Obsah (7)

§ 172§ 657§ 475§ 438§ 368§ 328§ 5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja Määruse tegemise aeg ja koht 10. november 2016, Tartu Tsiviilasja number 2-14-63107 Tsiviilasi H.J. av

§ 172lg 1 alusel avaldaja kanda.

Määruse kohaselt palus puudutatud isik jätta avaldus läbi vaatamata või juhul, kui kohus leiab, et on alus avalduse läbivaatamiseks, lugeda H.S. tegelikuks tahteks pärandada kogu oma vara poeg A.S.le. Kohtuistungil puudutatud isik loobus oma menetluslikust seisukohast. Testamendid on koostatud

1. a, seega tuleb lähtuda tol ajal kehtinud TsK sätetest. Kohus leidis, et testamendid on täielikult vastuolus ja seetõttu TsK § 548 lg 3 alusel tühistab hiljem koostatud testament varem koostatud testamendi. Kuna mõlemad testamendid on koostatud ühel päeval, saab hilisemaks lugeda seda testamenti, mis on hiljem registrisse kantud. Nimetatud kahte testamenti ei ole võimalik täita, kuivõrd pärandaja on pärandanud kogu oma vara kahele erinevale isikule. Nr 27 all registreeritud testamendi järgi pärandab H.S. kogu oma vara, sealhulgas temale omandiõiguse alusel kuuluva majavalduse „Asula“ koos kõrvalhoonetega, oma tütrele H.J.le. Nr 28 all registreeritud testamendi järgi pärandab H.S. kogu oma vara, sealhulgas temale kuuluva ½ mõttelise osa elamust „XXX“, oma pojale A.S.le. Selline sõnastus viitab selgelt, et eraldi („sealhulgas“) märgitud vara kuulub kogu päritava vara hulka. Avaldaja esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tõlgendada testamente avalduses soovitud viisil. Kviitung kahe testamendi eest tasumise kohta tõendab seda, et kui oli koostatud ja registrisse kantud kaks testamenti, siis tuli ka kahe eest tasuda, kuid kviitung ei tõenda testamentide sisu ega testamentide tegija tahet. Väljavõtted H.S. isiklikest märkmetest ei ole käsitletavad tõenditena, kuna nendest ei ole aru saada, kelle märkmed need on. 20.07.2005 müügileping (esitatud ainult esileht) XXX majavalduse ½ mõttelise osa müügi kohta A.S.le ei ole tõend, mis muudaks või tühistaks testamentide sisu. Kui nimetatud vara on müüdud enne pärandaja surma, ei kuulu see enam pärandvara hulka. Tõendina esitatud omakäelise testamendi kohta selgitas avaldaja, et sellel ei ole juriidilist tähendust. Nimetatud tõendi jättis kohus tähelepanuta. Seega ei ole esitatud ühtegi usaldusväärset tõendit, millest võiks järeldada, et pärandajal oli avalduses väidetud tahe. Avaldaja arvamus, et juriidilisest teadmatusest ja ilmselt ka vallasekretäri eksimusest ei väljendatud testaatori tahteavaldust ühes testamendis, vaid see vormistati testaatori lihtinimlikult avaldatud soovi põhjal kahte erinevasse testamenti, ei ole tõendatud ühegi tõendiga. Ka avaldaja arvamus, et juhul kui testaator oleks vahetult peale testamendi nr 27 koostamist soovinud selle sisu tühistada, oleks selline tahte muutus kajastatud testamendis nr 28, ei ole tõendatud ühegi tõendiga. Avaldaja väide, et kuna pärandaja müüs nr 28 all registreeritud testamendis märgitud vara ära, seega on ema tahe A.S. testamendi osas realiseeritud, ei ole põhjendatud, kuna pärandaja pärandab testamendiga A.S.le kogu oma vara, sealhulgas XXX elamu ½ mõttelise osa. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
2. H.J. esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
3. septembri 2016 määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega avaldus rahuldada ning tuvastada, et 3
4. juulil 2014 surnud H.S. tegelikuks tahteks
5. märtsil 1993 koostatud testamentidega nr 27 ja 28 oli tunnistada ühiselt tema kogu vara pärijateks tütar H.J. ja poeg A.S., kusjuures „Asula“ majavaldus koos kõrvalhoonetega (praegusel ajal Asula kinnistu, registriosa nr XXX, asukohaga XXX) oli mõeldud jätta H.J.le ning ½ „XXX“ majavaldusest A.S.le. Menetluskulud palub määruskaebuse esitaja jätta poolte endi kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on nii PärS kui TsK järgi oluline testaatori tegeliku tahte väljaselgitamine. Testamendid olid koostatud valmistrükitud blanketile, mille p-s 1 oli eeltrükitud lause „kogu oma vara, mis mulle kuulub minu surma päeval, ükskõik kus see asub või millest koosneb“. Testaatori tahe on kirjas eeltrükitud lause järel ja testamendid ei ole vastuolus. Tegemist on kahe testamendiga, millel on väljendatud testaatori sisult erinevad soovid – pärand tütrele H.J.le ja pärand pojale A.S.le. Isegi kui lugeda testamendid vastuolus olevaks, siis TsK § 548 lg 3 kohaselt tühistab hiljem koostatud testament varem koostatud testamendi selles osas, milles see on vastuolus, mitte täielikult; 2) võib TsK § 548 lg 4 järgi testamendi tühistada testaatori poolt avalduse esitamise teel notariaalkontorile. Võttes arvesse, et testamendid nr 27 ja 28 olid koostatud samal päeval, neile oli peale märgitud vastavalt H ja A ning nende eest oli tasutud ühe arvega ja lisaks, et testaator suri üle 20 aasta peale testamentide koostamist, siis on igati põhjendatud jõuda järeldusele, et kui testaatori tahe oleks olnud teistsugune kui testamentides, siis oli tal piisavalt aega, et embkumb testament tühistada või muuta. Seda testaator teinud ei ole; 3) on XXX Vallavalitsuse vallasekretär M.K. andnud kirjaliku selgituse, kuidas
6. a testamentide koostamine vallas toimus. Vallasekretäri selgituse kohaselt oli testaatori tahe pärandada oma vara oma lastele ja vormistati pärandaja tahe kahele testamendi blanketile; 4) on testamendi nr 27 järgi Asula elamu jäetud avaldajale tingimusel, et ta annab elamus eluaegse elamispinna E.J.le. E.J. oli pärandaja elukaaslane, kellega ta oli koos oma surmani. Ka see asjaolu, et testament nr 28 ei puuduta E.J. elamisõigust, kinnitab, et testaatori tahe on väljendatud mõlemas testamendis ühiselt. TsK § 543 lg-te 1 ja 2 kohaselt on testaatoril õigus panna pärijale, kellele läheb üle elamu, kohustus võimaldada teisel kodanikul eluaegselt kasutada seda elamut või selle elamu osa. Seega on testamendis nr 27 väljendatud tahte näol tegemist annakuga; 5) esitati kohtule väljavõtted H.S. isiklikust päevikust, kus on kirjas, et ta läheb tegema „testamente“. Lisaks on päevikus lause „nagunii H saab kõik endale peale mind“. Testaatori päevikust on võimalik järeldada, et tema teadmise juures tuli mitmele lapsele pärandamiseks koostada mitu testamenti. Puhtalt kohtu väite pinnalt, et ei olevat aru saada, kelle märkmetega on tegemist, ei ole põhjendatud jätta tõend arvestamata. Asjas on võimalik läbi viia käekirjaekspertiis, millist võimalust kohus avaldajale ei pakkunud; 6) ei ole oluline, kas testaatori tahe väljendati vormiliselt kahel testamendil seetõttu, et eksis vallasekretär, tõlgendati valesti seadust või oli tegemist testaatori lihtinimliku sooviga. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
7. M.L.S. vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude määruskaebuse esitaja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on põhjendatud kohtu järeldus, et testamente nr 27 ja 28 ei ole võimalik koos vastuoludeta tõlgendada, kuna ühe testamendiga pärandab testaator kogu oma vara ühele isikule ja järgneva testamendiga teisele isikule, ning tulenevalt TsK § 548 lg-st 3 on kehtiv testament nr
8. Nõustuda ei saa määruskaebuse seisukohaga, et testaatori tahtena on käsitletav vaid eeltrükitud 4 teksti järel olev tekst. Esiteks ei ole määruskaebuse esitaja seda tõendanud ja teiseks, olukorras, kus pärandaja on oma allkirjaga mõlemad testamendid kinnitanud, ei ole alust arvata, et testamentide eeltrükitud osa tema tahtele ei vasta; 2) on põhjendamata määruskaebuse seisukoht, justkui testaator, juhul kui ta tahtnuks testamenti nr 27 tühistada, oleks teinud TsK § 548 lg 4 kohase avalduse notariaalkontorile. Testaator sai testamendi tühistamise osas sama hästi juhinduda TsK § 548 lg-st 3; 3) on määruskaebuse viited annakule tagajärjetud. Ka annakute jaatamine viib olukorrani, kus kogu vara pärijaks on eri isikud, sealhulgas on testamendi nr 27 väidetavalt annakuna käsitletav Asula majavaldus arvatav testamendi nr 28 „kogu oma vara“ hulka; 4) ei oma M.K. kirjalik selgitus sisulist tõenduslikku kaalu, kuna kirjeldab objektiivselt testamentidest nähtuvat. Ühtlasi vaidleb vastustaja M.K. selgituse kasutamisele vastu formaalsel põhjusel: tegu on tunnistaja ütlusega ja

näeb tunnistaja ülekuulamise ette üldreeglina istungil; M.K. selgitus 23 aasta taguste sündmuste kohta ei ole kontrollitav; 5) ei saa nõustuda testaatori tahte tõlgendamisel tuginemisega E.J.le ülalpidamise andmisele. Kui E.J. oleks olnud pärandaja ülalpidamisel, oleks ta kvalifitseerunud sundosale; 6) leidis kohus õigesti, et esitatud päeviku väljavõtete puhul ei ole aru saada, kelle päevikuga on tegu. Kui ka tegu oleks pärandaja päeviku väljavõtetega, ei kinnita määruskaebuse viited väljavõtetele testamentide nr 27 ja 28 koos tõlgendamise võimalust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 3 alusel tühistada ning tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada. 7. H.J. esitas maakohtule avalduse, milles palus tuvastada, et 16.07.2014 surnud H.S. tegelikuks tahteks 18.03.1993 koostatud testamentidega nr 27 ja nr 28 oli tunnistada ühiselt tema kogu vara pärijateks tütar H.J. ning poeg A.S., kusjuures annakuna oli „Asula“ majavaldus koos kõrvalhoonetega (käesoleval ajal Asula kinnistu registriosa nr XXX asukohaga XXX küla XXX vald) mõeldud jätta avaldaja H.J.le ning ½ „XXX“ majavaldusest annakuna A.S.le. Avalduses on H.J. viidanud nõude alusena

§ 475

lg-le 2.

§ 475

lg 2 kohaselt vaatab kohus hagita menetluses läbi ka teisi asju, mis seadusega on antud kohtu pädevusse ja mida ei saa läbi vaadata hagimenetluses. Avaldusest ei nähtu ja maakohus ei ole vaidlustatud määruses viidanud seadusele, millest nähtuks, et hagita menetluses on võimalik läbi vaadata ja tuvastada testamendis väljendatud testaatori tegelikku tahet. Nimetatud asjaolule on põhjendatult tuginenud ka M.L.S. vastuses avaldusele (tl 52-53). Kuivõrd seadust kohaldab kohus (

§ 438lg 1), siis ei olnud maakohtule siduv M.L.S.

seisukoht kohtuistungil, millest nähtuvalt ta palus jätta tähelepanuta vastuses esitatud menetluslik vastuväide. Avalduse põhjendustest võib järeldada, et H.J. soovis oma ema H.S. poolt 18.03.1993 koostatud testamentide tõlgendamist ehk testaatori tegelikku tahte väljaselgitamist ning sellest tulenevalt tuvastada, et tema ema H.S. tegelik tahe oli tunnistada oma vara pärijateks tütar H.J. ja poeg A.S.. Tegemist on tuvastushagiga

§ 368lg 1 tähenduses ning sellist nõuet ei saa menetleda hagita menetluses.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt H.J. nõude menetlemine hagita menetluse sätete järgi on oluline menetlusnormide rikkumine ning see võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. 5 Riigikohus on 13.04.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (

§ 328

lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine

§ 657lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama esmalt välja H.J. nõude ning kui H.J. jääb avalduses märgitud nõude juurde, selgitama, et sellist nõuet on võimalik menetleda hagimenetluses. Kui H.J. esitatud avaldus on puudustega (ei vasta vorminõuetele, on tasumata riigilõiv või esineb mõni muu puudus), tuleb maakohtul anda puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg ja jätta avaldus seniks käiguta. Ühtlasi tuleb maakohtul H.J.le selgitada

§ 5

ja § 230 sisu, st asjaolu, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pärast H.J. poolt puuduste kõrvaldamist peab maakohus andma kostjale võimaluse esitada omapoolne seisukoht hageja tõenditele ning vajadusel omapoolsed tõendid.

1. Ringkonnakohus märgib, et PärS § 181 lg 2 kohaselt enne
2. aasta
3. jaanuari tehtud testamendi teksti tõlgendamiseks kohaldatakse PärS §-de 28-34 sätteid. Vastavalt PärS §-le 180 pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal kehtinud seadust, kui käesoleva seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti.
4. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja