← Eesti

2-15-9134/45

Obsah (8)§ 657§ 442§ 654§ 392§ 5§ 171§ 174§ 178

Tsiviilasi nr: 2-15-9134 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg

) 436 lg-t 4, tuginedes otsuses asjaolule, mida pole menetluses arutatud ja mida kohus hindas mõlemast poolest erinevalt. Menetlusosalised pole väitnud, et kostjal oleks olnud soov loobuda aegumise vastuväitest. Kohus ei informeerinud menetlusosalisi oma sellisest seisukohast, mistõttu ei saanud pooled oma arvamust selles küsimuses ka väljendada.

  1. Hageja jaoks pidi olema selge, et kostja ei soovinud loobuda aegumise vastuväite esitamise õigusest. Avalduse tekstis seda märgitud polnud ning kostjal polnud ka alust sellest õigusest loobuda. Ka hagejaga sarnasel mõistlikul isikul ei saanud tekkida arusaama, et laenuvõlgnik, kellel on raskused laenu tagastamisega, loobuks aegumise vastuväitest.
  2. Kuna enne 18.06.2009 maksmata jäänud summad olid juba avalduse allkirjastamise ajaks aegunud, on kõik nõude tunnustamise avalduses märgitud summad valed. Ebaõigeid andmeid sisaldava avalduse allkirjastamine ei mõjutanud tegelike, st avalduses märkimata nõuete aegumist.
  3. Maakohtu otsus pani vastutuse ainult krediidisaajale. Riigikohtu suuniste ja laenu andmisel kehtinud õiguse kohaselt oleks kostja vastutus olnu välistatud.
  4. Maakohus pole andnud menetlusosalistele võimalust avaldada arvamust küsimuses seoses kostjale tekkinud kahju suurusega. Riigikohtu hinnangul on võimalik, et 4

(7)Tsiviilasi nr: 2-15-9134 lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Maakohtu seisukoht muudab Riigikohtu juhised ja vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõttetuks. Kostja tagastas laenu ulatuses, milles see oli võimalik. Ülejäänud osas laenu tagastamist takistas riskide realiseerumine, millede esinemist hageja kostjale ei selgitanud. Vastustaja seisukoht 19. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht 20. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 2 tuleb küll täpsustada rahuldatud nõuete osas. 21.

§ 442

lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Sama lõike kohaselt peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita. Maakohtu otsuse resolutsioon nendele nõuetele kolleegiumi arvates osaliselt ei vasta. Maakohus on vaidlustatud otsuse resolutsiooni punktis 2 mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 100 000 eurot. Hageja väidetest lähtuvalt on kostjal aga hageja ees 21.05.2007 sõlmitud laenulepingust ning selle hiljem sõlmitud lisakokkulepetest tulenevalt mitmeid erinevaid kohustusi, sh viivisenõue, mille kogusumma ületab 100 000 eurot (I kd, tl 6). Maakohtu otsuse resolutsioonist jääb ebaselgeks, milliste nõuete katteks on 100 000 eurot kostjalt välja mõistetud. Hageja esindaja poolt ringkonnakohtu istungil antud selgituste kohaselt ei hõlma kõnealune 100 000 eurot viivist (II kd, tl 12pöördel). Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus vajalikuks lisada vaidlustatud otsuse p 2 täpsuse, mille kohaselt on 100 000 eurot välja mõistetud tagastamata laenusumma ja tasumata intressi katteks.

§ 654

lg 22 alusel esitab ringkonnakohus selguse huvides kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses. 22. Ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ning järgib maakohtu otsuse põhjendusi, mistõttu ei pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele. 23. Iseenesest on põhjendatud kostja väited

436 lg 4 rikkumise kohta maakohtu poolt seoses kostja 18.06.2012 allkirjastatud avalduse (I kd, tl 41) käsitlemisena aegumise vastuväite esitamise õigusest loobumisena. Toimikust nähtuvalt ei ole kumbki pooltest menetluses kõnealusele avaldusele selliselt tõlgendust andnud. Maakohus oleks pidanud eelmärgitut arvestades sellisest võimalikku tõlgendust pooltega menetluses arutama ning võimaldama neil esitada omapoolseid seisukohti. Kolleegiumi arvates ei ole tegemist siiski menetlusnormi olulise rikkumisega, sest see ei saanud kaasa tuua ebaõiget lõpplahendit. Oma asjakohased vastuväited maakohtu käsitlusele on kostja saanud esitada apellatsioonimenetluses. 5

(7)Tsiviilasi nr: 2-15-9134
  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et 18.06.2012 avaldusega loobus kostja mh aegumise vastuväitest. Sellise järelduse saab teha eelkõige kostja avalduses sisalduvast kinnitusest, et ta tunnistab nõudeid täielikult ning ei vaidlusta nende õiguslikku alust. Samas leiab kolleegium, et poolte esitatu põhjal ei olnud tasumata laenu osamaksete (st maksegraafiku järgsete tasumata maksete) nõuded 18.06.2012 seisuga ka aegunud. TsÜS § 154 lg 1 alusel on korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata nõude õiguslikust alusest, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hageja väidete kohaselt on kostja poolt lõplikult tasumata jäänud osamaksed alates
  2. aasta veebruarist (I kd, tl 3). Viidatud hageja nõudearvestusele ei ole kostja maakohtu menetluses vastuväiteid esitanud.
  3. aastal sissenõutavaks muutunud osamaksete nõuete aegumistähtaeg algas TsÜS § 154 lg 1 teise lause järgi 01.01.2010 ning lõppenuks 31.12.2012 (kl 24.00). Seega ei olnud nõuded 18.06.2012 avalduse koostamise ajaks aegunud.
  4. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud kostja etteheide, nagu paneks maakohtu otsus vastutuse ainult krediidisaajale. Sellist järeldust ei ole võimalik maakohtu otsuse põhjendustest teha. Maakohtu poolt otsuses käsitletud tõendite põhjal ei pidanud hagejal laenu andmisel tekkima kahtlusi kostja maksevõimes. Hilisemad võimalikud muudatused kostja sissetulekutes ei anna veel alust järeldada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist hageja poolt krediidi andmisel.
  5. Maakohus on otsuses märkinud, et jääb arusaamatuks, mis kaalutlustel peab kostja oma kahjuks 100 000 eurot. Kolleegium märgib, et kostja faktilised ja õiguslikud väited tulnuks maakohtul eelmenetluses välja selgitada (

§ 392lg 1 p 3).

Selleks olnuks maakohtul õigus nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda (

§ 392lg 3).

Samas oleks ringkonnakohus saanud maakohtu poolse rikkumise apellatsioonimenetluses eelduslikult kõrvaldada, kuid kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses välja toonud, milliste oma võimalike nõuetega hageja vastu soovib kostja hageja nõudeid tasaarvestada. Vastavate asjaolude esitamise ja tõendamise kohtustus oli seejuures kostjal kui tasaarvestuse vastuväitele tugineval poolel (

§ 5lg-d 1 ja 2 ning § 230 lg 1).

27. Sarnaselt maakohtuga leiab kolleegium, et krediidi (laenu) põhisumma tagastamise kohustus ei saa iseenesest olla laenuvõtja jaoks krediidist tekkinud negatiivseks tagajärjeks ega moodustada kostja kahju. Sellist järeldust ei toeta ka kostja viidatud kohtupraktika. Riigikohus on 27.11.2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 tehtud otsuse p-s 25 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 ja § 115 lg 1 alusel, mis kooskõlas kohustuse 6

(7)Tsiviilasi nr: 2-15-9134 eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
  1. Seonduvalt kostja väidetega tagatisvara väärtuse kohta märgib kolleegium, et need ei puuduta otseselt laenusaaja krediidivõime hindamist. Kui tagatisvara hind ja likviidsus hilisema üldise majanduslanguse tingimustes oluliselt väheneb, ei pea nendes asjaoludest tingitud riske kohtu arvates üldjuhul kandma laenuandja (st hageja) kui ostutehingu finantseerija. Kuigi Eestis tegutsevate krediidiasutuste laenupoliitika kõnealusel ajaperioodil iseenesest soodustas nn kinnisvaramulli tekkimist, pidi kostja mainitud kinnisasja ostmisel ise mõistlikult arvestama, et kinnisvarahinnad Eestis võivad langeda. Hoolsalt tegutsevalt krediidiasutuselt võib kolleegiumi arvates iseenesest eeldada ka tagatisvara väärtuse kontrollimist laenulepingu sõlmimise ja laenu väljastamise ajal. Samas pole kostja väitnud, et hageja seda käesoleval juhul ei teinud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  2. Ringkonnakohus ei muuda menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

30.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja ei ole taotlust apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ega menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. Hageja esindaja on ringkonnakohtu istungil kinnitanud, et hagejal vastavad menetluskulud puuduvad (II kd, tl 13). 31. Eelmärgitut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. 32.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.