← Eesti

2-15-4943/36

Obsah (16)§ 657§ 654§ 175§ 173§ 162§ 171§ 165§ 174§ 138§ 143§ 144§ 176§ 177§ 178§ 442§ 445

Tsiviilasi nr: 2-15-4943 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed, Margo Klaar ja Imbi SidokToomsalu Otsuse teg

) § 162 lg-st 1, § 163 lg-st 1 ja § 165 lg-st 3 ning jättis menetluskulud kostjate kanda 6

(18)Tsiviilasi nr: 2-15-4943 selliselt, et 28,4% menetluskuludest jäi kostjate kanda solidaarselt ning 71,6% menetluskuludest kostja 1 kanda. Apellatsioonkaebus
  1. Maakohtu otsuse peale on kostjad 08.01.2016 esitanud apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagid rahuldas. Kostjad paluvad jätta hagid rahuldamata.
  2. Kostjate hinnangul ei saanud hagejad ja kostja 1 kokku leppida selles, et kostja 2 tagab kostja 1 laenu. Lepingute poolteks on vastavalt lepingute preambulitele üksnes kostja 1 ja hagejad. Kostjat 2 pole lepingu poolte hulgas nimetatud. Lepinguga nõustumist ei saa tuletada üksnes kostja 2 allkirjadest. VÕS § 144 lg 2 ei eelda mitte üksnes allkirja dokumendil, vaid ka isiku tahte olemasolu ja selle hilisemat tuvastamist käenduslepingu sõlmimiseks. 22.08.2011 laenulepingute punktis 3.3 pole kostja 2 ühemõtteliselt kinnitanud, et ta võtab omale käendusest tulenevad kohustused. Tuleb arvestada, et kostja 2 kõneleb vene keelt ja see punkt pole tema jaoks ilmselgelt lihtsalt arusaadav. On eluliselt usutav ja lepinguga tõendatud, et kostja 2 allkiri lepingutel on suunatud eelkõige nõusoleku andmisele kaasomandis oleva kinnistu hüpoteegiga koormiseks ja asjaomase lepingu sõlmimiseks AÕS § 641 alusel. Maakohus on seega eksinud 22.08.2011 laenulepingute p 3.3 tõlgendamisel. Tegemist ei ole käenduslepingutega.
  3. Vastustajad nõuavad kostjatelt seadusjärgse viivise tasumist. Viivisenõue pole esitatud hagiavalduse alusel nõutava põhinõudega seonduvalt, vaid kogu laenu põhisummalt. Osa võlgnevusest oli enne hagiavalduse esitamist juba tasutud. Seega on vastustajate põhinõue 78 573,84 eurot, kuid viivisenõuet on arvestatud summalt 360 166,67 eurot.
  4. 10.10.2006 sõlmitud laenulepingute punktis 2.2 on pooled leppinud kokku, et tegemist on intressita laenuga. Sama lepiti kokku ka viivise osas, kuigi seda pole eraldi kirjalikult fikseeritud. Hageja 1 ja kostja 1 olid siis naabrid ja sõbrad. Hagejad teadsid, et kostja 1 soovib laenu kasutada ärilistel eesmärkidel ja maksab laenu peagi tagasi.
  5. Viivise väljamõistmine põhivõlgnevust ületavalt summalt on ka hea usu põhimõttega vastuolus. Viivitus on tingitud hagejate käitumisest. Kostjalt 1 on välja mõistetud viivis võlgnevuse eest, mis oli hagiavalduse esitamise hetkeks tasutud.
  6. Maakohus on põhjendamatult jätnud hindamata hagejate käitumise seoses nõude kujunemisega. Hagejate nõue kostja 1 vastu on kogu ulatuses küsitav, sest hagejad pole käitunud heas usus. Vastustajate seisukoht ja vastuapellatsioonkaebus
  7. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta see rahuldamata. 7
(18)Tsiviilasi nr: 2-15-4943
  1. Hagejad on esitanud vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagid rahuldamata. Hagejad paluvad hagid rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda.
  2. Laenulepingute punktide 3.3 ja 2.2 järgi vastutas kostja 2 kostja 1 kohustuste eest mõlema hageja puhul maksimumsummas 360 166,67 eurot. Sellises olukorras ei saanud maakohus rahuldada hagejate nõudeid kostja 2 vastu üksnes summas 39 286,92 eurot. Maakohus oleks pidanud mõistma kostjalt 2 välja ka hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 84 976,18 eurot ning hagi esitamisest kuni 174 286,29 euro tasumiseni sissenõutavaks muutuva seadusjärgse viivise. Asjaolu, et laenude tagastamine oli tagatud ka hüpoteekidega, ei tähenda, et maakohus oleks saanud hüpoteekidega tagatud summa kostja 2 vastutuse maksimumsummast maha arvata. Hüpoteek ja käendus on eraldiseisvad tagatised.
  3. Kuna maakohus oleks pidanud rahuldama hagi mõlema kostja vastu 100% ulatuses, oleks maakohus pidanud jätma ka 100% menetluskuludest solidaarselt kostjate kanda. Kostjate seisukoht
  4. Kostjad vaidlevad vastuapellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles hagejate viivisenõuded kostja 2 vastu jäeti rahuldamata, ning teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt 2 kummagi hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks (31.03.2015 seisuga) sissenõutavaks muutunud viivised 84 976,18 eurot ning hagi esitamise järgselt sissenõutavaks muutuvad viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 235 903,57 eurot. Samuti muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ning määrata uuesti rahaliselt kindlaks maakohtu menetluses kantud menetluskulud. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Hagejate vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse, kostjate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

§ 654

lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.

  1. Ringkonnakohus käsitleb esmalt hagejate põhinõudeid ja nendega seonduvaid kostjate apellatsioonkaebuse väiteid (I) ning seejärel hagejate viivisenõudeid ja sellega seonduvaid apellatsioonkaebuste väiteid (II). Lõpuks otsustab kolleegium menetluskulude ja hagi tagamise abinõude üle (III). I.
  2. Hagejate põhinõuete rahuldamist puudutavas osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 8

(18)Tsiviilasi nr: 2-15-4943
  1. Kostjad leiavad apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et hagejad on nende kontrolli alla kuuluva äriühingu Daxin Baltic OÜ kaudu põhjendamatult, pahauskselt ja eesmärgiga kostjatele kahju tekitada keeldunud oma kokkulepitud ja tunnustatud kohustuse täitmisest. Nõue on kostja 2 poolt täitmata vaid selle tõttu, et hagejad, kes kontrollivad Daxin Baltic OÜ-d, ei täida Daxin Baltic OÜ kohustust Interfin Investments OÜ ees (mida kontrollivad kostjad). Selline hagejate tegevus on kostjate hinnangul vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 138 ja VÕS §-s 6 sätestatud poolte heas usus käitumise põhimõtetega. Maakohus on jätnud kostjate arvates hagejate eelkirjeldatud käitumisele põhjendamatult hinnangu andmata, piirdudes üksnes järeldusega, et juriidiliste isikute vahelised suhted ei mõjuta käesoleva asja aluseks olevate õigussuhetega seonduvat.
  2. Kolleegium kostjate nende etteheidetega ei nõustu. Iseenesest ei saa välistada, et laenuandja laenulepingust tulenevate nõuete maksmapanek võib olla teatud juhtudel hea usu põhimõttest (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2; VÕS § 6) lähtuvalt piiratud või takistatud. Praegusel juhul ei võimalda aga tuvastatud asjaolud järeldada, et laenulepingutest tulenevate nõuete maksmapanek kostjate suhtes oleks hea usu põhimõttega vastuolus. Faktilised asjaolud, millele kostjad oma väidetes hea usu põhimõtte vastase käitumise kohta tuginevad, ei ole tõendatud. Maakohus ei ole tuvastanud, et hagejad oleksid vahetult või nende kontrollitava Daxin Baltic OÜ kaudu keeldunud kokkulepitud ja tunnustatud kohustuse täitmisest. Vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse osas apellatsioonkaebuses etteheited tehtud ei ole ning taolisi rikkumisi ringkonnakohtu hinnangul asja materjalidest ka ei nähtu. Samuti ei saa tõendatuks lugeda väidet, et Daxin Baltic OÜ-l oleks täitmata kohustusi Interfin Investments OÜ ees. Vastavasisuline Daxin Baltic OÜ hagi Interfin Investments OÜ vastu on jäetud jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 22.05.2015 otsusega (tsiviilasjas nr 2-14-9210) rahuldamata. Seda kostjad apellatsioonkaebuses iseenesest ka möönavad. Seega on kostjate poolt Daxin Baltic OÜ ja Interfin Investments OÜ vahelise vahendustasu kokkuleppele ning Daxin Baltic OÜ poolt vahendustasu maksmata jätmisele tuginemine ka sisuliselt põhjendamatu.
  3. Apellatsioonkaebuses ei nõustu kostjad maakohtu järeldusega, et 22.08.2011 laenulepingute punktides 3.3 on kostja 2 võtnud hagejate ees kohustuse kostja 1 samadest laenulepingutest tulenevate kohustuste käendamiseks. Kostjad leiavad, et kostja 2 poolt käenduskohustuse võtmist ei saa tuletada üksnes kostja 2 allkirjadest laenulepingutel ning tegelikult pole VÕS § 144 lg 2 nõuded täidetud ja kostja 2 pole käenduskohustusi võtnud. Kolleegium märgib esmalt, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooltel maakohtu menetluses olnud erimeelsust 22.08.2011 laenulepingute punktide 3.3 tõlgendamise üle selles osas, et kostja 2 on nimetatud lepingupunktis käenduskohustuse võtnud. Seda, et tegemist on kostja 2 poolt sõlmitud käenduslepingutega, on kostjad mh möönnud nt 21.04.2015 määruskaebuse punktides 1.2 ja 2.3, 27.04.2015 vastuse punktis 1.3 ja 3.3, 28.05.2015 seisukoha punktis 1.
  4. Seetõttu on maakohus sisustanud laenulepingute p 3.3 kooskõlas VÕS § 29 lg-ga 1, lähtudes lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Lepingutes, sh punktis 3.2, kasutatud 9
(18)Tsiviilasi nr: 2-15-4943 ebaõiged tähistused või väljendusviisid, mida lepingupooled võisid eksimuse tõttu kasutada, ei saanud omada VÕS § 29 lg 2 järgi määravat tähtsust. Kostjate apellatsioonkaebuses sisalduvad etteheited on eelmärgitu valguses põhjendamatud.
  1. Käsitletava kostjate vastuväitega ei saaks kolleegiumi arvates ka sisuliselt nõustuda. VÕS § 29 lg-st 4 tuleneb, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled ei ole vaielnud selle üle, et kostja 2 on allkirjastanud vaidlusaluste laenulepingute kõik leheküljed, sealhulgas punkte 3.3 sisaldavad leheküljed. See asjaolu nähtub ka asjas materjalide hulgas olevatelt laenulepingutelt (I kd, tl-d 42-45 ja 46-48). Laenulepingute viimastel lehekülgedel on kostja 2 nime ja allkirja ette märgitud "Käendaja". Kolleegium leiab, et kuna kostja 2 on laenulepingutele alla kirjutanud ja lepingutes sisaldub punkt kostja 2 kohustuste kohta (sh käendajana), on kostja 2 teinud kehtiva tahteavalduse (TsÜS § 67 lg 1), hoolimata sellest, et laenulepingutes ei ole kostjat 2 lepingupoolena märgitud. Kostja 2 allkiri lepingutel kinnitab tema tahteavaldust (vt ka Riigikohtu 23.03.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p 11).
  2. Kolleegium nõustub ka hagejatega, et kuivõrd laenulepingute p-des 3.3 sisalduv kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe oleks seadusest tuleneva vorminõude täitmata jätmise tõttu tühine (kehtivad kokkulepped sõlmiti notariaalselt tõestatud lepingus), siis tuleks VÕS § 29 lg-te 4 ja 8 järgi eelistada tõlgendust, et lepingute punktide 3.3 sisu oli just laenusumma ulatuses kostja 2 poolt kostja 1 kohustuste käendamine. Apellatsioonkaebuses esitatud väited kostja 2 ebapiisava eesti keele oskuse kohta ei ole kolleegiumi hinnangul õiguslikult asjakohased. Asjaolust, et kostja 2 on otsustanud lepingudokumendid allkirjastada, võib kolleegiumi hinnangul järeldada, et ta sai nende sisust piisavalt aru.
  3. Kostjad on nii maakohtu menetluses esitatud vastuväidetes kui apellatsioonkaebuses leidnud, et 22.08.2011 laenulepingud ei sisalda hagejate kokkulepet käendajaga (kostjaga 2) tema vastutuse rahalise maksimumsumma kohta. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda apellatsioonkaebuse väited asuda selles küsimuses maakohtust erinevale seisukohale. VÕS § 143 lg-s 2 ja § 144 lg-s 2 tulenevalt peab tarbijakäenduslepingus olema käendaja võtnud käenduskohustuse kirjaliku tahteavaldusega ning lepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Maakohtu hinnangul saab laenulepingute p-s 2.2 nimetatud summat, s.o laenusaaja kohustuste suurust laenuandjate ees, koosmõjus p-s 3.3 sisalduvate kokkulepetega pidada käendaja vastutuse maksimumsummaks. Kolleegium nõustub maakohtu nende järeldustega. Ka varasemas kohtupraktikas on leitud, et vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (vt nt Riigikohtu 30.09.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1- 10
(18)Tsiviilasi nr: 2-15-4943 66-14, p 25). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna poolte esitatud asjaolud alust asuda käesolevas asjas teistsugusele seisukohale. II.
  1. Maakohtu otsus tuleb hagejate vastuapellatsioonkaebuse alusel tühistada osas, milles jäeti kostjalt 2 välja mõistmata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 84 976,18 eurot ning hagi esitamisest kuni 174 286,29 euro tasumiseni sissenõutavaks muutuv seadusjärgne viivis summas kuni 253 903,57 eurot. VÕS § 145 lg 2 järgi vastutab käendaja teistsuguste kokkulepete puudumisel ka käendatava kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Ringkonnakohtu arvates 22.08.2011 laenulepingutes sisalduvatest kokkulepetest praegusel juhul ei järeldu, et kostja 2 ei vastuta käendatava kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, sh viivise tasumise, eest. Maakohus on tuvastanud, et kostja 2 vastutuse rahaline maksimumsumma on 360 166,67 eurot. Kostja 2 rahalise vastutuse maksimumsumma hõlmas eelmärgitut arvestades ka viivisenõuet. Kolleegium nõustub hagejatega, et hüpoteek ja käendus on eraldiseisvad tagatised, mille ulatus teineteisest ei sõltu. Asjaolu, et kostja 1 poolt võetud põhikohustused on osade hüpoteekide realiseerimise kaudu täitemenetluse tulemusena vähenenud, ei tähenda, et vähenenud oleks kostja 2 vastutuse maksimumsumma. See on endiselt 360 166,67 eurot.
  2. Seega tuleb kostjalt 2 täiendavalt välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 84 976,18 eurot ning hagi esitamise järgselt sissenõutavaks muutuvad viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 235 903,57 eurot (s.o 360 166,67 – 39 286,92 – 84 976,18).
  3. Kostjate poolt maakohtule esitatud viivise vähendamise taotlus ei olnud ringkonnakohtu hinnangul selles esitatud asjaoludel põhjendatud ning kohus on jätnud selle õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse vastavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lg 6).

VÕS § 113 lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Juhul kui võlgnik taotleb viivise vähendamist, tuleks põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada küll võlausaldajal, kuid seda eeldusel, et viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Siiski ei ole üldjuhul põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (vt nt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6605, p 18). Praegusel juhul nõuavad hagejad viivist nn seadusjärgses (s.o VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud) suuruses. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostjad esile toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid nimetatud määras arvestatud viivise vähendamist, isegi kui viivise summa koos tulevikus sissenõutavaks muutuva osaga ületaks kostja 1 osas põhivõla summat. Viivise rakendumine sõltub reeglina eelkõige võlgnikust enesest. 11

(18)Tsiviilasi nr: 2-15-4943
  1. Kostjad on iseenesest õigesti märkinud, et kohus peab lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumi arvestades, lähtudes VÕS §-st
  2. Samas ei anna vaidlustatud otsuse põhjendused alust väita, et maakohus ei oleks kostjatelt nõutava viivise mõistlikkust hinnanud. Kostjate viidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12 põhineb (käesoleva juhtumiga võrreldes) oluliselt erinevatel asjaoludel. Riigikohtu menetluses olnud kohtuasjas nõuti võlgnikult viivist määras, mis ületas kordades seadusjärgset viivisemäära.
  3. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud kostjate väide, et laenulepingute järgi viivise tasumise kohustus puudus. Asjaolust, et laenusaajatel (kasutus)intressi tasumise kohustus lepingute järgi puudus, ei saa järeldada ka viivitusintressi tasumise kohustuse puudumist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt tasutakse viivist rahalise kohustuse rikkumise korral. Sarnaselt hagejatega leiab ringkonnakohus, et viivise mittetasumises kokkuleppimine tähendaks sisuliselt kohustuse rikkumise ettenägemist juba lepingu sõlmimisel ning ei ole eluliselt usutav, et mõistlik võlausaldaja sellist kokkulepet sõlmiks. Viivis peaks säilitama võlgniku huvi rahalise kohustuse tähtaegse täitmise vastu ning tagama seeläbi VÕS § 8 lg-s 2 ja § 76 lg-s 1 sätestatut.
  4. Kostjad on ka viivise vähendamise taotlust põhjendanud väidetega, et hagejad on nende kontrollitava Daxin Baltic OÜ kaudu keeldunud kokkulepitud kohustuste täitmisest Interfin Investments OÜ ees, mis on omakorda takistanud kostjatel enda kohustuste täitmist. Nagu eelnevalt märgitud, ei olnud kostjate laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmine tuvastatud asjaoludel seotud kohustuste täitmisega nimetatud äriühingute vahel ning lisaks puuduvad Daxin Baltic OÜ-l täitmata kohustused Interfin Investments OÜ ees. Eelmärgitut arvestades ei ole põhjendatud kostjate väited, et kostja 1 eeldas põhjendatult, et teises vaidluses tehtava lahendiga mõistetakse hagejatega seotud äriühingutelt välja kostjatega seotud äriühingute kasuks võlgnevus ja kostjal 1 on siis võimalik täita ka laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Kostjate taolised ettekujutused tulevikus saabuvatest asjaoludest ei anna alust viivise vähendamiseks. Samuti ei ole hagejate viivisenõue (sh põhinõuet ületavas ulatuses) kolleegiumi hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega.
  5. Õiguslikult põhjendatud ei ole ka kostjate (alternatiivsed) seisukohad, et viivist tulnuks arvestada 78 573,84 euro suuruselt põhinõudelt ning maakohus oleks pidanud mõistma välja üksnes hagi esitamise ajaks tasumata summadelt arvestatud viivised. Viivist tuleb arvestada lähtudes põhivõla suurusest viivise arvestamise ajal. 22.08.2011 laenulepingute punktide 2.3 kohaselt oli laenude tagastamise tähtpäev 01.04.
  6. Täitemenetluse tulemusena maksti 16.12.2014 mõlemale hagejale 185 880,38 eurot. Alates 16.12.2014 on mõlemale hagejale tagastamata laenusumma 174 286,29 eurot. Eelmärgitut arvestades võis kumbki hageja nõuda perioodi 02.04.2012-15.04.2014 eest viivist arvestatuna summalt 360 166,67 eurot ning alates 16.04.2014 viivist arvestatuna põhivõla summalt 174 286,29 eurot. Seejuures ei ole kostjad tasunud võlgnevust vabatahtlikult, hagejate nõuded rahuldati osaliselt täitemenetluse tulemusena. 12
(18)Tsiviilasi nr: 2-15-4943
  1. Seonduvalt vastuapellatsioonkaebuse väidetega lisab kolleegium, et hagejad on iseenesest õigesti märkinud, et käendaja rahalise vastutuse maksimumsumma kaitseb teda üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt ka Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul hagiavaldusest siiski ei nähtu, et hagejad oleksid kostja 2 vastu esitanud tema enda viivitusest tekkinud viivisenõude.
  2. Ringkonnakohus ei käsitle kostjate apellatsioonkaebuse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist puudutavaid väiteid, kuna muudab käesoleva otsusega osaliselt maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. See tingib omakorda maakohtu menetluses kantud menetluskulude uue kindlaksmääramise ringkonnakohtu poolt. Ringkonnakohus märgib siiski, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lg 1 järgi kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 18.12.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 13; 18.05.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4310, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul maakohus praegusel juhul diskretsioonipiire ületanud ei ole, v.a osas, milles kohus pidas põhjendatuks esindajate ajakulu menetluskulude nimekirja koostamisele (vt ka käesoleva otsuse põhjenduste p 58). III. 50. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohus on lähtunud menetluskulude jaotamisel

§ 162

lg-st 1, § 163 lg-st 1 ja § 165 lg-st 3 ning jätnud menetluskulud kostjate kanda selliselt, et 28,4% menetluskuludest jäi kostjate kanda solidaarselt ning 71,6% menetluskuludest jäi üksnes kostja 1 kanda. Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi ka kostja 2 vastu 100% ulatuses, mistõttu tuleb osaliselt muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus jätab

§ 162

lg 1 alusel maakohtu menetluses kantud menetluskulud täies ulatuses kostjate kanda. Kuivõrd hagejate vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse ning kostjate apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad apellatsioonkaebuste esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel samuti kostjate kanda.

Vastavalt

§ 165lg-le 3 vastutavad kostjad ülalmärgitud menetluskulude eest solidaarselt.

51.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

§ 174lg-st 3 tuleneb, et kui maakohus on määranud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja 13

(18)Tsiviilasi nr: 2-15-4943 kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

§ 174

lg-st 5 tuleneb, et kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude suurust. 52. Riigikohus on 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 pidanud ebamõistlikuks tõlgendada

§ 174

lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse. Ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Hagejate menetluskulude rahalisele suurusele on maakohus hinnangu andnud ning ringkonnakohtu otsusest tulenev muudatus menetluskulude jaotuses puudutab üksnes kostja 2 vastutuse ulatust menetluskulude kandmisel. Samuti ei tingi ringkonnakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus kostjate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vajadust.

  1. Tsiviilasja materjalidest ning hagejate esitatud menetluskulude nimekirjadest (II kd, tld 87-89 ja 99-100) ja nende lisadest nähtub, et hagejate menetluskuludeks maakohtu menetluses on olnud hagi esitamisel tasutud riigilõiv 2700 eurot, riigilõiv hagi tagamise avalduselt 50 eurot, dokumentaalse tõendi saamise kulu 12 eurot ja esindajakulu 3587 eurot.
  2. Kostjate vastuväite kohaselt ületab hageja esindaja tunnitasu 170 eurot oluliselt keskmist õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohtuistungiks ettevalmistamise kulu 4 tundi ei ole põhjendatud, mõistlik aeg olnuks 1 tund. Menetluskulude nimekirja koostamisega kulu ei ole kostjate arvates põhjendatud ja vajalik kulu. 55.

§ 138

lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnaks maakohtu menetluses on olnud 276 586,29 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse (RLS) kohaselt tasuda riigilõivu 2700 eurot. Hagi tagamise avalduselt tuli riigilõivu tasuda RLS järgi 50 eurot. 56.

§ 143

p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulu dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud. Hagejad on taotlenud hüvitada dokumentaalse tõendi saamise kulu 12 eurot hagi lisade nr 13 ja 14 saamise eest. Nimetatud lisad on kaks kinnistusraamatu väljavõtet. Kinnistusraamatust ühe kinnisasja kohta terve registriosa väljavõtte saamise kulu on 3 eurot (RLS § 82 lg 1). Seega kujuneb kuluks 6 eurot, mitte 12 eurot. Kohtutoimikust ei nähtu muid hagejate poolt esitatud tõendeid, mille saamine oleks 14

(18)Tsiviilasi nr: 2-15-4943 kolleegiumile teadaolevalt tasuline. Ringkonnakohus määrab hüvitamisele kuuluva dokumentaalse tõendi saamise kuluna kindlaks 6 eurot. 57.

§ 144

lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel arvestab kohus

§ 175

lg 1 alusel mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (vt ka Riigikohtu 06.05.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Kolleegiumi hinnangul on käesolev asi keskmise keerukusega, asja maht on keskmisest mõnevõrra suurem. Menetluskulude nimekirjadest nähtuvalt on õigusabi maakohtu menetluses osutatud 21,1 tunni ulatuses ning õigusabi seisnes hagiavalduse koostamises ja esitamises, istungiks ettevalmistamises, sellel osalemises, menetluskulude nimekirja koostamises. 58. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada ajakulu menetluskulude nimekirja koostamisele (0,7 tundi)

§ 175lg 1 mõttes põhjendatuks ega vajalikuks.

Riigikohtu praktikas on korduvalt leitud, et kuivõrd menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ning need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega

§ 175

lg 1 mõttes (vt nt Riigikohtu 11.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). Kolleegium arvates ei ole seejuures põhimõttelist vahet, kas menetluskulude kindlaksmääramine toimub põhimenetluses või pärast põhimenetluse lõppemist eraldi menetluses. Seega on asjakohane arvestada ülalviidatud kohtupraktikat ka siis, kui kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kolleegium lisab, et

§ 176lg 1 ei kohusta menetlusosalist esitama menetluskulude nimekirja kohtuistungil.

Seda võib menetlusosaline teha ka enne istungit. Asjaolu, et menetlusosaline osaleb kohtuistungil esindaja vahendusel, ei takista seega menetluskulude nimekirjade esitamist menetlusosalise poolt kohtule vahetult. Lisaks on Riigikohus uuemas praktikas leidnud, et kuigi

§ 176

lg 1 esimene lause näeb ette, et enne kohtuistungit kantud menetluskulude nimekiri esitatakse kohtule kohtuistungil enne kohtuvaidlusi, võib menetlusosaline esitada kohtu määratud viimaseks menetluskulude esitamise tähtpäevaks korraga kõigi menetluses kantud menetluskulude nimekirja ning kohus peab sellega arvestama (vt Riigikohtu 07.09.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-16, p 14). Eelmärgitut arvestades ei kuulu ka ringkonnakohtu arvates rahuldamisele hagejate taotlus ajakulu osas, mis on tekkinud seoses menetluskulude nimekirja koostamisega. 59. Muus osas on hagejate esindajate ajakulu maakohtu menetluses tehtud toimingutele ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik. Seega on kokku põhjendatud ajakulu maakohtu menetluses 20,4 tundi. 15

(18)Tsiviilasi nr: 2-15-4943 60. Hagejate lepinguliste esindajate tööühiku hind (tunnitasu) 170 eurot ei ole kolleegiumi hinnangul praegusel juhul

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik.

Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Ka keskmisest keerukamates ja mahukamates tsiviilasjades on senises kohtupraktikas peetud mõistlikuks ja põhjendatuks advokaadist esindaja tunnitasu kuni 153 eurot (käibemaksuta) (vt ka Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas lugeda hagejate esindajate 140 eurot ületavat tunnitasu mõistlikuks ja põhjendatuks. Kolleegium peab põhjendatuks esindaja tunnihinda 140 eurot. Tunnitasu ei hõlma ja sellele ei lisandu käibemaksu. Eelmärgitud tunnihinna ja tundide arvuga kujuneb õigusabikuluks 2856 eurot (20,4 x 140) ning hagejate menetluskuludena maakohtu menetluses tuleb kindlaks määrata 5612 eurot, sh riigilõivud 2750 eurot, dokumentaalse tõendi saamise kulu 6 eurot ja lepinguliste esindajate kulud 2856 eurot.

  1. Kuivõrd hagejaid ei saa menetluskulude hüvitamise nõude osas käsitleda ühis- ega solidaarvõlausaldajatena ning eelduslikult on kummalgi hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist endale teise hagejaga võrdses osas (VÕS § 71), tuleb kostjatelt kummagi hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 2806 eurot (5612 : 2).
  2. Hagejate poolt ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja (II kd, tl-d 178179) kohaselt moodustavad hagejate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud vastuapellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust summas 1800 eurot ning õigusabi tasust summas 2516 eurot (sisaldab käibemaksu). Hagejatele osutatud õigusabiteenus on seisnenud järgmistes toimingutes:  kostjate apellatsioonkaebusega tutvumine (0,2 tundi);  ringkonnakohtu 08.01.2016 määrusega tutvumine (0,1 tundi);  05.01.2016 e-kirja ettevalmistamine (kiri hagejatele seoses vastuse ja vastuapellatsiooni koostamisega) (0,3 tundi);  hagejate vastuse ja vastuapellatsiooni koostamine (13,7 tundi);  22.01.2016 e-kirja ettevalmistamine (vastuse ja vastuapellatsiooni kooskõlastamine hagejatega) (0,1 tundi);  25.01.2016 e-kirja ettevalmistamine (kostjate advokaadile vastuse ja vastuapellatsiooni edastamine) (0,1 tundi);  ringkonnakohtu 01.02.2016 määrusega tutvumine (0,1 tundi);  kostjate 10.03.2016 vastusega tutvumine (0,1 tundi);  ringkonnakohtu 26.08.2016 kirjaga tutvumine (0,1 tundi). Kokku on kulunud esindajal toimingutele apellatsioonimenetluses 14,8 tundi. Õigusabi on hagejatele osutatud hinnaga 170 eurot tund. Hagejate kinnitusel on kõik eeltoodud kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega.
  3. Kostjad ei ole hagejate apellatsioonimenetluses kantud menetluskuludele osas seisukohta esitanud. 16

(18)Tsiviilasi nr: 2-15-4943
  1. Nagu eelnevalt märgitud, on menetluskuluks (kohtukuluks) mh riigilõiv. RLS § 59 lgst 15 lähtuvalt tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Hagejad on vastuapellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega jäeti kostjalt 2 kummagi hageja kasuks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 84 976,18 eurot ja arvates hagi esitamisest sissenõutavaks muutuv viivis põhinõudelt 174 286,29 eurot välja mõistmata. Hagi esitamisel maakohtule oleks sellise asja hind 198 012,45 eurot. RLS lisa 1 kohaselt on hagejad tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 1800 eurot (II kd, tl 162).
  2. Kolleegium leiab, et hagejate lepingulise esindaja poolt vastuse ja vastuapellatsiooni koostamise, selle hagejatega kooskõlastamise ja kostjate esindajale edastamise ajakulu kokku on põhjendatud ja vajalik mitte rohkem kui 10 tunni ulatuses. Kostjate apellatsioonkaebusele esitatud vastuses kordavad hagejad suures ulatuses juba oma varasemas menetluses esitatud väiteid ning arusaamu õiguslikust ja faktilisest olukorrast. Muus osas on kostjate ajakulu apellatsioonimenetluse toimingutele ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik. Seega loeb kolleegium hagejate esindaja apellatsioonimenetluse toimingute vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks kokku 10,9 tundi.
  3. Analoogselt maakohtu menetluses kantud menetluskuludega leiab kolleegium, et hagejate esindaja 140 eurot ületavat tunnitasu ei saa asjas pidada mõistlikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus peab ka apellatsioonimenetluses põhjendatuks esindaja tunnihinda 140 eurot. Eelmärgitud tunnihinna ja tundide arvuga kujuneb õigusabikuluks apellatsioonimenetluses 1526 eurot (10,9 x 140).
  4. Lähtudes ülalmärgitust ja hagejate esitatud menetluskulude nimekirjast, tuleb kostjatelt solidaarselt kummagi hageja kasuks välja mõista apellatsiooniastmes kantud menetluskuludena 1663 eurot ((1800+1526):2). 68.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 69.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. 70. Vastavalt

§ 442

lg 5 esimesele lausele lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka menetlusosaliste seni lahendamata taotlused ning rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Asja materjalidest nähtuvalt on Harju Maakohus 17

(18)Tsiviilasi nr: 2-15-4943 02.04.2015 määrusega rahuldanud hagi tagamise avalduse ning keelanud kohtutäitur Arvi Pink’il täiteasjades nr 024/2012/1068, 024/2012/1069, 024/2012/1070 ja 024/2012/1071 kostjatele või nende poolt osundatud mistahes kolmandatele isikutele rahaliste väljamaksete tegemise (I kd, tl 118). Tallinna Ringkonnakohus on 27.05.2015 määrusega jätnud maakohtu nimetatud määruse muutmata, täiendades maakohtu määruse resolutsiooni (II kd, tl-d 49-52). Ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust Riigikohus menetlusse ei võtnud (II kd, tl 62). Vastuolus

§ 442

lg 5 esimese lausega ei ole maakohus vaidlustatud otsuses hagi tagamise abinõudega seotud küsimuste osas aga seisukohta võtnud. Ringkonnakohtul on võimalik maakohtu minetus kõrvaldada.

§ 445

lg-st 2 tuleneb, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Kolleegium leiab, et ülalviidatud Harju Maakohtu 02.04.2015 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu tuleb jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 18

(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.