Obsah (6)

§ 210§ 19§ 37§ 38§ 33§ 20

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 14. november 2016. a, Tallinn Tsivii

§ 210

lg 1 ja § 211 alusel kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas

§ 210

lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne

1. juulit
2. a kehtinud perekonnaseadusest (vt ka Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-14, p 10;
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3814, p 13; Riigikohtu
7. mai
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 12; Riigikohtu
9. mai
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9). Asjas saab arvestada enne
11. juulit
12. a kehtinud

§ 19

lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid.

§ 210lg 2 alusel saab määrata enne 1.

juulit

1. a kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
2. juulit
3. a (vt Riigikohtu
4. veebruari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-14, p 10;
6. mai
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14).

§ 37lg 3 järgi jagatakse ühisvara kaasomandi lõpetamise sätete alusel.

AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda 6 kaasomandi lõpetamist ning kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi AÕS § 77 lg 1 järgi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12;
3. septembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-10, p 20).
5. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ühisvaraks oleva XXX asuva kinnistu jagamise viisi osas ja leiab, et kinnistu tuleb müüa enampakkumisel. Pooled ei vaidle selle üle, et jagatava kinnistu soetamiseks on pooled võtnud
6. aprillil
7. a Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalilt eluasemelaenu, mille tagastamise kohustus on poolte solidaarkohustus (I kd, tl 23A ja 23B).

§ 38

esimese lause järgi tuleb ühisvara jagades ühisvaral lasuvad kohustused täita või jagada endiste abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Ühiselt sõlmitud laenulepingust tulenevat solidaarkohustust saab pidada ühisvaral lasuvaks kohustuseks

§ 38

mõttes, kuna nimetatud kohustuse täitmise eest vastutavad endised abikaasad

§ 33lg 1 p 2 järgi nii oma lahusvaraga kui ka ühisvaraga täies ulatuses.

Kolleegiumi arvates tuleb ühisvara jagades perekonnaseaduse mõtte kohaselt üldjuhul eelistada ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist

§ 38

esimese lause esimese alternatiivi järgi, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja endised abikaasad vabanevad solidaarkohustusest. Solidaarse vastutuse jätkumine pärast ühisvara jagamist ei teeni täielikult ühisvara jagamise eesmärki, kuna endiste abikaasade solidaarkohustuse jagamisel ei ole üldjuhul tähendust suhetes võlausaldajaga ning see puudutab üksnes endiste abikaasade kui solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 mõttes. Sellest tulenevalt jäävad endised abikaasad ka pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist võlausaldaja ees üldjuhul solidaarselt vastutama. Selleks, et endised abikaasad vabaneksid omavahel solidaarkohustust jagades solidaarvastutusest võlausaldaja ees, peab võlausaldaja nõustuma kohustuse üleminekuga ühele abikaasale või muul viisil kohustuse omavahelise jagamisega VÕS § 175 lg 2 mõttes, millele viitab ka

§ 38teine lause.

Sellist nõusolekut praegusel juhul võlausaldaja andnud ei ole ja seega ei puuduta poolte vahel solidaarkohustuse jagamine üldjuhul võlausaldaja nõudeõigust ning ka pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist võib võlausaldaja nõuda VÕS § 65 lg 1 järgi kummaltki poolelt kohustuse täielikku täitmist (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14;
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-03, p 11).
5. Lahendus, et solidaarkohustuse täitnud poolele läheb VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise poole vastu osas, mis tulenevalt endiste abikaasade omavahelisest suhtest ületab talle endale langevat osa, ei ole kolleegiumi hinnangul praegusel juhul sobiv lahendus, kuna hageja jääb kinnistu kostjale jätmise korral nii või teisti solidaarvõlgnikuna seotuks kinnistu soetamiseks võetud pangalaenuga ning see alandab hageja krediidivõimekust ja takistab tal endale uue eluaseme soetamist. Eeltoodu põhjal peab kolleegium ühisvaraks oleva kinnistu sobivaimaks jagamise viisiks selle müümist avalikul enamapakkumisel nii nagu hageja on taotlenud. Pangalaenuna võlgnetav solidaarkohustus tuleb

§ 38

esimese alternatiivi järgi täita, et tagada mõlema poole huvide arvestamine võimalikult suures ulatuses (vt ka Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 15).
3. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles jagati poolte ja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali vahel
4. aprillil 2009 a. sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused poolte vahel selliselt, et eluaseme laen jääb kostja kohustuseks. Kolleegium saab nimetatud osas teha ise uue otsuse, millega määrab, et 7 ühisvara jagamiseks korraldatava avaliku enampakkumise käigus tuleb enne raha jagamist täita poolte laenust tulenev hüpoteegiga tagatud kohustus Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali ees.
5. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks täpsustada avaliku enampakkumise korraldamise muid tingimusi, sest avaliku enampakkumise saab korraldada täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Samuti ei tule kinnisasja enampakkumisel müügiks kostja tahteavaldust asendada, nagu nõudis hageja, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt asendab kohtuotsus, millega on ära määratud abikaasade ühisvara jagamise viis (vara müük enampakkumisel) abikaasa tahteavaldust. Kolleegium selgitab, et pooled saavad nõuda ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendi täitmist, sh avaliku enampakkumise korraldamist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. TMS § 2 lg 1 p 1 järgi täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel mh nõuded, mis tulenevad tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtuotsusest. Sellest tulenevalt saavad mõlemad pooled alustada ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendi täitmiseks täitemenetlust TMS § 23 järgi ning kohtutäitur saab korraldada avaliku enampakkumise täitemenetluse seadustikus sätestatud korda arvestades (TMS § 78 jj ja § 150 jj). Muuhulgas tuleb kohtutäituril enampakkumisel saadud rahast täita pangalaenust tulenev poolte kohustus võlausaldajale. Kohustuse täitmisel saab määrata nõude rahuldamise ulatuse TMS §-s 56 järgi (vt ka Riigikohtu
6. mai
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 16).
8. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Erinevalt kaebajate seisukohast on maakohus ringkonnakohtu arvates ühisvara koosseisu õigesti määranud ja ühisvara õigesti jaganud. Maakohtu hinnang vara koosseisu kohta esile toodud asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne ning kolleegiumil ei ole alust anda tõenditele teistsugust hinnangut, kohaldada materiaalõigust teisti ega asuda nõude aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna esimese astme kohus on poolte kõigile väidetele piisava selgusega vastanud ja ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu arutluskäiku korrata. Apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist või materiaalõiguse eksliku kohaldamist ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistamata jäävas osas ei tuvastanud.
9. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et ei nõustu hagejaga selles, et maakohus on jätnud põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse kalduda ühisvara jagamisel kõrvale osade võrdsusest. Õige on maakohtu järeldus, et Tallinnas OOO asuv korter ei ole poolte ühisvaraks olnud ja esitatud tõenditest ei nähtu, et korteri kasutamisega seotud finantseerimislepingute lõpetamise tulemusena hagejale laekunud raha oleks kulutatud jagatava kinnisasja ostmiseks või ehituse lõpetamiseks. Tunnistaja JN ütlustest, et ei tulene, et kinnistu ja sellele oleva ridaelamu ehituse lõpetamise eest tasus hageja (II kd, tl 144). Kooskõlas TsMS § 230 lg 1 esimeses lauses sätestatuga peab kumbki pool hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna hageja ei ole tõendanud, et tema panus jagatava kinnisasja soetamiseks oli suurem, on maakohus jätnud hageja taotluse ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvale kaldumiseks õigesti rahuldamata.
10. Samuti on maakohus õigesti jätnud rahuldamata hageja taotluse võtta ühisvara jagamisel arvesse seda, et kostja on ühisvaraks olevat kinnistut alates jaanuarist
11. a kasutanud ainuisikuliselt. Maakohtu seisukohad on selles osas kooskõlas Riigikohtu
12. septembri
13. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12 p-s 17 toodud käsitlusega, mille järgi saab ühisvara jagamisel võtta arvesse üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu. Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku 8 eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta. Kui abikaasade ühisomandis olev asi jäi pärast kooselu lõppemist ühe abikaasa ainukasutusse ja teine abikaasa ei nõudnud selle eest tasu, sai eeldada, et abikaasadel oli vaikiv kokkulepe asja tasuta ainukasutuseks seni, kuni teine abikaasa esitab nõude ainukasutuse tõttu kasutuseelise hüvitamiseks või abikaasadele ühiselt kuuluva kasutuseelise jagamiseks ja oma osa saamiseks (vt ka Riigikohtu seisukohti kaasomandi kohta:
14. detsembri
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14;
16. veebruari
17. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 13).
18. Vastuseks kostja vastuapellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et nõustub maakohtu seisukohaga, mille järgi ei tõenda kostja ema poolt korteri müümisel kostjale 800 000 krooni ülekandmine (I kd, tl 63), et tegemist oli pooltele antud laenuga. Ülekande tegemise ajal kehtinud

§ 20lg-d 1 ja 2 sätestasid reegli, et abikaasa varalised kohustused (rahaliselt hinnatavad kohustused Ts

ÜS § 66 kohaselt) ei muutu automaatselt ühisvaral lasuvateks kohustusteks ning ühisvarale laienevad üksnes need kohustused, mis on võetud perekonna huvides (vt nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-06, p 15;
3. septembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05, p 14). Emalt saadud raha kasutamist perekonna huvides ei ole kostja tõendanud. Õige on maakohtu järeldus, et kostja ema poolt laenu tagasi nõudmine kaks päeva enne kostja sellekohase väite esitamist menetluses (I kd, tl 73) viitab kostja soovile suurendada ühisvara jagamisel kunstlikult kohustusi, et sel viisil ühisvara jagamisel saadavat tulemit enda kasuks kallutada. Lisaks on hageja väitnud, et kostja ema müüdud korter kuulus tegelikult kostjale ning raha kanti seetõttu kostja arvele.
5. Kuna kostjale jääb ühisvarana jagatavatest sõidukitest 2700 eurot maksev BMW, mis on kallim, kui hagejale jääv 1500 eurot maksev Mercedses-Benz, siis tuleb kostjal maksta hagejale enamsaadud vara hüvitiseks 600 eurot.
6. Kuna tegemist on vaidlusega hagilises perekonnaasjas, jätab kolleegium sarnaselt maakohtu määratud menetluskulude jaotusele ka apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 164 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm 9