KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 11. november 2015, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-14-51825 Haldusasi E.G.i

§ 7

lg-st 1 kindlaks teha, kas isikule on kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ja kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui ükski eelnimetatud kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, siis puudub alus kahjunõude rahuldamiseks. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstava õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. 4.

1. VSKE § 6 lg 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis oleks olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olemas kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSKE § 7 lg 1 ettenähtud kambrisisustus. Seega pidi kambris iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millel võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid. 4.
2. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (edaspidi kinnipeeturegister) andmetel oli kaebaja perioodil 26.03.2013 - 04.11.2014 3 paigutatud Tallinna Vanglasse. Kogu vaidlusaluse Tallinna Vanglas viibimise aja (26.03.2013 – 15.12.2013) oli kaebaja vahistatu staatuses, s.t ta oli VangS § 90 lg 3 alusel hoiti teda ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a jalutuskäiguks ette nähtud aeg. 4.
3. Vastustaja märgib, et koostas E.G.i Tallinna Vanglas paiknemise kohta tabeli (tl 87-89) ja esitas selle tõendina kohtule. Tabelist nähtub paiknemise periood, kambri number, kambri pindala ruutmeetrites üldiselt, kambri täituvus ja põrandapind isiku kohta. Vaidlusalusel ajaperioodil oli kaebaja perioodil 26.03.-31.07.2013 paigutatud kambrisse 452 ja perioodil 01.08.-15.12.2013 kambrisse
4. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Tulenevalt VSKE § 7 lg-st 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC. Eeltoodud tabelist nähtub, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSKE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind. Seega oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. 4.
5. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu tuleks kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jääv pind. 4.5.1 Tallinna Vangla kambrites, kuhu kaebaja paigutatud oli, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK-i lahendites on enamasti WC-pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. 4.5.
6. Lisaks tuleneb EIK-i lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Asjas Cenbauer vs Holland

§ 7

lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema 5 kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Halduskolleegium on seisukohal, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Tallinna Vangla leiab ja peab vajalikuks rõhutada, et E.G. ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-47-08, nr 3-3-1-2-10), s.t püüdnud eelmises punktis väidetud kahju tekkimist ära hoida. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-90-11 märkinud, et kahju ei kuulu

§ 7

lg-st 1 tulenevalt hüvitamisele, kui kahju oleks olnud võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-8009 märkinud, et kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, mida aga ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks. Kui kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda aga teinud ei teinud ning juhib vangla tähelepanu väidetavatele õiguste rikkumistele peale seda, kui mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada ei ole Tallinna Vanglal enam võimalik. Kaebuse esitaja ei ole seega väidetavaid puudusi kinnipidamistingimustes varem täheldanud, vaid hakkas enda ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tunnetama ning enesele kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma alles peale seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada (EIK tegi lahendi Tunis vs Eesti 19.12.2013, kaebaja esitas vanglale kahjunõude 27.02.2014). Riigikohus on 19.06.2001 lahendis nr 3-3-1-38-01 leidnud, et seadusandja on HKMS §-s 9 lg 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest, mitte aga selle õigusvastasusest teadasaamisest. 23.03.2005 lahendis nr 3-3-1-86-04 on Riigikohtu halduskolleegium märkinud, et vastutuse aluseks on õigusvastane tegu ise, mitte sellest teadasaamine. Seega pidi kaebaja kohaselt Tallinna Vanglasse paigutamisel aru saama, et talle tekitatakse kahju ja sellele koheselt ka reageerima. Seoses eeltooduga esitab vastustaja kohtule kaebaja poolt Tallinna Vanglale alates 2013 kuni 29.04.2014 kahjunõudeni seoses ebapiisava põrandapinnaga esitatud pöördumiste nimekirja ning esitatud pöördumiste sisu lühiülevaate (vt tl 90-94). Kaebaja esitas Tallinna Vanglale järgmise sisuga pöördumised: 19.04.2013 – soovib teha vereanalüüsi; 16.10.2013 – soovib andmeid täitemenetlusregistrist; 16.10.2013 - andmeid täitemenetlusregistrist; 30.12.2013 – soovib saada asitõendite markeeringut, mis politseist saadeti; 13.03.2014 – kaebus läbiotsimise kohta; 08.04.2014 – soovib ravimit; 29.04.2014 – kahjunõue seoses ebainimlike vangistustingimustega. Vastustaja leiab, et esitatud pöördumiste nimekirjast nähtub ilmselgelt ja ümberlükkamatult, et kaebaja kannatused ja rahulolematus vangistustingimustega on ajendatud soovist Eesti Vabariigilt „kergelt“ raha saada ja tegelikke kaebusi ega üleelamisi tal Tallinna Vanglas viibides ei olnud. Nimekiri tõendab asjaolu, et enne EIK-i lahendit Tunis vs Eesti ei ole E.G. kordagi Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste üle kaevelnud. Eeltoodust nähtub, et kaebaja ei ole rakendanud kohaseid õiguskaitsevahendeid. 4.13. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust. Käesoleval juhul tuleb seega hinnata kaebaja õiguste riive intensiivsust ja kumulatiivset mõju. Vastustaja toob välja, et enamikes kohtulahendites, kus EIK on isiku kasuks välja mõistnud rahalise hüvitise, on lisaks põrandapinna nappusele esinenud ka muud isiku heaolule negatiivset 6 mõju avaldanud tegurid. Vastustaja leiab, et arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need inimväärikust alandavad: kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas ventilatsiooni ja loomuliku valgustatuse, lisaks elektrilambid, nõutava temperatuuri taganud keskküttesüsteem, kambris oli magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Vastustaja selgitab, et kaebajale oli tagatud infovajaduse rahuldamine ning ligemale iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla vahistatutele ajalehti, loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus, usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga, vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal, vahistatutele oli tagatud toitlustamise kolm korda päevas, samuti võimaldati vahistatutel iga päev värskes õhus jalutamist. Lisaks tuleb arvestada

§-s 13 sätestatud vastuse piirangutega, samuti tuleb mittevaralise kahju hüvitamisel arvestada kahju põhjustaja süü vormiga. Antud juhul on ilmne, et kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi kui on vahi all viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega võimalik, ent milleks siiski on Eesti haldusvõimud asjakohaseid samme astunud, olles juba ehitanud ja ehitades veelgi uusi, tänapäevastele nõuetele vastavaid vanglaid. Kaebaja kinnipidamine sellistes tingimustes nagu teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses. Isiku vahistamine on kriminaalmenetluse tagamiseks võetav kõige karmim tõkend, mille kohaldamine on võimalik vaid kohtu loal, samuti näeb kriminaalmenetluse seadustik ette vahi all pidamise jätkuva põhjendatuse kontrollimise. Isiku vahi all hoidmine on avalikes huvides ning selle eesmärk on vältida kas kuriteos kahtlustatava isiku pakkuminemist, tema poolt kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamist või uute kuritegude toime panemist. Minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud antud juhul vastuolus kaebajale seatud piirangute legitiimse eesmärgiga ega moonutanud põhiõiguste iseloomu. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta. Tallinna Vangla leiab, et olukorras, kus kaebajale ei saanud tekkida nõutavast väga vähesel määral väiksemast põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest tuleneva inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla põhjendatud. Märkimist väärib, et minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud antud juhul vastuolus vastustajale seatud piirangute legitiimse eesmärgiga ega moonutanud põhiõiguste iseloomu. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Tallinna Vanglal ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta. 4.

1. Samuti leiab vastustaja, et rahalise hüvitise väljamõistmine annab kaebajale vangistusega seotud vabadusõiguste kitsenduste kontekstis suurema heaolu, kui oleks talle andnud see, kui vangla oleks paigutanud ta kambritesse, kus tal oleks ruumi olnud 0,25 m2 rohkem. Seega leiab Tallinna Vangla, et kaebajale mittevaralise kahju rahas hüvitamine ei ole põhjendatud. 7 4.
2. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiivne ebameeldivus peab kaasa tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. 4.
3. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea Tallinna Vangla käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Vangla on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebaja vaimsed ja füüsilised kannatused ebapiisavast kambripinnast Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks. 4.
4. Perioodil 16.12.2013 – 28.04.2014 oli kaebaja kinnipeeturegistri andmetel vahistatu staatuses. Seega viibis ta ööpäevaringselt lukustatud kambris. Vaidlusalusel perioodil oli kaebaja paigutatud kambrisse 445, milles on eraldi uksega suletav WC. Kambri suurus koos WC-ga on 16,5 m2 ja ilma WC-ta 15,0 m
5. Vastustaja koostas E.G.i Tallinna Vanglas paiknemise kohta tabeli (tl 113-114), millest nähtub kambri pindala ruutmeetrites üldiselt, kambri täituvus ja põrandapind isiku kohta. Tabelist nähtuvalt oli taotluse esitajale tagatud vähemalt 3,3 m2 põrandapinda (ilma WC-alust pinda arvesse võtmata vähemalt 3,0 m2 põrandapinda). Vaidlusalusel ajal oli kaebajale igapäevaselt tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Täiendavaks liikumisvõimaluseks oli kaebajal osalemine suitsetamisest loobumise nõustamisel perioodidel 02.12.2013 - 13.12.2013 ja 02.09.2014 - 09.09.2014 (tl 115-116). Eeltoodust nähtub, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale perioodil 16.12.2013 – 28.04.2014 tagatud VSKE § 6 lg-st 6 tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind. Seega oli kaebajal Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et vangla tegevus kaebaja vanglasisesel paigutamisel perioodil 16.12.2013 – 28.04.2014 oli kooskõlas nii siseriikliku õiguse kui ka EIK-i kohtupraktikas osundatuga ning seega on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest – vangla õigusvastane tegevus. Tulenevalt asjaolust, et vangla tegevus taotleja paigutamisel oli õiguspärane, ei saa esineda ka põhjuslikku seosest vangla tegevuse ja taotlejale väidetavalt tekitatud kahju vahel. Õigusvastase haldustegevusega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik

§ 7

lg 1 sätestatud tingimused, kui kas või üks tingimustest on täitmata, kaebus rahuldamisele ei kuulu. 4.

1. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et kuna ei ole tuvastanud, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Arvestades eeltoodut, tuleb E.G.i kaebus jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 8
2. Vaidlus seisneb selles, kas on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 26.03.2013 kuni 28.04.2014 tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi, kambrites puudus soe vesi (dušši alla sai käia üksnes üks kord nädalas), ventilatsioon oli puudulik, tehisvalgustus oli puudulik ja sportimisvõimalused puudusid. Lisaks viitas kaebuse esitaja enda tervise halvenemisele (immuunsuse langusele, vererõhu probleemidele ja vaimse tervise probleemidele). Kohtule esitatud andmete kohaselt hoiti kaebajat 24 tundi ööpäevas lukustatud kambris, võimaldades vaid ühe tunni jalutuskäikudeks. Kaebaja oli perioodil 26.03.2013 kuni 28.04.2014 vahistatu staatuses. 6.

§ 7

lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

§ 9

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. 7. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine) ja täitis seda ülesannet ka kaebaja kaebuses toodud ajavahemikul kaebaja suhtes. 8. Järgnevalt tuleb kohtul võtta seisukoht, kas vangla tegevus oli õigusvastane ja kas kaebajale väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01.01.2014 kehtinud VSKE redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb mõlema regulatsiooni kehtivusaega. 9. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 87-89 ja 113-114). Sellest nähtub millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata. 10. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud erinev. Selle perioodi sees on ajavahemikke, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta ja rohkem), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2. Kaebaja ei ole ajavahemikus 26.03.2013-28.04.2014 viibinud päevagi tingimustes, kus pinda ühe inimese kohta oleks alla VSKE v.r § 6 lg-s 6 sätestatud määra. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites. 9 Kohus märgib siinkohal veel täiendavalt, et VSKE § 6 lg 6 (v.

1. r)valguses võib teatud kaebusega hõlmatud ajavahemike puhul vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda oluliseks, kas kambripinna hulka tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga kaetud osa kambripinnast. 11. Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis) ning tuleb lähtuda nendest vastustaja esitatud tabelites toodud andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Kohus märgib, et ka EIK jättis ka asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt on kaebaja valdavalt viibinud kambrites, kus elas viis kuni kuus kinnipeetavat), kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks pinda kinnipeetava vabaks liikumiseks lisaks kambri elupinnale. Samuti peab kohus oluliseks seda, et WC otstarbeks on selle olemusest tulenevalt eelkõige ja ainult loomulike vajaduste rahuldamine inimorganismile mittevajalike jääkainete väljutamise kaudu, mitte liikumisruumi tagamine tavaliseks inimtegevuseks piiratud ruumis. 12. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kohus nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-1450078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates. EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3 m2 kuni 3,3 m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.2014). Arvestades erinevate tegurite koosmõju, ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna mahaarvamist põhjendatuks. Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 p 21.) 13. Arvestades otsuse punktides 11-12 öeldut ning tuginedes vastustaja ülevaatele kaebaja paigutamise kohta (tl 87-89 ja tl 113-114), märgib kohus kaebajale tagatud põrandapinna kohta järgmist. Kahjunõue on esitatud ajavahemikus 26.03.2013 kuni 28.04.2014 (kokku 399 päeva) kohta. Selles asjavahemikus esines perioode, kus pinda ühe kinnipeetava kohta kambris, milles viibis kaebaja, oli ulatuses, mis vastab alates 01.01.2014 kehtivale normile, st 3 m2 või rohkem (296 päeva). Samuti oli kaebaja teatud hulga päevi tingimustes, kus kambripinda ühe 10 kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.
2. r)miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla 3 m2 (103 päeva). 14. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa

§ 9lg 1 tähenduses.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-19-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

1. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kogu vaidlusaluse perioodi jooksul 26.03.201328.04.2014 Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja vahistatu staatuses. VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei osalenud Tallinna Vanglas vahistatuna viibimise ajal tööhõives, samuti ei olnud ta hõivatud õppimisega. Kaebuse esitaja osales suitsetamisest loobumise programmis (tl 115-116). Samas ei olnud see programm nii pikaajaline, et kohus saaks asuda seisukohale, et see oleks oluliselt mõjutanud kaebaja vangistusrežiimi. Kaebajale oli tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et kaebajal ei olnud kogu vaidlusaluse perioodi jooksul võimalik kasutada spordisaali.
2. Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud kambrites sooja vee puudumist, ventilatsiooni puudulikkust, tehisvalgustuse puudulikkust ja sportimisvõimaluste puudumist. Kohus leiab, et nimetatud väited tuleb käesoleval juhul jätta tähelepanuta, kuna sellistele asjaoludele tuginevat kahju hüvitamise taotlust vanglale esitatud ei ole (vt tl 5 ja selle pöördel), mistõttu ei saa need tähtsust omada ka praeguse haldusasja lahendamisel. Kohus saab lahendada kahju hüvitamise nõude, mis oma sisult kattub kohtueelses menetluses vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudega. Samas peab kohus võimalikuks nende asjaoludega seotut käesolevas otsuses kaebajale selgitada, et välitada uue eraldiseisva kaebuse esitamist. Nii näiteks ei tulene vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest nõuet, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega ja kaebajal puudub subjektiivne õigus seda nõuda. Ebapiisava pesemisvõimaluse osas selgitab kohus, et kui näiteks eraldivõetuna võib VangS § 50 lg-s 2 sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust mõnevõrra vaieldavaks pidada, ei ole praegusel juhul kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kohus märgib siinkohal ka seda, et kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda kaitstava hüve võimaldamine vähemalt või ainult minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema. 11 Kohus märgib samuti, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud kaebaja väide, et kambris olev ventilatsioon oli puudulik. Kaebuse esitaja on oma seisukohtade tõendamiseks viidanud haldusasjade nr 3-13-1589 ja 3-13-1885 materjalidele. Kohus märgib, et kummaski haldusasjas ei tuvastatud venitaltsioonisüsteemi puudlikkust. Kaebaja ei ole muus osas oma sellekohaseid väiteid täpsustanud. Kohus viitab siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu 19.08.2015 otsusele nr 3-13-70099, kus kohus on ebapiisava ventilatsiooni küsimust põhjalikult käsitlenud ning asunud lõppjäreldusena seisukohale, et Tallinna Vanglas on olnud tagatud ventilatsioonisüsteemide toimimine (vt viidatud otsuse p 15 ja 16). Valgustuse osas märgib kohus, et mitte ühegi vangistusalase ega ka muu õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline peaks valgustihedus kambris olema. Kambrites, kuhu kaebaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja kunstlikud valgustid, mida tunnistab ka kaebaja ise. Seega olid kambrites, milles viibis kaebaja, olemas nii Vang § 45 lg 1 sätestatud aken kui ka kunstlik valgustus. Kaebaja ei ole ka enne kahjunõude esitamist esitanud selle osas vanglale ühtki kaebust või palunud selle tugevust suurendada.
3. Kohus on seisukohal, et asjasssepuutmatud on ka kaebuse esitaja väited seoses väidetava tervise halvenemisega (immuunsuse langus, vererõhu ja vaimse tervise probleemid). Ka neile asjaoludele tuginevat kahju hüvitamise taotlust vanglale esitatud ei ole (vt tl 5 ja selle pöördel), mistõttu ei saa need tähtsust omada ka praeguse haldusasja lahendamisel. Kohus kordab siinkohal, et saab lahendada kahju hüvitamise nõude, mis oma sisult kattub kohtueelses menetluses vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudega.
4. Kuivõrd kaebuse esitaja ei esitanud Tallinna Vangale esitatud kahju hüvitamise nõudes selle alusena ühtegi täiendavat asjaolu peale ebapiisava põrandapinna, siis leiab kohus kokkuvõttes, et olmetingimused Tallinna Vanglas ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Seejuures viitab vastustaja õigesti, et kaebuse esitaja ei ole astunud ise ühtegi sammu, et oma olukorda parandada – ehk püüdnud väidetava mittevaralise kahju tekkimist ära hoida.
5. EIK seisukohtadele toetuva siseriikliku kohtupraktika kohaselt võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK
6. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).
7. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja isikuõiguste rikkumisena

§ 9lg 1 mõistes.

Vastustaja ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna (2,5 m2) nõuet iga kinnipeetava kohta. Samuti leiab vastustaja, et kaebaja liikumisvõimaluse puudumist leevendas suitsetamisest loobumise koolitusel osalemine. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.

1. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping, mis on tulenevalt PS § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.
2. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem 12 kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust EIK arvates pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa

§ 9

lõikele 1 välja arvatud 296 päeva, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem ja sellistes tingimustes kaebaja kinnipidamist ei saa lugeda õigusvastaseks. 29. Hüvitise väljamõistmisel tuleb kohtul arvestada kahju hüvitamise põhimõtete ja vastutust piiravate asjaoludega (

§ 13lg 1), kusjuures arvestatakse ka hüvitise väljamõistmise õiglust.

13 Välja mõistetava hüvitise suuruse osas puudub seni sarnastes kaasustes väljakujunenud ühetaoline kohtupraktika. Kohtute poolt välja mõistetud hüvitised ühe õigusvastastes tingimustes viibitud päeva kohta on varieerunud oluliselt (nt 10 eurot haldusasjades nr 3-1451038 ja 1 euro päeva kohta, nt haldusasjas nr 3-14-51171). HKMS § 61 lg-st 5 tuleneb kohtu kaalutlusruum kahjunõude suuruse kindlaksmääramiseks, kui see on muidu võimatu või raskendatud või ülemäära kulukas. Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus diskretsiooni alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Väljakujunenud kohtupraktika järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-18-13, p 26; nr 3-2-1-159-09, p 13; nr 3-2-1-85-08, p 13).

1. Ühtedeks ühiskonna heaolu taset näitavateks andmeteks on kohtud lugenud statistikat keskmise pensioni ja alampalga saajate sissetuleku kohta (Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjas 3-14-52725). Seega on põhjendatud ka käesoleval hetkel lähtuda nendes otsustes hüvitiste suuruse määratlemisel lähtutud arutluskäigust, mille kohaselt, lugesid kohtud põhjendatuks määrata hüvitise suuruseks ligikaudselt samasugusel ajavahemikul piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris, kus põrandapinda inimese kohta on alla 3 m2 3 eurot päeva kohta ja kambris, kus on põrandapinda alla 2,5 m2 inimese kohta, kuid seda kompenseerivad täiendavad liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused tervikuna 2 eurot päeva kohta (viimast olukorda käesoleva juhul ei esinenud).
2. Seoses väljamõistetava hüvitise suurusega on Riigikohus oma 10.10.2013 otsuses nr 3-3-138-13 (p 21) märkinud: „Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.“.
3. Lisaks eeltoodu arvestamisele hüvitise määramisel, peab kohus arvestama ka asjaoluga, et kaebaja ei ole kogu oma kinnipidamisaja jooksul kasutanud võimalust kahjude tekkimise vähendamiseks läbi vastavate kaebuste esitamise või ettepanekute tegemise haldusorganile (

§ 13lg 1 p 4) ja ka EIÕK lahendites määratud hüvitiste suurust.

1. Kohus nõustub kahjude limiteerimise osas kõigepealt osaliselt kaebajaga selles, et sõltumata tema pöördumisest vangla poole, ei oleks ta pöördumine tõenäoliselt selle perioodi osas, millal kehtis VSKE-s määratud 2,5 ruutmeetrine miinimumpinna nõue kinnipeetava kohta, edukas olnud, sest nähtuvalt vastustaja vastusest pidas ta ise nimetatud nõuet õiguspäraseks ja kehtivaks. Küll aga ei tähenda kohtu selline seisukoht seda, et ta ei arvestaks kaebaja sellist käitumist üldse. Kohtu arvates tuleb sellist käitumist kahjuhüvitise piiramisel arvesse võtta koos ja seoses EIK kahjuhüvitiste määramise praktikaga.
2. Kaebaja on oma kahjunõuet esitades lähtunud EIK lahendiga asjas Tunis vs Eesti välja mõistetud hüvitise suurusest. Vastuseks kaebaja väidetele hüvitise suuruse kohta märgib kohus, et hüvitise suuruse määramisel saab kohus eelkõige lähtuda Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast ja arvestades ühiskonna jõukust. EIK on samuti aktsepteerinud võimalust, et siseriiklikud meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK poolt määratavate hüvitiste tasemele. Oluline on, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks määratud summa oleks kohane hüvitis siseriiklikke olusid arvestades. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud ka seda, et kaebajal oleks sarnaselt T.Tunisega EIK asjas olnud tervisehäireid, mis oleks raskendanud kitsaste elutingimuste mõju. Lisaks on kohus arvestanud asjaolu, et kaebaja ei ole teinud enne 14 kahjunõude esitamist midagi selleks, et vähendada talle haldusorgani õigusvastasest tegevusest tulenenud kahjusid. Seetõttu ei ole käesolevas asjas määratav hüvitis vahetult tuletatav EIK poolt asjas Tunis vs Eesti määratud hüvitisest. Ka EIÕK art 50 näeb ette hüvitise määramise õiglases ulatuses.
3. Arvestades kõike eelpooltoodut peab kohus põhjendatuks rahaline hüvitis välja mõista järgmiselt. Kaebaja oli paigutatud kambrisse, kus põrandapinda inimese kohta oli 2,5 m2 kuni 3 m2 (kokku 103 päeva), liikumisvõimalused olid piiratud (üksnes 1 tunnine jalutuskäik vabas õhus) ning muid leevendavaid tegureid sel ajal ei esinenud. Selliste kinnipidamistingimustega tekitatud kahju peab kohus kohaseks hüvitada arvestades kaebaja poolt kahju ärahoidmiseks avalduste esitamata jätmist, EIK praktikat ning Eesti ühiskonna jõukust rahas summas 3 (kolm) eurot päeva kohta, seega kokku 309 (kolmsada üheksa) eurot ehk kohus peab võimalikuks ja õiglaseks rahuldada kaebuses esitatud kahjunõue ca 5,3% ulatuses.
4. Kaebaja taotles, et väljamõistetav hüvitis kantaks tema vanglasisesele isikuarvele. Kuivõrd kaebuse esitaja on käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal vanglast vabanenenud, siis tuleb kaebuse esitajal teatada vastustajale andmed, kuhu arveldusarvele hüvitis tuleb kanda.
5. Vastavalt 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 21.10.2014 kohtumäärusega vabastatud osaliselt riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel so 75 eurot ületavas osas. Kaebaja tasus reaalselt kaebuselt riigilõivu summas 75 eurot. Kohus rahuldas kaebuse osaliselt so ca 5,3% osas. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista kaebuselt tasutud riigilõiv summas 3,96 eurot (so 5,3% 75st). Muus osas kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlust vastavalt seaduse nõuetele esitanud ei ole ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 15