← Eesti

2-13-38228/69

Obsah (6)§ 14§ 153§ 42§ 149§ 197§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 12.10.2016, Tallin

§ 14

lg-s 2 sätestatud nõudeid, seetõttu on kostjal tekkinud kahju 87 021,21 eurot, mille ta tasaarvestab panga nõudega. Mõlemat laenulepingut muudeti korduvalt, andes põhivõlgnikule juurde laenu varasema laenu refinantseerimiseks. Samuti pikendati laenu tagasimaksmise tähtaega. Laenulepingut nr 86/07K33 tagas hüpoteek 134 000 euro ulatuses. Pank pidi teadma, et FAAB-le kuulunud kinnistu turuhind ei saanud olla 134 000 eurot. Laenulepingu lisas 4 viidati, et FAAB-i varadele on seatud kommertspant 31 956 eurot ja viidati WS-ga sõlmitud käenduslepingule summas 260 000 eurot. Nimetatu tekitas kostjas ebaõige ettekujutuse, et laenulepingu nr 86/07K33 täitmisega ei ole probleeme ning see on piisavalt tagatud hüpoteegi ja teiste solidaarkäendajate poolt. Pank oleks pidanud laenulepingu nr 86/07K33 üles ütlema, mitte kaasama kostjat käendajana või vähemalt teavitama kostjat kõigist objektiivsetest asjaoludest ja käendusest tulenevatest riskidest. FAAB-i suhtes tulnuks enne krediidi andmist läbi viia

§ 14

lg 1 esimese lause kohaselt krediidivõimekuse analüüs, mida pank korrektselt teinud ei ole. Esimese astme kohtu otsus 11. Maakohus tuvastas hagis märgitud laenulepingute ja käenduslepingute sõlmimise, laenulepingute muudatused, sõlmimise eesmärgi ja lepingujärgsed võlgnevused. 3

(8)
  1. Hageja käenduslepingust tulenev nõue kostja vastu ei ole aegunud (TsÜS § 154). Laenulepingus nr 86/07K33 oli kokku lepitud laenu tagasimaksmise tähtpäevaks 10.12.
  2. Seega algas nimetatud laenulepingust ja selle tagatiseks sõlmitud käenduslepingust aegumistähtaeg kulgema alates 01.01.2011 ning möödus 31.12.
  3. Kuna hageja esitas hagi kohtusse 19.08.2013, ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud.
  4. Kostja ei sõlminud käenduslepingut tarbijana. Kostja on olnud äriregistri andmetel OÜ Fine Petrol ainuosanik alates 03.03.2003, äriühingu juhatuse liige alates 21.01.2000 ning OÜ Fine Petrol kuulus ajavahemikul 01.04.2009 kuni 01.10.2009 FAAB osanike ringi, seega ka vahetult enne käenduslepingu sõlmimist 10.12.
  5. Seetõttu tuleb kostjat pidada käenduslepingu sõlmisel siiski majandus- ja kutsetegevuses tegutsenuks.
  6. Käenduslepingu p 9 ei ole kostjat kahjustav tüüptingimus. Osundatud lepingupunkti esimesest lausest nähtub, et käendusleping on tähtajaline.

§ 153

lg 1 p 3 kohaselt lõpeb käendus tähtajalise käenduse puhul tähtaja möödumisega ja sama seaduse ja lõike punktist 1 lõpeb käendus tagatud kohustuse lõppemisega. Eeltoodust lähtuvalt tuleb käenduslepingu punkti 9 tõlgendada nii, et käendus kehtib kuni tähtaja möödumiseni, kui käendus ei ole enne tähtaja möödumist lõppenud käendatava kohustuse lõppemisega. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu p 9 esimese lause teine pool ei ole tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ega ka mittemääratletav, mistõttu puudub alus lugeda see

§ 42lg 1 ja lg 3 p 19 ning § 44 kohaselt osaliselt tühiseks.

15. Kostjal puudub alus nõuda hagejalt tasaarvestuse korras kahju hüvitamist

§ 14ja § 115 lg 1 alusel.

Maakohus leidis, et pank ei pidanud kostjat enne käenduslepingu sõlmimist FAAB-i krediidivõimekusest ja sellega seotud riskidest informeerima. Kostjale pidid need asjaolud teada olema, kuna ta oli olnud vahetult enne käendusleping sõlmimist talle kuuluva OÜ Fine Petrol kaudu FAAB-i osanik. Ekirjavahetus tõendab, et pank oli 2009 kirjavahetuses WS-ga, et OÜ- l Fine Petrol olid 2009 esinenud võlgnevused FAAB-le ja sellest omakorda olenes laenulepingu 86/07K33 järgsete maksete tasumine. Ka pidasid kostjad ja pank 2009 läbirääkimisi laenulepingu 86/07K33 ülevõtmise tingimuste üle. Kõik eeltoodu välistab kostja tasaarvestuse avalduse rahuldamise hageja vastu.

  1. Eeltoodu tõttu rahuldas kohus hagi kostja vastu võla 78 300 euro väljamõistmiseks, millest põhivõlg on 61 820,14 eurot, kõrvalnõuded (intressid) on 3967,48 eurot ja viivised on 12 512,38 eurot solidaarselt WS-ga ning käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamise eest viiviste 8721,21 eurot väljamõistmiseks. Kuna kostja on viivitanud oma käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisega hageja ees, on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist ka üle käenduslepingus kokku lepitud käendaja vastutuse piirmäära, sest kostja on rikkunud omale käenduslepinguga võetud kohustust. Apellatsioonkaebus
  2. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata.
  3. Maakohus on tuvastanud, et OÜ Fine Petrol kuulus ajavahemikul 01.04.200901.10.2009 FAAB osanike ringi, seega ei kuulunud ta sinna vahetult enne käenduslepingu sõlmimist 10.12.
  4. Lisaks oli OÜ Fine Petrol kuni 01.10.2009 FAAB-i väikeosanik (5 % osalusest). Seetõttu on ebaõige kohtu järeldus, et kostja sõlmis käenduslepingu oma majandus- ja kutsetegevuses.
  5. Kostja kordab maakohtus esitatud väiteid selle kohta, et käenduslepingu p-s 9 kokkulepitu on tühine tüüptingimus. Mõistlik ei ole tõlgendada punkti 9 selliselt, mille 4

(8)kohaselt kehtib käendusleping kõigepealt tähtaegselt ja seejärel ikkagi mingil põhjusel ka tähtajatult.

§ 153

lg 1 p 3 kohaselt lõpeb käendus tähtajalise käenduse puhul tähtaja möödumisega ja sama seaduse ja lõike punktist 1 lõpeb käendus tagatud kohustuse lõppemisega. Käenduslepingu punktis 9 sätestatud esimese lause teine osa: „või laenulepingust tulenevate nõuete täieliku tasumiseni“ on kostjat tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja kohustusena mittemääratletav. 20. Kostja kordab maakohtu menetluses esitatud hagejapoolse

§ 14lg 2 rikkumisega seonduvat tasaarvestuse vastuväidet.

Kõik hageja poolt esitatud asjaolud viitasid sellele, et laenulepingu nr 86/07K33 täitmisega ei ole probleeme ning see on piisavalt tagatud hüpoteegi ja teiste käendajate ja garantiiandjate poolt. Pank oleks pidanud vastavalt laenulepingu nr 86/07K33 punktile 7.

  1. laenulepingu üles ütlema, mitte kaasama kostjat lisakäendajana või vähemalt teavitama kostjat kõigist objektiivsetest asjaoludest ning käendusest tulenevatest riskidest, mida hageja ei teinud. Pank ei ole teinud analüüsi FAAB-i majandusnäitajate osas. Vastav kohustus sisaldus isegi laenulepingu nr 86/07K33 03.12.2008 sõlmitud lisa 3 punktis
  2. Pank esitas kohtule ainult FAAB-i 2009 majandusaasta aruande. Seega analüüsi või riskide hindamisega hageja ei tegelenud. 21.

§ 14

lg 2 alusel oleks hageja pidanud kostjat teavitama kõigist olulistest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest, kuid vastustaja seda ei teinud lootuses leida lisatagatisi selleks ajaks kostja jaoks juba probleemse laenukohustuse tagamiseks. Kostja ei pidanud teadma FAAB-ga seonduvaid kõiki asjaolusid, kuna OÜ Fine Petrol ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal enam FAAB Group OÜ (pankrotis) osanik, samuti on vale kostja ja OÜ Fine Petrol samastamine kohtu poolt ja kolmandaks ei võta eelnevad asjaolud hagejalt

§ 14lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmise nõuet.

Sellist krediiti käendanud käendaja võib

§ 149lg 3 järgi tasaarvestuse korral hageja nõude täitmisest keelduda.

Eelnevast tulenevalt teatas kostja, et tasaarvestab vastustaja nõude summas 87 021,21 eurot. Vastustaja seisukoht

  1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
  2. Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2015 otsusega jäeti maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi ning jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
  3. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26.05.2016 otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-30-16 ringkonnakohtu otsus tühistati ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
  4. Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus esitas kostja 29.08.2016 vastavalt Riigikohtu juhistele oma seisukohad ja uued tõendid. Kostja esitas oma seisukohad 30.08.
  5. Ringkonnakohtu seisukoht
  6. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus täpsustab üksnes otsuse resolutsiooni sõnastust, jättes resolutsioonist välja viite WS suhtes samas asjas tehtud tagaseljaotsusele. Otsuse resolutsiooni tuleb täpsustada, 5

(8)kuna sellest võib aru saada, nagu oleks maakohus summa välja mõistnud ka WSlt. Maakohus on juba laenulepingust II tuleneva nõude katteks mõistnud 01.09.2014 tehtud tagaseljaotsusega WS-lt välja 101 616 eurot 28 senti (põhivõlg 61 820 eurot 14 senti, intress 3967 eurot 48 senti, viivis 19.08.2013 seisuga 35 828,66 eurot), mistõttu käesoleva otsuse resolutsioonis pole vaja teda enam märkida.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
  2. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue ei ole aegunud tulenevalt TsÜS §-st
  4. Vaidlust ei ole poolte vahel, et käenduslepingu p 9 esimene lause järgmises sõnastuses: „Käendusleping jõustub selle allkirjastamise kuupäeval ja kehtib kuni
  5. detsember 2011.a või laenulepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni“, on tüüptingimus. 30.

§ 153

lg 1 sätestab käenduse lõppemise alustena muuhulgas käendusega tagatud kohustuse lõppemise (

§ 153lg 1 p 1) ja tähtajalise käenduse korral tähtaja möödumise (Ts

MS § 153 lg 1 p 3). Lepingu p 9 esimene lause on tõlgendatav viisil, et üldjuhul lõpeb käendus tähtaja saabumisega, aga võib lõppeda ka varem, kui põhivõlgnik täidab oma kohustuse enne käenduslepingu tähtaja saabumist. Maakohus leidis õigesti, et tegemist ei ole kostjat kahjustava või mittemääratletava tüüptingimusega, mis annaks aluse lugeda lepingu punkt 9 esimene lause tühiseks

§ 42lg 1 või lg 3 p 19 ning § 44 mõistes.

Hageja pole esitanud käenduslepingu alusel laenulepingust tulenevaid nõudeid, mis oleks tekkinud pärast käenduslepingu tähtaja lõppemist 10.12.

  1. Käenduslepingu alusel oli hagejal õigus nõuda kostjalt põhivõlgniku täitmata kohustuste osas viivist ka pärast käenduslepingu tähtaja lõppemist.
  2. Pooltevahelist kokkulepet pole võimalik tõlgendada viisil, et nõuded, millele käendus laieneb, tulnuks maksma panna käenduslepingu tähtaja jooksul. Vaidlust pole selles, et käendusega tagatud kohustust põhivõlgnik enne käenduslepingu tähtaja lõppemist ei täitnud. Seega tekkisid kostjal käenduslepingust tulenevad kohustused kuni selles märgitud tähtaja lõppemiseni 10.12.
  3. Kuigi enne seda kuulutati põhivõlgniku suhtes välja pankrot, millega lõppes põhivõlgniku suhtes intressi ja viivise arvestus, ei kehti käendaja suhtes põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld. Seega vastutas käendaja käenduslepingust tulenevalt põhivõlgniku kohustuste täitmise eest kuni 10.12.2011 (

§ 153lg 3).

Edasi oli hagejal võimalik nõuda käendajalt viivist käendaja kohustuste täitmisega viivitamise eest seadusjärgses määras, sest käenduslepingus viivise kokkulepe puudub. Seetõttu leidis maakohus põhjendatult, et tähtajalise käenduse puhul lõppes käendusleping tuleviku suhtes ning käendaja vastutas käenduse lõppemise ajaks tekkinud kohustuste ees ka pärast käenduse lõppemist. 32. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb eristada võimalikke laenuandja ja laenusaaja vahelisi ning laenuandja ja käendaja vahelisest suhtest tekkida võivaid nõudeid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus on laenuandjal suhtes laenusaajaga. Laenuandja suhtes käendajaga vastutustundliku laenamise põhimõte käenduslepingule ei kohaldu. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes

§-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle käenduslepingu sõlmimisel olulist informatsiooni võlgniku majandusliku seisundi kohta. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine

§ 14lg-st 2 tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Kui võlausaldaja ei teavitanud käendajat 6

(8)käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekkis teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks

§ 197järgi.

33. Seega ei ole käendaja

§ 14

lg 2 rikkumisest tuleneva laenuandja vastu suunatud iseseisva kahju hüvitamise nõude (

§ 115

lg 1) puhul küsimus mitte selles, kas laenuandja on laenusaaja suhtes täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevat kohustust kontrollida laenusaaja krediidivõimet, vaid kas laenuandja on nõuetekohaselt täitnud teavitamiskohustuse. Tuleb hinnata, kas laenuandja on käendajat olulistest asjaoludest, sh laenusaaja majanduslikust olukorrast teavitanud. 34.

§ 14

lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul on käendaja tõendada, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik.

  1. Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et hageja ei teavitanud teda käenduslepingu II sõlmimisel asjaolust, et laenusaaja ei olnud 10.12.2009 spordijookide tootmist alustanud ning tal puudusid mistahes rahavood igapäevaseks majandustegevuseks ega sellest, kas laenusaaja on täitnud laenulepingu II lisa 4 p-s 7 reguleeritud eritingimused, mille alusel hageja laenusaaja krediidivõimet hindas. Kostja tõi välja, et kui talle oleks eritingimustest teatatud, ei oleks ta käenduslepingut kindlasti sõlminud.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei pidanud kostjat laenusaaja majanduslikust olukorrast ja käenduse andmisega seotud riskidest eraldi teavitama, sest need asjaolud pidid kostjale teada olema. Ehkki kostja ei olnud FAAB-i osanik füüsilise isikuna, vaid kostja ainuosaluses oleva äriühingu OÜ Fine Petrol kaudu ja ka OÜ Fine Petrol ei olnud käenduslepingu II sõlmimise ajal enam FAAB-i osanik, ei nõustu ringkonnakohus kostja seisukohaga, et ta ei olnud laenusaajaga seotud. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et kostja käendas FAAB-i võlga panga ees oma isiklikust ärihuvist lähtudes.
  3. Vaidlust pole selles, et kostja on Fine Petrol OÜ ainuosanik ja juhatuse liige ning OÜ Fine Petrol oli laenusaaja osanik 01.04.2009–01.10.
  4. Kostja oli investor, kelle eesmärk oli laenusaaja majandustegevuse kaudu tulu teenida (spordijookide tootmine). Selleks sõlmiti 04.02.2009 laenusaaja osanike vahel leping, millega lepiti kokku OÜ Fine Petrol investeerimiskohustuses (shareholder agreement). Seda tõendab OÜ Fine Petrol poolt 30.03.2009 antud võlatunnistus, mille on allkirjastanud kostja. Kostja on OÜ Fine Petrol juhatuse liikmena kinnitanud ka 09.07.2009 maksmise kokkuleppes OÜ Fine Petrol kohustust tasuda FAAB Group OÜ-le võlg 3 000 000 EEK. Laenusaaja arvestas sellega, et OÜ Fine Petrol investeerib ettevõttesse raha, mille arvelt täidetakse laenusaaja kohustused panga ees ja alustatakse tootmistegevusega. Seda tõendab 30.03.2009 võlatunnistuse p-s 2.3 avaldatu, millega kostja tunnistab, et investeerimiskohustuse mittetäitmise tõttu on tekkinud viivitus laenusaaja majandustegevuses. Seega oli kostja teadlik laenusaaja majanduslikust olukorrast ja ka põhjustest, mis tingisid tootmistegevuse alguse viibimise ja käibevahendite puudumise, kuna kostja enda kontrolli all olev äriühing oli jätnud oma kohustused laenusaaja ees täitmata.
  5. Samuti pidas kostja pangaga
  6. aastal läbirääkimisi vaidlusaluse laenulepingu ülevõtmise tingimuste üle ning tegi ettepaneku, et OÜ Fine Petrol võtab investeerimiskohustuse täitmiseks laenusaaja kohustused hageja ees üle. Selle 7

(8)kokkuleppe ebaõnnestumisel sõlmis kostja käenduslepingu, et tagada laenusaaja kohustusi hageja ees.
  1. Seega oli kostja isiklikult seotud laenusaaja majandustegevusega ning huvitatud käenduse andmisest, et hageja saaks lisatagatise ning kostja lisaaja, et leida vahendid, mida investeerida laenusaaja tegevusse. Kostja väited selle kohta, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui ta oleks teadnud laenusaaja majanduslikust olukorrast, on paljasõnalised ja vastuolus eelpoolnimetatud tõenditega.
  2. Kostja on käendanud vaidlusalust laenulepingut tervikuna, ka varasemaid muudatusi ja algselt antud laenu, mitte ainult 10.12.2009 refinantseeritud laenu. Seega oli kostjale arusaadav, et laenulepingutega on muuhulgas refinantseeritud laenusaaja varasemaid kohustusi. Kogu teave laenu refinantseerimise ja tagatiste kohta (sh hindamisaktid) sisaldus laenulepingu lisades. Põhjendamatu on kostja väide, et käenduslepingu sõlmimise hetkel ei olnud laenusaaja majandustegevuse jätkamine võimalik. Laenusaaja oli omandanud seadmed ja tootmismaa, kohandanud hoone spordijookide tootmiseks, kuid tootmise käivitamiseks puudus kostjale kuuluva äriühingu investeering, millest kostja oli kohtule esitatud võlatunnistusest nähtuvalt teadlik.
  3. Asjaolu, et teine käendaja oli väidetavalt käenduslepingu I sõlmimisel varatu, ei anna alust öelda, et hageja on selles osas rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.
  5. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
  6. Kuna maakohus ei ole määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 1, määrab maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest vastavalt TsMS § 177 lg-le
  7. /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.