3-16-1144/2

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-16-1144 Määruse kuupäev

1. juuni 2016 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Marju Silveti kaebus Tartu linna keelamiseks nõuda üüri kõrvalkuluna hooldustasu, mis ületab Tartu linnavalitsuse poolt kehtestatud üüri piirmäära. Resolutsioon Tagastada Marju Silveti kaebus haldusasjas 3-16-
2. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Asjaolud
3. Tartu Linnavalitsus edastas Marju Silvetile 11.02.2016 koostatud üüri tõstmise ja kõrvalkulu määramise teate nr 4-7.1/02968, milles teavitati M. Silvetit, et alates 1.aprillist 2016 tuleb tal kanda eluruumi Sõpruse pst 1-24 kasutamise kõrvalkuluna ka hooldustasu. Tartu Linnavalitsus on 11.02.
4. a teates kõrvalkulu määramisel viidanud Tartu Linnavolikogu 11.09.
5. a määrusele nr 97 „Tartu linna omandis olevate eluruumide kasutusse andmise kord“ § 5 lõigetele 2 ja 4, millest tuleneb, et tavaüürilepingu alusel eluruumi kasutamise korral peab üürnik tasuma üüri ja eluruumiga seotud kõrvalkulud, mille suurus sõltub eluruumi kasutamisega seotud linna või kolmandate isikute poolt osutatud teenuste tegelikult maksumusest ning vajalikest kuludest elamu hoolduseks ja remondiks. Ühtlasi on teates viidatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 292 lg-le 1, mille kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Eelnevale tuginedes tuleb M. Silvetil alates 01.04.2016 kanda eluruumi Sõpruse pst 1-24 kasutamise kõrvalkuluna lisaks hooldustasu.
6. Marju Silvet esitas Tartu Maakohtule hagi Tartu linna vastu, paludes tunnistada õigusvastaseks Tartu linna nõue määrata hooldustasu üüri kõrvalkuluks. Tartu Maakohus jättis 09.03.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-3522 avalduse käiguta ja andis M. Silvetile tähtaja riigilõivu (100 eurot) tasumiseks või vormikohase menetlusabi taotluse esitamiseks. Tartu Maakohtu 28.04.
7. a määrusega jäeti M. Silveti hagi asjas nr 2-16-3522 menetlusse võtmata, kuna tasutud ei olnud riigilõivu ega esitatud menetlusabi taotlust. Kohtumäärusele M. Silvet määruskaebust ei esitanud.
8. Marju Silvet esitas 06.06.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Tartu Linnavalitsuse toimingu õigusvastasus ning keelata vastav toiming, s.o nõuda üüri kõrvalkuluna hooldustasu, mis ületab Tartu linnavalitsuse poolt kehtestatud üüri piirmäära. Lisaks soovis kaebaja ettekirjutuse tegemist, millega kohustada Tartu linna lugema munitsipaalüürnikelt üüri kõrvalkulu koosseisus sisse nõutud hooldustasu ettemaksuks üüri eest, tehes vastava tasaarvelduse. Kohtu seisukoht
9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lõike 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.
10. Kaebaja soovib vaidlustada üürilepingu kõrvalkulude arvestamist, kuna leiab, et hooldustasu peaks sisalduma linnavalitsuse kehtestatud üüri piirmäära sees. Kohus on seisukohal, et antud asjas on tegemist oma olemuslikult tsiviilõigusliku vaidlusega, kus kohalik omavalitsus on tegutsenud üürilepingu kõrvalkuludena hooldustasu nõudmisel tsiviilõigusliku üürilepingu osapoolena. Üürileping on tsiviilõiguslik leping, mis on reguleeritud võlaõigusseaduse
11. peatükis. Asjaolu, et üheks lepingupooleks on Tartu linn, ei muuda üürilepingut avalik-õiguslikuks, kuna kohalik omavalitsus üürilepingu poolena ei teosta avalikku võimu ega ole positsioonil, milles eraõiguslik üürileandja ei saaks olla. Ka Riigikohus on korduvalt nentinud, et pooltevahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik (Riigikohtu erikogu 24.03.
12. a määrus asjas nr 3-3-4-1-15, p 9; Riigikohtu halduskolleegiumi 28.09.
13. a otsus asjas nr 33-1-42-04, p 19 ja selles viidatud lahendid).
14. Kuna kaebajal on üürilepingu p-st 4.2 tulenevalt kohustus tasuda maksed eluruumi kasutamise ja muude talle osutatud teenuste eest, siis on ta ühtlasi VÕS § 292 lg-st 1 tulenevalt kokku leppinud kõrvalkulude maksmises. Kuna pooled vaidlevad selle üle, milliste kõrvalkulude osas on kokkulepe sõlmitud, on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega üürilepingu kõrvalkulude piiritlemise üle. Asjaolu, et Tartu linn on tuginenud üürnikule osutatavate teenuste eest tasu nõudmisel muuhulgas Tartu Linnavolikogu 11.09.
15. a määrusele nr 97, ei ole käesolevas vaidluses määrava tähtsusega, kuna sisuliselt on vaidlus selles, kas üürnik on kohustatud tasuma talle osutatud hooldusteenuste eest, mille sisu on M. Silvetile selgitatud Tartu Linnavalitsuse 01.06.
16. a vastuses nr 4-7.1/
17. Kõrvalkulu määramise teates ei ole kohalik omavalitsus tuginenud sellele, et võlaõigusseaduse üürilepingut reguleerivaid sätteid vaidlusaluse üürilepingu ja kõrvalkulude puhul ei kohaldata ning et kohalik omavalitsus ei pea täitma üürniku suhtes kohustusi, mida tuleb täita igal teisel üürileandjal eraõiguslikus üürisuhtes (analoogne seisukoht Riigikohtu erikogu 24.03.
18. a määruses asjas nr 3-3-4-1-15, p-s 12). Seega on Tartu linn hooldustasu sissenõudmisel kõrvalkulude koosseisus tegutsenud tsiviilõigusliku üürilepingu osapoolena.
19. Halduskohtule on esitatud nõuded toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja toimingu keelamiseks, millega nõutakse üüri kõrvalkuluna hooldustasu, mis ületab Tartu linnavalitsuse poolt kehtestatud üüri piirmäära, ning kohustamiseks tasaarveldada seni tasutud hooldustasu üüriga. Kohus selgitab, et kõikide nõuete eelduseks on üüri ja kõrvalkulude sisustamine ja omavaheline piiritlemine, mis on selgelt tsiviilõiguslik küsimus, mistõttu kuulub käesolev vaidlus lahendamisele tsiviilkohtumenetluses. Ekslik on kaebaja seisukoht, et kohalik omavalitsus on sooritanud toimingu hooldustasu kõrvalkuluna nõudmiseks. Hooldustasu nõudmine kõrvalkuluna on tsiviilõiguslik tahteavaldus. Seega puudub haldusorgani toiming, mille õigusvastasust tuvastada või mille sooritamist keelata. Ühtlasi ei saa halduskohus menetleda kohustamisnõuet tasaarveldamiseks, kuna tsiviilõigusliku lepinguga seotud tasaarveldamine saab toimuda üksnes tsiviilkohtumenetluses. 2
20. Kohus märgib, et Tartu Linnavalitsuse 11.02.
21. a üüri tõstmise ja kõrvalkulu määramise teates on vaidlustamiskorras korrektselt selgitatud, et kõrvalkulu määramist on õigus vaidlustada Tartu Maakohtus 30 päeva jooksul teate kättesaamisest. Seejuures on kaebaja esmalt pöördunudki maakohtu poole, kuid jätnud hagilt riigilõivu tasumata, mistõttu tema hagi ei võetud menetlusse. Kohtu hinnangul on õiguskindluse ja võrdsuse põhimõttega vastuolus olukord, kus isik minetab enda menetluslike kohustuste täitmata jätmise tõttu õiguse asja menetlemiseks tsiviilkohtumenetluses ning pöördub seejärel samasisulise kaebusega halduskohtu poole.
22. Halduskohtu seisukohta vaidluse tsiviilõigusliku iseloomu kohta toetab asjaolu, et Tartu Maakohus ei ole asjas nr 2-16-3522 avaldanud kahtlust kohtu pädevuse üle ning asja on menetletud seni kuni M. Silvet jättis nõutud riigilõivu tähtaegselt tasumata. Kohus märgib täiendavalt, et kaebuses toodud etteheide seoses tsiviilasja nr 2-16-3522 menetlemisega ei ole käesolevas asjas asjakohane ning soovi korral oli kaebajal õigus Tartu Maakohtu määrust vaidlustada. Ühtlasi toetab käesoleva vaidluse tsiviilõiguslikku iseloomu asjaolu, et varasem üürilepinguga seotud hooldustasu sissenõudmise vaidlus samade poolte vahel algas Tartu linna poolse hagi esitamisega (asi nr 2-11-39498, hagi võlgnevuse väljanõudmiseks) ja seda menetleti Tartu Maakohtus seni kui hageja loobus hagist. Ühtlasi soovis M. Silvet asjas nr 2-11-39498, et kohus tuvastaks, millised teenused ja hooldustasud arvestatakse üüri koosseisu ja millised loetakse kõrvalkuludeks, mida ta peab lisaks üürile tasuma. Asja lahendamiseks pädev kohus ei saa sõltuda sellest, kumb pool kohtu poole pöördub või millisel ajahetkel see toimub. Üüri ja kõrvalkulude omavahelise piiritlemise küsimus tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluses.
23. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1 lg 1 kohaselt vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. TsMS § 9 lg 1 kohaselt lahendavad tsiviilasju maakohtud, ringkonnakohtud ja Riigikohus. TsMS § 11 lg-st 1 tulenevalt vaatavad maakohtud esimese astme kohtuna läbi kõiki tsiviilasju. Seega on käesolevas kaebuses tegemist eraõigussuhtest tuleneva vaidlusega, mille lahendamiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord ning kaebus kuulub lahendamisele maakohtus vastavalt TsMS § 9 lg-le 1 ja § 11 lg-le
25. Vastavalt HKMS § 121 lg 1 p-le 1 tagastab halduskohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt selgitab kohus kaebuse tagastamisel võimaluse korral, kuhu ja millises korras on kaebajal võimalik asja lahendamiseks pöörduda. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse selle esitajale HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Kohus selgitab, et kaebaja saab oma õigusi kaitsta esitades hagi Tartu Maakohtule. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 3