← Eesti

3-14-52651/27

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 108§ 109§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 19.05.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-52651 O

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse 3-14-52651 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. OÜ-le Ecober kuulub Pärnu linnas Põhja tn 1 asuv kinnistu, millel paikneb 3-korruseline kivist hoone. Hoone asub Pärnu kesklinnas üldkasutatava sõidutee ääres. Hoone on ilmselgete lagunemistunnustega ja varisemisohtlik.
  2. Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond kohustas 23.04.2013 ettekirjutus-hoiatusega nr 9-13/4593 (tl 13-14) OÜ-d Ecober takistama suletud piirdega juurdepääsu Põhja tn 1 kinnistul asuvale ehitisele ekspertiisi asendiskeemil näidatud ohtliku tsooni ulatuses hiljemalt 01.06.
  3. OÜ-l Ecober tuli liikumist hoone ümber piirata ca 2 m laiuses osas ehitiselt langevate kivide eest hoidumiseks, hoone varisemisohtliku edelanurga juures ca 12 m raadiuses. Ettekirjutusele oli lisatud OÜ Arcus Projekt töö nr 11074 „Põhja tn 1 hoone tehnilise seisukorra hinnang“ (tl 172-178p). Ettekirjutuses sisaldus hoiatus, et kohustuse täitmata jätmisel rakendab ehitusjärelevalvet teostav isik sunniraha 3000 eurot asendustäitmise ja sunniraha seaduses (ATSS) sätestatud korras.
  4. Pärnu Linnavalitsus pikendas OÜ Ecober taotlusel 03.06.2013 kirjaga ettekirjutuse täitmise tähtaega kuni 01.07.
  5. OÜ Ecober esitas ettekirjutuse peale 28.06.2013 vaide, mille Pärnu Linnavalitsus jättis 31.07.2013 korraldusega nr 343 (tl 170-171) rahuldamata. OÜ Ecober esitas 04.09.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse 23.04.2013 ettekirjutuse tühistamiseks või selle tühisuse tuvastamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 13.05.2014 otsusega haldusasjas nr 3-13-1848 (tl 18-21) kaebuse rahuldamata. Kohtuotsus jõustus edasi kaebamata 13.06.
  7. Muinsuskaitseamet tellis
  8. aastal Põhja tn 1 hoone uue ekspertiisi. Ehituskonstrueerimise ja Katsetuste OÜ töö nr 1312P11 „Pärnu linn, Põhja tn 1 Endise kivikonstruktsioonis aidahoone müüride tehnilise seisundi ekspertiis“ (tl 116p-117p) kokkuvõtte kohaselt tuleb esmalt ohutuse tagamiseks piirata aidahoone edelanurk raadiusega vähemalt 6 m.
  9. Muinsuskaitseamet koostas 18.06.2014 tegevuskava Põhja tn 1 endise kiviseintega aidahoone konserveerimiseks (töö nr 14/028, tl 118-119). Selle kohaselt tuleb ohutuse tagamiseks piirata aidahoone ajutise piirdega. Sealjuures edelapoolne nurk raadiusega minimaalselt 6 m, ülejäänud hoone minimaalselt 1 m müüritisest. Piiretele tuleb paigaldada ohutussildid.
  10. Pärnu Linnavalitsuses toimus 27.06.2014 kohtumine (protokoll tl 22-23p), kus kinnistu omanik tegi ettepaneku piirata hoone selliselt, et katta hoone ülemine osa võrguga, mis hoiab ära varisemise, ning mitte paigaldada piiret (aeda), kuna see lõhutaks või varastataks ära. Pärnu Linnavalitsus nõustus kohtumisel Muinsuskaitseameti poolt tellitud ekspertiisis ja 2

(12)3-14-52651 tegevuskavas toodud seisukohaga, et ajutine piire tuleb paigaldada hoone edelapoolses nurgas 6 m raadiusega, mujalt 1 m kaugusele müüritisest.
  1. OÜ Ecober teavitas 14.07.2014 Pärnu Linnavalitsust, et ta võtab Muinsuskaitseameti tegevuskavas toodu täideviimiseks, sh piirdeaia paigaldamiseks, hinnapakkumisi erinevatelt lammutusettevõtetelt. Et tegevuskavas toodu elluviimiseks taotletakse abiraha ning eelnimetatud protsess võtab aega, pakkus OÜ Ecober välja, et ta katab möödakäijate ohutuse tagamiseks Põhja tn 1 hoone ülemise osa tüüblitega kinnitatud fassaadivõrguga.
  2. 29.07.2014 e-kirjas kinnitas OÜ Ecober, et astub samme Muinsuskaitseameti väljastatud tegevuskava elluviimiseks, sh piirde paigaldamiseks, koheselt peale rahataotluse rahuldamist.
  3. 25.09.2014 teostas Pärnu linn Põhja tn 1 kinnistu ülevaatuse.
  4. Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond rakendas 07.10.2014 täitekorraldusega nr 3-5/1131 (tl 10-11) 23.04.2013 ettekirjutus-hoiatuse täitmata jätmise eest OÜ Ecober suhtes sunniraha 3000 eurot. Sunniraha vabatahtliku tasumise tähtajaks määrati 05.11.
  5. OÜ-d Ecober hoiatati, et sunniraha vabatahtliku tasumata jätmise korral nõutakse sunniraha sisse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastati 25.09.2014 teostatud ülevaatuse käigus, et kinnistu omanik oli jätnud 23.04.2013 ettekirjutuse täitmata ja hoone ümber ei olnud paigaldatud suletud piiret ohtliku tsooni ulatuses. Samuti ei olnud kinnistu omanik mitme kuu jooksul täitnud 27.06.2014 antud lubadust ega alustanud hoone ümber võrgu paigaldamist ohutuse tagamiseks.
  6. Pärnu linn esitas 09.12.2014 kohtutäiturile täitmisavalduse (tl 70-70p), kuna OÜ Ecober ei tasunud sunniraha ettenähtud tähtajaks. OÜ Ecober tasus nõude, misjärel lõpetas kohtutäitur 12.05.2015 otsusega OÜ Ecober suhtes täitemenetluse (tl 140).
  7. OÜ Ecober esitas 31.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 5-8, 54-55p, 94-103, 144-147p), mille nõueteks jäid pärast kaebuse korduvat muutmist tuvastada Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 07.10.2014 täitekorralduse nr 3-5/1131 õigusvastasus ja keelata Pärnu linnal anda edaspidi Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 23.04.2013 ettekirjutus-hoiatuse nr 9-13/4593 alusel täitekorraldusi. 1) Sunniraha rakendamine on õigusvastane. Halduskohus leidis haldusasjas nr 3-13-1848 tehtud otsuses, et vastustaja ei kohustanud kaebajat paigaldama piirdeaeda. Ala või eset on võimalik teda ümbritsevast alast/esemest eraldada erinevate piiretega, mh võrguga, taraga, hekiga, terrassiga, kividega, lindiga jms. Vastustaja ei pidanud 27.06.2014 kohtumisel ettekirjutuse täitmiseks piisavaks seda, kui kaebaja paigaldab vaidlusaluse ehitise ülemisele osale fassaadivõrgu. Samuti ei olnud ta nõus kinnistu piiramisega heki või kividega, vaid nõudis piirdeaia paigaldamist, kuigi sellist kohustust ettekirjutusest ei tule. 2) Ettekirjutuses tuginetakse
  8. a ekspertiisiaktile, mille kohaselt tuli piire paigaldada hoonest 2 m kaugusele ja edelanurgas 12 m kaugusele. Muinsuskaitseameti
  9. a tellitud ekspertiisiakti kohaselt tuli piire paigaldada hoonest 1 m kaugusele, hoone edelanurgas 6 m kaugusele. Vastustaja nõustus 27.06.2014 kohtumisel, et
  10. a ekspertiisiakt vastab tegelikkusele paremini ja lubas sellest tulenevalt koostada uue haldusakti. Uut haldusakti aga ei koostatud, vaid kaebaja suhtes rakendati sunniraha. Selline käitumine oli üllatuslik ja õigusvastane. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et vastustaja väljastab uue haldusakti. Uue haldusakti andmist põhjendasid faktiliste asjaolude muutumine ja mõiste “piire” täpsustamise vajadus. Seetõttu esitas kaebaja vastustajale haldusakti kehtetuks tunnistamise avalduse, kuid vastustaja ei ole seda siiani lahendanud. Väär on vastustaja väide, et haldusakti kehtetuks 3
(12)3-14-52651 tunnistamist takistab asjaolu, et välja tuleks anda sama sisuga uus haldusakt. Uus haldusakt oleks erinev hoone ohtliku tsooni ulatuse ja mõiste “piire” sisustamise osas. 3) Kaebaja täitis lubaduse ja paigaldas
  1. a veebruaris ehitise ohutuse tagamiseks fassaadivõrgu. Samuti esitas ta Muinsuskaitseametile taotluse kultuurimälestise omanikule riigieelarvest toetuse eraldamiseks. 4) Keelamiskaebuse eesmärk on vältida pahatahtlike täitekorralduste väljastamist. Keelamiskaebus kaitseb kaebaja huve, sest kui kaebaja paigaldaks piirdena võrgu ja seda
  2. a ekspertiisiaktis näidatud ulatuses, on vastustajal õigus rakendada kaebaja suhtes sunniraha. Täitekorralduste andmine rikub kaebaja õigusi, sest vähendab tema likviidset vara nii täite- kui menetluskulude näol. 5) Kui vastustaja oleks pidanud tähtsaks ohutust tagava piirdeaia paigaldamist, oleks vastustaja selle ise asendustäitmise korras paigaldanud, mitte vaielnud kaebajaga
  3. aastast saadik. Erimeelsused kaebaja ja vastustaja vahel tekkisid juba 10 aastat tagasi, kui toonane linnaametnik nõudis kaebajalt oma ametiseisundit kuritarvitades Põhja tn 1 detailplaneeringu kinnitamise eest vastutasuks kaebaja juhatuse liikme nõusolekut tema elukoha naaberkrundi arendamiseks. Nõusoleku mittesaamisel võltsis linnaametnik kaebaja juhatuse liikme allkirja. Seetõttu on kaebaja võtnud vastustaja suhtes ettevaatliku hoiaku.
  4. Pärnu linn palus jätta kaebus rahuldamata (tl 66-68, 108-110, 134-139, 153-157). 1) Keelamiskaebuse esitamise eeldused ei ole täidetud. Kui kaebaja ei täida ettekirjutust, on ATSS § 2 lg 2 järgi lubatud sunnivahendit korduvalt rakendada kuni ettekirjutuse täitmiseni. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi asjaolule, millest võiks järeldada, et vastustaja esitab täitekorralduse ka pärast seda, kui kinnistul asuva ehitise ohutus on tagatud. Kuna kaebaja ei täitnud oma kohustusi ka pärast ettekirjutuse saamist, on täitmisele sundimiseks antud täitekorraldus möödapääsmatu ja kohane. Kaebaja ehitusseadusest tuleneva kohustuse täitmine ei saa tuua kaasa tema õiguste riivet, kuid kohustuse mittetäitmine võib kaasa tuua ühiskonnaliikmete õiguste riive ja kahjulikud tagajärjed neile. 2) 19.01.2015 väljastas Muinsuskaitseamet kaebajale ehitisel väikesemahuliste tööde tegemise loa. Seega mõjutas sunniraha sissenõudmiseks täitemenetluse 09.12.2014 algatamine kaebaja tegevust. Sunnivahendi rakendamine on olnud õiguspärane, lubatud ja eesmärgile viiv. Ettekirjutuse täitmiseks on täitekorraldus olnud möödapääsmatu ning puudub õiguslik alus või põhjendus sunnivahendi rakendamise piiramiseks või keelamiseks. 3) Kattevõrgu paigaldamine ei ole olnud piisav, et lugeda ettekirjutus täidetuks. Võrk ei hoia ära varisemise ohtu. Ohutuse tagamiseks on ettekirjutusega nõutud suletud piirde paigaldamine möödapääsmatult vajalik. 4) Vastustaja nõustus 27.06.2014 koosolekul
  5. a ekspertiisiaktis tooduga, et ohutuse tagamiseks tuleb hoone piirata piirdega edelapoolses nurgas raadiusega 6 m ja mujal 1 m müüritisest. Sellised tingimused on märgitud ka täitekorraldusse. Antud juhul puuduvad haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-s 1 toodud alused haldusmenetluse uuendamiseks ja ettekirjutuse muutmiseks või uue ettekirjutuse tegemiseks. Ettekirjutuse aluseks olnud asjaolu ei ole ära langenud. Ehitis on endiselt ohtlik igale möödakäijale. Kaebajal on jätkuvalt täitmata ettekirjutusega pandud kohustus suletud piirde paigaldamiseks. Kohustuse täitmisel ei saa olla takistuseks asjaolu, et piire on lubatud paigaldada hoonele lähemale, kui seda algselt nõuti.
  6. a ekspertiisiaktis näidatud piirde kaugus hoonest määrab väikseima ala, mis peab olema hoone ümber ohutuse tagamiseks piiratud. Ettekirjutuse täitmiseks võib kaebaja hoone ümber suletud piirde paigaldada ka ettekirjutuses viidatud
  7. a ekspertiisiaktis nõutud kaugusele, 4
(12)3-14-52651 kuid piiret ei ole lubatud paigaldada hoonele lähemale kui
  1. a ekspertiisiaktis lubatud. Kaebaja ei ole piiret paigaldanud lähemale ega kaugemale, seega on ettekirjutus jätkuvalt täitmata. 5) Vastustaja andis lubaduse uue haldusakti koostamiseks kiirustades. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et menetluse käigus tehtud eksimus jääb kestma. Ettekirjutuse andmise aluseks olnud asjaolud ei olnud muutunud. Haldusakti ei ole lubatud tunnistada kehtetuks, kui tuleb anda uus sama sisuga haldusakt (HMS § 65 lg 2). Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et tema täitmata kohustusest tingitud ettekirjutus tühistatakse või muudetakse veel enne, kui ta on asunud oma kohustust täitma. 6) Kaebaja ei ole tõendanud, et täitekorralduse täitmine takistaks või piiraks tema majandustegevust. Seaduses puudub ruum kaalutlemaks selle üle, kas ühiskonnaliikmete turvalisuse tagamiseks seadusega pandud kohustuse täitmist nõuda või mitte. Järelevalveorganil on kohustus leida võimalus ohutuse tagamiseks, seejuures vajadusel ohutuse tagamisele sundimiseks. Kui kaebaja ei ole täitnud temale seadusega pandud kohustust, ei ole täitnud ka kohustuse täitmiseks tehtud ettekirjutust, siis selle kohustuse täitmisele sundimiseks seadusega kehtestatud sunnivahendi rakendamine ei saa rikkuda kaebaja õigusi.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 18.09.2015 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Kaebajal on seadusest tulenev kohustus tagada tema omandisse kuuluva ehitise ohutus, sh takistada juurdepääs varisemisohtlikule ehitisele. Selle kohustuse olemasolu ei sõltu vastustaja tegevusest või tegevusetusest. Kaebaja ei olnud kuni
  3. a alguses hoone ülemisele osale kattevõrgu paigaldamiseni teinud midagi ehitise varisemisohu vältimiseks ning teiste inimeste elu, tervise ja vara ohutuse tagamiseks. Seega on kaebaja rikkunud oma seadusjärgseid kohustusi juba aastaid, vaatamata asjaolule, et
  4. a hinnangu kohaselt oli avariiohu vältimiseks vaja tegutseda kiiresti ja kohe. Kaebaja selgitused, et tal puuduvad selleks rahalised vahendid, ei ole asjakohased ega vabanda tema seadusjärgsete kohustuste täitmata jätmist. 2) Piirde paigaldamine ei saa olla kaebajat ebamõistlikult koormav. Kaebaja selgitus, et ta on otsinud lahendusi ehitise ohutuse tagamiseks, ei ole piisav. Kaebajal tuleb astuda reaalseid samme ohutuse tagamiseks. Viivitamine toob kaasa ehitise jätkuva lagunemise ning varisemisohu suurenemise. 23.04.2013 ettekirjutus on läbinud kohtuliku kontrolli ja tunnistatud õiguspäraseks. Kuna ettekirjutus ei sea kaebajale piirde materjali osas piiranguid, sai kaebaja valida kõikvõimalike piirete hulgast endale sobiva ja olukorrale vastava. Kaebaja poolt
  5. a alguses hoone ülemisele osale paigaldatud fassaadivõrk ei takista juurdepääsu ehitisele ega taga piisavalt suletud piirde eesmärki takistada ehitise võimaliku varingu korral läheduses viibivate inimeste ja nende vara ohutust. Seega ei ole kaebaja ehitise ohutust taganud. Riegler Grupp OÜ 21.08.2014 ettepanek (tl 25) kaebajale, milles leiti, et kaitsetara ehitamine on ebaotstarbekas ja paigaldada tuleks kattevõrk, ning millele tuginedes esitas kaebaja Muinsuskaitseametile 27.08.2014 loataotluse (tl 23), on ilmselgelt asjatundmatu ja põhjendamatu ka seetõttu, et kaebaja suhtes kehtis õiguspäraseks tunnistatud ettekirjutus, mis kohustas teda piiret paigaldama. Seega ei saanud kaebajale jääda ekslikku arusaama, et kattevõrgu paigaldamisega täidab ta piirde paigaldamise kohustuse. 3) Asjaolu, et Muinsuskaitseamet määratles ohutsooni
  6. a hinnangust erinevalt, ei muuda 23.04.2013 ettekirjutust õigusvastaseks. Muinsuskaitseameti tegevuskava ja
  7. a ekspertiisiakt nimetavad minimaalse kauguse, millest lähemale ei tohi piiret paigaldada. 23.04.2013 ettekirjutus tugines
  8. a hinnangule, kus hinnati varisemise korral kivide kukkumise kaugust. Tegemist võis olla optimaalse kauguse määramisega. Puudub alus arvata, et
  9. a antud hinnang oleks õigusvastane või põhjendamatu või Muinsuskaitseameti hinnanguga võrreldes ebaõigem. Piirde paigaldamine kaugemale minimaalselt hinnatavast 5
(12)3-14-52651 ohutuskaugusest tagab alati suurema turvalisuse. Ohtliku tsooni ulatus ei ole faktiline asjaolu, vaid hinnang. Erinevad eksperdid on hinnanud seda erinevalt. 23.04.2013 ettekirjutus tunnistati kohtumenetluses õiguspäraseks. Ehitis on endiselt teistele isikutele ohtlik ja vastustajal on õigus teha kaebajale ettekirjutus ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Vastustaja on nõustunud hoone piiramisega 6 m raadiuses hoone edelanurgas ja 1 m raadiuses hoone ülejäänud osas nii 27.06.2014 toimunud kohtumisel (tl 22-22p), 07.10.2014 täitekorralduses kui kohtumenetluses. Kui kaebaja paigaldab piirde lähemale kui ettekirjutuses ette nähtud, järgides samal ajal vastustaja antud nõusolekut ohtliku tsooni ulatuse vähendamiseks, kuid vastustaja rakendab sellele vaatamata kaebaja suhtes sunniraha, võib kaebaja vaidlustada sellise otsuse halduskohtus, viidates vastustaja antud lubadusele tuginevale õiguspärasele ootusele. Vaidlused vastustajaga ei takista piirde paigaldamist. Kuna antud juhul puudusid HMS § 65 lg-s 3 toodud asjaolud, ei olnud vastustaja kohustatud ettekirjutust muutma ega tühistama. 4) Vastustaja lubas 27.06.2014 kokkusaamisel kaebajale, et tunnistab varasema ettekirjutuse kehtetuks ja koostab uute tingimustega haldusakti. Samuti ei teavitanud vastustaja kaebajat oma otsusest uut haldusakti mitte anda. Vastustaja selline käitumine ei ole kooskõlas hea halduse tavaga ja on õigusvastane (vt HMS § 62 lg 5). Siiski ei too see kaasa kohaldatud sunnivahendi õigusvastasust. Kaebaja eksitamine erinevate lubadustega on küll õigusvastane, kuid kohustus rajada piire ja selle eesmärk pidid olema kaebajale juba eelnevalt selged. Vaatamata sellele, et kaebajale ei saadetud lubatud uut haldusakti, ei pöördunud kaebaja info saamiseks vastustaja poole, ei esitanud kirjalikku avaldust menetluse uuendamiseks ega täitnud kehtivat ettekirjutust. Kaebajale oli 27.06.2014 koosolekul antud uus konkreetne tähtaeg ettekirjutuse täitmiseks – 15.07.2014. Seega, kuigi vastustaja käitumine kaebaja teadmatuses hoidmisega ei olnud korrektne, ei õigustanud see ettekirjutuse täitmata jätmist kuni 07.10.2014 täitekorralduse ega halduskohtu otsuse tegemiseni. 5) Kaebaja ei ole pöördunud kohtu poole nõudega tuvastada vastustaja viivituse õigusvastasus kaebaja 29.01.2015 esitatud 23.04.2013 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamise taotluse lahendamisel. Seega ei kuulu selle taotlusega seotud vaidlus praeguse vaidluse esemesse ja selle lahendamiseks puudub kohtul õigus. 6) Sunniraha rakendamist keelavaid asjaolusid ei esinenud. Arvestades ettekirjutusega kaitstavate õiguste olulisust ning kaebajapoolset ettekirjutuse täitmisega pikaajalist venitamist, ei ole kaebaja suhtes rakendatud sunniraha suurus 3000 eurot ilmselgelt ebaproportsionaalne (ATSS § 3 lg 3). Kaebaja ei ole tõendanud vastustaja pahatahtlikkust 07.10.2014 korralduse andmisel. Kaebaja viidatud vastustaja ametnike poolne altkäemaksu küsimine ja võltsimine on äärmiselt taunitavad, kuid nende küsimuste lahendamiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord. Olenemata sellest, milliseid võimalikke õigusvastaseid tegusid on vastustaja ametnikud kaebaja suhtes varem teinud, ei mõjuta see kaebajal olevaid kohustusi. Kaebajat tuli mõjutada ettekirjutust täitma. Kaebaja pidi arvestama sellega, et kui ta piiret üldse ei paigalda, toob see igal juhul kaasa sunniraha määramise. 7) Ka vastustaja on olnud avalikes huvides tegutsemisel põhjendamatult passiivne. Piirde paigaldamine on veninud lubamatult kaua. See, et vastustajal oli võimalus ise asendustäitmist läbi viia, ei muuda aga kaebaja kohustusi ega muuda tema suhtes rakendatud sunniraha õigusvastaseks, sest esimeses järjekorras oli ehitise ohutuse tagamine kaebaja ülesanne. 8) Keelamisnõue on õigustamatu. Kaebajal on kohustus tagada ehitise ohutus ja piirata juurdepääs lagunevale ehitisele. Kaebaja ei ole seda kohustust juba aastaid täitnud, vaatamata ettekirjutuse õiguspärasusele ja selle täitmise tähtaja korduvale pikendamisele. Milline piire ja kui kaugele paigaldada, ei ole asjakohane vastuväide ettekirjutuse täitmata jätmiseks. Seaduses 6
(12)3-14-52651 ettenähtud kohustuste täitmata jätmise eest seaduses ettenähtud mõjutusvahendite kohaldamine ei saa kaebaja õigusi rikkuda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. OÜ Ecober palub 19.10.2015 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 18.09.2015 otsus osas, milles kohus jättis rahuldamata nõude täitekorralduse nr 3-5/1131 õigusvastasuse tuvastamiseks. 1) Vastustaja 27.06.2014 otsustus väljastada uus haldusakt, mis on paremini ja täpsemalt sõnastatud ning kooskõlas kõige hilisema ekspertiisiakti ja selle juurde kuuluva tegevuskavaga, andis kaebajale õiguspärase ootuse sellekohase haldusakti väljastamise suhtes. Kaebajat teavitamata sellekohasest otsustusest taganemine ning seejärel sunniraha rakendamine oli õigusvastane. Halduskohus on valesti kohaldanud HMS § 64 lg-t
  2. Seadusest ei tulene keeldu ega kohustust haldusakti kehtetuks tunnistada, mistõttu pidi haldusorgan otsustama kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse alusel. Vastustaja teostas kaalutlusõigust 27.06.2014 kohtumisel, jõudes otsusele tunnistada haldusakt kehtetuks. Seega tekkis kaebajal õiguspärane ootus vähemalt otsuse muutmisest teatamisele. Kuna vastustaja lubadusest taganemisest teada ei andnud, ei olnud sunniraha kohaldamise otsus mõistlik ega ettenähtav. Kaebaja juhtis oma käitumist otseselt vastustaja lubadusest lähtuvalt. Kui vastustaja ei oleks seesugust lubadust väljastanud, oleks kaebaja sunniraha kohaldamise vältimiseks paigaldanud hoone ümber suletud piirdena hoiatuslindi, mis oleks välistanud sunniraha kohaldamise. Vastustaja oli sellest teadlik. Kuna vastustaja avaldas koosolekul, et lindi/heki/võrgu paigaldamine ei ole piisav ning lubas väljastada uue haldusakti, ei hakanud kaebaja koheselt nimetatud piirdeid paigaldama. Vastustaja poolt sunniraha kohaldamine tuli kaebajale üllatusena. Samal ajal ei ole vastustaja nelja aasta jooksul kasutanud võimalust asendustäitmiseks. 2) Kaebajal oli lootus, et uue haldusakti väljastamise ja rakendamise ajaks võib olla rahuldatud tema taotlus hoone konserveerimise rahastamiseks ning sellisel juhul ei pea kaebaja tegema kulutusi oma vahendite arvelt. Just seetõttu ei võtnud kaebaja vastustajaga ise ühendust ka pärast 27.06.2014 koosolekule järgneva nädala möödumist. Kaebaja esitas sellekohase taotluse Muinsuskaitseametile 25.09.
  3. Kuna kaebaja taotlus jäi
  4. a taotlusvoorus rahuldamata, esitas kaebaja 29.09.2015 uue taotluse. 3) Vastustaja õigusvastane käitumine ei ole vabandatav ka juhul, kui näha õigusvastasust kaebaja enda eelnevas käitumises. Vastustaja antud lubaduse sisu oli otseselt seotud kaebajale tekkinud kahjuga, kuna kaebajal oli mõistlik ootus, et olukorras, kus vastustaja seisukohalt ei ole sunniraha aluseks olevad asjaolud selgelt määratletud, ei rakenda vastustaja sunniraha. 4) Väär on halduskohtu seisukoht, mille kohaselt peab kaebaja ootama ebaõiglase olukorra tekkimist enne asjaolude selgeks vaidlemist. Halduskohus on analüüsinud üksnes otseselt seadusest tulenevaid sunniraha kohaldamise formaalseid eelduseid, jättes tähelepanuta vastustaja õigusvastased ja kaebaja käitumist otseselt mõjutanud toimingud. 5) Tõele ei vasta halduskohtu väited, et kaebaja ei ole hoone suhtes midagi ette võtnud. Kaebaja on lisanud hoonele ohtlikkust tähistavad sildid ning on mitme aasta jooksul koristanud ja lasknud ära viia hoone varisenud osi, koristanud ümbrust ja eemaldanud seest nii puit- kui kiviprahti. Siiski ei mõjuta hoone remontimine või mitteremontimine kaebaja nõuete sisu. Kaebaja ei esitanud halduskohtule eeltoodut kinnitavaid tõendeid ega vastuväiteid, kuna need ei olnud praeguses vaidluses asjakohased ning kaebaja ei pidanud seetõttu mõistlikuks kanda selle tõttu lisakulusid. 7
(12)3-14-52651
  1. Pärnu linn palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele, et kaebajat eksitav lubadus anda uus haldusakt on küll õigusvastane, kuid ettekirjutuse eesmärk ja kohustus paigaldada hoonele piire olid kaebajale teada ja seda enne ettekirjutuse tegemist. Kaebaja väide selle kohta, et ta juhtis oma käitumist otseselt lähtuvalt vastustaja lubadusest, on paljasõnaline ja kohatu, mida tõendab asjaolu, et kaebajale on piirde paigaldamise vajadus teada alates
  2. aastast. Kaebaja ei ole näidanud üles valmidust piirde paigaldamiseks. Pärnu Linnavalitsuses 27.06.2014 toimunud koosoleku protokollist on üheselt mõistetav, et vastustaja jääb ohutuse tagamiseks vajaliku suletud piirde nõude juurde, kuid nõustus selle paigaldamisega ettekirjutuse tegemise järgselt koostatud ekspertiisi ja tegevuskava alusel määratud ulatuses. Samal viisil piirde paigaldamise vajadust on vastustaja korranud täitekorralduses. Koosolek on menetlustoiming, kus kuulatakse osalejate seisukohti ja tehakse vastastikku ettepanekuid menetluse jätkamiseks hetkeolukorrast lähtuvalt. Hinnangud olukordadele ja õiguslikele aspektidele võivad muutuda. 2) Kaebajale oli teada , et varisemisohtliku hoone ümber peab paigaldama piirde. Piirde kaugust hoonest oli vähendatud, kuid see ei saanud olla kõnealuse ettekirjutuse täitmise takistuseks. Vastustaja oli koosolekul nõustunud, et piire võib olla vastavalt Muinsuskaitseameti hinnangule paigaldatud lähemale kui ettekirjutuses märgitud. Kaebaja oli teadlik, kuhu maani tema kohustus ulatub. Koosolekul ei lepitud kokku ega viidatud mingilgi moel kaebaja õigusele jätta ettekirjutus täitmata. Samuti ei ole protokollis ühtki viidet ettekirjutuse täitmise edasilükkamisele või ettekirjutuse täitmise peatamisele. Seega oli kaebajal kohustus ettekirjutus täita ja hoone ohutus tagada. Kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust, et kohustuse täitmine ei olnud enam nõutav. 3) Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et haldusorgan tunnistab õiguspärase ja veel täitmata ettekirjutuse kindlasti kehtetuks. Kuivõrd kaebaja ei täitnud oma kohustust hoonest lähtuva ohu kõrvaldamisel, tuli haldusorganil ettekirjutuse tegemisega sekkuda. 4) Eksimus menetlustoimingus ei anna menetlusosalisele õiguspärast ootust, et eksimus jääb kestma. Arvestades ettekirjutusega kaitstavate õiguste olulisust ning ettekirjutuse täitmisega venitamist juba pikemat aega, on kaebaja suhtes rakendatud sunniraha proportsionaalne ja tasumise tähtaeg piisav. 5) Kaebaja väide, et ta on hoone ümbrust pidevalt koristanud, ei vähenda ohutuse tagamise vajadust. Igal isikul on õigus oodata, et kellegi vara teda ei ohusta ega kahjusta. Kaebajal tuleb astuda reaalseid samme ohutuse tagamiseks. 6) See, et Muinsuskaitseamet määratles ohutsooni
  3. aasta hinnangust erinevalt, ei muuda ettekirjutust õigusvastaseks. Ettekirjutus on kohtumenetluses tunnistatud õiguspäraseks. Kaebajal oli selge teadmine, et ettekirjutuse mittetäitmine toob kaasa sunnivahendi rakendamise. Samuti teadis kaebaja, millise sisu ja tingimustega oleks uus haldusakt antud. Seega ei saanud vastustaja käitumine kaebaja kohustuse täitmist mõjutada. 7) Kaebaja on 19.02.2016 seisuga piiranud hoone igast küljest piirdeaiaga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
  5. Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust üksnes ulatuses, milles kohus jättis rahuldamata täitekorralduse nr 3-5/1131 õigusvastasuse tuvastamise nõude. Seega tuleb 8
(12)3-14-52651 apellatsioonimenetluses lahendada küsimus sellest, kas 07.10.2014 täitekorraldusega sunniraha rakendamine oli õiguspärane.
  1. Asjas puudub vaidlus selles, et 23.04.2013 ettekirjutus-hoiatus nr 9-13/4593 oli 07.10.2014 täitekorralduse koostamise ajal kehtiv haldusakt. Kuigi kaebaja oli ettekirjutuse halduskohtus vaidlustanud, jättis kohus kaebuse rahuldamata ning kohtuotsus jõustus 13.06.
  2. Poolte vahel tekitas edaspidi kõneainet halduskohtu nimetatud otsuses väljendatud seisukoht, et suletud piirdena on käsitatav ka nt hekk või lint. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kui 23.04.2013 ettekirjutuse koostamisel lähtus haldusorgan
  3. aastal koostatud ekspertiisist ja selles näidatud ohtliku tsooni ulatusest, siis
  4. aastal koostati sama hoone müüride tehnilise olukorra hindamiseks Muinsuskaitseameti tellimusel uus ekspertiis, milles oli ohtliku tsooni ulatus määratletud oluliselt väiksemana. Eeltoodud küsimusi arutati 27.06.2014 Pärnu Linnavalitsuses kaebaja osalusel toimunud koosolekul. 25.09.2014 tuvastas vastustaja ametnik, et vaidlusaluse hoone ümber ei olnud paigaldatud suletud piiret ning 07.10.2014 täitekorraldusega kohaldati kaebaja suhtes 23.04.2013 ettekirjutus-hoiatuse täitmata jätmise eest sunniraha 3000 eurot.
  5. Sunniraha kui ühe sunnivahendi liigi rakendamise õiguslikud alused on sätestatud asendustäitmise ja sunniraha seaduses. ATSS § 2 lg 1 sätestab, et sunnivahendit rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib sunnivahendit kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada. ATSS § 8 lg 1 järgi on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. ATSS § 8 lg 3 järgi ei tohi sunnivahendit rakendada, kui: 1) sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud; 2) ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks; 3) sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi; 4) halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise

ettenähtud korras. Sunnivahendi rakendamise põhimõtted on sätestatud ATSS §-s

  1. Selle sätte lg 2 kohaselt ei käsitata sunnivahendi rakendamist karistusena. Sama sätte lg-s 3 on sätestatud põhimõte, mille kohaselt kasutatakse kohustuse täitmise tagamiseks leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Eeltoodud regulatsioonist nähtub selgelt, et sunniraha eesmärgiks on isiku sundimine rahanõudega oma käitumist muutma ning sundima teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust, mitte aga isiku karistamine ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Ka asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu (IX Riigikogu 458 SE) kohaselt ei ole sunnirahal erinevalt rahatrahvist karistuslikku eesmärki, vaid selle eesmärk on kallutada isikut sooritama ettekirjutuses sisalduvat tegu või hoiduma ettekirjutusega keelatud teost. Sunniraha ei ole sanktsioon, vaid mõjutusvahend. Sunniraha ei rakendata mitte järgneva karistusena selle eest, et hoiatuses ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul ettekirjutust ei täidetud, vaid ennetava eesmärgiga sundida adressaati ettekirjutust viivitamata täitma, et puuduks vajadus adressaadi suhtes uuesti mõnda sunnivahendit rakendada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-08-118). Seda, et sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (HMS § 107 lg 2, ATSS § 3 lg-d 2 ja 3), on kinnitanud ka Riigikohus. Samas lahendis selgitas Riigikohus, et kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 14).
  2. HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. 23.04.2013 ettekirjutus-hoiatuse p-ga 1 on kaebajale pandud kohustus 9

(12)3-14-52651 takistada suletud piirdega juurdepääs Põhja tn 1 kinnistul asuvale ehitisele ekspertiisi asendiskeemil näidatud ohtliku tsooni ulatuses. Ettekirjutusele lisatud asendiskeemist nähtub, et kaebajal tuleb hoone ümber liikumist piirata ca 2 m laiuses ning hoone edelanurga juures ca 12 m raadiuses. Seega on ohtliku tsooni ulatus kaebajale 23.04.2013 ettekirjutuse resolutsioonis pandud kohustuse üheks tingimuseks. Kuigi vastustaja on 07.10.2014 korralduses asjaolude märkimisel viidanud ka
  1. a koostatud ekspertiisile ja tegevuskavale ning nendes nimetatud ohtliku tsooni ulatusele, on korralduse p-ga 1 rakendatud kaebaja suhtes sunniraha 23.04.2013 ettekirjutuse p-i 1 täitmata jätmise eest. Seega on 07.10.2014 korralduse p-ga 1 kaebajale ette heidetud 23.04.2013 ettekirjutuse p-s 1 pandud kohustuse täitmata jätmist, mis oli selgelt seotud
  2. a ekspertiisi asendiskeemil osutatud ohtliku tsooni ulatusega. Kuigi ohtliku tsooni ulatus on hinnanguline otsus, on haldusorgan 23.04.2013 ettekirjutuse resolutsioonis teinud sellest lähtumise haldusakti adressaadile kohustuslikuks. Ohtliku tsooni ulatust ei saa suletud piirde paigaldamisel pidada ka tähtsusetuks asjaoluks. Sellest, kui kaugele ehitisest tuleb piire paigaldada, sõltub paigaldatava piirde kogupikkus. Piirde paigaldamise kohustust hoonest vähemalt 2 m kaugusele ja edelanurgast vähemalt 12 m kaugusele saab pidada seega isikut enam koormavaks, kui piirde paigaldamise kohustust hoonest vähemalt 1 m kaugusele ja edelanurgast vähemalt 6 m kaugusele. Esimesel juhul kulub korralduse täitmiseks ja piirde paigaldamiseks vaieldamatult rohkem piirdematerjali kui teisel juhul.
  3. Pooled ei vaidle selle üle, et Pärnu Linnavalitsuses 27.06.2014 aset leidnud kohtumisel (tl 22-23p) nõustus vastustaja kaebaja poolt piirde paigaldamisega lähtuvalt ohtliku tsooni ulatusest, mis oli esitatud
  4. a koostatud ekspertiisis ja tegevuskavas. Samuti nähtub kohtumise protokollist linna esindaja avaldus, et piirde paigaldamise nõue vormistatakse kirjalikult uue haldusaktina, arvestades viimases ekspertiisis määratud piirde ohutuskaugusi hoonest. Ringkonnakohus leiab, et eeltooduga on vastustaja sisuliselt teinud otsuse kaebaja suhtes sunniraha rakendamise edasilükkamiseks. Vastustaja oleks pidanud oma ettekirjutust korrigeerima juba seetõttu, et vastustaja hinnangul ei oleks halduskohtu 13.05.2014 otsuses näidatud võimalus piirata ala lindiga taganud hoone ohutust. Nimelt tuleneb viidatud otsusest, et kuna ettekirjutuses ei ole suletud piirde materjalile seatud mingeid tingimusi, ei ole ettekirjutusega kohustatud kaebajat paigaldama piirdeaeda ja ala saab eraldada ka nt heki, kivide või lindiga.
  5. Vastavalt ATSS § 8 lg 3 p-le 3 ei ole sunnivahendi rakendamise edasi lükkamise korral sunnivahendi rakendamine lubatud. 27.06.2014 koosolekul avaldatust tekkis kaebajal õigustatud arusaam, et vastustaja ei nõua temalt enam piirde paigaldamist 23.04.2013 ettekirjutuses viidatud ohutsooni ulatuses, vaid piisab sellest, kui kaebaja paigaldab piirde lähtuvalt
  6. a ekspertiisis märgitud ohtliku ala ulatusest. Kui kaebaja oleks hakanud piirama hoonet ettekirjutuse nõuetest väiksemas ulatuses, ei oleks tal saanud olla kindlust, et vastustaja ei sunni teda hiljem siiski täpselt järgima ettekirjutuses nõutud piirde kaugust hoonest ja piiret ümber ehitama. Juhul, kui vastustaja hiljem antud nõusolekust taganes, oleks ta pidanud tulenevalt hea halduse põhimõttest kaebajat sellest teavitama. Riigikohtu halduskolleegium on rõhutanud, et hea haldustavaga on vastuolus see, kui haldusorgan hoiab isikuid teadmises, et ta kavatseb haldusmenetluse lõpptulemusena langetada otsuse, mis on isiku soovidele vastav, kuid langetab hoopis otsuse, mis ei vasta isiku tahtele. Selline tegevus võib rikkuda isikute õiguspärast ootust. Kui haldusorgan näeb, et isiku käitumine ei vii soovitud tulemuseni, on ta kohustatud isikut sellest teavitama ja võimaldama tal oma käitumist muuta (Riigikohtu halduskolleegiumi 27.03.2002 otsus nr 3-3-1-17-02, p 18). Ka praeguses asjas tekkis kaebajal õigustatud ootus, et sunniraha kohaldamine tema suhtes ei ole enne ettekirjutuse korrigeerimist päevakorral.
  7. Eeltoodust tuleneb, et vastustaja, rakendades 07.10.2014 korraldusega kaebaja suhtes sunniraha 23.04.2013 ettekirjutusega pandud kohustuse täitmata jätmise eest, tegutses 10
(12)3-14-52651 olukorras, kus ta sisuliselt oli sunniraha rakendamise edasi lükanud ning kaebaja oli sellest teadlik. Seega ei ole vastustaja 07.10.2014 korralduse andmisel järginud ATSS § 8 lg 3 p-s 3 sätestatud keeldu ning korraldus on seetõttu õigusvastane. Ebaselges olukorras sunniraha sissenõudmine ei ole kooskõlas ka sunnivahendi eesmärkidega. Ringkonnakohus toonitab, et ei pea õigeks seda, et kaebaja jättis varisemisohtliku hoone omanikuna oma kohustused täitmata. Samas ei ole sunniraha määramine sanktsioon (ATSS § 3 lg 2). 24. Lähtudes eeltoodud põhjendustest rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 18.09.2015 otsuse osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata Pärnu Linnavalitsuse 07.10.2014 korralduse õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab kaebaja tuvastamisnõude. 25.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

§ 108

lg 2 järgi jagatakse menetluskulud kaebuse osalise rahuldamise korral proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohus tühistab praeguse otsusega Tallinna Halduskohtu 18.09.2015 otsuse halduskohtule esitatud kahest nõudest ühe osas. Seega tuleb

§ 108

lg 2 järgi jaotada esimese kohtuastme menetluskulud selliselt, et pool kantud kuludest jäävad kaebaja kanda ning teine pool vastustaja kanda. Kaebaja taotles halduskohtult õigusabikulude väljamõistmist summas 1344 eurot. Tegemist on kantud, põhjendatud ning vajalike kuludega, mistõttu tuleb need

§ 109

lg 4 ja § 108 lg 2 alusel 50 % ulatuses (672 eurot) vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Ülejäänud osas jäävad kaebaja õigusabikulud tema enda kanda. Kaebaja on tasunud halduskohtule kaebuse esitamisel ning kahel korral esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu kokku 120 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja tasutud riigilõivu ei ole võimalik jätta võrdselt kaebaja ja vastustaja kanda. Kuigi kohus rahuldab ainult ühe kaebaja esitatud nõuetest, hõlmas tasutud riigilõiv

§ 104

lg 1 ls 2 järgi mõlemat nõuet ning riigilõivu saab pidada rahuldatud nõudega terviklikult seotuks. Seega tuleb kaebaja tasutud riigilõiv summas 120 eurot jätta täielikult vastustaja kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja on esitanud kohtule menetluskulude väljamõistmise taotluse, mille kohaselt on kaebaja kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid järgmiselt: riigilõiv summas 15 eurot ja õigusabikulud 348 eurot. Ka nende kulude näol on tegemist põhjendatud, vajalike ning kantud kulutustega. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks kokku välja mõista menetluskulud summas 1155 eurot (792 eurot + 363 eurot). /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets Tühistatud osaliselt Riigikohtu 08.12.2016 otsusega RESOLUTSIOON 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2016. a otsus asjas nr 3-14-52651 tuvastamisnõude ja menetluskulude jaotuse osas. Jätta tuvastamisnõude osas jõusse Tallinna Halduskohtu 18. septembri 2015. a otsus samas asjas. 11

(12)3-14-52651 3. Tagastada kautsjon. Jätta muud apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.