KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. september 2016, Tartu Kriminaalasja number 1-15-10435 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau

§ 120lg 1) järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.

1. K. Vaigu oli kohtu alla antud süüdistatuna ka selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud
2. peatüki
3. jaos sätestatud kuriteo, omandas korduvalt alates
4. aasta juunist kuni 26.06.2015 eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal ja isikult enda tarbeks ja edasiandmise eesmärgil suures koguses, s.o vähemalt 10-le isikule narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud koguses, narkootilist ainet gammahüdroksüvõihapet (GHB), valdas narkootilist ainet enda juures, vedas enda kasutuses olevate sõiduautodega BMW registreerimismärgiga XXX ja Toyota Avensis registreerimismärgiga XXX narkootilist ainet Rakverre ja selle lähiümbrusesse ning turustas narkootilist ainet väikeses koguses igapäevaselt Rakvere linnas ja selle lähiümbruses eeluurimisel tuvastatud ja tuvastamata isikutele, sealhulgas andis K. Vaigu alates veebruarist 2015 kuni juunini 2015 korduvalt väikeses koguses, s.o korraga 1-2 doosi narkootilist ainet gammahüdroksüvõihapet (GHB) edasi M.V. le. 1.
5. 26.06.2015 kella 14.54 paiku peeti K. Vaigu sõiduautoga Toyota Avensis registreerimismärgiga XXX Rakvere linnas Lembitu 14 maja juures politseiametnike poolt kinni. Sõiduauto läbiotsimisel andis K. Vaigu vabatahtlikult välja 0,5 l pudeli kirjega „Hustler“, milles oli värvusetut vedelikku massiga kokku 42,43 g, mis sisaldas gammahüdroksüvõihapet (Na-soolana) ja milles gammahüdroksüvõihappe (GHB) sisaldus oli 48% ning vedelikus sisaldus 20,4 g gammahüdroksüvõihapet (GHB), valdas narkootilist ainet enda juures, vedas narkootilist ainet enda kasutuses oleva sõiduautoga Toyota Avensis registreerimismärgiga XXX Rakvere linnas kuni ta koos narkootilise ainega politseiametnike poolt kinni peeti. „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse“ § 31 lg 3 kohaselt loetakse suureks koguseks narkootilise aine kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule ja gammahüdroksüvõihappe (GHB) puhul on suureks koguseks 16 grammi. Suures koguses narkootilise aine korduva ebaseadusliku omandamise, valdamise ja veoga edasiandmise eesmärgil ning narkootilise aine edasiandmisega isiku poolt, kes on varem toime pannud KarS
6. peatüki
7. jaos sätestatud kuriteo, pani K. Vaigu toime KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
8. Viru Maakohus 04.05.2016 otsusega tunnistas K. Vaigu talle esitatud süüdistustes süüdi ning mõistis talle karistuseks KarS § 120 (alates 01.01.

§ 120lg 1) järgi 10 kuud vangistust ja Kar

S § 184 lg 2 p 2 järgi 4 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel luges maakohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis K. Vaigule liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus seda karistust Viru Maakohtu 04.10.2011 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse 10 kuud ja 5 päeva vangistust võrra ning mõistis K. Vaigule liitkaristuseks 4 aastat, 10 kuud ja 5 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus K. Vaigu karistuse kandmise algusajaks 26.06.

1. KarS § 832 lg 1 alusel kohaldas maakohus ka laiendatud konfiskeerimist K. Vaigu vara 2 suhtes ja määras kohtuotsuse jõustumisel konfiskeerida riigituludesse läbiotsimisel sõiduautost Toyota Avensis äravõetud sularaha 295 eurot. 2.
2. Esmalt võttis maakohus seisukoha K. Vaigu süüdistuses KarS § 120 järgi ja leidis, et isiku süü on tõendatud. Kinnitust ei leidnud süüdistustekstis toodu, nagu oleks J.V. jõudnud paluda 22.06.2013 kella 01.50 paiku Sõmeru vallas Ubja külas rahvamaja ees K. Vaigul oma elukaaslase ees vabandada ja teda sellega korrale kutsunud. Kuriteo toimepanemist K. Vaigu poolt tõendavad kohtu hinnangul kannanu J.V. i ning tunnistajate M.L. i ja U.L. i ütlused ning K. Vaigu poolt kasutatud sõiduauto Toyota Avensis läbiotsimisprotokoll 26.06.
3. Seda, miks on usaldusväärsed just nimetatud tõendid ning K. Vaigu ja tunnistajate H.I. i, A.K. i ning A.L. i ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta, põhjendas kohus järgmiselt. 2.
4. K. Vaigu andis istungil ütlusi, millised kattuvad tunnistajate H.I. i, A.K. i ja A.L. i ütlustega, kes on K. Vaigu sõbrad. Nende ütlustest järeldub, et hoopis kannatanu J.V. ründas neid kivihaamriga (kuvaldaga), lähenedes neile ähvardavalt, mistõttu K. Vaigu tõrjus oma sõiduauto BMW pagasnikust võetud stardipüstoliga õigusvastast rünnet, kuid ta ei ähvardanud sellega kedagi. K. Vaigu ei osanud põhjendada, miks oleksid pidanud J.V. ning tunnistaja U.L. , keda ta eelnevalt ei tundnud ning kellega tal puudus igasugune eelnev kokkupuude, asja välja mõtlema. Samuti ei osanud K. Vaigu põhjendada, miks M.L. , kellega nad olid kunagi mõnda aega koos töötanud, teda alusetult süüstas. Seega tuleb süüdistatava ja tema sõprade ütlused tõendikogumist välja jätta, kuna need ei haaku ülejäänud tõenditega ning on seetõttu ebausaldusväärsed - nende andmise osas on isikud eelnevalt omavahel kokku leppinud. 2.
5. Kohus möönis, et J.V. i, M.L. i ja U.L. i ütlustes on teatavad vastuolud, kuid põhilises osas on need omavahel kattuvad. Eluliselt usutavaks muudab nende ütlused seegi asjaolu, et nad võtavad omaks, et olid jaanitulel alkoholi tarvitanud (J.V. tarvitas alkoholi pärast kuriteosündmust). M.L. on kinnitanud, et ta oli purjus. Sellega on kohtu hinnangul põhjendatav ka teatavate vastuolude esinemine ühelt poolt M.L. i ütlustes ning teiselt poolt J.V. i ja U.L. i ütlustes. Nimetatud isikutel ei olnud põhjust asuda K. Vaigut alusetult süüstama. Samas on K. Vaigu sõpradel motiiv valeütluste andmiseks, sest süüdistatavat ähvardab reaalne vangistus, mis eelduslikult ei saa olema lühiajaline, kuna kuritegu on toime pandud katseajal. Eluliselt ei ole usutav seegi, et K. Vaigu ja tema sõbrad jaanitulel üldse alkoholi ei tarvitanud. Kui asuda vastupidisele seisukohale, et K. Vaigu ja tema sõprade ütlused on tõesed, siis miks pöördus J.V. vahetult peale sündmust politsei poole ning miks sellisel juhul, kui uskuda, et neid ründas kannatanu, ei pöördunud politsei poole K. Vaigu. Seda, et J.V. i, M.L. i ja U.L. i ütluste õigsuses ei ole alust kahelda, kinnitab kaudselt seegi, et K. Vaigu kasutatud sõiduauto Toyota Avensis läbiotsimisel avastati kindalaekast musta värvi plastikkorpusega elektrišokirelv Model KM-
6. 2.
7. Maakohus luges tõendatuks K. Vaigu süü ka talle KarS § 184 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses. Tõendamist ei leidnud teo toimepanemise algusajana
8. a juuli, vaid selleks on
9. a lõpp, s.o süüdistuse maht on väiksem. Lisaks jättis kohus süüdistusest välja valdamisteo, sest valdamine kui teoviis taandub teiste käitlemisviiside, nagu omandamine ja vedamine ees. Eelmärgitud seisukohta põhistas maakohus järgmiselt. 2.
10. K. Vaigu väitel omandas ta narkootilist ainet GHB-d vaid enda tarbeks ning suures koguses ei ole ta seda ostnud. K. Vaigu kinnitas, et tema ei ole M.V. le ainet andnud. Viimane on seda temalt ise võtnud, sest ainet on kaduma läinud. Selles osas on süüdistatava ütlused vastuolus tunnistaja M.V. ütlustega, milliste õigsuses ei ole kohtul põhjust kahelda. M.V. ütlusi toetavad otseselt või kaudselt ka ülejäänud uuritud tõendid. Erinevate peidikute olemasolu, kust narkootilist ainet autoga osade kaupa toomas käidi (M.V. sõnul läks K. Vaigu metsa ja tuli 0,5 liitrise pudeliga tagasi, kusjuures pudeli põhjas oli natuke GHB-d), viitab sellele, et narkootilist ainet oli omandatud suures koguses. K. Vaigu on avaldanud, et narkootilist ainet, mille ta kinnipidamisel 26.06.2015 ise politseile välja andis, polnud ta jõudnud tarvitama hakata. Ekspertiisidega on tuvastatud, et K. Vaigu omandatud 3 narkootilist ainet oli suures koguses. Seega ei vasta K. Vaigu ütlused tõele, et tema ei ole narkootilist ainet suures koguses ostnud. M.V. ütlustega on tõendatud, et alates veebruarist 2015 mõned korrad (3-4), korraga 1-2 doosi, on ta saanud GHB-d K. Vaigu käest, kui küsis temalt ja viimasel seda oli. M.V. jäi kohtuistungil ütlusi andes selle juurde, et pani korgijoogi saamise eest viisakusest K. Vaigu autole kütust, samuti sai ta K. Vaigult korgijooki tasuks laenude võtmise eest. Oma silmaga ei ole M.V. GHB müümist näinud, aga kui nad olid seltskonnas, siis üksteisele anti igatahes. M.V. sõnul mõni nendest (kooliõpilased, mõned K. Vaigu tuttavad ja mõned Kundast) tarvitasid GHB-d, mis neil ringi liikus. M.V. väitel on tema saanud GHB-d üksnes K. Vaigult. Kohus märkis, et narkootilise aine edasiandmine ei pea toimuma vahetult käest kätte, vaid võib seisneda ka mingisse kohta jätmises ja omandajale selle koha teatavakstegemises. Edasiandmine on näiteks kinkimine, võla tasumiseks andmine. Seega ei ole tähtsust asjaolul, kas edasiandmine toimub tasuta või tasu eest. 2.
11. Lähtudes arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktist nr 15E-LÕX0164 11.09.2015 (I kd, tl 1516) on gammahüdroksüvõihappe (GHB) tavaline narkojoovet tekitav annus 0,2-2 g (keskmine seega 1,1 g), tugeva narkootilise aine sõltuvuse korral kuni 3 g (keskmine seega 1,6 g). Eeltoodust järeldub, et kümnele keskmisele isikule narkojoobe tekitamiseks piisab 11 g-st GHB-st. Sõiduauto läbiotsimisel andis K. Vaigu vabatahtlikult välja 0,5 l pudeli kirjega „Hustler,“ milles oli värvusetut vedelikku massiga kokku 42,43 g, mis sisaldas gammahüdroksüvõihapet (Na-soolana) ja milles gammahüdroksüvõihappe (GHB) sisaldus oli 48% ning vedelikus sisaldus 20,4 g gammahüdroksüvõihapet (GHB). Seega oli K. Vaigult äravõetud aines GHB-d 20,4 g, s.o nimetatud narkootilise aine suur kogus. Ekspertiisiaktis nr 15E-AN0759 olevat 48% gammahüdroksüvõihapet (Na-soolana) sisaldavat vedelikku vajatakse kümnele tavalisele inimesele narkojoobe tekitamiseks umbes 4,16-41,6 g (keskmine seega 22,88), K. Vaigult oli ära võetud 42,43 g. APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU
12. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Vaigu kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kes taotles lahendi tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist nii KarS § 120 (alates 01.01.

§ 120lg 1) kui ka § 184 lg 2 p 2 järgi. 4. K. Vaigu õigeksmõistmist Kar

S § 120 (alates 01.01.

§ 120lg 1) järgi taotleb kaitsja järgmistel asjakohastel argumentidel.

4.

1. K. Vaigu andis kohtuistungil ütlusi, millised kattuvad H.I. i, A.K. i ja A.L. i ütlustega. Kohus tegi juriidiliselt täiesti paljasõnalise järelduse – nimetatud isikud on eelnevalt ütluste andmise omavahel kokku leppinud. Millistest kohtuistungil uuritud tõenditest selline järeldus nähtub, kohtuotsusest ei selgu. Selle asemel hakkas kohus süüdistatavale ette heitma, et kuidas ta ei suuda põhjendada, miks J.V. ja U.L. süüdistuses kirjeldatud teo välja mõtlesid. Samuti ei osanud kohtu arvates K. Vaigu põhjendada ka seda, miks M.L. , kellega nad olid kunagi mõnda aega koos töötanud, teda alusetult süüstas. Kahetsusväärselt puudub tõenditele tuginev käsitlus, millest nähtuvalt A. Vaigu ja kolme tunnistaja ütlused ei saa vastata tegelikkusele. 4.
2. Kaitsja leiab veel, et kui ringkonnakohus ei anna tõenditele maakohtuga võrreldes teistsugust hinnangut, kuuluks A. Vaigule mõistetud praktiliselt maksimumilähedane vabaduskaotuslik karistus tühistamisele, sest ilmselgelt on 3 aastat kestnud menetlus ebamõistlikult pikk. Seda arvesse võttes olnuks asjakohaseks karistuseks rahatrahv.
3. K. Vaigu õigeksmõistmise KarS § 184 lg 2 p 2 järgi toovad kaitsja hinnangul kaasa järgmised argumendid. 5.
4. Kohtu arvates on 20,4 grammi puhast GHB-d suureks koguseks, kuna 10-le keskmisele isikule piisab narkojoobe tekitamiseks 11 g-st GHB-st. Selline isikustamata järeldus ei ole asjakohane. Esmalt tuleb silmas pidada, et K. Vaigult ära võetud GHB ei olnud mõeldud abstraktsele keskmisele 4 inimesele. Kriminaalasjas uuritud tõenditest nähtuvalt – süüdistatava ütlused – oli GHB K. Vaigu oma ja ta soovis seda ise tarvitada. Kui on olemas konkreetne inimene, siis ei ole võimalik ning õige lähtuda temale narkojoobe tekitava narkokoguse määramisel keskmisest fiktsiooninimesest. On märkimisväärne, et ekspertiisiaktist 15E-LÕX0164 11.09.2015 (I kd tl 15-16) nähtuvalt on tugeva narkootilise aine sõltuvuse korral joovet tekitavaks annuseks kuni 3 g puhast GHB-d. 5.
5. Kriminaalasjas on kohtuistungil ütlusi andnud nii K. Vaigu kui tunnistaja M.V. , kelle ütlustest nähtub üheselt arusaadavalt, et K. Vaigu oli tõepoolest GHB sõltlane ning ta tarvitas narkootikumi pidevalt (lk 21, 22, 25). Kuna ekspertiisiaktis kasutatud termin „tugev narkootiline sõltuvus“ on fakti küsimus ning jääb kohtu sisustada, siis käesolevas asjas tuvastatud asjaolude pinnalt on K. Vaigu narkosõltuvus tõendatud ning see on ilmselt tugev. Seega on K. Vaigu puhul 10 doosi suuruseks 30 g puhast GHB-d. Kuna temalt ära võetud puhta GHB sisalduseks oli sellest väiksem, ehk siis 20,4 g, puudub õiguslik võimalus süüdistatava vastutusele võtmiseks KarS § 184 lg 2 p 2 alusel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustele ja palusid see rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu leides, et see on põhjendamatu. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. 6.1 Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, tema kaitsja, prokuröri ning tutvunud maakohtu otsuse ja selle peale esitatud apellatsiooniga, leiab, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Ringkonnakohus ei korda üle maakohtu otsuses esitatud faktilisi asjaolusid ja põhjendusi, vaid vastab apellatsioonkaebuses kaitsja poolt esitatud väidetele.
7. Apellatsioonikohus on seisukohal, et kuigi kaitsja väide - K. Vaigu andis kohtuistungil ütlusi, millised kattuvad H.I. i, A.K. i ja A.L. i ütlustega – on tõene, ei tähenda see asjaolu automaatselt, et kohus ei saa K. Vaigu ütlusi ebausaldusväärseks lugeda. Kohus hindas kõiki tõendeid, sealhulgas tunnistajate kohtuistungil antud ütlusi, oma siseveendumuse kohaselt ja leidis, et võib eksisteerida võimalus, et tunnistajad H.I. i, A.K. i ja A.L. i ütlused võivad olla eelnevalt kooskõlastatud. Maakohus selgitas, et tunnistaja A.L. i ütlustest tuleneb, et ta on juhtumist rääkinud A.K. i ja H.I. iga. Nad arutasid omavahel läbi, mis 21.06-22.06.2013 toimus. A.L. võttis samuti omaks, et ta ise mäletab seda sündmust üsna halvasti. Maakohtu hinnang, et H.I. i, A.K. i ja A.L. i ütlused ei ole usaldusväärsed, kujunes kohtus uuritud tõendite ja kohtu siseveendumuse pinnalt. Tegemist ei ole kohtu juriidiliselt paljasõnalise järeldusega. Järelduse aluseks on kohtus hinnatud tõendid. Samuti ei leia ringkonnakohus, et maakohus oleks süüdistatavale midagi ette heitnud. Kaitsja seisukoht, et just kannatanu otsis konflikti ning kasutas selle provotseerimiseks otsitud põhjust, on paljasõnaline ning tõendamata. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et tulenevalt kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaoludest, ei sattunud K. Vaigu 22.06.2013 hädakaitseseisundisse ning sellest tulenevalt puudub alus KarS § 28 kohaldamiseks.
8. Riigikohus on lahendis 3-1-1-33-08 sedastanud, et KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt RKKKo nr 3-1-1-85-00 ja nr 3-1-1-475 04). Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsuse põhjendustes on kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ja põhjendatud.
9. Kaitsja leiab, et kui ringkonnakohus ei anna tõenditele maakohtuga võrreldes teistsugust hinnangut, kuuluks A. Vaigule mõistetud praktiliselt maksimumilähedane vabaduskaotuslik karistus tühistamisele, sest ilmselgelt on 3 aastat kestnud menetlus ebamõistlikult pikk. Seda arvesse võttes olnuks asjakohaseks karistuseks rahatrahv.
10. Apellatsioonikohus leiab, et menetlus KarS § 120 (alates 01.01.

§ 120lg 1) järgi ei ole olnud ebamõistlikult pikk.

Kohtutoimiku materjalidele tuginedes on menetlus toimunud alates

1. aastast.
2. aastal toimus K. Vaigu kahtlustatavana ülekuulamine. Riigikohtu praktikale tuginedes tuleb menetluse mõistliku aja hindamist lugeda muuhulgas alates hetkest, kui on toimunud isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, isiku vahistamine. Ringkonnakohus selgitab, et kui kohtueelne ja kohtumenetlus kahes kohtuastmes kokku on kestnud vähemalt 2 aastat, siis mõistlikku menetlusaega ületatud pole. Selline menetlusaeg on kooskõlas ka EIK poolt väljendatud seisukohtadega. Ringkonnakohus mainib lisaks, et esimeses kohtuastmes kaitsja mõistliku menetlusaja möödumise vastuväidet esitanud ei ole. Järelikult tuleb lugeda, et mõistlik menetlusaeg hakkas kulgema alates 2014 ja seda ei ole ületatud.
3. K. Vaigu kaitsja asub seisukohale, et süüdistatav tuleb KarS § 184 lg 2 p 2 alusel õigeks mõista seoses sellega, et K. Vaigult ära võetud GHB ei olnud mõeldud abstraktsele keskmisele inimesele. Kui on olemas konkreetne inimene, siis ei ole võimalik ning õige lähtuda temale narkojoobe tekitava narkokoguse määramisel keskmisest fiktsiooninimesest. On märkimisväärne, et ekspertiisiaktist 15ELÕX0164 11.09.2015 (I kd tl 15-16) nähtuvalt on tugeva narkootilise aine sõltuvuse korral joovet tekitavaks annuseks kuni 3 g puhast GHB-d. Kuna ekspertiisiaktis kasutatud termin „tugev narkootiline sõltuvus“ on fakti küsimus ning jääb kohtu sisustada, siis käesolevas asjas tuvastatud asjaolude pinnalt on K. Vaigu narkosõltuvus tõendatud ning see on ilmselt tugev. Seega on K. Vaigu puhul 10 doosi suuruseks 30 g puhast GHB-d. Kuna temalt ära võetud puhta GHB sisalduseks oli sellest väiksem, ehk siis 20,4 g, puudub õiguslik võimalus süüdistatava vastutusele võtmiseks KarS § 184 lg 2 p 2 alusel.
4. Apellatsioonikohus asub seisukohale, et kaitsja väited ei ole käesoleval juhul õiguslikult relevantsed. Ja seda järgmistel põhjustel. 12.1 Riigikohus on asunud seisukohale, et narkootilise aine suur kogus kui KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisuline tunnus on tõendamiseseme osa, mis tuleb kohtul igas kriminaalasjas tuvastada, järgides kõiki tõendamisreegleid. Esmalt tuleb kohtul võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele teatud määral narkootikumidega kokkupuutes olnud isikule ja seejärel tuleb otsustada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ja kas isikult äravõetud ainest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte. Nende küsimuste lahendamisel tuleb lähtuda puhta, mitte aga segatud aine kogusest (RKKKo 3-1-1-67-08, 3-1-1-121-06). Narkootilise aine käitlemise mõiste sisaldab endas ka narkootilise aine tarvitamist (RKKKo 3-1-1-56-15). Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt muuhulgas narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti (RKKKo 3-1-1-7-14). Karistusseadustiku ja NPALS regulatsioon, mille kohaselt tuleb narkootilise ja psühhotroopse aine suur kogus kindlaks teha selle kaudu, millisele hulgale inimestele kõnealusest ainest narkojoobe tekitamiseks piisab, ei ole vastuolus karistusseaduse määratletusnõudega (RKKKm 3-1-1-89-13). 12.
5. Maakohtu järeldused selle kohta, et käesolevas kriminaalasjas K. Vaigult poolt välja antud 0,5 l pudeli kirjega „Hustler“, milles oli värvusetut vedelikku massiga 42,43 g ja mis sisaldas 20,4 g gammahüdroksuvõihapet (GHB), piisab narkootilise joobe tekitamiseks vähemalt kümnele narkootikumidega kokkupuutes olnud isikule, põhinevad kohtus uuritud tõenditel, s.h 6 eksperdiarvamusel. Ringkonnakohtu hinnangul põhineb eksperdi arvamus teaduslikel andmetel ja on võrreldav kohtu poolt kontrollitud matemaatiliste arvutuste ning loogikal põhinevate järeldusega. Seega on K. Vaigule KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüksarvatud kuriteo kvalifitseeriv tunnus - narkootilise aine suur kogus – maakohtu poolt nõuetekohaselt tuvastatud ja kohtud on õigesti kohaldanud kriminaalseadust. 12.
6. Eelevast tulenevalt ei ole õiguslikult relevantne kaitsja argumendid selle kohta, kui suur narkotarvitaja K. Vaigu on ja milline keskmine kogus eelduslikult temasugusele tarvitajale narkojoobe tekitaks. Õiguslikult relevantne ei ole ka argument, kas K. Vaigult äravõetud GHB oli talle endale tarvitamiseks või mitte. K. Vaigult võeti ära 20,4 g GHB-d. EKEI koostatud arvutuste kohaselt on GHB puhul keskmine ühekordne kogus 1,6 g ja keskmine kogus kümnele inimesele 16 g (I kohtutoimiku köide, lk 110). Järelikult piisab K. Vaigu käest äravõetud 20,4 g GHB kogusest joobe tekitamiseks vähemalt kümnele keskmisele teatud määral narkootikumidega kokkupuutes olevale isikule. Kuna K. Vaigu on ka varasemalt narkootikumide käitlemisega seotud kuriteos süüdi mõistetud, siis on maakohus K. Vaigu poolse GHB käitlemise KarS § 184 lg 2 p 2 järgi õigesti kvalifitseerinud.
7. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja Sven Sillari apellatsioonkaebus rahuldamata.
8. Kaitsja on esitanud taotluse õigusabikulu 1200 EUR väljamõistmiseks Eesti Vabariigilt K. Vaigu kasuks. Hinnates kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja kohtuistungil osalemise eest taotletud menetluskulude hüvitamise põhjendatust, leiab ringkonnakohus et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis kriminaalasja mahukusega. Kuna apellatsioonikohus tegi KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, siis jäävad õigusabikulud KrMS § 185 lg 2 kohaselt K. Vaigu kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau 7