3-15-2209/17

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-15-2209 Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2016, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tartu Vangla 24.07.2015 otsuse nr 6-5/154-5 tühistamiseks. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX; Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon
2. Jätta XXX kaebus rahuldamata.
3. Tagastada kaebajale tema poolt 17.02.2016 kohtule saadetud avaldus koos vastusega teabenõudele. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 15.04.2016 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Tartu Vangla 17.06.2015 otsusega nr 6-5/154-4 otsustati XXX paigutada edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vangla Maardu ükskuse avavangla osakonda.
5. Tartu Vangla 23.07.2015 käskkirjaga nr 6-2/969 määrati XXX vanglas keelatud esemete omamise eest distsiplinaarkaristus 3 ööpäevaks kartserisse paigutamine kuuekuulise katseajaga. XXX distsiplinaarsüütegu seisnes selles, et 29.06.2015 kella 13.05 ajal toimunud XXX elukambri nr 262 läbiotsimisel leiti temale väljastatud madratsisse tehtud sisselõikest mälupulk, mälukaardid ja mälukaartide lugeja. Kuigi XXX distsiplinaarmenetluses eitas teadmist keelatud esemete olemasolust, siis temale määratud distsiplinaarkaristust ta ei vaidlustanud.
6. Tartu Vangla 24.07.2015 otsusega nr 6-5/154-5 tunnistati XXX avavanglasse paigutamise otsus kehtetuks. Otsuse põhjenduste kohaselt ei tohi avavanglasse ümberpaigutataval kinnipeetaval olla kehtivat distsiplinaarkaristust sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest, aga kuna XXX määrati 23.07.2015 distsiplinaarkaristus mälupulga, mälukaartide ning mälukaardilugeja omamise eest, mis on kinnipeetaval vanglas keelatud, siis ei vastanud XXX enam justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi täitmisplaan) § 17 lg 2 p-s 1 toodud nõuetele ning seega ei olnud tema avavanglasse paigutamine lubatav.
7. 27.07.2015 esitas XXX Tartu Vangla 24.07.2015 otsuse nr 6-5/154-5 peale vaide ning taotles selle tühistamist. Vaide põhjenduste kohaselt määrati temale distsiplinaarkaristus keelatud andmekandjate hoidmise eest, aga mitte sidepidamisvahendite ja nende tarvikute hoidmise eest. Tartu Vangla 12.08.2015 otsusega nr 1-11/456-2 jäeti XXX vaie rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on mälupulk, mälukaardid ning mälukaardi lugeja käsitletav sidepidamisvahendina vaatamata sellele, et nende abi ei toimu reaalajas vahetut sidepidamist. Tegemist on andmekandjatega ning nende lugejaga, mis võimaldavad neile talletatud informatsiooni ühelt isikult teisele edastada. Seega on esemete puhul, mille eest XXX distsiplinaarkaristus määrati sidepidamisvahenditega laiemas mõttes ning seega oli tema avavanglasse ümberpaigutamise otsuste kehtetuks tunnistamine õiguspärane.
8. 02.09.2015 laekus Tartu Halduskohtusse XXX kaebus (tl 1-3), milles ta taotleb Tartu Vangla 24.07.2015 otsuse nr 6-5/154-5 tühistamist, kuna tema hinnangul on tema avavanglasse paigutamise otsust tunnistatud kehtetuks meelevaldse otsuse alusel, mille kohaselt loeti mälupulk, mälukaardid ning mälukaardi lugeja sidepidamisvahenditeks. Kaebusele oli lisatud ka taotlus riigilõivust vabastamiseks. Tartu Halduskohtu 04.09.2015 määrusega kohus vabastas XXX kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, võttis kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud. 05.10.2015 saabus kohtusse vastustaja vastus kaebusele (tl 22-23).
9. 20.01.2016 kohtumäärusega otsustas kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid menetlusdokumente. 17.02.2016 saabus kohtusse kaebaja avaldus koos vastusega teabenõudele. KAEBAJA VÄITED
10. Kaebaja väidete kohaselt võib andmekandja olla sidepidamisvahend, kuid kaebaja hinnangul muutub andmekandja sidepidamisvahendiks alles siis, kui sellel olev info on personifitseeritud või on potentsiaalsel sidepidajal vahendid selle info muutmiseks. Kuna kaebaja väite kohaselt temal andmekandjal oleva teabe muutmiseks vahendid puudusid, siis ei saanud temalt äravõetud mälupulka, mälukaarte ning mälukaardilugejat pidada sidepidamisvahendiks. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
11. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb Tartu Vangla 12.08.2015 otsuses nr 1-11/456-2 toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde ega pea vajalikuks neid korrata. Vastustaja lisab täiendavalt, et kinnipeetaval vanglas keelatud eseme omamine on raske rikkumine, kuna tegemist on oma olemuselt teadlikult ning tahtlikult toime pandud teoga, mis väljendab kinnipeetava teadlikku negatiivset suhtumist kehtivasse õiguskorda ja vangla sisekorda, olles otseseks ohuks vangla julgeolekule. Tegemist on rikkumisega, mis otseselt sõltub kinnipeetava enda käitumisest ja tegevusest ja mille aset leidmine ei ole juhuslik. Sellise rikkumiste eest karistuse saanud kinnipeetava suhtes puudub piisav usaldus, et kinnipeetav ei pane toime uut õigusrikkumist ja ta suudab järgida kehtivat korda. Piisava usalduse puudumine ei tulene samalaadse õigusrikkumise toimepanemise ohuhinnangust, vaid tegemist on hinnanguga kinnipeetava üldisele suutlikkusele käituda kehtestatud reeglite alusel. Võttes arvesse, et avavanglas on kontroll ja järelevalve kinnipeetavate igapäevaelu ja tegevuste üle väiksem kui kinnises vanglas ja kinnipeetaval on tulenevalt suuremast liikumisvabadusest ka suuremad võimalused ja ahvatlused kehtestud korra eiramiseks, siis peab avavanglasse paigutatav kinnipeetav olema piisavalt usaldusväärne. Piisava usalduse olemasolu saab hinnata kehtivate distsiplinaarkaristuste järgi. Hetkel, kui otsustati kaebaja paigutada edasise karistuse kandmiseks avavanglasse, ei olnud kaebajal ühtegi kehtivat distsiplinaarkaristust. Pannes toime vanglas raske distsipliinirikkumise, ei saanud kaebaja loota, et see tema suhtes tekkinud usaldust ei mõjuta. Arvestades, et kinnipeetaval puudub üldse subjektiivne õigus nõuda enda karistuse kandmiseks avavanglasse paigutamiseks, siis on käesoleval juhul kaebaja avavanglasse paigutamise otsuse kehtetuks tunnistamise toonud kaasa tema enda käitumine, mitte vangla meelevaldne tegevus. Kaebaja selgitused, mis puudutavad seaduseandja tahet määratleda kindlad distsipliinirikkumised, millal on avavanglasse paigutamine välistatud, on asjakohatud, kuna seaduseandja on vangistusseaduses pidanud kinnipeetava avanglasse paigutamisel oluliseks, mitte kindla rikkumise vaid piisava veendumuse olemasolu, et kinnipeetav ei pane toime uut õigusrikkumist. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
12. Kuna vaidlus on selle üle, kas andmekandjate näol on tegemist sidepidamisvahenditega või mitte, siis nõustub kohus vastustajaga, et asjas ei oma tähtsust, kas kaebajal oli hetkel võimalus ja vahendid ka andmekandjatel oleva teabe muutmiseks või mitte või kas andmekandjatel olev info oli personifitseeritud või mitte.
13. Kohus märgib, et sidevahendite ühest mõistet siseriiklikust seadusandlusest ei leia, kuid kõige laiemalt on sidevahendi mõiste avatud võlaõigusseaduse § 52 lg-s 2, mille kohaselt sidevahendi kasutamiseks loetakse iga viisi, mis võimaldab teineteisest eemal viibival tarbijal ja ettevõtjal korraldada läbirääkimisteks ja lepingu sõlmimiseks vajalikku teabevahetust, eelkõige telefoni, raadio, arvuti, faksi või televisiooni kasutamist, adresseerimata või adresseeritud trükise, sealhulgas kataloogi või tüüpkirja toimetamist tarbijani ja tellimislehega reklaami ajakirjanduses. Kuigi loetelu ei ole ammendav, on samas leidnud ära märkimist nii hetkesidevahendid, mis võimaldavad vahetut sidet reaalajas kui ka kõige kaudsemad sidevahendid nagu massimeediavahendid ja reklaam. Käesoleval ajal on sidepidamisvõimalused oluliselt laienenud ning suur osa nendest on võrreldes andmekandjate vahendusel info edastamisega eelisolukorras, kuna on oluliselt operatiivsemad, mis aga ei välista, et alternatiivsete võimaluste kadumisel ei oleks andmekandja kasutatav sidepidamisvahendina. Sellest tulenevalt ei saa andmekandja käsitlemist sidevahendina pidada kohtu arvates meelevaldseks ega õigusvastaseks.
14. Kohus peab vajalikuks lisada, et täitmisplaani § 17 lg 2 p-s 1 sätestatud keeld ei sisalda mitte üksnes sidepidamisvahendit, vaid ka nende tarvikuid. Tarviku all mõistetakse üldjuhul mingi vahendi juurde kuuluvat detaili või ka eraldiseisvat eset, mida vahendi tehnilised omadused lubavad kasutada. Mobiiltelefoni tarvikuid määratlevates nimistutes leiab üldjuhul ära nimetamist ka mälukaart, seega kuulub mälukaart mobiilitarvikute hulka ning need on laialdaselt kasutuses mitmetes elektroonilistes seadetes nagu digitaalkaamerad, mobiiltelefonid, sülearvutid, MP3-mängijad ja mängukonsoolid, millest tulenevalt liigitub mälukaart sidepidamisvahendi tarvikuks.
15. Asja materjalidest nähtuvalt otsustas vastustaja Tartu Vangla 17.06.2015 otsusega nr 65/154-4 (tl 24) paigutada kaebaja edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vangla Maardu üksuse avavangla osakonda, kuna kaebajal ei olnud tol momendil ühtegi kehtivat distsiplinaarkaristust, kuid 29.06.2015 kella 13.05 ajal toimunud kaebaja elukambri nr 262 läbiotsimisel leiti temale väljastatud madratsisse tehtud sisselõikest mälupulk, mälukaardid ja mälukaartide lugeja ning talle määrati Tartu Vangla 23.07.2015 käskkirjaga nr 6-2/969 (tl 25-26) keelatud esemete omamise eest distsiplinaarkaristus kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine 6-kuulise katseajaga. Nimetatud käskkirja kaebaja ei vaidlustanud. Kohus on seisukohal, et kuna kaebajal oli kehtiv distsiplinaarkaristus, siis oli vastustajal õiguslik alus tunnistada kaebaja avavanglasse paigutamise otsus kehtetuks. Tartu Vangla 24.07.2015 otsus nr 6-5/154-5 (tl 27), millega tunnistati kaebaja avavanglasse paigutamise otsus kehtetuks põhjusel, et avavanglasse ümberpaigutataval kinnipeetaval ei tohi olla kehtivat distsiplinaarkaristust sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest, on seega õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Järelikult jätab kohus XXX kaebuse rahuldamata.
16. Tartu Halduskohtu 20.01.2016 määruse resolutsiooni p 2 kohaselt anti menetlusosalistele võimalus esitada täiendavaid menetlusdokumente kuni
17. veebruarini 2016 ning resolutsiooni p 3 kohaselt oli teistel menetlusosalistel võimalik täiendavalt esitatud menetlusdokumentide osas esitada omapoolseid seisukohti kuni
18. veebruarini
19. Täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtaeg oli kuni
20. veebruarini 2016, kuid kaebaja saatis avalduse koos vastusega teabenõudele vanglast kohtule alles
21. veebruaril 2016, seega mittetähtaegselt, mistõttu kohus tagastab nimetatu kaebajale. /allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik Kohtuotsuse resolutsiooni on täiendatud Tartu Ringkonnakohtu
22. oktoober 2016.a otsusega. RESOLUTSIOON Jätta XXX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 16.03.
23. a otsus resolutsiooni p 1 osas muutmata. Täiendada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-ga 3, millega jätta XXX menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) halduskohtus Eesti Vabariigi kanda.