3-15-2326/23

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-2326 Otsuse kuupäev

1. jaanuar 2016 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Aleksei Kuznetsovi kaebus Tartu Vangla vastu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 640 eurot Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja – Aleksei Kuznetsov Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon
2. Rahuldada kaebus osaliselt.
3. Mõista Tartu Vanglalt Aleksei Kuznetsovi kasuks välja hüvitis 25 eurot.
4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
5. veebruar
6. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
7. Tartu Vangla kinnipeetava Aleksei Kuznetsovile anti 28.05.2015 üle talle saabunud kiri, mis oli avatud ilma tema juuresolekuta. A. Kuznetsov esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse nimetatud intsidendiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, mille Tartu Vangla jättis 03.09.2015 otsusega nr 1-13/209-2 rahuldamata.
8. 14.09.2015 saabus Tartu Halduskohtusse A. Kuznetsovi kaebus, milles ta nõuab Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamist summas 640 eurot. Ühtlasi taotles ta enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.
9. Tartu Halduskohus jättis 28.09.2015 kaebuse käiguta ning andis selles puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, kuna kaebaja polnud esitanud tõendeid oma õigushüvede kahjustamise kohta. 1
10. 05.10.2015 saabus Tartu Halduskohtusse A. Kuznetsovi puuduste kõrvaldamise avaldus.
11. Tartu Halduskohus rahuldas oma 14.10.2015 määrusega A. Kuznetsovi menetlusabi taotluse, võttis kaebuse menetlusse ning kohustas Tartu Vanglat kaebusele kirjalikult vastama.
12. Tartu Vangla palub oma 04.11.2015 kirjalikus vastuses kaebusele jätta see rahuldamata.
13. Tartu Halduskohus määras 06.11.2015 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 28.12.2015 ning teatas, et kohtuotsus tehakse asjas teatavaks 25.01.
15. Seoses vajadusega koguda täiendavaid tõendeid andis Tartu Halduskohus 04.01.2016 tähtaja Tartu Vanglale täiendavate tõendite esitamiseks kuni 13.01.2016 ning pooltele uue tähtaja täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks kuni 20.10.
16. Kohtuotsuse teatavakstegemise aega kohus ei muutnud.
17. 11.01.2016 saabusid Tartu Halduskohtusse kaebaja täiendavad seisukohad.
18. Tartu Vangla esitas 12.01.2016 täiendavaid tõendeid ning esitas täiendavad seisukohad. Kaebuse põhjendused
19. Kaebaja märgib, et valvur Vjatšeslav Simin andis talle 28.05.2015 avatuna tähitud ja konfidentsiaalse kirja koos dokumentidega, mida ta ootas Narva haiglast. Valvur oleks pidanud kirja avama alles tema juuresolekul. A. Kuznetsov selgitab, et ta ei saa olla kindel, et valvur kirja ei lugenud ega tutvunud dokumendi sisuga. Sellega rikuti vangistusseaduse (VangS) § 29 lõikeid 1 ja 5, kusjuures Narva haigla on riigiasutus. Seetõttu on kaebaja seisukohal, et valvur V. Siminil polnud üldse õigust kirja avada. V. Simin on püüdnud oma tegu õigustada sellega, et eluosakonnas oli kolm Kuznetsovi nimelist isikut ning ta arvas, et kiri on Nikolai Kuznetsovile. Kuid ümbrikule märgitakse ka eesnimi, mida ei saa kuidagi mitte märgata. Teiseks on Tartu Vanglas iga kambri juures tahvlid iga kinnipeetava ees- ja perekonnanimega. Samuti viibis kolmas Kuznetsov sel ajal üldse kartseris, mitte eluosakonnas E
20. Enne, kui kiri kaebajale jõudis, oli see jõudnud juba olla kartseris Jevgeni Kuznetsovi käes. Kaebaja sõnul tekitati talle moraalset kahju, mille tõttu on ta siiani stressis, kuna ta ei ole kindel, et V. Simin ei kasuta seda informatsiooni, mida ta võis avatud kirjas teada saada, omakasupüüdlikel eesmärkidel. Tartu Vangla tunnistab 29.06.2015 kirjas nr 2-3/2529-2 juhtunut, aga rikkuja suhtes pole midagi ette võetud. Vangla administratsioon kinnitab, et kirja sisuga V. Simin ei tutvunud, kuid administratsioon ei saa seda kontrollida. Seetõttu nõuab kaebaja hüvitist 640 eurot. Vastustaja vastuväited
21. Tartu Vangla selgitab, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et valvur V. Simin andis kaebajale 28.05.2015 avatult üle SA-lt Narva Haigla saabunud kirja. Kaebajale adresseeritud kiri oleks tulnud avada tema juuresolekul ning kaebaja ees on talle ebameeldivuste tekitamise pärast vabandatud. Valvur Kristel Kübar toimetas kaebajale adresseeritud kirja esmalt tõepoolest kätte kaebaja kambrikaaslase ja vennale J. Kuznetosvile, kes viibis sel ajal kartseris. Ekslikult kätte antud kirja võttis esmalt tagasi vanemvalvur Sirle Sussen, kes kirja kätteandmiseks E5 eluosakonna valvuriruumi viis. Vanemvalvur S. Sussen kinnitas, et tema 2 ega ükski teine isik kirja sisuga ei tutvunud. Samal päeval toimetas valvur V. Simin kirja kaebajani. V. Simini sõnul oli ümbrik suletud, kuid ta avas selle ekslikult samas eluosakonnas viibinud N. Kuznetsovi juuresolekul. Küll aga märkas ta oma viga, mistõttu N. Kuznetsov kirja enda kätte ei saanud. Pärast seda viis ta kirja otse kaebajale. Tartu Vangla rõhutab, et SA Narva Haigla ei ole riigiasutus, mistõttu ei tulene kehtivast õigusest kohustust anda kirja kätte suletud ümbrikus. Ümbrikul ei ole ka konfidentsiaalsusmärget. Tartu Vangla selgitab seejuures, et kiri võidi samas juba avada J. Kuznetsovile üleandmisel ning ümbriku liimiriba võis olla V. Simini kätte jõudes olla uuesti suletud.
22. Vastustaja märgib, et kuigi riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas süüliselt sõnumi saladuse rikkumise korral. Kuigi Tartu Vangla tunnistab kirja avatult kaebajale andmist, on hüvitamisnõude tekkimise eelduseks siiski kahju tekkimine. Eeskätt tähendab see õigushüve rikkumisega kaasnevat füüsilist või hingelist valu või kannatust. Samas ei tähenda siiski igasugune valu või kannatus moraalset kahju. Kaebaja kahjunõue tugineb ainult võimalikkusel, et kirja sisuga võis tutvuda mõni vanglaametnik. Vastustajal ei ole aga põhjust vanglaametnike selgitustes kirja mittelugemise kohta kahelda. Arvestades kinnipeetavatele saabunud kirjade hulka on põhjendamatu arvata, et ametnikel esineb huvi kirju lugeda. Pelgalt võimalus, et vanglaametnikud võisid dokumendiga tutvuda, ei saa põhjustada mittevaralist kahju, millele tuleks reageerida kahju hüvitamisega rahas. Kaebaja ei ole tuginenud sellele, et kahju võinuks tekitada tema venna J. Kuznetsovi tutvumine kirjaga. Samuti märgib vastustaja, et vabandamine ja kohtumenetlus ise on juba kahju hüvitamiseks piisavad. Kohtu seisukoht
23. Kaebaja nõuab hüvitist 640 eurot, kuna Tartu Vangla ametnik andis talle 28.05.2015 avatuna üle konfidentsiaalse sisuga kirja. Kaebusest ilmneb, et kaebaja peab võimalikuks, et vanglaametnikud tutvusid kirja sisuga. Pooled ei vaidle selle üle, et valvur V. Simin andis 28.05.2015 kaebajale avatult üle SA-lt Narva Haigla saabunud kirja. Asjas on vaidlus selle üle, kas SA Narva Haigla on niisugune asutus, millelt saabunud kiri tuleb kinnipeetavale anda üle avamata või tuleb see avada kinnipeetava juuresolekul nagu tavapärane kiri ning kas kirja avamise nõuete rikkumine tõi kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju.
24. VangS § 29 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud VangS § 29 lõigetes 4–5 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 50 lõike 2 kohaselt antakse VangS § 29 lõikes 4 ja §-s 107 sätestatud isikutelt ja ametiasutustelt kinnipeetavale saabunud kiri kinnipeetavale allkirja vastu viivitamata kätte suletud ümbrikus. VangS § 29 lõikes 4 ja §-s 107 sätestatud isikud ja ametiasutused on kaitsja, advokaadist esindaja, prokurör, kohus, õiguskantsler, Justiitsministeerium, haridus-, sotsiaal- ja tervishoiualaste ülesannete täitmise üle vanglas erialast järelevalvet teostavad valdkonna eest vastutavad ministrid ning Terviseamet. SA Narva Haigla kui tavaline tervishoiuteenust osutav asutus ei vasta kirjeldatud asutuste tunnustele. Järelikult ei tulnud SA-lt Narva Haigla saabunud kirja üle anda kinnises ümbrikus. Kiri tuli aga avada VangS § 29 lõike 1 kohaselt kinnipeetava juuresolekul.
25. Tartu Vangla tunnistab, et kiri avati VangS § 29 lõikes 1 sätestatud korda eirates ilma A. Kuznetsovi juuresolekuta. Vanemvalvur S. Susseni 03.11.2015 seletusest nähtub, et kiri viidi kartserisse (Tartu Vangla väitel tegi seda valvur K. Kübar), anti üle J. Kuznetsovile ning pärast 3 seda, kui J. Kuznetsov näitas kirjal A. Kuznetsovi nime, viis S. Sussen selle kartserist ära. Kohus järeldab, et kuna kirja andis J. Kuznetsovile üks ning võttis ära teine vanglaametnik, pidi see olema mõnda aega J. Kuznetsovi käes. Valvur V. Simini 18.06.2015 seletuse kohaselt oli E5 elusakonnas kolm Kuznetsovi-nimelist isikut ning ta arvas, et kiri on N. Kuznetsovile ning eksimuse avastas ta kirja avamise käigus. Ta märkis, et vale isik kirja kätte ei saanud. 25.07.2015 on V. Simin täpsustanud, et osakonnas oli sel hetkel kaks Kuznetsovi-nimelist isikut – Nikolai ja Aleksei – ning tema kartseris kirjaga ei käinud. Teisalt ei välista Tartu Vangla, et kiri avati juba J. Kuznetsovile üle andmisel ning hiljem oli ümbriku liimiriba uuesti suletud. Lähtudes sellest, et ka vangla on seisukohal, et kiri kuulus VangS § 29 lõike 1 kohaselt üleandmisel avamisele, peab kohus käesolevas asjas tõendatuks, et kiri avati juba J. Kuznetsovile üleandmisel.
26. Kokkuvõtlikult nähtub seega tuvastatud asjaoludest, et kiri viidi esmalt J. Kuznetsovi kätte, kelle juuresolekul see avati. Pärast seda, kui J. Kuznetsov oli hiljem kirja teisele vanglaametnikule tagastanud, asuti seda kätte toimetama N. Kuznetsovile ning sellel hetkel oli kiri avatud sõltumata sellest, kas see vahepeal suleti uuesti või mitte. N. Kuznetsovile kirja siiski kätte ei antud, vaid märgates eksimust, viidi see lõpuks õige adressaadi A. Kuznetsovini. Kaebaja nõuab hüvitist seetõttu, et ta peab võimalikuks, et vanglaametnikud tutvusid kirja sisuga. Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 on praegusel juhul hüvitamiskaebuse rahuldamise esmaseks eelduseks tuvastamine, et õigusvastase ja süülise teoga on rikutud kaebaja sõnumi saladust. Kirja üleandmine valele adressaadile ning selle avamine ilma kinnipeetava juuresolekuta on kahtlemata VangS § 29 lõike 1 rikkumine ehk õigusvastane. Järgnevalt peab kohus tuvastama aga, kas sellega toimus ka sõnumi saladuse rikkumine.
27. Õigus sõnumi saladusele on põhiseaduse §-s 43 välja toodud põhiõigus ning RVastS § 9 lõike 1 sisustamisel tuleb lähtuda põhiseaduse §-le 43 antud tõlgendusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuse asjas nr 3-1-1-14-14 punktides 816 ja 817 selgitanud sõnumi saladuse olemust ning märkinud, et põhiseaduse range kaitse kohaldub postisaadetisele alates selle üleandmisest postiasutusele kuni adressaadini toimetamiseni, kuna sõnumi teeloleku ajal, kui see on väljunud saatja valdusest ning pole veel adressaadini jõudnud, on sõnum isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. Käesoleval juhul oli tegemist niisuguse olukorraga. Enne kirja A. Kuznetsovini jõudmist ei olnud tal võimalik kirja sisu kaitsta ega ka otsustada, kas ta soovib selle sisu teistele isikutele avalikustada. Kuigi kinnipeetava kirjavahetus on allutatud keelatud esemete avastamiseks kontrollile, on sõnumi sisu jälgimine VangS § 29 lõike 2 kohaselt lubatud siiski üksnes jälitustoimingute käigus. Asjas ei ole vaidlust, et käesoleval juhul jälitustoiminguid ei teostatud. Kuna kiri oli Tartu Vangla valduses ning selle kättetoimetamine õige adressaadini oli Tartu Vangla seadusest tulenev kohustus, oli postisaadetis veel kommunikatsiooniprotsessis ning põhiseaduse § 43 kaitsealas.
28. Järelikult peab kohus tuvastama, kas kirja avamisega enne A. Kuznetsovile kätte andmist rikuti sõnumi saladust, võttes arvesse ka käesoleva kaebuse eset. Avatud kirja kätteandmis eest kaebaja vennale J. Kuznetsovile kaebaja hüvitist ei nõua. Kaebuse kohaselt on kaebajale kahju tekkinud seetõttu, et vanglaametnikud võisid kirja sisuga tutvuda. Riigikohus on oma otsuse asjas nr 3-4-1-3-09 punktis 16 märkinud, et kui kirja avamine toimub kinnipeetava juuresolekul, ei ole tegemist põhiseaduse § 43 riivega. Käesolevas asjas on aga tuvastatud, et kirja ei avatud adressaadi juuresolekul, vaid oluliselt varem. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et vanglaametnikud oleksid kirja sisuga tutvunud. Samas on olukorras, kus kiri on avatud enne adressaadini jõudmist, adressaadil tegelikkuses võimatu kontrollida, kas kirja sisuga on 4 tutvutud või mitte. Just seetõttu toimub VangS § 29 lõike 1 kohaselt kirja avamine ning sellest vajadusel keelatud esemete äravõtmine adressaadi juuresolekul. Sisuliselt jätaks seisukoht, et kaebaja peaks tõendama, et vanglaametnikud on kirja sisuga tutvunud, niisuguses olukorras oleva kinnipeetava faktiliselt ilma õiguskaitseta ning vangla meelevalda. Samuti muudaks see sisutuks VangS § 29 lõikega 1 kinnipeetavale antud garantii, et ta on teadlik kõigist tema kirjaga tehtavatest toimingutest. Kinnipeetava vanglavälise suhtlemise võimalused on äärmiselt piiratud ning kuna kirju toimetavad talle kätte vanglaametnikud, on ta sõltuv sellest, et vangla teeb seda õiguspäraselt. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus kirja avamiseks on ette nähtud range regulatsioon, kuid seda ei ole järgitud, tuleb sõnumi saladuse rikkumist eeldada.
29. Kohus ei nõustu Tartu Vangla seisukohaga, mille järgi tuleb ka sõnumi saladuse rikkumise tuvastamiseks RVastS § 9 lõike 1 mõttes tuvastada olulised hingelised kannatused. Sisuliselt on vastustaja niisuguse käsitlusega seisukohal, et igasuguse RVastS § 9 lõike 1 alternatiivi korral tuleks tuvastada inimväärikuse alandamise tingimustele vastavad kannatused. See ei ole kohtu hinnangul nii. Kuigi kohus möönab, et igasuguse mittevaralise kahju tekkimise eelduseks on isiku ebasoodne mõjutamine, mis paratamatult tingib ebamugavust või kannatusi, tuleb põhiseaduse §-s 43 sätestatud õiguse sõnumi saladusele rikkumise korral juba eeldada, et isiku piisavalt ebasoodne mõjutamine RVastS § 9 lõike 1 mõttes on aset leidnud. Kui vaimsete kannatuste lävi oleks kõigi RVastS § 9 lõike 1 alternatiivide osas sama, puudunuks seadusandjal vajadus sätestada teisi alternatiive peale inimväärikuse alandamise. Õigus sõnumi saladusele vajab demokraatlikus ühiskonnas erilist kaitset, mistõttu ongi seadusandja lülitanud selle RVastS § 9 lõike 1 suletud loetelusse nende põhiõiguste hulka, mille rikkumisel avalikõiguslikus suhtes tekib isikul õigus hüvitisele. Ühtlasi ei kahtle kohus selles, et sõnumi saladuse rikkumine käesoleval juhul kaebajale olulist ebamugavustunnet tekitas. Vanglaametnikud ja kinnipeetavad on subordinatsioonisuhtes, kusjuures kinnipeetava jaoks kestab see suhe vangistuse algusest kuni lõpuni ilma katkestusteta. Niisugune alluvussuhe, olgugi et vanglas kahtlemata vajalik, kätkeb endas alati teatavaid kuritarvituste ohte, mistõttu olukorras, kus kinnipeetaval on kahtlus, et vanglaametnik luges õigusvastaselt tema kirja, tuleb mõningate vaimsete kannatuste teket pidada väga tõenäoliseks.
30. Kohtu hinnangul rikkus Tartu Vangla A. Kuznetsovi sõnumi saladust süüliselt. RVastS ei sätesta süü vorme, ent RVastS § 7 lg 4 lubab arvestada eraõiguse sätetega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 sätestab süü vormidena hooletuse, raske hooletuse ja tahtluse. Kohtu hinnangul ei ilmne käesoleval juhul asjaolusid, mis viitaks Tartu Vangla tahtlusele. Samas nähtub kohtule esitatud ümbriku koopialt, et sellele oli trükitud väga selges kirjas A. Kuznetsovi nimi ladina tähtedega eestikeelses kirjapildis ehk täpselt niisugusel kujul, nagu see kajastub ka vangla dokumentides. Teisisõnu ei saanud ümbrikult õige adressaadi tuvastamine nõuda vähimaidki jõupingutusi. Ka kinnipeetava isiku tuvastamine on vanglaametniku igapäevane rutiinne töö ning ka käesoleval juhul ei ole Tartu Vangla väitnud, justkui oleks eksitud kinnipeetava tuvastamisel. Tartu Vangla on tuginenud sellele, et perekonnanimega Kuznetsov kinnipeetavaid oli palju, kuid see ei ole adekvaatne õigustus, võttes arvesse, et ümbrikule oli selgesti märgitud adressaadi eesnimi. Seejuures ei eksinud vanglaametnikud mitte ühel, vaid kahel korral, kuigi teisel korral avastati eksimus enne kirja valele isikule kätte andmist, ning samasuguse hõlpsasti välditava eksimuse tegi kaks vanglaametnikku. Kohtu hinnangul näitab see süsteemset ja põhimõttelist hooletust niivõrd lihtsa tööülesande täitmisel, mida oleks saanud vältida pelgalt üheainsa sõna – adressaadi eesnime – lugemisega ümbrikult, et seda tuleb pidada raskeks hooletuseks VÕS § 104 lõike 4 mõttes.
31. RVastS § 9 lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on oma 05.03.2014 5 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. RVastS §-s 13 sätestatud vastutuse piiramise aluseid käesoleval juhul ei esine. Sõnumi saladuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hindamisel ei saa kohtu hinnangul määravat tähtsust omistada sellele, mida isik kirjaga hiljem tegi või millist teavet see sisaldas, kuna enne sõnumi saladuse rikkumist pole üldjuhul võimalik hinnata, millist infot kiri sisaldab, ning enne kirja kättesaamist pole adressaadil endal võimalik hinnata, kas kirja sisu avalikustamine on talle aktsepteeritav ning kas ta soovib kirja säilitada või koheselt hävitada. Seega saab kohus käesoleval juhul arvesse võtta ühest küljest seda, et sõnumi saladust rikuti raskest hooletusest ning selle põhiõiguse tähtsust kinnipeetavale, ent teisalt ka seda, et tegemist oli ühekordse rikkumisega. Kuigi kaebaja on viidanud ka varasematele juhtudele, ei ole need käesoleva kaebuse esemeks, mistõttu ei saa kohus neid arvesse võtta. Seetõttu ei pea kohus õiglaseks piirduda üksnes vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega, kuid kohus ei pea proportsionaalseks ka kaebuse rahuldamist täies ulatuses. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus käesoleval juhul ühekordse sõnumi saladuse rikkumise eest õiglaseks hüvitiseks 25 eurot. Järelikult rahuldab kohus kaebuse osaliselt.
32. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest ning ta ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik 6