Obsah (8)

§ 428§ 659§ 663§ 667§ 390§ 171§ 174§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise aeg ja koht 4. november 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-15-16534 Tsiviilasi

§ 428lg 1 p 2 alusel, tühistas alates kohtumääruse jõustumisest 6.

novembri 2015 hagi tagamise määruse, millega peatati täitemenetlus täiteasjas nr 042/2011/3431 ning jättis poolte menetluskulud hageja kanda.

§ 428

lg 1 p 2, kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu 2 lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Maakohus tuvastas, et sama eseme ja samal alusel arutatud vaidluses tsiviilasjas nr 2-12-13724 on

1. detsembril 2013 tehtud otsus, millega hagi jäeti rahuldamata. Nimetatud otsus on jõustunud Riigikohtu
2. oktoobri 2015 otsusega, millega tühistati Tartu Ringkonnakohtu
3. detsembri 2014 otsus ja jäeti jõusse Viru Maakohtu
4. detsembri 2013 otsus. Kuigi hageja väidab, et hagide esitamise asjaolud on erinevad, s.o esimese hagi esitamise aluseks oli, et puudub täitedokument ning teise hagi esitamise aluseks oli, et kostja rikkus
5. novembri 2010 kokkulepet, siis tegelikkuses viitab hageja sellele, et
6. novembri 2010 kokkuleppest tulenevalt puudub täitedokument ja nõue on täidetud. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
7. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse resolutsiooni p-de 1–3 tühistamist ning tsiviilasja maakohtule tagasi saatmist menetluse jätkamiseks. Määruskaebuse kohaselt tuvastasid kõrgema astme kohtud varasemalt, et hagide alus ei ole sama. Vastustaja on üritanud varasemalt vaidlustada hagi tagamist viitega

§ 428lg 1 p-le 2 ja väitega nagu oleks nn esimese ja teise hagi alused samad.

Maakohus ei pidanud varasemalt neid argumente põhjendatuks. Ringkonnakohus asus jõustunud määruses samale seisukohale. Ka Riigikohus asus jõustunud määruses samale seisukohale, st et

§ 428lg 1 p 2 ei kuulu asjas kohaldamisele.

Esimese hagi aluseks oli kohesele sundtäitmisele allumiseks nõusoleku puudumine, tagatiskokkuleppe tühisus ületagamise tõttu ja vastustaja suusõnaliste lubaduste eiramine seoses KIK-lt toetuse saamise ning OÜ-le Silbeti Plokk antud laenulimiidi osalise kasutamata jätmisega. Praeguses asjas menetletava hagi aluseks on kompromissiga nõudest loobumine ja kompromissi hilisem rikkumine vastustaja poolt. Esimese ja teise hagi alused on erinevad, kuid mõlemas hagis on viidatud samale tõendile, s.o 24. novembri 2010 lepingudokumendile.

§ 428

lg 1 p 2 ei kuulu kohaldamisele siis, kui erinevate väidete tõendamiseks viidatakse samale tõendile. Vaidlustatud määruses on

§ 428

lg 1 p 2 kohaldamine põhjendatud väitega, et kaebuse esitaja tugines varasemas vaidluses vastustajaga täitemenetluse lubamatuks tunnistamise üle (s.o tsiviilasi nr 2-12-13724) samale tõendile –

1. novembri 2010 lepingudokumendile. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Kostja vaidles määruskaebusele vastu. Vastuse kohaselt vaidlustas kostja varasemas määruskaebuses hagi tagamist ning kohtud ei ole selles menetluses avaldanud seisukohta menetluse lõpetamise osas

§ 428lg 1 p 2 alusel.

Maakohtu määrusest ei tulene, et maakohus oleks menetluse lõpetanud vaid seetõttu, et hagi tõendamiseks on esitatud sama tõend, s.o

1. novembri 2010 kokkulepe. Maakohus on põhjendanud, et hageja on hagi alusena sisuliselt toonud välja nõude puudumise (nõue on täidetud) tulenevalt
2. novembri 2010 kokkuleppest, kuigi hageja ise väidab, et hagi alused on olnud erinevad.
3. novembril 2010 kinnistusosakonnale esitatud kinnistamisavalduses Nooruse 7a korteriomanditele ning Tammsaare tee 55a ja Rakvere tn 38a hoonestusõigustele seatud ühishüpoteekide kustutamise kohta kinnitasid pooled, et ühishüpoteekidega tagatud nõuded on hageja poolt täielikult ja kohaselt täidetud ning neil ei ole seoses nimetatud ühishüpoteekidega 3 edaspidi teineteise suhtes mingeid nõudeid. Poolte vahel sõlmitud kokkulepe ei puudutanud tegelikult Ahtme mnt kinnistutele seatud ühishüpoteeki. Maakohus on eelnevalt tsiviilasjas nr 2-12-13724 otsuse p-s 42 tuvastanud, et hageja
4. veebruari 2008 garantii, mis asendati
5. juuni 2009 ühishüpoteegiga, oli eraldi tagatis ning kostja
6. novembril 2010 antud kinnitus ühishüpoteegiga tagatud nõuete täitmise kohta ei ole üle kantav Ahtme mnt kinnistutele seatud ühishüpoteegile. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (

§ 659, § 657 lg 1 p 1).

Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. 7. Maakohus lõpetas tsiviilasjas menetluse

§ 428

lg 1 p 2 alusel põhjusel, et samade poolte vahel samal alusel vaidluses sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Menetluse lõpetamist põhjendas maakohus asjaoluga, et kuigi hageja väitel on hagide tsiviilasjades nr 2-12-13724 ja nr 2-15-16534 esitamise asjaolud erinevad, s.o hageja väitel esimese hagi esitamise aluseks oli täitedokumendi puudumine ning teise hagi esitamise aluseks oli kostja poolt

1. novembri 2010 kokkuleppe rikkumine, siis tegelikkuses viitab hageja ikkagi sellele, et
2. novembri 2010 kokkuleppest tulenevalt puudub täitedokument ja nõue on täidetud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, ning hageja väide, et esimeses hagis viitas hageja
3. novembri 2010 kokkuleppele pelgalt kui tõendile, ei ole õige. Tsiviilasjas nr 2-12-13724 esitatud hagis sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on hageja nõude alusena toonud välja järgmised asjaolud: hageja suhtes täitmisavalduse esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega, puudub õigusjõudu omav täitedokument ning puudub õigusjõudu omav kinnistu omaniku (s.o hageja) nõusolek alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (I kd, tl 112). Täitmisavalduse hea usu põhimõttega vastuolu kohta on hageja muuhulgas toonud välja, et Nooruse 7a korteriomanditele, A.H. Tammsaare tn 55a ning Rakvere tn 38a hoonestusõigustele seatud ühishüpoteekidega olid tagatud samad nõuded, mis Ahtme kinnistutele seatud ühishüpoteegiga, mistõttu kehtib kostja
4. novembri 2010 kinnitus nõude täitmise kohta ka Ahtme kinnistutele ühishüpoteegi seadmise lepingu kohta ning hageja ja kostja vahelise kokkuleppe ühishüpoteegiga tagatud nõuete muutmise kohta (hagiavalduse p 30.2, I kd, tl 112–113). Seega ei ole hageja tsiviilasjas nr 2-12-13724 tuginenud
5. novembri 2010 kokkuleppele kui tõendile, vaid on sõnaselgelt kinnitanud, et hageja hinnangul kehtib nimetatud kokkulepe ka Ahtme kinnistutele ühishüpoteegi seadmise lepingu suhtes. Praeguses tsiviilasjas on hagi nõude aluseks asjaolu, et kostja on loobunud Ahtme kinnistute kui tagatiste realiseerimisest
6. novembri 2010 kompromissilepinguga. Seega on nii tsiviilasjas nr 2-12-13724, kui ka tsiviilasjas nr 2-15-16534 nõude aluseks asjaolu, et tulenevalt
7. novembri 2010 kokkuleppest ei ole kostjal kehtivat nõuet hageja vastu.
8. Maakohus on
9. detsembri 2013 otsuse tsiviilasjas nr 2-12-13724 p-s 42 leidnud, et kostja
10. novembril 2010 antud kinnitus ühishüpoteegiga tagatud nõuete täitmise kohta ei ole üle kantav Ahtme kinnistutele seatud ühishüpoteegile. Maakohtu otsus jõustus Riigikohtu
11. oktoobri 2015 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-102-
13. Vastuseks määruskaebuses esitatud väitele, et praeguses tsiviilasjas varasemalt hagi tagamise määruse peale esitatud kostja määruskaebust lahendades tuvastasid kõrgema astme kohtud, et hagide alus ei ole sama, selgitab ringkonnakohus järgmist. Maakohus on praeguses tsiviilasjas hagi taganud ning kostja tugines hagi tagamise määrust vaidlustades muuhulgas sellele, et tsiviilasja menetlus tuleks lõpetada, kuna poolte vahel on 4 sama hagieseme üle jõustunud menetlust lõpetav lahend. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata, kuid ei teinud selle kohta eraldi määrust, vaid edastas kaebuse ringkonnakohtule lahendamiseks (

§ 663lg 5).

Ringkonnakohus lahendas määruskaebuse

§ 667

lg 1 teise lause kohaselt kirjeldava ja põhjendava osata määrusega (I kd, tl 196). Ringkonnakohtu määrus ei ole

§ 390lg-st 1 tulenevalt Riigikohtule edasikaevatav.

Riigikohus jättis 25. aprilli 2016 määrusega kostja määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale menetlusse võtmata (II kd, tl 8). Eespoolöeldust nähtub, et kohtud ei ole määruskaebuse väite osas, et samade poolte vahel sama vaidluse üle on olemas asja lahendav otsus, sisulist seisukohta võtnud. Kuigi hageja nõude olemasolu omab hagi tagamise põhjendatuse üle otsustamisel tähendust ning kohus peab hindama, kas hageja materiaalõiguslikul nõudel on üldse edulootust, saab kohus hagi tagamise taotlust lahendades hagi lubatavuse kontrolli raames anda eelhinnangu sellele, kas juhul, kui eeldada hagiavalduses märgitud asjaolude tõendatust, on hagi rahuldamine kostja vastu võimalik (analoogia

§-s 371 lg-s 2 sätestatud eelduste kontrolliga). Seega ei hinda kohus hagi tagamise taotluse lahendamisel tõendeid ega anna neile õiguslikku hinnangut. Sellest tulenevalt ei ole ka praeguses vaidluses kohtud hagi tagamisel andnud hinnangu nõude aluseks olevatele asjaoludele ega nõustunud asjaoluga, et hagide alus ei ole sama. 10. Hageja taotles määruskaebuse lahendamist suulisel kohtuistungil. Ringkonnakohus jätab hageja taotluse rahuldamata.

§ 667

lg 3 esimese lause kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. 11. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kuivõrd maakohus ei ole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, ei saa seda teha ka ringkonnakohus (

§ 174

lg 4, § 177 lg 2).

§ 177

lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 5