← Eesti

2-14-56603/49

Obsah (6)§ 445§ 164§ 439§ 654§ 173§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Liis Arrak ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 09.11.2016, Tallinn

) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

  1. OU (hageja) esitas 29.08.2014 Pärnu Maakohtule hagiavalduse GU (kostja) vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks.
  2. Pärnu Maakohtu 26.05.2015 osaotsusega lahutati poolte abielu.
  3. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt on poolte ühisvaraks: 1) korteriomand asukohaga XXX Pärnu linn väärtusega 55 000 eurot ja 2) hüvitis ilma hageja nõusolekuta sõiduauto KIA Sorento võõrandamisest saadu ulatuses, eeldatavasti 5000 eurot.
  4. Hageja palus lõpetada poolte ühisomand korteriomandile ning jätta korteriomand hageja ainuomandisse; asendada kohtuotsusega poolte tahteavaldused Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXX, asukoht Pärnumaa, Pärnu linn, XXX, eluruum nr XX, teise jao kande nr 3 kustutamiseks; asendada kohtuotsusega kostja tahteavaldus Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXX, asukoht Pärnumaa, Pärnu linn, XXX, eluruum nr XX, teise jao kande nr 4 tegemiseks nii, et omanikuna kantakse kinnistusraamatusse hageja; mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis enamsaadud vara arvelt 25 000 eurot; kohustada hagejat välja maksma kostjale hüvitis ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest; jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hageja tugines oma nõudes perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg-le
  6. Korteriomand peaks jääma hageja ainuomandisse, kuna hagejaga koos jääb korterisse elama alaealine tütar M, kes käib kodu lähedal lasteaias. Kostja elab ja töötab Soome Vabariigis ning viibib Pärnus igakuiselt kuni üks nädal. Hageja soovib, et korteriomand jäetakse tema ainuomandisse ning ta maksab kostjale hüvitise enamsaadud vara arvelt 27 500 eurot (55 000 / 2). 2

(9)
  1. Ühisvara hulka kuulunud sõiduauto KIA Sorento, väärtusega 5000 eurot (käesoleval hetkel), on kostja poolt
  2. aasta detsembris võõrandatud. Hageja ei ole sõiduki müümiseks nõusolekut andnud. Hagejal on PKS § 34 lg 3 alusel õigus saada hüvitist ½ sõiduki maksumusest, s.o 2500 eurot (5000 /2).
  3. Hageja palus, et kohus määraks hüvitise maksmise tähtajaks 1 aasta (

§ 445lg 1).

Hageja säästud ei ole piisavad hüvitise väljamaksmiseks korraga. Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi

  1. Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  2. Kostja ei ole nõustunud, et ühisvara koosseisu kuulub hüvitis sõiduki KIA Sorento võõrandamisest saadud ulatuses. Kostja võttis sõiduki ostmiseks laenu, seega on tegemist lahusvara arvelt omandatud esemega (PKS § 27 lg 2 p 3).
  3. Isegi kui sõiduki näol oli tegemist ühisvaraga, ei ole täidetud PKS § 34 lg 3 koosseis, s.o ühisvara vähenemine. Auto müügist saadud raha on kasutatud ühiste kulutuste katteks. Hageja ei ole tõendanud ühisvara vähenemist.
  4. Kostja ei nõustunud, et korteriomand jääb hageja ainuomandisse.
  5. 27.11.2015 esitas kostja vastuhagi, milles palus jagada poolte ühisvara selliselt, et jätta korteriomand kostja omandisse ja panna kostjale kohustus maksta hagejale omandi kaotuse eest hüvitis 27 500 eurot; alternatiivselt jagada poolte ühisvara selliselt, et müüa korteriomand enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Hageja vastus vastuhagile ja kostja vastuväidetele
  6. Hageja palub jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
  7. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et sõiduauto KIA Sorento oli tema lahusvara (nt laenuleping). Kostja ei ole selgitanud, mis lahusvara arvel on ta sõiduki soetanud. Kostjal lasub kohustus tõendada, et ühisvara ei ole tühise tehingu tõttu vähenenud.
  8. Hageja esitas väljavõtted automüügiportaalist Auto24 sarnaste sõidukite müügihindade kohta
  9. aastal, mille kohaselt sõiduki KIA Sorento müügihinnaks on keskmiselt 6350 eurot, millest võib järeldada, et
  10. aastal võis müügihind olla kõrgem (sõiduk oli uuem ja läbisõit väiksem), mitte madalam. Seega peab hageja sõiduki mõistlikuks väärtuseks 5000 eurot.
  11. Hüvitis omandist ilmajäämise eest tuleb määrata omandist ilmajäämise seisuga. Eksperthinnang korteriomandi väärtuse määramiseks tehti
  12. aasta septembris (väärtus 55 000 eurot).
  13. aasta jaanuaris ei ole väärtus oluliselt muutunud, mida tõendab LVM KV kutselise kinnisvara hindaja MS 25.01.2016 vastus hageja järelepärimisele. Kui kostja väidab vastupidist, peab kostja seda ka tõendama. Esimese astme kohtu otsus
  14. Pärnu Maakohtu 22.04.2016 otsusega rahuldati hageja hagi, jagati poolte ühisomanisse kuuluv korteriomand asukohaga XXX Pärnu linn viisil, et jäeti korteriomand hageja ainuomandiss; kohustati kostjat andma asjaõiguslepingu jaoks vajalik tahteavaldus, millega kostja ja hageja lepivad kokku selles, et XXX, Pärnu korteriomand läheb hageja ainuomandisse; kohustati kostjat andma nõusolek, et korteriomandi, kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX teise jao omanikukanne, mille kohaselt kostja on kinnisasja ühisomanik, kustutatakse ja tehakse uus kanne, millega kantakse kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse hageja. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise enamsaadud vara arvelt summas 25 000 eurot ning kohustas kostjat andma eelpool nimetatud tahteavalduse ja nõusoleku tingimusel, et 3

(9)hageja täidab kohustuse tasuda kostjale hüvitise enamsaadud vara arvelt summas 25 000 eurot (TMS § 19). Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.
  1. Põhjendatud on jagada poolte ühisomand korteriomandile selliselt, et korteriomand jääb hagejale ja ta maksab kostjale välja tema osa rahas. Hageja elab ja töötab Eestis ja elab alaliselt korteris. Hagejaga koos elab nimetatud korteris poolte alaealine laps M, kes käib kodu lähedal XXX lasteaias ja edaspidi läheks XXX kooli. Kostja elab samuti selles korteris, kuid ta töötab välismaal ja viibib enamuse ajast välisriigis, st kolm nädalat välisriigis tööl ja üks nädal kodus. Arvestades eeltoodut, on õiglane ja põhjendatud jätta korteriomand hagejale, kes seal koos väikese lapsega igapäevaselt ja alaliselt elab.
  2. Hageja loobus kohtuistungil taotlusest määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et hüvitis tuleb tasuda 1 aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest ja kinnitas, et tal on võimalik hüvitis pärast otsuse tegemist välja maksta (tl 174).
  3. Pooled on esitanud kohtule eriteadmistega isiku Tõnisson Kinnisvara hindaja JV arvamuse, mille kohaselt on Pärnus, XXX asuva korteriomandi väärtus 21.09.2015 seisuga 55 000 eurot (tl 73-98). Kostja väited, et korteriomandi väärtus on käesoleva ajaga suurenenud, ei ole tõendatud. Kostja ei ole esitanud kohtule uut eriteadmistega isiku arvamust korteriomandi turuväärtuse kohta ega taotlenud ekspertiisi kinnisvara väärtuse kindlakstegemiseks käesoleva aja seisuga. Kostja soovis kohtuistungil esitada väljavõtteid kinnisvara müügiportaalidest samas paikkonnas asuvate teiste korterite müügihindade kohta. Kohus keeldus kohtuistungil uusi tõendeid vastu võtmast, kuna tõendeid ei esitatud eelmenetluse lõpptähtajaks ning esitatud tõendid ei tõendanud vaidlusaluse korteriomandi turuväärtust. Kinnisvara müügiportaalid on avalikud ja müügiportaalis kv.ee on müügis XXX tänaval asuvad 3-toalised korterid väga erinevas hinnaklassis. On müügil 3-toalisi kortereid ka samas hinnaklassis, kui kohtule esitatud eriteadmistega isiku arvamus. Seega, kostja kohtuistungil esitatud väited, et keskmiselt maksavad taolised korterid samas rajoonis 74 000 eurot, ei ole tõendatud. Samuti ei ole asjas oluline, mis maksvad teised korterid, vaid lähtuda tuleb konkreetsest poolte ühisomandis oleva korteriomandi väärtusest. Kuna pooled ei ole kohtule vaidlusaluse korteri väärtuse kohta teisi usaldusväärseid tõendeid esitanud, tuleb lähtuda korteriomandi väärtusest 55 000 eurot. Abikaasade ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis. Poolte poolt tellitud eriteadmistega isiku arvamuses antud korteriomandi väärtust on võimalik õiglase hüvitise määramisel arvestada. Korteriomandi hindamine on toimunud septembris
  4. Pooled ei ole kohtule teisi tõendeid esitanud, kuigi kohus andis 08.01.2016 selleks tähtajad (tl 134). Hageja on pöördunud 22.01.2016 e-posti teel LVM Kinnivara OÜ poole korteriomandi väärtuse osas ja talle on vastatud e-posti teel, et hinnad on püsinud suhteliselt muutumatutena (tl 151). Kuna korteriomand jääb hagejale, peab ta tasuma kostjale ½ korteriomandi väärtusest, s.o. 27 500 eurot.
  5. Asjas on tõendatud, et kostja on võõrandanud pooltele kuuluva ühisvara, s.o. sõiduki KIA Sorento, ilma hageja nõusolekuta. Hageja ei ole tehingu tegemiseks nõusolekut andnud ega tehingut heaks kiitnud. Nimetatud sõiduk on omandatud 01.04.2013 müügilepinguga ja kostja on kantud omanikuna liiklusregistrisse 02.04.2013 kuni 10.12.
  6. Sõiduk on omandatud poolte abielu ajal. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et sõiduk ei ole poolte ühisvara. Kostja ei ole tõendanud, et omandas sõiduki laenuga ja isegi kui nimetatu oleks tõendatud, siis abielu ajal perekonna huvides võetud kohustus on abikaasade ühine kohustus.
  7. Kostja selgitas 25.05.2015 eelistungil, et sõiduk kuulub AU-le, mingi aeg oli kostja sõiduki omanik. See võis olla kas
  8. aasta lõpuni või
  9. aasta alguseni. Kostja 4
(9)andis sõiduki AU-le panti, kuna võttis temalt laenu ja vormistas selle ostumüügilepinguna. See leping on lihtsalt formaalsus. Auto ostuks võetud laenu tagastas kostja oma töötasust (tl 43). Kostja selgitas 23.03.2016 kohtuistungil, et võttis auto ostmiseks laenu ja sõiduk osteti 7000 euroga. Pooled olid auto ostmise ja laenu võtmise ajal abielus. Kostja kaotas Soomes töö ja tal oli vaja ravi eest tasuda ning müüs sõiduki odavamalt AU-le 3000 euroga. Oli kokkulepe, et kui tal tekivad rahalised vahendid, siis ostab sõiduki tagasi. AU tuli kostjale vastu ja lubas autot kasutada, kuna kostja oli rahaliselt raskes olukorras (tl 174). Maakohus leidis, et seega on kostja väited vastuolulised. Liiklusregistri andmetel on kostja sõiduki vastutav kasutaja (tl 63).
  1. Hageja on esitanud kohtule väljavõtted automüügiportaalist Auto24 samalaadsete sõidukite väärtuse kohta (147- 150). Sõidukid KIA Sorento, 2007 on müügis hinnaga 6700 eurot, 6000 eurot, 5999 eurot ja 7500 eurot. Kohus leidis, et sõiduki väärtust on võimalik väljavõtetega automüügiportaalist tõendada. Arvestades, et sõiduk osteti 01.04.2013 hinnaga 7000 eurot ja võõrandati 10.12.2013, siis on põhjendatud ja tõendatud hageja väited, et sõiduki väärtus on 5000 eurot. Kostja kinnitas ise kohtuistungil, et müüs sõiduki 3000 euroga ja odavamalt, kui selle tegelik väärtus. Kuna poolte ühisvara on vähenenud kostja poolt ilma hageja nõusolekuta võõrandatud sõiduki väärtuse võrra, siis peab kostja vara väärtuse vähenemise hüvitama ja hüvitis summas 5000 eurot arvatakse ühisvara hulka. Kostja peab tasuma hagejale ½ hüvitisest, s.o 2500 eurot. Kostja ei ole tõendanud enda väiteid, et sõiduki müügist saadud raha on kasutatud perekonna huvides, s.o ühiste kulutuste katteks.
  2. Tehes nõuete tasaarvestuse peab hageja tasuma kostjale enamsaadud vara arvel hüvitise summas 27 500 – 2500 = 25 000 eurot. Arvestades eeltoodud põhjendusi on hageja hagi põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostja hagi ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu.
  3. Maakohus jättis menetluskulude pootle endi kanda (

§ 164lg 1).

Hageja apellatsioonkaebus 26. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 osas (millega kohus otsustas kohtuotsuse täitmise korra) ja menetluskulude jaotuse osas ning teha asjas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 180 eurot. Hageja palub jätta apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. 27.

§ 439

sätestab, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus on rikkunud menetlusõiguse normi, kui asus omal algatusel reguleerima kohtuotsuse täitmise korda. Pooled ei ole otsuse täitmise korra määramist taotlenud. TMS § 19 ei kuulu kohtu poolt kohaldamisele kohtu algatusel, kui puudub menetlusosalise taotlus (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-183-13).

  1. Maakohus on tekitanud olukorra, kus hageja ei saa võtta hüvitise maksmiseks pangalaenu, sest tal puudub tagatis, kuna omand korteriomandile ei lähe enne hagejale üle, kui raha on makstud ning raha ei saa hageja enne, kui annab pangale hüpoteegi seadmiseks tagatise.
  2. Maakohus oleks pidanud jätma menetluskulud kostja kanda, kuna hageja hagi rahuldati ja kostja vastuhagi jäeti rahuldamata. Käesolev tsiviilasi erineb maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-183-13 käsitletud asjast selle tõttu, et antud asjas on tegemist nii hagi kui vastuhagiga.

§ 164ei välista põhireeglit, et hagimenetluses kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja apellatsioonkaebus 5

(9)
  1. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse väljamõistetud hüvitise suuruse osas ning teha asjas uus otsus, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis enamsaadud vara arvelt summas 33 000 eurot; alternatiivselt kui kohus jätab esimese nõude rahuldamata, siis mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis enamsaadu arvelt summas 32 353,30 eurot.
  2. Ühisvara jagamisel tuleb omandi kaotanud poolele tagada hüvitis, mis vastab võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisule. Maakohus määras eelmenetluse lõpptähtaja ebaõigesti, mille tõttu jäi kostja ilma võimalusest esitada jagatava vara väärtust tõendavaid dokumendid võimalikult lähedale kohtuotsuse tegemise ajale.
  3. Kuna jagatava korteriomandi väärtuse kindlakstegemiseks oli kohtu poolt määratud ekspertiisi tegemisest (21.09.2015) möödas 4 kuud ning kinnisvarahinnad olid selle aja jooksul kõvasti tõusnud, siis taotles kostja 10.03.2016 kohtult istungi edasilükkamist ja palus anda võimaluse uue hindamisakti esitamiseks. Kohus jättis kostja taotluse 16.03.2016 kirjaga rahuldamata. Kohtu kirjale tuginedes esitas kostja 17.03.2016 kell 00:31 seisukoha kinnisvara hinna suhtes ja tõendid samaväärsete korterite müügipakkumiste kohta. Kostjast sõltumatul põhjusel ei jõudnud kostja poolt esitatud dokumendid Pärnu Maakohtusse ja hagejale. Kostja esindaja esitas järelpärimise oma sideoperaatorile, kes selgitas, et kiri jäi pidama serverisse ja kustutati, mille kohta ei väljastatud saatjale teadet, et see ei jõudnud adressaadini. Kostja palus istungil seisukoht ja tõendid vastu võtta. Maakohus keeldus põhjendamatult seisukohta ja tõendeid vastu võtmast. Tõendite vastu võtmine ei oleks kaasa toonud menetluse lahendamise viibimist.
  4. Kostja on 09.03.2016 menetlusdokumendis esitanud väite, et käesoleval ajal ei ole võimalik 55 000 euro eest osta samas piirkonnas ühtegi korterit alates 65 m
  5. Maakohus leidis aga, et sellised korterid on müügis, kuid ei viidanud, millisele tõendile tuginedes ta seda väidab. Maakohus ei ole otsuses viidanud, et kohus oleks ise tutvunud kinnisvaraportaali kuulutustega või muust infoallikast teabe saanud. Kostja ei saa tõendada negatiivse asjaolu esinemist.
  6. Kostja tellis uue hindamisakti, mille kohaselt on korteriomandi väärtus 66 000 eurot. Kostja palub ringkonnakohtul antud tõend asja materjalide juurde võtta ning määrata kaotatud omandi väärtus kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Maakohus tuvastas ebaõigesti ühisvara väärtuse, mistõttu on kostjale välja mõistetud ebaõige hüvitis.
  7. Maakohus on andnud sõiduki turuväärtusele ebaõige hinnangu ning ei ole otsuse tegemisel põhjendanud, miks ta kostja vastuväiteid sõiduki hinna osas ei arvestanud.
  8. Täidetud ei ole sõiduki võõrandamise eest hüvitise välja mõistmise eeldused PKS § 34 lg 3 kohaselt. Ei ole arusaadav, millele tuginedes maakohus leidis, et ühisvara väärtus on vähenenud. Maakohus leidis, et kostja oleks pidanud tõendama, et sõiduki müügist saadud raha on kasutatud perekonna ühiste kulutuste katteks. Arusaamatu on, kuidas maakohtu arvates sellist asjaolu saaks üldse tõendada. Ka ei juhtinud maakohus kostja tähelepanu sellele, et tal on selline tõendamiskoormis. Tegemist ei olnud niivõrd suure summaga, et selle kasutamist perekonna huvides saaks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt tõendada. Kui hageja taotles PKS § 34 lg 3 alusel vara vähenemisega seotult hüvitise väljamõistmist, oleks hagejal tulnud tõendada, mis oli ühisvara väärtus enne sõiduki võõrandamist ja pärast seda. Hageja ei ole tõendanud ühisvara vähenemist, ka ei ole hageja menetluses väitnud, et ühisvara on sõiduki võõrandamisega vähenenud. Sõiduki võõrandamisel läks saadud raha ühisvara koosseisu, mis tarvitati perekonna poolt ära. Seega on ebaõige järeldus, et ühisvara vähenes sõiduki väärtuse võrra, kuna müügihinna suuruses tuli raha ühisvarasse tagasi. 6
(9)
  1. Kostja esitas maakohtu menetluses seisukoha, et sõiduki puhul on tegemist tema lahusvaraga, kuna see on ostetud kostja poolt võetud laenuga. Kohus ei saa tunnistada ühisvaraks sõidukit ja määrata selle võõrandamise eest hüvitis ühisvara koosseisu ning jätta samal ajal sõiduki ostuks võetud laen vaid kostja kohustuseks (laenujääk oli kohtuotsuse tegemise seisuga 3707,12 eurot).
  2. Kuna kostja on välismaal tööl, siis ei olnud tal võimalik maakohtule õigeaegselt esitada sõiduki ostmiseks sõlmitud laenulepingut. Kostja sai laenulepingu vahetult enne istungit. Kostja palub ringkonnakohtul võtta asja materjalide juurde laenuleping nr 13-019397-VL, mis sõlmiti vahetult enne sõiduki ostmist, s.o 01.04.
  4. Kostja leiab, et ühisvaraks on 66 000 eurot maksev korteriomand, millest hageja on kohustatud temale poole, s.o 33 000 eurot hüvitama. Alternatiivselt leiab kostja, et kui sõiduki väärtus arvestatakse ühisvara hulka, on hagejal kohustus tasuda pool sõiduki ostmiseks võetud laenu jäägist (3707/2=1853,50 eurot), mis kuulub tasaarvestamisele ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 32 353,30 eurot (33 000 - 2500 + 1853,50). Vastused apellatsioonkaebustele
  5. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.
  6. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  7. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et hageja apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Maakohtu otsus tuleb tühistada resolutsiooni p 6 osas, millega maakohus kohustas GU täitma kohtuotsuse p-des 3 ja 4 olevat kohustust tingimusel, et OU täidab kohtuotsuse resolutsiooni p-s 5 sätestatud rahalise kohustuse (TMS § 19). Tegemist on otsuse täitmise korra kindlaksmääramisega, millega kohus on hageja nõude sissenõutavaks muutumise tingimuseks seadnud hageja poolt oma rahalise kohustuse täitmise kostja suhtes.

§ 445

lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitama või otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Eeltoodust tuleneb, et otsuse täitmise korra sai kohus kindlaks määrata üksnes poole taotlusel. Vaidlust ei ole selles, et sellist taotlust kostja ei esitanud. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise kord otsuse resolutsioonist välja jätta. 43. Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub hagi rahuldamise osas esimese astme kohtu põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

  1. Kostja on õigesti märkinud, et ühisvara jagamisel tuleb omandi kaotanud poolele määrata hüvitis vastavalt omandi kaotamise aja seisule. Ringkonnakohtu arvates ongi maakohus seda teinud.
  2. Kostja on apellatsioonkaebuses paljasõnaliselt väitnud, et maakohus määras eelmenetluse lõpptähtaja ebaõigesti. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu.
  3. Kohtumenetluses taotles kostja kinnisvara hindamiseks ekspertiisi määramist, kuid jättis kohtu poolt antud tähtajaks ekspertiisitasu maksmata. Seejärel andis maakohus pooltele tähtaja esitada kohtule hiljemalt 30.09.2015 tõendid ühisvaraks oleva kinnistu väärtuse kohta. Hageja esitas tähtaegselt kohtule Tõnisson Kinnisvara OÜ eksperthinnangu, mille kohaselt on september 2015 seisuga korteriomandi turuväärtus 7

(9)55 000 eurot. Kostja omapoolset hinnangut ei esitanud ega vaidlustanud ka hageja poolt esitatud hinnangut. 27.11.2015 esitas kostja vastuhagi, milles palus jätta korteriomandi tema omandisse ja panna talle kohustus maksta hagejale omandi kaotuse eest 27 500 eurot.
  1. 08.01.2016 kirjaga andis kohus menetlusosalistele tähtaja kõikide täienduste, taotluste ja tõendite esitamiseks kuni 27.01.2016 ja teisele poolele tähtaja vastamiseks kuni 10.02.
  2. Kohus märkis, et kui keegi soovib peale seda veel midagi esitada, siis hiljemalt 22.02.2016, mis on eelmenetluse lõpptähtajaks ja peale mida ei saa enam täiendusi, tõendeid ega taotlusi esitada. Kohus määras kohtuistungi toimumise ajaks 14.03.
  4. 27.01.2016 esitas hageja oma kirjaliku seisukoha, millele lisas LVM Kinnisavara OÜ kutselise kinnisvarahindaja MS 25.01.2016 e-kirja, milles viimane märkis korteriomandi turuväärtuse kohta, et hinnad on püsinud suhteliselt muutumatuna.
  5. 09.03.2016 esitas kostja taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks, kuna soovib esitada täiendava tõendi vaidluse esemeks oleva korteriomandi turuväärtuse kohta. Kostja märkis paljasõnaliselt, et käesolevaks ajaks on kinnisvara hinnad tõusnud. Maakohus jättis põhjendatult kostja taotluse rahuldamata. Kostjal oli eelnevalt võimalik tellida uus korteriomandi hindamise akt, mida kostja ei teinud.
  6. Kostja pole tõendanud, et kinnisvara turul oleks toimunud üldine hinnatõus, mis tingiks vajaduse suhteliselt lühikese menetluse käigus kinnisvara väärtust ümber hinnata. Kostja ei nõustunud esitatud hindamisaktiga, märkides, et 55 000 euro eest ei saa Pärnus 3-toalist korterit üldpinnaga 65 m
  7. Esitatud hindamisakti vaidlustamiseks oleks kostja pidanud esitama omapoolsed tõendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et määratud tähtaeg oli ebaõige, samuti ei ole ta taotlenud tähtaja pikendamist. 09.03.2016, kui hageja taotles aega täiendava tõendi esitamiseks, oli ka kohtu poolt antud lõpptähtaeg juba ammu möödunud.
  8. Ringkonnakohtu hinnangul arvestas maakohus õigesti kostja poolt võõrandatud sõiduauto eest hüvitise ühisvara hulka ja jagas selle koos muu varaga. PKS § 34 lg 3 kohaselt, kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Vaidlust ei ole selles, et kostja võõrandas sõiduauto abielu jooksul ilma hageja nõusolekuta. Maakohus määras tõendamiskoormise jaotuse õigesti. Hüvitise maksmise kohustusest, mis kaasneb vara omavolilise käsutamisega, vabanemiseks, pidi just kostja tõendama, et ühisvara ei vähenenud. Selleks oleks kostja pidanud tõendama, et sõiduki müügist saadud raha on kasutatud perekonna ühiste kulutuste katteks. 5000 eurot, mille maakohus luges sõiduki väärtuseks selle võõrandamise ajal, on ringkonnakohtu arvates piisavalt suur summa, et selle kulutamine on võimalik ära näidata. Kostja tugineb asjaolule, et ta ostis sõiduauto oma lahusvara arvelt, kuid pole menetluse kestel seda tõendanud.
  9. Samuti ei anna apellatsioonkaebuse väited alust hinnata sõiduauto väärtust teisiti, kui seda tegi maakohus. Arvestades, et sõiduk osteti 01.04.2013 hinnaga 7000 eurot ja võõrandati 10.12.2013 ning võttes arvesse ka analoogsete autode müügipakkumisi siis on maakohus põhjendatult nõustunud hageja seisukohaga, et sõiduki väärtus on 5000 eurot. Kostja kinnitas ise maakohtu istungil, et müüs sõiduki 3000 euroga ja odavamalt, kui selle tegelik väärtus. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 53.

§ 173lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. 8

(9)54. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja ringkonnakohtu arvates pole alust otsust selles osas muuta.

§ 164

on erinormiks

§ 163

suhtes, reguleerides menetluskulude jaotust hagilises perekonnaasjas.

§ 164

lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise.

§ 164

lg-st 2 tulenevalt võib kohus jagada kulud erinevalt selle paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kuna praeguse vaidluse puhul oli tegemist ühisvara jagamise nõudega – seega hagilise abieluasjaga – tuleb menetluskulud jagada lähtuvalt

§-st 164. Asjaolu, et ühisvara jagamiseks esitati nii hagi kui vastuhagi, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjuseks, miks tuleks kulud jagada erinevalt

§ 164lg-s 1 sätestatust.

Seega tuleb nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.