Obsah (8)

§ 119§ 112§ 111§ 2§ 203§ 104§ 121§ 43

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ülle Polluks Määruse tegemise aeg 11.november 2016, Jõhvi ja koht Haldusasja number 3-16-1012 Haldusasi P. T kaebus Viru Vangla vastu varalise kahju hüvita

§ 119lg 2 kohaselt määruskaebuse menetlemise kulusid ei hüvitata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 22.05.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu varalise kahju hüvitamiseks summas 660 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot.
2. Kaebusega koos esitas kaebaja ka taotlused riigi õigusabi saamiseks ja riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel.
3. Tartu Halduskohtu 10.06.
4. a määrusega jäeti kaebaja taotlused riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja riigi kulul õigusabi saamiseks rahuldamata. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Halduskohtu hinnangul on kaebaja ise võimeline kaitsma oma õigusi, kuna kaebaja on kohtule esitanud faktiliselt põhjendatud kaebuse ning kaebuse lisadest nähtuvalt on kaebajal läbitud seadusest tulenev kohustuslik kohtueelne kord. Lisaks selgitas halduskohus, et tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada ja seega ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. 1 Halduskohus tegi kindlaks, et kaebuse esitamisel tuleb kaebajal riigilõivuseaduse § 60 lg 2 kohaselt tasuda riigilõivu 49,8 eurot ning leidis, et kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 112 lg 1 p 1 sätestatut arvestades ajavahemikul 22.01.2016-21.05.2016 on laekunud kaebaja arvele kokku 232,54 eurot, millest on kinnipidamisi nõuete ja vabanemisfondi tehtud summas 162,78 eurot.

§ 112

lg 1 p 1 sätestatut arvestades on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek seega 18,07 eurot, s.o ((232,54-162,78-33,61)/4x2), ja seega on riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused täidetud. See aga ei olnud halduskohtu hinnangul piisav alus selleks, et vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, kuna

§ 111

lg 1 kohaselt on menetlusabi andmine isiku maksejõuetuse korral lubatud üksnes siis, kui on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Halduskohus leidis, et ei ole piisavalt alust eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine on edukas

§ 111lõike 1 mõttes.

Kohtule esitatud kaebuses leiab kaebaja, et vangla on kohustatud kaebajale kompenseerima vangla süül heast töökohast loobumise ja teisele kinnipeetavale loovutatud teenistuse 660 eurot ja kaebaja psüühika ja vaimse seisundiga manipuleerimisel tekkinud mittevaralise kahju 1000 eurot. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda temale meelepärast tööd, samuti on vanglal kinnipeetava tööle määramisel lai kaalutlusruum ning vangla kindlustab võimaluse korral kinnipeetavat tööga. Viru Vangla vastusest kahju hüvitamise taotlusele nähtub, et Viru Vangla 26.06.

1. a käskkirjaga nr 6-2/1049-T määrati kindlaks kinnipeetavale makstav tunnitasu ning viidati, et seda makstakse vastavalt tegelikult töötatud tundidele, seega ei sätestanud ka käskkiri kinnipeetava õigust saada tööd vangla majandustööl. Käesoleval juhul paigutati kaebaja avavanglasse, mistõttu paratamatult ei saanud töötada kinnises vanglas asuvas raamatukogus. Samuti on kohtu hinnangul äärmiselt vähetõenäoline, et kaebuses viidatu oleks tekitanud kaebajale sellist mittevaralist kahju inimväärikuse alandamise näol, mis kuuluks riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele.
2. Kaebaja esitas 20.06.2016 halduskohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 10.06.
3. a resolutsiooni p-ide 1 ja 2 peale, millega halduskohus jättis tema taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Kaebaja leiab, et kohtu seisukoht, et kaebaja on isik, kes on võimeline ise kaitsma oma õigusi, on eksitav ja meelevaldne. Kaebaja leiab, et ta ei ole käesoleva määruskaebuse esitamisel kohtuga võrdne ning ei saa laskuda võrdsetel tingimustel vaidlustesse. Kaebaja jaoks on arusaamatu, kuidas tagab uurimispõhimõte kaebaja õigusi, kui kohus on jätnud rahuldamata kaebaja taotluse. Kaebaja leiab, et tulenevalt

§ 2

lg-st 6 peab kohus tagama kaebajale tõhusa võimaluse esitada ja põhjendada oma seisukoht kohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja riigilõivust vabastamise taotlus ning kaebaja hinnangul on ainus võimalus selleks riigi õigusabi määramine. Kaebaja väidab, et kohtu meelevaldsust kinnitab see, et mõlemad kaebaja taotlused jäeti rahuldamata ühes määruses. Kuna riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmine on vaidlustatav ning esimese astme kohtul puudub objektiivne võimalus hinnata asja perspektiivikust, tuleb kohtul arvestada, et riigi õigusabi taotluse rahuldamisel, oleks kaebajal võimalus asjas oma õigusi kaitsta. Kaebaja selgitab, et teda on pandud sundolukorda määruskaebuse esitamisel, kuid tal puudub võimalus seaduslikult põhjendada riigilõivust vabastamise taotlust. Kaebajat ei saa pidada RÕS § 7 lg 1 p 1 nimetatud isikuks, kuna tal puudub õigusalane haridus ja kinnipeetava õiguste kaitsmine sõltub vangla administratsiooni suvast. Kaebaja hinnangul on ebaõige väide, et kaebajal ei olnud õigust saada tööd vangla majandustööl, kuna Viru Vangla 26.06.

1. a käskkirjaga nr 6-2/1049 määrati kaebaja majandustööde abitööliseks vangla raamatukogusse kuni 01.01.
2. Kaebaja leiab, et kui kinnipeetav temast mittetulenevatel põhjustel paigutatakse avavanglast ümber vangla kinnisesse osakonda, põhjustab see kinnipeetavale kannatusi ja seda enam kui selle 2 tulemusena kaotatakse töökoht. Kohtu väide, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda temale meelepärast tööd, väljub vaidlusaluse asja raamidest. Kaebaja palub tühistada Tartu Halduskohtu 10.06.
3. a määrus ning teha uus määrus, millega rahuldataks kaebaja riigi õigusabi ja riigilõivust vabastamise taotlused.
4. Tartu Ringkonnakohus märkis 25.08.2016 lahendis: „Tartu Halduskohus ei lähtunud ringkonnakohtu hinnangul õigesti halduskohtumenetluses Tartu Halduskohtu 10.06.
5. a määruse tegemise ajal kehtinud menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglitest, kuna jättis kohaldamata Riigikohtu üldkogu 12.04.
6. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-35-15 sätestatud põhimõtted, mille kohaselt alates nimetatud määruse jõustumisest tunnistati kehtetuks

§ 112

lg 1 p osas, milles see ei võimaldanud kohtul isiku sissetulekust maha arvata sättes nimetamata vältimatud kulutusi. Seega peab ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel kohaldama üldkogu poolt 12.04.2016. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-35-15 välja toodud menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglid. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 111

lg 1 kohaselt menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

§ 112

lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kohtupraktikas on selgitatud, et kinnipeetava sissetulekutena tuleb arvestada kõiki taotluse esitamisele eelnenud neljal kuul kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele toimunud laekumisi, s.h nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetud summad). Samuti on kohtupraktikas asutud seisukohale, et analoogia korras on

§ 112

lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel (vangistusseaduse § 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad ning kinnipeetavate poolt tehtavad kulutused elektriseadmete kasutamisele on võrreldavad kulutustega eluasemele ja seega maha arvatavad (vt. Riigikohtu 12.03.

1. a määrus nr 3-7-1-3-61-12). Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole õigust vabastada isikut riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et isikul olid kaebuse esitamise ajal võimalused riigilõivu tasumiseks. Kohtupraktikas on lisaks leitud, et kinnipeetavatel on igakuised kulutused ca 5% ulatuses töötasu alammäärast vältimatud ning neid ei tule menetlusabi andmisel täpsemalt hinnata (Riigikohtu 12.04.
2. a otsus nr 3-3-1-35-15). Taotluse esitamise ajal oli töötasu alammäär 430 eurot (vt Vabariigi Valitsuse 18.12.
3. a määrus nr 139). Kuna menetlusabi taotluse lahendamisel võetakse arvesse menetlusabi taotlusele eelnenud nelja kuud (22.01.2016-21.05.2016) ja sel perioodil oli töötasu alammäärast 5% 22 eurot, siis järelikult tuleb kinnipeetava sissetulekutest lisaks

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud kulutustele täiendavalt maha arvata selle perioodi vältimatuteks kulutusteks vajalik raha 88 eurot (4x22). Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2 järgi tuleb kaebajal kaebuse esitamisel käesolevas asjas tasuda riigilõiv 49,8 eurot. Kaebaja isikukonto väljavõttest nähtuvalt on tema nelja viimase kuu sissetulek enne ringkonnakohtule määruskaebuse esitamist olnud 232,54 eurot. Kaebaja sissetulekutest on seaduse alusel nõuete fondi ja vabanemisfondi arvatud 162,78 eurot. Seega tuleb kaebaja sissetulekutest

§ 112lg 1 p 1 ja kohtupraktika järgi maha arvata 250,78 eurot (162,78+88).

Eeltoodust tulenevalt ületavad kaebaja sissetulekutest tehtavad mahaarvamised kaebaja sissetulekuid ning seega on kaebaja ringkonnakohtu hinnangul 3 ilmselgelt maksejõuetu ja seega iseenesest ei ole kaebajale menetlusabi andmine keelatud, kuid

§ 111

lg 1 kohaselt tuleb menetlusabi andmisel hinnata ka kaebuse perspektiive.

§ 111

lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega, ka vaatamata kaebaja majanduslikule seisundile ei anta menetlusabi juhul, kui kohus hindab kaebuse edulootusi väheseks. Tartu Ringkonnakohus nõustus halduskohtu 10.06.2016. a määruses esitatud seisukohtadega kaebaja riigi õigusabi taotluse ja kaebuse eduväljavaadete osas ega pea neid vajalikuks korrata (

§ 203lg 1 ja § 201 lg 4).

Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt jättis ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 10.06.

1. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata. Ringkonnakohus asendas aga vastavas osas halduskohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega“ KOHTU PÕHJENDUSED
2. Tartu Halduskohtu 10.06.2016 kohtumäärus jõustus 24.10.2016 Riigikohtu määrusega.
3. Tartu Halduskohus on kaebajale 10.06.2016 määruses juba selgitanud, et

§ 104

lg 2 kohaselt kui kaebuse eest ei ole riigilõivu tasutud või riigilõivu on tasutud seaduses sätestatust vähem, määrab kohus riigilõivu või täiendava riigilõivu tasumiseks tähtaja. Riigilõivu määratud tähtpäevaks tasumata jätmise korral kaebus tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kaebaja pidi hüvitamiskaebuselt riigilõivu summa 49,8 eurot tasuma 10.06.2016 kohtumääruse jõustumisest so. hiljemalt 08.11.

2. Kaebaja kohtumäärust ei täitnud. Kohus tuvastas, et kaebaja ei ole kohtu poolt antud tähtajaks riigilõivu tasunud ega ole kohtule esitanud ka taotlust puuduse kõrvaldamise tähtaja pikendamiseks. Riigilõivu mittetasumine on kaebuse puudus, mis takistab kaebuse menetlusse võtmist.
3. Tulenevalt eeltoodust on halduskohus seisukohal, et kaebus haldusasjas nr 3-16-1012 kuulub

§ 104

lg 2 teise lause ning

§ 121lg 1 p 2 alusel riigilõivu tasumata jätmise tõttu tagastamisele.

10. Kohus juhib kaebuse esitaja tähelepanu

§ 43

lg-le 2, mille kohaselt kaebuse tagastamine ei võta selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik 4