Obsah (4)

§ 249§ 55§ 252§ 204

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Määruse tegemise aeg ja koht 15. november 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-2278 Haldusasi A.N.i esialgse õiguskaitse taotlus Menetl

) § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kui seadus annab isikule õiguse esitada halduskohtule kaebus muul alusel kui enda õiguste kaitseks, võib esialgset õiguskaitset kohaldada, kui vastasel juhul võib kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgne õiguskaitse on mõeldud selleks, et vastustaja või muud isikud ei saaks poolelioleva kohtumenetluse kestel teha toiminguid, mis muudavad kaebajal tema eesmärgi saavutamise võimatuks isegi juhul, kui kaebus lõpuks rahuldatakse.

§ 249

lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. 4. Käesoleval juhul on ilmne, et A.N.il puudub nii vaide esitamise kui ka kaebeõigus. Kuivõrd sellisel juhul ei saa ta täita

§ 249lg 2 ja lg 5 eeldusi, ei saa ka esialgse õiguskaitse taotlus olla lubatav.

5. Kohus selgitab, et vabanemistoetuse maksmisega seonduvat reguleerivad eelkõige vangistusseadus (VangS) ning justiitsministri 25.01.2001 määrus nr 11 „Kinnipeetava vanglast vabastamise kord“. VangS § 44 lg 3 kohaselt hoiustatakse vabanemistoetust kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäära täitumiseni. VangS § 75 lg 4 kohaselt makstakse kinnipeetavale vabastamisel välja tema isikuarvel olevatest summadest hoiustatud vabanemistoetus ja vanglasiseseks kasutamiseks jäetud raha. Kui kinnipeetava isikuarvelt väljamakstav summa on väiksem toetuse määrast, siis makstakse kinnipeetavale ühekordset toetust kehtestatud määra ja isikuarvelt väljamakstava summa vahe ulatuses. Sama paragrahvi lg 42 kohaselt kehtestab toetuse määra valdkonna eest vastutav minister. Nimetatud volituse alusel antud määruse „Kinnipeetava vanglast vabastamise kord“ § 231 sätestab, et toetuse määrad on järgmised: 12,79 eurot, kui kinnipeetava tegelik elukoht on samas linnas või vallas, kus asub vangla, kust kinnipeetav vabastatakse; 22,37 eurot, kui kinnipeetava tegelik elukoht on vallas või linnas, mille keskus on kuni 250 kilomeetri kaugusel vanglast, kust kinnipeetav vabastatakse; 31,96 eurot, kui kinnipeetava tegelik elukoht on vallas või linnas, mille keskus on üle 250 kilomeetri kaugusel vanglast, kust kinnipeetav vabastatakse. Viidatud õigusaktidest tulenevalt on ilmne, et vanglal puudub vabanemistoetuse maksmisel igasugune kaalutlusruum. Tegemist on kehtivate õigusaktidega (üldaktid) ning vanglal või mõnel muul asjaomasel haldusorganil on kohustus neist lähtuda. Kuivõrd vabanemistoetuse suurus (juhtudel, kus isikutel endil ei ole vabanemisfondi piisavalt raha kogunenud) on kindlaks määratud justiitsministri määrusega ei oleks selle kui üldakti peale võimalik esitada vaiet. Selleks, et kaebajal tekiks kaebeõigus peaks antud aktide alusel olema tema suhtes sooritatud vaidlustatavaid toiminguid. Selliseid toiminguid kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusest ei nähtu. Juhul, kui A.N.i esialgse õiguskaitse taotlust tõlgendada puudustega kaebusena, ei oleks see lubatav. Vabanemistoetus makstakse välja (s.t toiming tehakse) vabanemisel. Kuivõrd A.N. viibib hetkel Tallinna Vanglas, ei ole seda (reaal)toimingut veel sooritatud. Seega ei ole selge, milline viidatud normidest kaebaja suhtes kohalduks ja kas selle kohaldamine võiks tekitada kaebaja suhtes ebavõrdse kohtlemise. Kohus ei lahenda hüpoteetilisi vaidlusi ega abstraktse normikontrolli algatamise taotlusi, mida kehtiv õigus halduskohtule esitada ei võimalda. Kohus leiab, et esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud ajal, mil see

kohaselt võimalik ei ole. Seega ei ole taotlus lubatav (

§ 249lg-d 2 ja 5).

Kohtu hinnangul ei ole tegemist kõrvaldatava puudusega, vaid esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eeldusega. Kuivõrd selline puudus ei ole kõrvaldatav, puudub vajadus esialgse õiguskaitse taotluse käiguta jätmiseks (

§ 55lg 1).

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus A.N.i esialgse õiguskaitse taotluse

§ 55lg 2 alusel läbi vaatamata.

1. Lisaks märgib kohus järgmist. A.N.i taotluse kohaselt ei ole tal juba 6 kuud raha. Samuti nähtub mitmetes varasemates haldusasjades esitatud isikukontode väljavõtetest, et sissetulekute puudumise tõttu ei ole A.N.il vabanemisfondi raha hoiustatud. Seega oleks praegusel hetkel just A.N. ise vabanemisel kõige soodsamas olukorras, kuna erinevalt neist kinnipeetavatest, kelle vabanemistoetuse moodustub nende endi ning nende lähedaste poolt vabanemisfondi hoiustatud raha, makstaks A.N.ile toetust riigieelarvest.
2. A.N. on esitanud ka üldsõnalise menetlusabi taotluse. Kuivõrd kohus esialgse õiguskaitse taotlust sisuliselt ei lahenda, jätab kohus ka menetlusabi taotluse läbi vaatamata. 8.

§ 252

lg 7 ls 1 sätestab, et esialgse õiguskaitse määruse või esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise määruse peale võib menetlusosaline esitada määruskaebuse otse kõrgemalseisvale kohtule. Kohus leiab, et see on kohaldatav ka juhul, kui esialgse õiguskaitse taotlus jäetakse läbi vaatamata.

§ 204

lg-st 2 tulenevalt on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates. (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Maimann 2