KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2016 Tartu Tsiviilasja number

§ 153

lg 1 kohaselt on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega sidusid nii varasem kui ka kehtiv seadus aegumistähtaja alguse hetkega, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kutsehaigusest tuleneva nõude esitamise esmane alus on kutsehaiguse olemasolu. Alles pärast seda, kui isik on saanud teada, et tema terviserikke põhjuseks on kutsehaigus, saab ta analüüsida kutsehaiguse tekkepõhjusi ning sellest tulenevalt otsustada nõude esitamise tööandja(te) vastu. Teadmise kutsehaiguse olemasolust saab isik vaid arstilt, kes kutsehaiguse diagnoosib. Hageja kutsehaigus diagnoositi

1. veebruaril 2011 ning alles pärast seda sai hageja teadlikuks, et talle tekkinud kahju eest võib vastutada tööandja. Seega algas hageja nõude aegumistähtaeg
2. veebruarist 2011 ning tema nõue on esitatud tähtaegselt. Ei ole asjakohane siduda nõude aegumistähtaja algust hagejal diagnoositud terviseriketega.
3. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hageja nõue on aegunud. Hageja tervisekaardilt (I kd, tl 192–194; III kd, tl 7jj) nähtuvalt on hageja juunis 1999 pöördunud arsti poole kaebusega, et käed surevad ja on valulikud ning hagejal on diagnoositud epikondüliit. Septembris 2000 on hageja pöördunud arsti poole kaebusega, et käed surevad ja kaela närvipunktid on valulikud ning hagejal on diagnoositud kaelaradikuliit. Septembris 2000 otsustati, et neuroloog teeb mõlemasse karpaalkanalisse blokaadi. Mais 2001 on hageja taas pöördunud arsti poole kaebusega, et käed surevad ning on valulikud ning hagejal on 2 diagnoositud karpaalkanali sündroom.
4. oktoobril 2003 on hagejale tehtud blokaad paremasse ja
5. oktoobril 2003 vasakusse karpaalkanalisse, samal ajal on diagnoositud müofastsiaalsed valud. Veebruaris 2004 on neuroloog pidanud vajalikuks täiendava blokaadi tegemist paremasse karpaalkanalisse, kuid hageja on ravist keeldunud.
6. märtsil 2004 on dr Ilmi Kaseväli soovitanud hagejal pöörduda kutsehaiguste kliinikusse, kuid hageja on keeldunud seda tegemast (III kd, tl 9).
7. oktoobril 2010 on hageja pöördunud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse, kus tal diagnoositi karpaaltunneli sündroom ja kaasuvate haigustena külgmine põndlapealispõletik ehk lateraalne epikondüliit ning rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede muu kahjustus. Hageja kaebused kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse pöördumisel on olnud käte suremine ca 10 aastat ning liigeste valud ca 20 aastat.
8. veebruaril 2011 on SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse töötervishoiuarst T. Kihva diagnoosinud hagejal kutsehaigusena ülekoormushaiguse, mis väljendub käte, õlavöötme müofastsiaalsete valudena, küünarliigeste epikondüliitidena, karpaalkanali sündroomina paremal käel ning kroonilise nimmevaluna. Kuni
9. juunini 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 sätestas, et hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat. Sama seaduse § 116 kohaselt algas aegumistähtaeg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Alates 1.

§ 153

kohaselt on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Igal juhul aeguvad sellised nõuded hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Tervisekahjustusest tuleneva nõude puhul kehtib kahju ühtsuse põhimõte ning aegumist ei arvestata ositi ja TsÜS § 154 ei kohaldu. Nõude aegumine algab hetkest, mil õigustatud isik sai teada kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust või pidi sellest teada saama. Seega ei ole oluline, et kahju ajas suureneb, ning tuvastada tuleb üksnes see, millal hagejal oli võimalik esmakordselt aru saada, et talle on kahju tekkinud ning et kostja peaks selle hüvitama. Tervisekaardilt nähtub, et

1. veebruaril 2011 diagnoositud haigustest esinesid hagejal epikondüliit vähemalt alates juunist 1999 ning karpaalkanalisündroom vähemalt alates maist
2. Seega on kutsehaigestumise diagnoosi aluseks olevad haigused hagejal esinenud juba juunist 1999 alates ning haigusloost on näha, et need haigused on ajaga üksnes süvenenud. Hageja ei ole perioodil juunist 1999 kuni
3. jaanuar 2007, mil hageja töötas kostja juures, kostjat oma terviseprobleemidest teavitanud ega kahju hüvitamist nõudnud. Seetõttu ei olnud kostjal võimalik hageja tervisliku seisundi heaks midagi ära teha või hageja haigusega arvestada. Hageja haigusloost nähtub, et juba juunis 1999, ehk siis kui hagejal esmakordselt tuvastati epikondüliit, määras arst talle ravimina Diclofenaci, s.o valuvaigistit ning füsioteraapiat. Kuna
4. aastal kehtinud seaduste kohaselt tuli hagejal retseptiravimi puhul tasuda vähemalt omaosalus ning haigekassa ei hüvitanud ka hagejale füsioteraapiat, siis on ilmne, et juba juunis 1999 tekkis hagejal oma haiguse tõttu kahju. Kuna hagejal tekkis kahju juba alates haiguse esmasest diagnoosimisest juunis 1999, siis on võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg-st 2 tulenevalt kohaldatav alates 1.

§ 153

lg-st 1 tulenev kolmeaastane aegumistähtaeg ning aegumist tuleks arvutada alates

1. juulist
2. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt aegus seega hageja nõue
3. juulil
4. 3 Kui aga kohaldada kuni
5. juunini 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg-st 1 tulenevat aegumistähtaega, siis oleks aegumine alanud juunist 1999 ning hageja nõue oleks aegunud kõige hiljem
6. juunil
7. Hageja on esitanud nõude
8. augustil
9. Seega kas hageja esitatud nõude aegumisele kohaldada kuni
10. juunini 2002 kehtinud seadust või alates
11. juulist 2002 kehtinud seadust, oli kostja võimalik tervisekahju hüvitamise nõue hagi esitamise hetkeks aegunud. MAAKOHTU LAHEND
12. Tartu Maakohus kohaldas
13. märtsi 2016 vaheotsusega aegumist, jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Maakohus leidis, et tsiviilasjas tuleb kohaldada TsÜS § 153 lg 1 alusel aegumist, jättes hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on aegumistaotluse lahendamisel määrava tähtsusega asjaolu, millal hageja sai teada temal esinevast kutsehaigusest. Hageja on aastatel 1999 – 2003 pöördunud arsti poole terviseprobleemidega, mis on iseloomulikud kutsehaiguse sündroomidele.
14. märtsil 2004 on dr Ilmi Kaseväli diagnoosinud hagejal kutsehaiguse ja soovitanud hagejal pöörduda kutsehaiguste kliinikusse. Tervisekaardil on kirjalikult fikseeritud, et hageja on patsiendina keeldunud kutsehaiguste kliinikusse pöördumisest (III kd, tl 9). Eeltoodust tulenevalt oli hageja teadlik tal esinevast kutsehaigusest hiljemalt
15. märtsil
16. Kutsehaigust on pädev diagnoosima arst, suunates patsiendi töötervishoiu arsti poole, kes kontrollib haiguse ja töötervishoiu asjaolusid ning vormistab kutsehaigusega seonduvad dokumendid. Hageja, olles teadlik tal esinevast kutsehaigusest, töötas kostja juures edasi. Arvestades kutsehaiguse vormistamise ja töötervishoiu kontrolli tööandja (kostja) juures mõistlikuks tähtajaks 3,5 kuud, olnuks hagejal kutsehaigus kutsehaiguse kliinikus fikseeritud hiljemalt
17. juuliks
18. Sellest ajast on arvestatav ka hageja nõudeõigus kostja vastu. Maakohus nõustus kostja viitega Riigikohtu praktikale, mille kohaselt aegumine algab hetkest, mil õigustatud isik sai teada kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust või pidi sellest teada saama ning oluline pole see, et kahju ajas suureneb. Oluline on see, millal hagejal oli võimalik esmakordselt aru saada, et talle on kahju tekkinud ning et kostja peaks selle hüvitama. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
19. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada vaheotsus täies ulatuses, jätta kostja taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata, saata tsiviilasi menetluse jätkamiseks Tartu Maakohtule ning jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus põhjendamatult leidnud, et hageja sai talle tekitatud kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust teada hiljemalt
20. märtsil 2004, kui dr I. Kaseväli soovitas tal pöörduda kutsehaiguste kliinikusse. Kutsehaigusest tuleneva nõude esitamise esmane eeldus on kutsehaiguse olemasolu. Alles pärast seda, kui isik on saanud teada, et tema terviserikke põhjuseks on kutsehaigus ning määratletakse selle väljakujunemise ajavahemik, saab ta analüüsida kutsehaiguse tekkepõhjusi ning otsustada nõude esitamise tööandja(te) vastu. Hageja kutsehaigus diagnoositi
21. veebruaril
22. Enne seda ei saanud hageja teada talle tekitatud kahju iseloomu, suurust, tekkimise aega ega seda põhjustanud isikute ringi. 4 Kahju nõude esitamine on võimalik vaid tegeliku kahju olemasolul. Hageja nõuab kahju hüvitamist, mis tekkis seetõttu, et kutsehaigestumise tõttu vähenes tema sissetulek. Aastatel 2004 – 2007 jätkas hageja töötamist kostja juures ning pärast seda teiste tööandjate juures, mistõttu tal puudus
23. aastal alus kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Nõude esitamise olulised tingimused (kutsehaiguse tuvastamine, kahju olemasolu) said hagejale teatavaks alles pärast kutsehaiguse diagnoosimist
24. aastal. Hageja esitas hagiavalduse
25. augustil 2012, s.o ca 1,5 aastat pärast kutsehaiguse tuvastamist. Seega ei ole hageja nõue aegunud.
26. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt hoidus hageja märtsist 2004 kuni oktoobrini 2010 kutsehaiguste keskusesse pöördumast ja püüab tolleaegse tegevusetusega saavutada õiguslikke eeliseid. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud ühtegi põhjendust selle kohta, miks maakohtu otsuses dokumentaalse tõendi alusel tuvastatud dr Kaseväli
27. märtsi 2004 viide hageja kutsehaigusele ja otsene soovitus pöörduda kutsehaiguste keskusesse ei tekitanud ega saanud tekitada hagejas arusaama, et tal on või võib olla tööga seotud kutsehaigus. TsÜS § 153 lg 1 sätestab, et aegumine algab hetkest, mil hageja sai või pidi kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada saama. Aegumine algab hetkest, kui mõistlikult tegutseval isikul on või oli võimalik aru saada, et tema õigusi on rikutud. Hageja, eirates dr I. Kaseväli
28. märtsi 2004 soovitust, pöördus kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse esimest korda alles
29. oktoobril 2010, s.o 6,5 aastat hiljem, kusjuures hageja „käte suremine“ on kestnud selleks ajaks 10 aastat ja liigesevalud 20 aastat. Hageja sellist käitumist ei saa pidada mõistlikuks. Kostja juures tööle asumisest terviseprobleemide ilmnemiseni oli möödunud enam kui üksteist aastat. Aegumise kohaldamisel olid maakohtu käsutuses ka muud dokumentaalsed tõendid, millele maakohus otsuses viitab, kuid mille hageja jätab apellatsioonkaebuses tähelepanuta. Nendest tõenditest nähtuvad olulised faktilised asjaolud muuhulgas selle kohta, et mõistlikult käituval isikul oli või vähemalt oleks pidanud kutsehaigus ja kahju põhjustanud isik olema teada oluliselt varem, kui maakohtu poolt osundatud aeg (juuli 2004). Nii epikondüliit, kui karpaalkanalisündroom on kutsehaigusena diagnoositavad ülekoormushaigused. Olukorras, kus hageja töötas ametikohal, kus esines koormust kätele, pidi hagejale olema arusaadav, et kui ta käed „surevad“ ja ta ei ole suuteline raskusi tõstma, siis talle ei sobi olemasolev töö. Sellele vaatamata ei teinud hageja midagi selleks, et teha teist tööd ning isegi kordagi ei teavitanud kostjat oma haigusest. Hageja varasemat teadmist kutsehaigusest tõendab ka
30. veebruaril 2011 hagejale väljastatud kutsehaiguse diagnoosimise teatis, kus on kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks määratud 1988–
31. Hageja venitas kutsehaiguste kliinikusse minekuga aastast 2006 kuni aastani
32. Hagi oleks olnud aegunud ka varem kehtinud materiaalõigusliku regulatsiooni järgi (VÕSRS § 9 lg-d 1–3). Kuni
33. juunini 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 sätestas, et hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat. Sama seaduse § 116 kohaselt algas aegumistähtaeg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Tervisekaardilt nähtub, et
34. veebruaril 2011 diagnoositud haigustest esines hagejal epikondüliit vähemalt juunist 1999 ja karpaalkanalisündroom vähemalt maist
35. Seega on kutsehaigestumise diagnoosi aluseks olevad haigused hagejal esinenud juba juunist 1999 ning hiljemalt juunist 1999 tekkis hagejal haiguse tõttu kahju. Kui hagejal tekkis kahju alates haiguse esmasest diagnoosimisest juunis 1999, oleks kohaldatav alates 1.

§ 153lg 1 tulenev kolmeaastane aegumistähtaeg.

Lähtudes VÕSRS § 9 lg-st 2 tuleks kohaldada nõudele 3-aastast aegumistähtaega ning aegumist tuleks arvutada alates

1. juulist 2002 ning hageja nõue aegunuks sel juhul
2. juulil
3. Kui kohaldada kuni
4. juunini 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg-st 1 tulenevat aegumistähtaega koostoimes §-ga 116, oleks aegumine alanud juunist 1999 ning hageja nõue oleks aegunud kõige hiljemalt
5. juunil
6. Kui võtta sarnaselt maakohtuga 5 seisukoht, et hageja pidanuks kahjust ja seda põhjustanud isikust teada saama hiljemalt
7. märtsil 2004, millele lisada mõistlik aeg kutsehaiguse vormistamiseks, aegus hagi kehtiva TsÜS-i järgi kolm aastat hiljem, s.o
8. juulil
9. Hageja esitas hagi kohtusse
10. augustil
11. Isegi kui oleks õige, et haiguse esmasel diagnoosimisel 1999 ja 2000 ei pidanud hageja aru saama, et tegemist on kutsehaigusega, siis
12. märtsil 2004 pidi see hagejale selgeks saama. Arvestades, et hageja oli nii
13. aastaks, kui
14. aastaks juba pikalt töötanud kostja juures (alates
15. aastast kostja õigusjärglase juures), ei saanud hagejal olla kahtlust selles, kes oleks kahju eest vastutav, kui kutsehaigus diagnoositakse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu vaheotsuse menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse vale kohaldamise tõttu ning saadab TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel asja uueks arutamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumist. Ringkonnakohus ei saa ise asja lahendada. TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, millised asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Nõude aegumine on seotud selle sissenõutavaks muutumisega. Tervise kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Seega on õige kostja vastuväide, et tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osas saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (Riigikohtu
17. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14).
18. Ringkonnakohtu hinnangul on väär maakohtu seisukoht, et aegumistaotluse lahendamisel on määrava tähtsusega asjaolu, millal hageja sai tal esinevast kutsehaigusest teada. Kuni
19. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 116 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks kuni
20. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 116 mõttes tuleb lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (Riigikohtu
21. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). Alates
22. juulist 2002 kehtima hakanud TsÜS § 153 lg 1 kohaselt algab tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega oluline ei ole mitte kutsehaiguse tuvastamise või sellest teadasaamise hetk, vaid isikule varalise kahju tekkimisest teadasaamise hetk.
23. Hagis nõudis hageja kostjalt kahjuhüvitisena ühekordset hüvitist perioodi aprill 2011 – august 2012 eest 3912 eurot 35 senti, alates septembrist 2012 igakuist hüvitist 252 eurot 32 senti, iga-aastast ravituusiku hüvitist 650 eurot, igakuist retseptiravimite hüvitist 35 eurot ja mittevaralise kahju hüvitist kohtu määratud suuruses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja täpsustanud, milles tema varaline kahju seisneb ja millal see kahju tekkis. Ebaselge on miks hageja arvestab kahju alates aprillist
24. Seega on maakohus kohaldanud aegumise sätteid, kuid on jätnud välja selgitamata, millal algas aegumistähtaja kulgemine. Maakohtu järeldus, et aegumine hakkas kulgema alates kutsehaigusest teadasaamisest, ei ole seadusega kooskõlas. Kutsehaiguse põhjustamisega seotud varaline kahju, eelkõige kahju, mis väljendub saamata jäänud tulus (sissetuleku kaotuses), võib tekkida ka hiljem. Kui hageja nõuab tervisekahjustusega põhjustatud sissetuleku vähenemise hüvitamist, peab ta selleks, et kohus 6 saaks hinnata hagi aegumist, hagi täpsustama ning märkima, millal tema sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes (Riigikohtu
25. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-21-177-12, p 10). Hageja on küll nõudest lahutanud saadava pensioni summa, kuid ei ole pensioni suuruse kohta tõendeid esitanud.
26. Asja uuel läbivaatamisel ning aegumise küsimuse hindamisel tuleb maakohtul tuvastada kahju tegelik tekkimise aeg ja hageja sissetuleku vähenemise aeg (Riigikohtu
27. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks tuleb lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
28. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10).
29. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3 teine lause). /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 7