt kehtis vaidlusalusel VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. (…) Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (…). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, pd 1011). Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m 2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 v.r kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest. 16. EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada. (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m 2 ja inimest on neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, pd 151153). 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, 9967/06 – Belyayev vs. Venemaa, p-d 3336; 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138139). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema aga kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui 6 kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m 2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus (RKHKo 27.05.2016, 331-21-16, p 9). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m 2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 139). 1. Riigikohus on hiljutistes lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo 06.10.2016, 3-3-1-43-16, p 10; 15.06.2016, 3-3-1-16-16, p 10; 27.05.2016, 3-3-121-16, p 8). EIK aga on viimases kambripinda puudutavas otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 114, 149). Ringkonnakohus lähtub EIK lahendist ja jätab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvestamata kambris oleva WC aluse pinna. 17. Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis: kambri päevad alguskuupäev lõppkuupäev nr e arv 228 318 9.01.2011 10.01.2011 11.01.2011 28.02.2011 1.04.2011 2.04.2011 5.04.2011 26.04.2011 10.02.2012 17.02.2012 28.02.2012 6.03.2012 7.03.2012 12.04.2012 20.04.2012 23.04.2012 9.01.2011 10.01.2011 27.02.2011 31.03.2011 1.04.2014 04.04.1014 25.04.2011 26.04.2011 16.02.2012 27.02.2012 5.03.2012 6.03.2012 11.04.2012 19.04.2012 22.04.2012 4.05.2012 1 1 48 32 1 3 21 1 7 11 7 1 36 8 3 12 7 kambri pindala kambri wc-ta täituvus (m2) 14,77 14,77 14,77 14,77 14,77 14,77 14,77 14,77 14,46 14,46 14,46 14,46 14,46 14,46 14,46 14,46 arvestuslik pind isiku kohta wc-ta 3 4 6 5 4 5 6 5 4 3 6 5 6 5 4 5 4,92 3,69 2,46 2,95 3,69 2,95 2,46 2,95 3,62 4,82 2,41 2,89 2,41 2,89 3,62 2,89 352 145 143 5.05.2012 8.05.2012 11.05.2012 21.05.2012 28.05.2012 28.06.2012 2.07.2012 18.07.2012 21.07.2012 23.07.2012 1.08.2012 22.08.2012 29.08.2012 21.09.2012 26.09.2012 19.11.2012 24.11.2012 28.11.2012 29.11.2012 10.12.2012 14.12.2012 18.12.2012 11.01.2013 16.01.2013 24.01.2013 5.02.2013 8.02.2013 6.03.2013 14.03.2013 26.03.2013 27.03.2013 1.04.2013 4.04.2013 5.04.2013 8.04.2013 17.04.2013 23.04.2013 25.04.2013 30.04.2013 1.05.2013 8.05.2013 7.05.2012 10.05.2012 20.05.2012 27.05.2012 27.06.2012 1.07.2012 17.07.2012 20.07.2012 22.07.2012 31.07.2012 21.08.2012 28.08.2012 20.09.2012 25.09.2012 18.11.2012 23.11.2012 27.11.2012 28.11.2012 9.12.2012 13.12.2012 17.12.2012 10.01.2013 15.01.2013 23.01.2013 5.02.2013 7.02.2013 5.03.2013 13.03.2013 25.03.2013 26.03.2013 31.03.2013 3.04.2013 4.04.2013 7.04.2013 16.04.2013 22.04.2013 24.04.2013 29.04.2013 30.04.2013 7.05.2013 8.05.2013 3 3 10 7 31 4 16 3 2 9 21 7 23 5 53 5 4 1 11 4 4 24 5 8 13 2 26 8 12 1 5 3 1 3 9 6 2 5 1 7 1 14,46 14,46 14,46 14,46 14,46 14,46 14,46 21,75 21,75 21,75 21,75 21,75 21,75 21,75 21,75 21,75 21,75 21,75 21,75 21,75 21,75 21,75 21,75 21,75 21,75 21,75 14,17 14,17 14,17 14,17 14,17 14,17 14,17 14,17 14,17 14,17 14,17 14,17 14,17 14,17 14,17 6 5 6 5 6 5 6 5 4 5 6 5 6 5 6 5 6 5 6 5 4 6 5 6 5 6 6 5 6 5 4 5 4 5 6 6 5 6 4 5 4 2,41 2,89 2,41 2,89 2,41 2,89 2,41 4,35 5,44 4,35 3,63 4,35 3,63 4,35 3,63 4,35 3,63 4,35 3,63 4,35 5,44 3,63 4,35 3,63 4,35 3,63 2,36 2,83 2,36 2,83 3,54 2,83 3,54 2,83 2,36 2,36 2,83 2,36 3,54 2,83 3,54 18. Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ta. Perioodil 09.01.2011–26.04.2011 oli kaebaja süüdimõistetu staatuses. Perioodil 10.02.2012–07.02.2013 oli kaebaja vahistatu staatuses ja ta 8 viibis ööpäev läbi lukustatud kambris. Perioodil 08.02.2013–08.05.2013 rakendati kaebaja suhtes VangS § 14 lg-t 3 ja kaebaja viibis VSkE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambrites (tl 39p). Tallinna Vangla esitatud tabelist nähtub, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas kokku 561 kalendripäeva kahel erineval perioodil 09.01.2011–26.04.2011 (108 päeva) ja 10.02.2012– 08.05.2013 (453 päeva). Perioodil 09.01.2011–26.04.2011 oli alla 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta kokku 69 päeva, 2,55–2,99 m2 kokku 36 päeva ja üle 3 m2 kokku 3 päeva. Perioodil 10.02.2012–08.05.2013 oli alla 2,5 m2 põrandapinda kokku 161 päeva, 2,55–2,99 m2 kokku 59 päeva ja üle 3 m2 kokku 233 päeva. Kaebaja viibis kahel perioodil kokku kambris alla 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 230 päeva ja 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 95 päeva, kambrites üle 3,0–3,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 166 päeva ning üle 4 m 2 põrandapinda kinnipeetava isiku kohta 70 päeva. Ringkonnakohus leiab, et 230 päeva, mil kaebaja veetis kambrites, kus kinni peetava isiku kohta oli alla 2,5 m2 põrandapinda, olid õigusvastased juba vastuolu tõttu siseriikliku VSkE § 6 lgga 6. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p 11). Ringkonnakohus leiab, et perioodil 10.02.2012–08.05.2013 ületati kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase kokku 220 päeval, sest siis hoiti kaebajat 23 tundi päevas kambris, kus oli alla 3 m 2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta ja sellest 161 päeva oli põrandapinda alla 2,5 m 2. Perioodil 09.01.2011–26.04.2011 viibis kaebaja avatud osakonnas ja tal oli võimalus viibida päevas 4 tundi väljaspool kambrit. Kaebaja sai liikuda 37,4 m2 suuruses koridoris (tl 39p) ja lisaks sai kaebaja sel perioodil kasutada ka spordisaali (tl 40p). Ringkonnakohtu hinnangul aga ei saa Tallinna Vangla pakutud liikumisvõimalused sel perioodil tasandada ruumikitsikust osas, mil kaebaja pidi viibima kambris (järjest 48 päeva ja 21 päeva), kus põrandapinda oli ühe kinni peetava isiku kohta vähem kui VsKE § 6 lg-s 6 v.r sätestatud 2,5 m2. Samuti ei saanud laialdasemad liikumisvõimalused piisavalt tasandada ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi kokku 36 (32+3+1) päeval, mil kambris oli 2,95 m 2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta, sest need päevad vaheldusid perioodidega, mil kaebaja viibis pikalt kambris, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta alla 2,5 m2. Perioodil 09.01.2011–26.04.2011, mis koosnes 108 päevast, kõigest 3 päeva sai kaebaja viibida kambris, kus kinni peetava isiku kohta oli üle 3 m2 ruumi. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda enam väärikust alandavaks. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse ka seda, et VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m 2 põrandapinda, ehk siis sellist kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei nähtu, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus väärikust alandavaks 230 päeva kambris, kus oli alla 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta ja 95 päeval kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. 19. Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtuga, et vangla ei ole tõendanud süü puudumist. Süülisuse osas leiab ringkonnakohus, et seda tuleb eeldada. Riigivastutusnõue lähtub avaliku võimu kandja avalik-õiguslikus suhtes õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise põhimõttest, mis on süüst sõltumatu. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude tingimusena esinev süülisus saab seetõttu olla välistatud vaid erandlikel asjaoludel, mida käesoleval juhtumil ei esine. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile, ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. 9 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs. Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada. II 20. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust. 21. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on märkinud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31). 22. Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest 15 eurot, kokku 8430 eurot. Halduskohus ei lugenud avatud osakonnas viibimise tingimusi, sõltumata vaba põrandapinna suurusest, inimväärikust rikkuvaks. Halduskohus leidis, et hüvitamisele kuulub üksnes periood 10.02.2012– 08.05.2013, mil kaebaja pidi viibima kambris, kus põrandapinna suurus oli alla 3 m 2 ja kaebaja pidi viibima seal vähemalt 23 tundi ööpäevas. Seega leidis halduskohus asjaolusid kogumis hinnates, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista 161 päeva eest, mil ühele kinnipeetavale oli kinnises osakonnas vähem kui 2,5 m2 kambri põrandapinda 403 eurot ja 59 päeva eest, kui põrandapind ühe isiku kohta oli 2,5–2,99 m 2, 118 eurot, kokku 521 eurot. Halduskohus on otsuses selgitanud, et mis asjaolusid arvestati hüvitise määramisel (halduskohtu otsuse pd 19, 21-25). 23. Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 2,5 kokku 230 päeva ja 2,5–2,99 m² kokku 95 päeval. Kaebaja viibis kambris, kus oli 3 m2 või rohkem põrandapinda isiku kohta, kokku 236 päeva. 10 24. Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 21). Ringkonnakohus leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 isiku kohta, järgis vastustaja siseriiklikku õigust, mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas kergemaks. Ringkonnakohus arvestab ka asjaolu, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Kaebaja on hiljem kohtumenetluses märkinud, et kambris oli niiske, haises, vesi tilkus jne. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei ole kohustulikus kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotluses neid asjaolusid välja toonud. Ringkonnakohus arvestab Tallinna Vangla tingimusi kogumis: kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas ventilatsiooni ja loomuliku valgustatuse, lisaks elektrilambid, keskküttesüsteem, kambris oli magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus, kaebajale tagati infovajaduse rahuldamist, võimaldati ajalehtede lugemist, raamatute laenutamist, loa alusel väljastati raadioid ja televiisoreid. Ringkonnakohus leiab, et peale ruumikitsikuse olid kaebajale kindlustatud Tallinna Vanglas elementaarsed tingimused. Ringkonnakohus arvestab, et igapäevaselt tagati kaebajale 1 tund värskes õhus viibimist ja perioodil 09.01.2011–26.04.2011 olid kaebajale tagatud liialdamised liikumisvõimalused väljaspool kambrit ja sportimisvõimalus üks kord nädalas. Ringkonnakohus arvestab RVastS § 9 lg-t 2, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohtul hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Ringkonnakohus arvestab rikkumise kestust ja ulatust ning leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda alla 2,5 m2 isiku kohta, on põhjendatud määrata kõrgem hüvitis, kui nende päevade osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 kinni peetava isiku kohta. 25. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust, kestusest ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus piisavaks hüvitiseks 750 eurot. 26. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

IV

1. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldab kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tartu Halduskohtu 25.08.
2. a otsuse resolutsiooni p
3. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 750 eurot ning muudab sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 11
4. Tartu Halduskohus vabastas 19.11.
5. a määrusega (tl 31-32) kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Halduskohus luges kaebaja nõude suuruseks 8430 eurot (tl 31p) ja selleks lähtuvalt riigilõivuks 252 eurot ja 90 senti. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse ja ringkonnakohus jätkas 14.10.
6. a määrusega (tl 95-95p) halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumiseks vabastamiseks.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldas kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ja jättis vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb muuta ka kohtukulude jaotust.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus rahuldas nõude 750 euro ulatuses, mis vastab 8,90%-le.

§ 118

järgi tuleks 8,90% menetluskuludest mõista vastustajalt välja riigituludesse ja riigi kanda jätta 91,1%. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o. 8,90% ulatuses taotletud kahjunõudest, tuleb eeltoodud sätetest juhindudes mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja esimese astme ja apellatsiooniastme menetluskulud summas 45 eurot ((=2x(252,90x0,089). Ülejäänud menetluskulud summas 460,80 ((=2x(252,90-22,50)) tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda. 29. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 12 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/