KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2016, Tartu Tsiviilasja number 2-15-20

§-ga 439 ületanud otsuse tegemisel hagi piire. Maakohus on lahendanud nõude, mida hageja menetluses ei esitanud. Käesoleval juhul oli hagi aluseks pooltevaheline suuline laenuleping. Tuvastades laenulepingu puudumise, rahuldas maakohus hagi alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja ei ole varem väitnud, et kostja oleks hageja arvelt alusetult rikastunud. Samuti ei olnud hageja esitanud alusetust rikastumisest saadu üleandmise nõuet. Kuigi esitatud faktiliste asjaolude õiguslik kvalifitseerimine on kohtu ülesanne ning kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike argumentidega, on kohus siiski seotud poolte esile toodud faktiliste asjaoludega ja esitatud nõudega (

§ 5lg 1).

Kostja ei vaidlusta maakohtu poolt laenulepingu puudumise tuvastamist ning sellest peab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel lähtuma (

§ 652lg 5).

Maakohus on otsuses tuginenud asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud (

§ 436lg 4).

Hageja ei ole kordagi väitnud, et kandis kostjale raha olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks, kuid et seda kohustust ei olnud olemas, seda ei tekkinud või et see langes hiljem ära. Samuti ei ole hageja väitnud, et kostjal lasuks seadusest tulenev kohustus tema ees raha tagastamiseks; 2) on maakohus rikkunud menetlusõigust, tehes poolte jaoks üllatusliku otsuse. Maakohus ei viidanud kordagi menetluse kestel võimalusele, et hagi rahuldamine võib osutuda võimalikuks alusetu rikastumise sätete alusel. Kuigi kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega, peab kohus pooltega nõude õiguslikku kvalifikatsiooni arutama, st see ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (

§ 351lg 1, § 400 lg 5 ja § 436 lg 4 teine lause) (Riigikohtu 7.

juuni 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 41,

1. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39–40,
2. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (Riigikohtu
3. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11); 3) ei ole hagi rahuldamine alusetu rikastumise sätete alusel põhjendatud ega võimalik. Maakohus on lakooniliselt viidanud VÕS § 1028 lg-le 1, kuid ei ole analüüsinud ega tuvastanud, milline konkreetne alusetu rikastumise nõue hagejal väidetavalt kostja vastu oli või millise konkreetse normi alusel on kostja käesoleval juhul kohustatud hagejale raha tagastama. VÕS § 1028 lg 1 näeb ette erinevad faktilised asjaolud nõude rahuldamiseks. VÕS § 1028 kohaldamine tuleb kõne alla üksnes juhul, kui üleandja soovis saadu üleandmisega täita oma kohustust saaja ees, st kui üleantu kujutas endast sooritust olemasoleva või tulevase kohustuse täitmise eesmärgil. VÕS § 1028 ei ole kohaldatav, kui üleandja teab, et ta ei täida üleandmise kohustust saaja ees. Soorituseks õigusliku aluse olemasolu välistab alusetu rikastumise nõuete esitamise. Käesoleval juhul oli soorituseks olemas õiguslik alus, s.o J.T. ja T.R. vaheline leping. Käesoleva asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas T.R. on hagejale või J.T.le raha tagastanud või mitte. Kuna põhinõue tuleb jätta rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka põhinõudega seotud viivisenõue.
4. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole maakohus asja lahendamisel rikkunud menetlusõigust ega ületanud hagi piire. Hagi ese ehk selgelt väljendatud nõue vastavalt

§ 363

lg 1 p-le 1 oli sama, mille maakohus rahuldas.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega; 5 2) ei saa ringkonnakohus jätta hindamata maakohtu otsuse põhjendusi kostja poolt vaidlustamata osas. Kuigi kostja vaidlustab maakohtu otsuse põhjendusi osaliselt, tuleb hinnata otsuse põhjendusi ka muus osas, kuivõrd need on seotud vaidlustatud osadega (Riigikohtu 20. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-13). Hagejal puudub hagi rahuldamise tõttu kaebeõigus. Olukorras, kus hagejal ei ole kaebeõigust, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha otsust

§ 657lg 2 alusel, s.o tühistada otsus ilma esimese astme kohtusse tagasi saatmata.

Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud menetlusnorme oluliselt, ning see toob kaasa kohtuotsuse tühistamise, siis tuleb kohtuotsus saata tagasi maakohtusse; 3) ei ole maakohus rikkunud

§ 436

lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on teinud poolte jaoks üllatusliku otsuse. Kuna kostjat esindas vandeadvokaat, siis ei saanud tulla kohtu poolne otsuse õiguslik käsitlus üllatusena. Olemata sellest, milline oli hagejapoolne õiguslik käsitlus, ei ole kohus tulenevalt

§ 436

lg-st 7 seotud poolte õiguslike väidetega; 4) oli kostjal raha tagastamise kohustus olenemata sellest, kellele ja millal ta hagejalt saadud rahalised vahendid üle kandis. Jättes selle kohustuse täitma, rikastus kostja alusetult, kuna temal puudus igasugune õigus jätta see raha hagejale tagasi maksmata. Kostja on osaliselt kohustuse ka täitnud; 5) on käesoleval juhul kohaldatav lepinguvälise suhtena alusetu rikastumine nagu maakohus on leidnud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puuduvad alused, mis keelaksid alusetult saadu tagasi nõudmist VÕS § 1028 lg 2 järgi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ning menetlusõigusnormi olulise rikkumise, sh tõendite ebaõige hindamise, tõttu. Ringkonnakohus saab

§ 657lg 1 p 2 alusel teha asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.

1. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja kandis kostja pangakontole mais 2013 kokku 13 000 eurot. Kostja arvelduskontolt on hagejale
2. juunil 2013 üle kantud 1560 eurot. Hageja esitas nõude kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks, mis tulenes suulisest laenulepingust. Kostja vastuväidete kohaselt on raha kostja arvele kantud küll laenulepingu täitmiseks, kuid leping on sõlmitud mitte hageja ja kostja vahel, vaid hageja elukaaslase J.T. kui laenuandja ning kostja poja T.R. kui laenuvõtja vahel. Maakohtu hinnangul ei ole asjas pooltevahelise laenulepingu sõlmimine tõendatud. Samas oli kostjal võim tema pangaarvele hageja poolt kantud raha üle ning jättes raha osaliselt tagastamata on hageja ilma tehingu ja seadusliku aluseta rikastunud hageja arvelt 11 440 euro ulatuses. Maakohus ei võtnud selget seisukohta kostja väite osas, et laenuleping oli sõlmitud J.T. ja T.R. vahel. 8.

§ 436

lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses pooltega arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Rahuldades hagi alusetu rikastumise sätete alusel, on maakohus nimetatut rikkunud. Pooled olid maakohtus seisukohal, et hageja tegi rahaülekanded kostja pangakontole laenulepingu täitmiseks, pooled vaidlesid selle üle, kes olid tehingu poolteks. 6 Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 10). Kui hageja on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab kostja VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15). Olukorras, kus hageja ei tuginenud oma nõudes (ka mitte alternatiivselt) alusetule rikastumisele, ei saanud maakohus kaaluda hagi rahuldamist alusetu rikastumise sätete alusel ning VÕS § 1028 kohaldamine oli põhjendamatu. Ka oli maakohtu otsus pooltele üllatuslik, nagu on apellant põhjendatult märkinud. 9.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Käesolevas asjas peab hageja tõendama oma väiteid laenulepingu sõlmimise ja tingimuste osas ning kostja peab tõendama oma vastuväiteid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole laenulepingu sõlmimist poolte vahel tõendanud. Nõustudes selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks kõiki neid põhjendusi korrata. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et tõendatud ei ole kostja tahe hageja poolt väidetud tingimustel laenuleping sõlmida. Ringkonnakohus märgib lisaks, et hageja väited laenulepingu sõlmimise asjaolude, sh kokku lepitud intressi suuruse osas, on hagis ja hageja vande all antud ütlustes vastuolulised. Hagis avaldas hageja, et andis intressita laenu. Vande all ülekuulamisel väitis hageja kõigepealt, et ta andis intressiga laenu paariks kuuks, hiljem väitis hageja, et laenusumma tuli maksta tagasi 3-4 kuu pärast. Hageja ei ole suutnud kohtumenetluses selliseid erisusi oma väidetes suulise laenulepingu tingimuste osas usutavalt selgitada.

1. Kostja saab hagile vastu vaieldes tõendada, et kostjal oli õigus raha saada ja et ta ei pea seda hagejale tagasi maksma (vt Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14). Kostja väidabki, et hageja täitis kostjale makset tehes J.T. ja T.R. vahel sõlmitud laenulepingut ja hagejal puudub õigus nõuda kostjalt raha tagastamist. Riigikohus on asunud seisukohale, et raha üleandmiseks laenusaajale saab pidada ka seda, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule (3-2-1-54-11 p 18, 3-2-1-92-02 p 18). Ringkonnakohus leiab, et kostja on oma vastuväidet tõendanud tunnistaja T.R. ütlustega ja kirjaliku seletusega kohtule, tunnistaja E.K. ütlustega ja E.K. pangakonto väljavõttega; kostja vande all antud ütlustega, tunnistaja J.T. ütlustega ja hageja pangakonto väljavõttega ning ütlustega vande all. Asjas puudub vaidlus ning esitatud on ka asjakohased tõendid (tunnistajate J.T. ja T.R. ütlused ja hageja ning tunnistaja E.K. pangakonto väljavõtted) selles, et
4. aastal laenas T.R. korduvalt J.T.lt suulise laenulepingu alusel raha intressiga 10-12 % kuus. Laenuraha üleandmine toimus mh ka J.T. elukaaslase (hageja) pangakontolt makse tegemisega T.R. elukaaslase E.K. pangakontole. Niimoodi toimiti seetõttu, et nii J.T. kui ka T.R. pangakontod olid nende endi ütluste kohaselt arestitud. Tunnistaja T.R. on kirjalikus seletuskirjas (I kd lk 86) ja tunnistajana antud ütlustes avaldanud, et ta on korduvalt hageja elukaaslaselt J.T.lt raha laenanud. Vaidlusalusel juhul leppis ta J.T.ga
5. mail 2013 kokku laenutingimustes, milleks oli 13 000 eurot intressiga 12 % kuus ja 7 tagasimaksetähtajaga
6. august
7. Ülekande palus ta teha kostja arvele, kuna tema enda arvelduskonto oli arestitud ning elukaaslane E.K. viibis hetkel välismaal ja tema arvelduskontot ei olnud võimalik sel hetkel kasutada. Saadud rahast jättis T.R. emale 3800 eurot oma varasema võla katteks, 6900 eurot võttis T.R. kostja pangakaarti kasutades sularahas välja ja ülejäänud rahasumma kandis kostja kokkuleppel T.R.ga E.K. arvele. Makse 1560 eurot kostja arvelt oli intressimakse, mille tasus T.R.. Tunnistaja J.T. andis ütlusi, et laenu saamiseks pöördus tema poole kõigepealt T.R., kostja helistas hiljem. Ka hageja ise andis ütlusi, et temale vahendas kostja laenusoovi elukaaslane J.T., kellelt kostja oli laenu küsinud Tunnistaja E.K. oma kirjalikus seletuskirjas kohtule (I kd lk 84) ja tunnistajana antud ütlustes avaldas, et tema elukaaslane T.R. on saanud perioodil 2010 -2014 korduvalt J.T.lt laenu sel viisil, et J.T. elukaaslane (hageja) kandis raha E.K. arvele. Tunnistaja E.K. ütlusi rahaülekannete osas tema ja hageja vahel tõendab ka E.K. pangakonto väljavõte (I kd lk 38). Hageja on ise vande all avaldanud, et ta ei ole enne kostjat kunagi kellelegi raha laenanud. Kostja pöördus raha laenamiseks esmalt hageja elukaaslase ja mitte hageja enda poole. Kostjat on hageja varasemalt kohanud paar korda, st et kostja ei olnud hageja jaoks lähedane isik.
8. Ringkonnakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et hageja väited, mille kohaselt vaidlusalusel juhul oli tegemist varasemast erineva laenukokkuleppega, kus laenuandjaks oli hageja ning laenusaajaks oli kostja, ei ole eluliselt usutavad ega ka tõendatud. Hageja väidab, et kostja vajas laenu oma ettevõtte laienemiseks Soome. Kostja eitab seda väidet. Ka asjaolu, et kostja kandis osa hagejalt saadud rahast T.R. elukaaslase pangaarvele ja osa raha on välja võetud sularahas, ei kinnita kuidagi hageja väidet, et kostja vajas raha ettevõtte laiendamiseks. Vastupidi, hageja poolt kostja arvele kantud raha edasi liikumine tõendab kostja väidet, et tegemist oli laenuga tema pojale T.R.le. Hageja väitel ei ole ta kunagi laenu andnud, tegemist oli ühekordse laenuga. Küll aga tegeles pidevalt laenu andmisega hageja elukaaslane, sh andis hageja elukaaslane korduvalt laenu kostja pojale T.R.le. Hageja elukaaslane kasutas laenu andmisel hageja pangakontot. Ka laenu tagasimaksed hageja elukaaslasele toimusid hageja pangakonto kaudu. Seega ei ole asjas tõendatud hageja väited, et ta andis kostjale laenu oma rahast, kuna tema elukaaslasel sel hetkel raha laenu andmiseks ei olnud. Asja materjalide kohaselt hoidis hageja elukaaslane J.T. oma raha hageja pangakontol, kuna J.T. pangakonto oli arestitud. Hageja ei ole pidanud vajalikuks esitada tõendina oma pangakonto väljavõtet laenu andmisele eelnenud pikema perioodi osas, mistõttu ei ole kohtul võimalik hinnata hageja väidete, et ta andis laenu „oma rahast“ tõepärasust. Seega kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse ja elulise usutavuse seisukohalt hinnates leiab ringkonnakohus, et asjas on tõendatud
9. mail ja
10. mail 2013 kostja arvele tehtud rahaülekannetega laenu andmine hageja ja/või tema elukaaslase poolt kostja pojale T.R.le, mistõttu ei ole kostja laenusuhte pooleks ning tal puudub kohustus hageja poolt tema pangaarvele ülekantud raha hagejale tagasi maksmiseks. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kas T.R. on laenuks võetud raha vastavalt laenulepingu tingimustele tagasi maksnud. Kuna põhinõue jääb rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka põhinõudega seotud viivisenõue. Hagi tuleb jätta rahuldamata.
11. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

§ 174

lg 5 kohaselt kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. 8 Käesolevas asjas tuleb muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulu suuruseks maakohtus 4793,61 eurot (koos km-ga) (II kd lk 92 ja 143). Arvete ja spetsifikatsioonide kohaselt sisaldab kostja õigusabi kulu nõupidamisi kliendiga, hagile vastuse koostamist, hageja seisukohtadega tutvumist, vastuväidete ja taotluste, ka ekspertiisitaotluse

§ 175

lg 1 kohaselt mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus peab kostja vastuväiteid kostja õigusabikulude suurusele osaliselt põhjendatuks. Põhjendatud on kostja vastuväide, et sõidukulusid ei saa arvestada menetluskulu hulka vastavalt Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-64-

1. Ringkonnakohus ei pea põhjendatud kuluks ka kulutust
2. mai 2015 taotluse koostamisele, mis sisaldab põhiosas vastuväidet kohtu tegevusele, millest kostja hiljem loobus, taotlust käekirja ekspertiisiks, mille tulemused ei kinnitanud kostja väiteid, taotlust kohtuistungi edasilükkamiseks. Arvestades asja keskmist keerukust, hagihinda, kostja esindaja professionaalsust, koostatud asjakohaste kirjalike menetlusdokumentide mahtu ning kostja lepingulise esindaja osavõtul toimunud kahe kohtuistungi pikkust (6 h), peab ringkonnakohus käesolevas menetluses põhjendatud ja vajalikuks kostja menetluskuluks õigusabikuluna maakohtus 3550 eurot (koos km-ga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulu suuruseks ringkonnakohtus riigilõiv 650 eurot, kulu õigusabile apellatsioonkaebuse koostamiseks 1302 eurot ja kulutused seoses kohtuistungiga 869,60 eurot (sellest sõidukulu 300 eurot +km), kokku 2822,20 eurot (koos km-ga). Apellatsioonkaebuse koostamisele kulus menetluskulu nimekirja kohaselt 8h 21 min, tunnihinnaga 130 eurot (ilma km-ta). Hageja peab kulutust apellatsioonkaebuse koostamisele liiga suureks. Ringkonnakohus leiab, et kostja õiguste kaitse seisukohalt omab põhjalik apellatsioonkaebus suurt tähtsust. Kaebuse mahukust põhjendab mh vajadus esitada kaebuses hinnang maakohtu seisukohale lahendada vaidlus alusetu rikastumise sätete alusel, millist võimalust ei olnud kohus pooltega varasemas menetluses arutanud. Seetõttu peab ringkonnakohus kostja kulutust õigusabile seoses apellatsioonkaebuse koostamisega põhjendatuks ja vajalikuks. Põhjendatud ja vajalik kulutus on ka tasutud riigilõiv ning kulutus õigusabile seoses esindaja viibimisega ringkonnakohtu istungil ja istungiks ettevalmistumiseks 424,67 eurot + km, millele hageja ei ole vastu vaielnud. Esindaja sõidukulu 4 h ringkonnakohtu istungile ei arvestata menetluskulu hulka. Kokku loeb ringkonnakohus hageja põhjendatud menetluskuluks ringkonnakohtus 2822,20 – 360 = 2462,20 eurot (koos km-ga), mis tuleb välja mõista hagejalt kostja kasuks. 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp 7allkrijastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks 10