Obsah (10)

§ 90§ 14§ 50§ 45§ 69§ 55§ 93§ 24§ 30§ 31

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 03.03.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-53244 Haldusasi A.L. kaebus Tallinna Vangla v

§ 90lg 3 alusel suletud osakonnas.

Kaebuse esitaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 29.02.2012 ning jõustunud otsusest teada saades rakendati kaebaja suhtes perioodil 20.03.2012-08.05.2012

§ 14lg-t 3 ja kinnipeetav viibis VSk

E § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris. Alates 09.05.2012 paigutati kaebaja avatud eluosakonda. Perioodidel 25.04.2012-08.05.2012 ja 04.05.2013-01.08.2013 kohaldati kaebuse esitaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. 2 9 vangistuse ajal perioodil 06.01.2014-12.10.2014 oli kaebuse esitaja Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ja viibis seetõttu

§ 90lg 3 alusel suletud osakonnas Kaebajale oli 8.

vangistuse ajal kambris tagatud vähemalt 2,63 m2 põrandapinda ning

1. vangistuse ajal vähemalt 4,08 m2 põrandapinda. Perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv isikuid vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Vaidlusalusel perioodil ei viibinud kaebaja vanglas ühe jätkuva perioodina, vaid viibis
2. ja
3. vangistuse vahele jääval ajavahemikul ca 4,5 kuud vabaduses.
4. Kokku viibis kaebuse esitaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas
5. vangistuse ajal 657 päeva, millest 253-l päeval, so 38,6% ajast oli tema kasutuses suurem põrandapind kui 3 m2 s.o vahemikus 3-28,74 m2 ning 404-l päeval oli tema kasutuses põrandapind alla 3 m2 s.o vahemikus 2,63-2,85 m
7. vangistuse ajal oli kaebuse esitajale kõigil Tallinna Vanglas viibitud 280-l päeval kasutada suurem põrandapind kui 3 m2 s.o vahemikus 4,08-9,2m
8. Eelpool nimetatud 404-st päevast, mil taotluse esitajale tagatud põrandapind jäi alla 3 m2, 253- l päeval oli kaebuse esitaja avatud kambrites (nr 215 ja 7), kus tal lisaks 1 tunnile jalutuskäigule värskes õhus, oli päevakavas sätestatud aegadel vähemalt 4 tunni jooksul võimalik liikuda väljaspool kambrit (sh kambris nr 7 kogu ärkveloleku ajal).
9. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgustid ning reeglina kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon, samuti on kinnipeetavatel võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu (fotod, tl 78 - 80). Kuna ventilatsioonisüsteem on kõikides kambrites ühtne, siis ei sõltu see konkreetsest kambrist, milles isik viibib. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Päikeseliste ja soojade suveilmadega on Tallinna Vanglal peaaegu võimatu tagada hoonetes samasugust temperatuuri nagu jahedamatel aastaaegadel. Vanades hoonetes ei saa palavuse korral alati kindlustada ka küllaldast õhutust, akende avamise võimalused on aga turvalisuse huvides piiratud. Sellest hoolimata teeb vangla kõik endast oleneva, et palavail suvepäevil oleks hooneis võimalikult värske õhk ja palavusest tingitud probleemid leiaksid asjaliku lahenduse. Alates
10. aastast eemaldab vangla kuumuse leevendamiseks suveperioodiks üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, et tagada kambrite parem õhutus, hoiab toiduluugid kambri jalutamise ajal ja õhtusel ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada, annab igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori ja võimaldab üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäigu. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodil, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku, välistades sellega niiskuse tekke. Enamuse ajast viibis taotluse esitaja kambrites, kus oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss, lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.
11. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine, samuti suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Kaebuse esitaja käis regulaarselt kokkusaamistel. Kaebajale oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Kaebaja käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Iga päev tagati värskes 3 õhus jalutamine. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.
12. Vangla ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu tuleks kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jääv pind. Vastustaja on seisukohal, et suletud sektsioonis tuleb kambri pinna hulka arvestada ka kambris asetseva, ent seinaga/uksega eraldatud ning üksnes selles kambris viibivatele isikutele kasutamiseks ette nähtud tualettruumi pindala. Samuti leiab Vangla, et kambri pinna hulka tuleb arvestada mööblialune pind. Vastupidist ei saa järeldada ei VSkE-st, mille § 7 lg 1 p 8 kohaselt loetakse WC kambri sisustuselemendiks ega ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustest.
13. Kaebuse esitaja tööhõive osas selgitab vastustaja, et kaebuse esitaja määrati perioodideks 23.10.2012-22.01.2013, 23.01.2013-22.02.2013, 23.02.2013-22.05.2013, 13.02.2014-12.03.2014, 06.06.2014-05.09.2014 ja 30.09.2014-05.11.2014 majandustöödele ning vastavalt tööaja arvestuse tabelile käis kaebuse esitaja tööl:
14. oktoobris 7 tööpäeva ning ta töötas 56 tundi,
15. a novembris 15 tööpäeva ning ta töötas 84 tundi,
16. a detsembris 13 tööpäeva ning ta töötas 77 tundi,
17. a jaanuaris 14 tööpäeva ning ta töötas 88 tundi,
18. a veebruaris 12 tööpäeva ning ta töötas 72 tundi,
19. a märtsis 13 tööpäeva ning ta töötas 80 tundi,
20. a aprillis 11 tööpäeva ning ta töötas 63 tundi,
21. a veebruaris 4 tööpäeva ning ta töötas 14,5 tundi,
22. a juunis 24 tööpäeva ning ta töötas 112 tundi,
23. a juulis 28 tööpäeva ning ta töötas 135 tundi,
24. augustis 10 tööpäeva ning ta töötas 46 tundi. Töötamine nähtub kaebaja vabakasutuskontole laekunud töötasumaksetest (tl 77).
25. Vangla ei fikseeri, millistesse jalutusboksidesse vahistatuid/kinnipeetavaid jalutama viiakse. Üldjuhul on jalutusboksid 15 m2 suurused. Kambris nr 7 viibimise ajal sai kaebuse esitaja jalutada jalutushoovis mõõtmetega 215 m
26. Kaebuse esitajal oli lisaks jalutuskäikudele võimalik liikuda väljaspool kambrit päevakavas sätestatud vabal ajal 4 tunni jooksul päevas perioodil 09.05.2012-13.05.2012, 17.05.2012-31.07.2012 ja 11.08.2012-18.03.
27. Perioodil 19.03.2013-03.05.2013 sai kaebuse esitaja viibida väljaspool kambrit kogu päeva jooksul äratusest kuni öörahuni. Kogu eelpool nimetatud perioodidel oli kaebuse esitajale tagatud ka ühel korral nädalas spordisaali kasutamine, mis andis kaebuse esitajale võimaluse üldfüüsiliseks treeninguks.
28. Ajavahemikul 26.09.2012-09.01.2013 on kaebaja osalenud riigikeeleõppe motivatsioonikursusel ning alates 30.09.2014 sotsiaalprogrammis (tl 76). Samuti tegi ta aeg-ajalt vangla majandustöid. Sel ajal viibis kaebaja väljaspool oma elukambrit. Lisaks on kaebuse esitaja Tallinna Vanglas viibimise ajal regulaarselt osalenud lühiajalistel kokkusaamistel (tl 73 - 75).
29. Vastavalt

§ 50

lg 2 sätestatule võimaldab vangla kinnipeetavatele ja vahistatutele vähemalt üks kord nädalas duši kasutamist. Täiendavalt võimaldatakse pesemist majandustöödel töötavatele kinnipeetavatele, kellel võimaldatakse peale iga tööpäeva duši kasutamist – st, et ka kaebuse esitajal võimaldati nimetatud aegadel dušši kasutada. Alates

1. aastast tagab Tallinna Vangla kinnipeetavatele ja vahistatutele võimaluse kasutada sooja vee saamiseks vangla poolt selleks otstarbeks soetatud veekeedukannu. Enne nimetatud aega oli isikutel võimalik saada sooja vett kasutades selleks isiklikku veekeedukannu (või veekeeduspiraali), mida oli mh võimalik soetada vangla kauplusest. Isikliku veekeedukannu puudumisel oli sooja vee saamiseks võimalik kasutada kambrikaaslaste veekeedukannu. Kaebajal oli töötamise päevadel võimalus end duši all pesta ning kambris oli tal ligipääs voolavale veele (v.a kambris nr 7, kus veekraanid asusid eraldi ruumis ning nendele võimaldati vaba ligipääs päevakava järgsel ajal öörahust kuni äratuseni) ja veekeedukannu kasutades oli tal võimalik saada sooja vett, samuti oli kambris lubatud seep. Seega sai kaebuse esitaja lisaks ühele dušikorrale teha igapäevaselt esmaseid hügieenitoiminguid kambris.
2. Oluline on märkida, et kaebuse esitaja kannab
3. vanglakaristust ja on viibinud Tallinna Vanglas ka varasema vangistuse ajal. Seega pidid kaebuse esitajale hästi teada olema Tallinna Vangla 4 vangistustingimused. Kui Tallinna Vangla tingimused talle vastuvõetavad ei olnud, saanuks ta uusi kuritegusid sooritamata jättes nendesse tingimustesse sattumist ise vältida. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Kohus, hinnanud poolte esitatud seisukohti ja tõendeid kogumis ning vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kohtu põhjendused on järgnevad.
5. A.L. nõuab mittevaralise kahju hüvitisena õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kaebaja leiab, et kahju tekitati talle tema hoidmisega Tallinna Vangla ebarahuldavate tingimustega kambrites. Ennekõike põhjustas kahju tema hoidmine ülerahvastatud kambrites. Lisaks viitas kaebaja olmetingimustele, mis kogumis olid tema hinnangul inimväärikust alandavad.
6. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli ajavahemikel 15.10.2011 – 01.08.2013 ja 06.01.2014 – 12.10.2014 paigutatud Tallinna Vanglasse. Samuti puudub vaidlus selles, et ajavahemikul 15.10.2011-19.03.2012 oli kaebaja vahistatu staatuses ja viibis

§ 90lg 3 alusel suletud osakonnas.

Kaebuse esitaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 29.02.2012 ning jõustunud otsusest teada saades rakendati kaebuse esitaja suhtes perioodil 20.03.2012-08.05.2012

§ 14lg-t 3 ja kinnipeetav viibis VSk

E § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris. Vaidlust ei ole selles, et 09.05.2012 paigutati kaebaja avatud eluosakonda. Pooled ei vaidle ka selle üle, et perioodidel 25.04.2012-08.05.2012 ja 04.05.2013-01.08.2013 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Perioodil 06.01.2014-12.10.2014 oli kaebuse esitaja Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ja viibis seetõttu

§ 90lg 3 alusel suletud osakonnas.

Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on A.L. paigutamisel taganud kaebajale inimväärika kohtlemise. Eelkõige on pooled erineval seisukohal kambripinna väidetava vähesuse osas.

1. Kohus lahendab esmalt menetluslikud küsimused (I) ning võtab seisukoha kambripinna arvestamise põhimõtete osas (II), analüüsib seejärel kaebaja väiteid ning hüvitamiskaebuse põhjendatust (III), võtab seisukoha võimaliku hüvitise osas (IV) ning jagab menetluskulud (V). I
2. Kaebaja palus kahel korral (kaebus, tl 1 ning taotlus, tl 46) tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis. Kohus selgitab, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 juba lahendanud seda küsimust ning asunud seisukohale, Justiitsministri 30.11.
3. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ kuni 31.12.2013 kehtinud § 6 lg 6 osas, milles see nägi ette, et kinnipeetava isiklik ruum peab kambris olema vähemalt 2,5 m2, aga võib olla väiksem kui 3 m2, ei olnud põhiseadusega vastuolus. Kuna Riigikohus on vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni põhiseaduspärasust juba kontrollinud, ei ole vajalik sama küsimuse osas uut põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust alustada. Kohus lisab, et viidatud lahendi punktis 44 rõhutas kolleegium, et „normi põhiseaduspärasus ei välista seda, et kinnipidamistingimustega kogumis võidi rikkuda V. Tarasovski inimväärikust. Tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“ Seega tuleb ka 5 käesoleval juhul kohtul kinnipidamistingimusi, sh kaebaja liikumisvõimalusi kogumis hinnata ning vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6 v. r ei ole asja lahendamisel määrav. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotlused rahuldamata ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamata.
4. Kaebaja 16.11.2015 esitatud kohtumenetluse kiirendamise taotluse osas selgitab kohus, et tegi juba mõned päevad pärast taotluse saamist kohtunõude vastustajale ning selle tulemusel sai kohtumenetluse mõistliku aja jooksul lõpule viia. Käesoleva otsusega lahendab kohus kaebuse sisuliselt. II
5. Pooled on erineval seisukohal selles, milline pind arvestada kambripinna hulka. Kaebuses märgitust võib järeldada, et kaebaja arvates tuleks põrandapinnast maha arvata kambris oleva mööbli ning tualettruumi alune pind. Vastustaja hinnangul tuleks see pind arvata kambripinna hulka.
6. Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 selgitanud, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK rõhutanud riive intensiivsuse hindamisel, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 17).
7. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus seisukohal, et nii mööbli kui tualettruumi alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna hulka arvestada. Halduskohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebajale kambris tagatud põrandapinna suuruse arvutamisel puudub vajadus kambri üldpindalast mööbli või WC aluse pindala välja arvamiseks. Seega lähtub halduskohus käesoleva haldusasja lahendamisel kambri üldpinnast (mille hulka on arvestatud nii mööbli alla jääv pind kui ka tualettruumi pindala). III
8. Kaebaja väitel olid Tallinna Vangla kambrid ülerahvastatud ning tema isiklik ruum vangla erinevates kambrites sedavõrd väike ja olmetingimused kogumis sellised, et alandasid tema inimväärikust. Vaidluse all on kinnipidamistingimused ajavahemikel 15.10.2011 – 01.08.2013 (657 päeva) ning 06.01.2014 – 12.10.2014 (280 päeva) ehk kokku 937 päeval. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse andmete kohta (tl 63 – 72).
9. Vastustaja poolt kohtule esitatud tabelist nähtuvalt ning arvestades WC-pinda kambripinna hulka, ei olnud kaebusega hõlmatud ajavahemikul selliseid perioode või päevi, mil põrandapinda ühe isiku kohta oleks alla 2,5 m
10. Kohus peab siinkohal põhjendatuks eristada ajavahemikku, mil kaebajat hoiti suletud osakonnas (olles vahistatu, viibides kinnipeetavana vastuvõturežiimil või viibides eraldatud lukustatud kambris) ajast, mil ta viibis avatud osakonnas. 6 Vastustaja esitatud tabelist nähtub, et suletud osakondades viibimise ajal (310+280= 590 päeva) oli 151-l päeval arvestuslik põrandapind kinnipeetava kohta väiksem kui 3 m2 (varieerudes vahemikus 2,63 – 2,85 m2). Siinjuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et
11. vangistuse jooksul, s.t ajavahemikul 06.01.2014 – 12.10.2014 viibis kaebaja küll kõikidel päevadel suletud osakonna kambrites, kuid kogu selle ajavahemiku jooksul oli talle tagatud arvestuslik põrandapind vähemalt 4,08 m
12. Avatud osakonnas viibides (kokku 347 päeva) oli arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta väiksem kui 3 m2 (kuid suurem kui 2,5 m2) 253-l päeval.
13. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praegusel juhul nõuab kaebaja väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Vangistusseaduse (

) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Kaebaja leiab, et kinnipidamistingimused olid õigusvastased eelkõige seetõttu, et kambripinda oli isiku kohta alla 3 m2 . Seega tuleb kohtul kaebuse lahendamisel võtta esmalt seisukoht selles, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustest. 31. Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 36) leidnud: „Riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.“

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava (sh

§ 90

lg 1 kohaselt vahistatu) kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. VSkE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jäi nii kuni 31.12.2013 kehtinud kui ka hilisema VSkE redaktsiooni kehtivusaega. 32. Kohus leiab, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa siiski hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse 7 põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. EIK praktika kohaselt on soovitatav minimaalne põrandapind ühe kinnipeetava kohta 4 m², kuid EIK lahendite kohaselt on 4 m² põrandapinda ühe isiku kohta standard, mille poole tuleb püüelda, mitte kohustuslik nõue, mille rikkumine kujutaks iseenesest EIÕK art 3 rikkumist (vt nt EIK 10.01.2012. a otsust asjas Ananyev vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145). Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-42-15 p-des 13, 14 ja 15 märkinud, et „EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79)./…/ EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). EIK on selgitanud ka nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Seega võivad EIK praktika kohaselt olla kinnipidamistingimused, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambris põrandapinda vahemikus 3-4 m², inimväärikust alandavad vaid juhul, kui ebapiisavale põrandapinnale lisaks esinesid ka muud olulised kinnipidamistingimuste rikkumised, need omasid kumulatiivset mõju ning kinnipeetav pidi neid taluma pika aja jooksul. 33. Eeltoodust tulenevalt analüüsib kohus kaebaja esitatud väiteid. Lisaks väidetavale ruumipuudusele on kaebaja viidanud Tallinna Vangla ebapiisavatele liikumisvõimalustele ning märkinud, et ta oli sunnitud 23 tundi ööpäevas kambris veetma ning talle võimaldati päevas vaid 1tunnine jalutuskäik värskes õhus ning seegi toimus jalutusboksis, mille suurus oli 15 m2 ja mida jagati kõigi kambrikaaslastega. Kaebaja väitel eiras Tallinna Vangla minimaalseid hügieenistandardeid, kuna võimaldas vaid ühel korral nädalas duši all käia. Kambrites puudus soe vesi ja ventilatsioon oli puudulik (õhuakendele olid paigaldatud perforeeritud metallist plaadid). 34. Kohus leiab, et kaebaja etteheide seoses isikliku hügieeni hoolitsemise võimaluste puudumise, sh duši kasutamise võimaluste vähesuse ning sooja vee puudumisega, on alusetu.

§ 50

lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Kaebaja ei ole väitnud, et ta poleks saanud vähemalt ühel korral nädalas duši all käia. Kaebajale oli tagatud võimalus end pesta ning ühestki õigusaktist ei tulene, et dušš peaks ilmtingimata asuma kambris. Lisaks asus kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, kraanikauss koos voolava (külma) veega (v.a kambris nr 7). Asjaolu, et kambris nr 7 ei asunud kraanikauss kambris, ei oma käesoleval juhul siiski tähtsust. Tegemist oli kambriga, mis oli suletud ainult öörahu ajaks, s.t kogu ülejäänud aja oli kaebajal ligipääs voolavale veele. Oluline antud juhul on ka see, et nendel päevadel, mil kaebaja tegi vangla majandustöid, oli tal täiendav võimalus duši all käia. 8 Vastustaja on selgitanud, et vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud soetada endale veekeedukann vangla kauplusest, lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel alates 2013. a veebruarist kinnipeetavatele ja vahistatule kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Kuigi kohtule on arusaadav, et kaebaja soovinuks ilmselt duši- või saunakorda sagedamini kasutada, ei tähenda see, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Riigikohus on muuhulgas kohtuasjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et

§ 50

lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema. Seega leiab kohus, et etteheited pesemisvõimaluse ning veetemperatuuri osas ei ole põhjendatud. Kaebajale oli tagatud pesemisvõimalus õigusaktidega sätestatud määral ning seda ei saa pidada inimväärikust alandavaks. Olukorras, kus kaebajale oli tagatud puhas joogivesi kambris, võimalus vett isikliku veekeetjaga soojendada ning vähemalt kord nädalas sooja vee all duši all käia, on etteheited veetemperatuuri osas põhjendamatud ning asjakohatud. Kohus nõustub vastustajaga, et elementaarsel määral saab isik end pesta ka kambris olles (kohus arvestab siinjuures asjaoluga, et seep on kambris lubatud).

1. Kohtu hinnangul ei saa ka kaebaja ebapiisava ventilatsiooniga seotud etteheitest järeldada Tallinna Vangla õigusvastast tegevust. Vastustaja on kinnitanud, et kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kambrites on tuulutusavadega aken, mille kaudu on kinnipeetavatel võimalik reguleerida õhuvoolu kambrisse. Õhutusavad akendel ning ventilatsiooniavad seintel on selgelt näha ka vastustaja esitatud fotodelt (tl 78 – 80) ning on eluliselt usutav, et sellisel viisil on võimalik kambrit tuulutada. Kohus möönab, et suveperioodil võib kambris olla tavapärasest palavam, kuid sellest ei saa järeldada vastustaja õigusvastast käitumist. Eesti kliimas on sellised perioodid pigem erandlikud ja lühiajalised. Pelgalt teatav ebamugavustunne ei ole käsitatav inimväärikuse alandamisena. Lisaks on vastustaja selgitanud, et alates
2. aastast eemaldab vangla kuumuse leevendamiseks suveperioodiks üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, et tagada kambrite parem õhutus, hoiab toiduluugid kambri jalutamise ajal ja ka õhtusel ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada, annab igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori ja võimaldab üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäiku. Kaebaja ei ole nende leevendusmeetmete võimaldamisele vastu vaielnud. Riigikohtu praktika kohaselt reguleerib

§ 45

lg 1 ammendavalt nõudeid kambri aknale ning selle sätte kohaselt ei pea see olema avatav (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.04.2010 otsus nr 3-31-14-10, p 8). Vastustaja on selgitanud, et piisav valgustus tagati kambris loomuliku ja kunstliku valgusega. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse ning täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi, üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Kohus leiab, et praegusel juhul pole põhjust kahelda vastustaja seisukohtades nii üldjuhul toimiva ventilatsiooni kui ka piisava valgustuse tagamisest.

1. Jalutusboksi suuruse osas selgitab kohus järgmist. Jalutusbokside pindala suurust seadus eraldi ei reguleeri, kuid kohtu hinnangul saab inimväärikuse austamise põhimõttest järeldada, et see ei tohi olla sedavõrd väike, et muudaks värskes õhus viibimise sisuliselt võimatuks. Arvestades vastustaja selgitusi ning ka kaebaja esitatud andmeid, peab kohus jalutusboksi suurust piisavaks. Muu hulgas on 13-15 m2 suurune jalutusboks piisav, et värskes õhus ka nt võimelda ning muid kehalisi harjutusi teha. Seega ei ole vangla tegevus selles osas õigusvastane. Kohus arvestab vastustaja selgitustega, et kaebajale oli tagatud omaette voodikoht, regulaarselt vahetati voodipesu ning tal oli öörahu ajal piisavalt puhkamisvõimalusi; tagatud oli pidev 9 toitlustamine, võimalus osta lisatoitu. Omaette voodikoha tähtsust on rõhutanud ka EIK (näiteks asjas Logothetis jt vs Kreeka (kaebus nr 740/13), 25.09.14; Murśić vs Horvaatia (kaebus nr 7334/13), 12.03.2015). Kokkuvõtvalt leiab kohus, et ei ole ilmnenud, et olmetingimused vanglas olnuks sellised, mis oleksid kaebaja kinnipidamistingimusi halvendanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ajal, mil kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2 arvestuslikku põrandapinda, ei olnud kaebaja õigusi rikutud ja kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata.
2. Järgnevalt analüüsib kohus kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust ajal, mil talle oli tagatud arvestuslikku põrandapinda vähem kui 3 m2 (varieerudes vahemikus 2,63 – 2,85 m2).
3. EIK on leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata).“ Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses (p 38) asunud seisukohale, et põrandapind 2,5 m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m2 (p 37). Muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul (p 38).
4. Kohus peab põhjendatuks eristada kinnipidamistingimuste õiguspärasuse analüüsimisel aega, mil kaebaja viibis nn suletud osakonnas (olles vahistatu staatuses, süüdimõistetuna nn vastuvõturežiimil või viibides lukustatud kambrites) ajast, mil kaebaja viibis süüdimõistetuna avatud eluosakonnas. Kinnipidamistingimused suletud osakonnas (vahistatuna/ süüdimõistetuna vastuvõturežiimil/

§ 69alusel lukustatud kambris viibijana) 40.

Kaebaja viibis kokku 151 päeva suletud osakonna kambrites, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta 2,63 – 2,83 m2. Vastustaja esitatud tabelist ilmneb, et suletud osakondades ei hoitud kaebajat järjest alla 3 m2 isikliku ruumiga kambrites, vaid eri pikkusega ajavahemike kaupa (maksimaalselt 47 päeva järjest). 41.

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine.

§ 55lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. VSk

E § 8 lg 1 kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas.

§ 93lg 3 (2011.

a kehtinud redaktsioonis) sätestas, et vahistatule peavad olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Vahistatul on lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja 10 muud kirjandust, kui see ei ohusta vangla julgeolekut. Vanglateenistuse nõusolekul on kambris lubatud isiklik raadio või televiisor. Vanglateenistus võib lubada vahistatu kambri valgustamist väljaspool ettenähtud aega. Kaebajal ei ole etteheiteid selles, et ta ei ole saanud

§ 93lg-s 3 sätestatud õigusi kasutada.

Seega ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekitatud meelelahutuste ja kambris tegevuste puudumisega. Kaebaja kasutada olnud kambrite muude tingimuste kohta ei ole kaebuses andmeid, et need oleksid olnud norme rikkuvad. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 (p 19) leidnud, et isiku vahistatu staatusest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Kohus leiab, et ka isiku lukustatud kambrisse paigutamisest tingitud võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit saab pidada lukustatud kambris viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Seejuures võtab kohus arvesse, et käesolevalt ei ole vaidluse esemeks kaebaja lukustatud kambrisse paigutamise õiguspärasus. Halduskohtu hinnangul ei saa eelnevast siiski järeldada, et isikut tohiks pikema aja kestel hoida kambrites, kus isiklik ruum on väiksem kui 3 m2. Seejuures tuleb arvestada, et Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-9-14 möönnud, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata, millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale oli

§ 93lg-le 5 võimaldatud jalutuskäik iga päev üks tund värskes õhus.

Vastustaja esitatud andmetest nähtub lisaks, et mõningal määral on kaebajal olnud siiski võimalust täiendavalt väljaspool kambrit viibida. Nii on vastustaja esitanud tõendid lühiajaliste kokkusaamiste kohta (tl 73 – 75), mis on andnud kaebajale täiendava võimaluse liikumiseks ning lähedastega suhtlemiseks. Lisaks võtab kohus arvesse, et kambrite olmetingimused on olnud seadusele vastavad (vrd eespool).

1. 31.08.2015 esitas kaebaja taotluse, milles palus kohtul kaebuse lahendamisel arvestada ka tema „psüühilise pingeseisundi“ kirjeldusega. Kaebaja on tõepoolest viidanud oma esialgses, Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses, pingeseisundile ja meeleolu langusele, kuid ühestki kohtule esitatud tõendist (tervisekaardi väljavõte, tl 117 – 118) ega ka kaebaja varasematest selgitustest ei nähtu, et need oleksid seotud justnimelt ebapiisava kambripinnaga. Kohus peab usutavaks, et kinnipidamisasutuses viibival isikul võib esineda depressiooni ja pingeseisundit, kuid praegusel juhul ei ole tõendamist leidnud see, et kaebaja „psüühiline pingeseisund“ olnuks põhjustatud asjaolust, et Tallinna Vangla hoidis teda ebapiisava isikliku põrandapinnaga kambris. Kohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et kõigest 0,15 – 0,37 ruutmeetrist sõltuks see, kas isik on psüühilises pingeseisundis või mitte.
2. Vaatamata mõningatele kompenseerivatele meetmetele, ei ole need kohtu hinnangul siiski piisavad. Ruumikitsikuse neutraliseerimiseks ei ole piisav ühetunnine võimalus värskes õhus viibida ega võimalus lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kuulata raadiot, vaadata televisioonisaateid. Ka lühiajaliste kokkusaamiste toimumist, mis iseenesest on kompenseeriva iseloomuga, ei saa siiski lugeda piisavaks, et õigusvastasust välistada. See osa ajast, mil kaebaja pidi viibima suletud osakonna kambrites, oli tingitud tema enese käitumisest (lukustatud kambrisse paigutamine), ent see ei välista vangla tegevuse õigusvastasust. Kohus rõhutab, et olukordades, kus isiku liikumisvabadust on iseenesest õiguspäraselt piiratud, ei tähenda, et õiguspärane oleks ka tema ülerahvastatud kambritesse paigutamine.
3. Seega põhjustati kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. 11 Eeltoodust tulenevalt ning viidatud kohtupraktikale tuginedes ei saa kaebaja kinnipidamist suletud osakonna kambrites (vahistatuna, vastuvõturežiimil viibiva süüdimõistetuna või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel lukustatud kambris viibijana) pidada õiguspäraseks. Seega on Tallinna Vangla tegevus selles osas õigusvastane.
4. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalik kahju vältida. Kohus leiab, et kaebaja märgukirjad või nõuded ei oleks olukorda muutnud ennekõike liikumis- ja ruumipuuduse osas. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-42-15 p-s 24 leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida. Kui vanglal oleks olnud tegelik võimalus paigutada kaebaja teistsugustesse kambritesse, siis oleks ta seda teinud. Kinnipidamistingimused avatud osakonnas (süüdimõistetuna)
5. Süüdimõistetuna avatud osakonnas viibides oli kaebajale tagatud arvestuslik põrandapind väiksem kui 3 m2 253-l päeval. Avatud osakonnas viibimise ajal olid aga kaebajale tagatud täiendavad võimalused liikuda kambrist väljaspool. Vastustaja on selgitanud, et sel ajal sai kaebaja ööpäevas vähemalt nelja tunni vältel (kambris nr 215) või ka kogu öörahuvälise aja (kambris nr 7) liikuda väljaspool kambrit. Lisaks oli kaebajale iga päev tagatud ühetunnine jalutuskäik ja võimalus külastada spordisaali vastavalt graafikule. Muude olmetingimuste osas leidis kohus juba eelnevalt (vrd eespool), et need vastasid vähemalt minimaalsel määral nõuetele. Kohus loeb seega tõendatuks Tallinna Vangla selgitused selle kohta, et kaebuse esitaja oli paigutatud kambritesse, kus oli osaliselt avatav aken, mis tagas ka kambri loomuliku valgustatuse ning täiendava kunstliku valgusallikana olid kambrite laes valgustid. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon ja nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem. Samuti oli kambrites olemas kraanikauss ja tagatud pidevalt külm vesi ning vee soojendamiseks oli isikutel õigus taotleda kambrisse veekeetjaid. Kasutada oli WC. Lisaks võimaldati kinnipeetavatele duši kasutamist, igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida regulaarselt vahetati, organiseeritud ja tagatud oli pesupesemine jms olulised eluliselt vajalikud tingimused. Vastustaja esitatud tõenditest (tl 74 pöördel, tl 75) nähtub, et ka avatud osakonnas viibides ning ajal, mil arvestuslik põrandapind oli ebapiisav, oli kaebajal võimalus osaleda lühiajalistel kokkusaamistel (vanaemaga). Tulenevalt

§ 24lõikest 2 on lühiajalise kokkusaamise kestuseks kuni kolm tundi.

Kohtu hinnangul ei ole kahtlust, et tegemist on kinnipidamistingimusi vähemalt osaliselt leevendavate meetmetega.

1. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja osales vangla majandustöödel ning käis tööl järgnevalt:
2. oktoobris 7 tööpäeva ning ta töötas 56 tundi,
3. a novembris 15 tööpäeva ning ta töötas 84 tundi,
4. a detsembris 13 tööpäeva ning ta töötas 77 tundi,
5. a jaanuaris 14 tööpäeva ning ta töötas 88 tundi,
6. a veebruaris 12 tööpäeva ning ta töötas 72 tundi,
7. a märtsis 13 tööpäeva ning ta töötas 80 tundi,
8. a aprillis 11 tööpäeva ning ta töötas 63 tundi. Vastustaja on esitanud ka asjakohased tõendid (tl 76 – 77). Aktiivselt tööhõives osalemise näol on ilmselgelt tegemist ruumikitsikust leevendava meetmega, lisaks toob see vaheldust igapäevarutiini ning võimaldab sisustada vanglas viibitud aega. Vastustaja kinnitusel osales kaebaja ajavahemikul 26.09.2012-09.01.2013 veel ka riigikeeleõppe motivatsioonikursusel (tl 76), mis samuti on vähest ruumi kompenseeriva iseloomuga. 48.

§ 30

lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju. Sama paragrahvi lõike 2 (2011. a redaktsioonis) kohaselt on kinnipeetaval lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja 12 muud kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või sisekorda.

§ 31lg 1 kohaselt võimaldatakse vanglas jälgida raadio- ja televisioonisaateid.

Sama paragrahvi lõike 2 võib vanglateenistuse ametniku loal kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Kaebajal ei ole etteheiteid selles, et ta ei ole saanud

§ 30, § 31 lg 1 ja lg 2 sätestatud õigusi kasutada.

Seega ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekitatud meelelahutuste ja kambris tegevuste puudumisega.

1. Eespool viidatud EIK ning Riigikohtu (eelkõige otsuses nr 3-4-1-9-14 väljendatud) seisukohti arvesse võttes leiab kohus, et käesoleval juhul oli ajal, mil kaebaja viibis avatud osakonnas, vähene põrandapind kompenseeritud muude meetmetega. Kuivõrd kaebaja tegelikud liikumisvõimalused (s.h võimalus töötada, osaleda motivatsioonikursusel), nõuetekohased olmetingimused ning muud asjaolud kompenseerisid mõningast ülerahvastatus ja hoidmist vähese põrandapinnaga kambrites, ei ole põhjust pidada seda inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 rikkumiseks. Sellest tulenevalt ei saa Tallinna Vangla tegevust selles osas õigusvastaseks pidada. Seega tuleb kaebus osas, milles see puudutab väidetavat ülerahvastatust perioodil, mil kaebaja viibis avatud osakonnas, jätta rahuldamata. IV
2. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kohtupraktika kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.
3. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.
4. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-42-15, p-s 24 leidnud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Kohus leidis eelnevalt, et kaebaja kinnipidamine suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli väiksem kui 3 m2 (varieerudes vahemikus 2,63 – 2,85 m2), on õigusvastane, kuna muud tingimused ei olnud piisavalt kompenseerivad.
5. Mittevaralise kahju all mõistetakse isiku valu ja kannatusi ning neid saab isik tajuda ainult isikliku kogemuse kaudu. Seega sõltub rikkumise intensiivsus suuresti sellest, millisena kaebaja olukorda tajus. Kohus leiab, et kaebaja kannatused ei saanud olla sedavõrd rasked, mis tingiksid kahju hüvitamise rahas. Kohtupraktikast on teada piisavalt juhtumeid, mil kinnipidamistingimused on olnud sellised, et kannatuste hüvitamine rahas on põhjendatud. Kaebajale oli kogu kinnipidamise perioodil tagatud kõik temale eluks vajalik. Avariilistes ja halbade tingimustega kambrites isikute kinnipidamine on kahtlusteta raske rikkumine, käesoleval juhul aga sellist olukorda ei esine. Kaebajale oli tagatud piisav võimalus puhata, meditsiiniline abi, toitlustus, võimalus lugeda, kirjutada, kasutada raadiot või TV-d, suhelda t lähedastega, kasutada psühholoogiteenust, õppida jms. Kohus on seisukohal, et mitte kõikidel kambripinnaga seotud juhtudel ei tule kannatusi hüvitada rahas. Arvestada tuleb konkreetse juhtumi asjaoludega ning rikkumise raskusega. Seega ei saa 13 eeldada, et igal korral, mil asjaolud sarnased tunduvad, väidetav rikkumine ning sellega kaasneda võivad kannatused ka rahaliselt hüvitatakse.
6. HKMS § 41 lg 5 sätestab, kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse Asjas ei ole tõendamist leidnud, et vastustaja poleks järginud muid kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid. Kohus on seisukohal, et neid tingimusi kogumis ei saa pidada halvaks. Kaebajale oli tagatud kõik eluks ja elutegevuseks vajalik. Kohus võtab arvesse, et mõningal määral kompenseerisid ruumikitsikust ka lühiajalised kokkusaamised. Kohus leiab, et arvestades õigusvastase kohtlemise aega, s.h selliste perioodide vaheldumist ning hinnates muid kinnipidamistingimusi kogumis, ei saa sellist õiguste rikkumist pidada sedavõrd intensiivseks, et see tingiks ilmtingimata rahalise hüvitise väljamõistmise. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-42-15 (p 25) leidnud, et kannatanu alandava kohtlemise kestus on oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Kohus võtab arvesse, et kaebaja ei viibinud sellistes kambrites pidevalt, vaid see on toimunud eri kestusega ajavahemike kaupa (kõige pikem periood oli 47 päeva järjest) ja sellise kohtlemise kogupikkus kokku on 151 päeva ehk u 5 kuud. Kohus peab HKMS § 41 lg 5 ja RVastS § 9 lg 2 alusel kaebaja õiguste rikkumise heastamiseks antud juhul piisavaks teha hüvitise väljamõistmise asemel kindlaks Tallinna Vangla tegevuse, mis seisnes ajavahemikul 15.10.2011 – 01.08.2013 kaebaja hoidmises (vahistatuna, vastuvõturežiimil oleva süüdimõistetuna või

§ 69

alusel lukustatud kambris viibiva isikuna) suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli väiksem kui 3 m2, õigusvastasus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja hoidmine suletud osakonna kambrites, kus ühe isiku kohta oli põrandapinda vähem kui 3 m2 ühe kinnipeetava kohta, on õigusvastane.

1. Kaebaja taotleb võimaliku hüvitise summalt ka viivise väljamõistmist (õiglases ulatuses ning kohtu äranägemise järgi). Kohus leiab, et kuivõrd kohus mittevaralise kahju hüvitist rahas välja ei mõista, tuleb viivise nõue jätta rahuldamata. Täiendavalt selgitab kohus järgmist. Riigikohus on 27.11.2014 otsuses asjas nr 3-3-1-66-14 sedastanud, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes võlaõigusseaduse §‑ga 113 RVastS § 7 lg‑s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg‑s 1 sätestatud eeldused. Käesoleval juhul ei ole kaebaja väitnud, et hüvitise maksmisega viivitamine oleks tema jaoks kaasa toonud varalise kahju tekkimise, mille hüvitamiseks oleks kohane ja vajalik viivise kohaldamine. Ka kohtule ei ole sellise kahju tekkimine äratuntav. Kahju puudumise tõttu ei ole täidetud RVastS § 7 lg‑s 1 sätestatud eeldused ja vastavalt puudub alus viivise nõude rahuldamiseks. V
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja eest on tasutud riigilõiv summas 250 eurot (maksekorraldus, tl 24). Kaebuses nõudis kaebaja hüvitist 937 päeva eest. Kohus tunnistas vastustaja tegevuse õigusvastaseks 151 päeva osas, seega on kaebuse rahuldatud osaks 16,12%. 14 Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmise eeldused on täidetud ning hüvitis jääb välja mõistmata õiguste rikkumise vähese raskuse tõttu ja selle asemel tuvastab kohus otsuse resolutsioonis vastustaja tegevuse õigusvastasuse, on põhjendatud vastustajalt menetluskulude väljamõistmine täies ulatuses (vt RKHK 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p 49). Käesoleval juhul ei ole see aga kohaldatav, kuna õigusvastane oli üksnes osa ajast, mille eest kaebaja hüvitist nõudis. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu 40,30 euro ulatuses (16,12% tasutud riigilõivust).
3. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja enda kanda. Karin Kalmiste kohtunik OSALISELT TÜHISTATUD KOHTUOTSUSEGA TALLINNA RINGKONNAKOHTU 11.11.2016 15