Obsah (8)

§ 367§ 348§ 651§ 657§ 173§ 162§ 171§ 190

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Liis Arrak, Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 16. november 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-556

§ 367

alusel mõistis kohus välja viivise kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

1. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja kaastaotleja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohus asus seisukohale, et põhikohustus, mille eest kostja II käenduslepingu alusel vastutab, on tõendatud ja sissenõutavaks muutunud. 09.12.2009 kokkuleppest, mida on samal päeval sõlmitud käenduslepingu alusel käendanud kostja II, nähtub, et krediidisumma jääk oli 26 461,37 eurot. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud jääki on tasutud vaid osaliselt, eelkõige tagatise realiseerimise arvel määras 945,05 eurot. Seega on tasumata laenusumma jääk 4 24 208,87 eurot. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et põhivõlgnikul on kohustus tasuda kohtuotsuse tegemise aja seisuga viivisenõue 5161,57 eurot. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja ka kõrvalkohustuste eest. Kohus mõistis kostjalt II välja põhivõla ja viivise kuni käendaja vastutuse piirmäärani. Kohus märkis, et jätab rahuldamata kostja II taotluse menetluse uuendamiseks seoses pärast kohtuistungit aegumise vastuväite esitamisega. Kohtul ei ole kohustust selgitada menetluspoolele materiaalõiguslikku aegumise väite esitamise võimalust. Kostja II kaasati menetlusse juba pikemat aega enne istungit ning tal oli võimalus pöörduda õigusnõustaja poole oluliselt varem. Lisaks ei saaks aegumise vastuväide olla täiel määral edukas ainuüksi seetõttu, et 10.12.2010 kolmepoolse kokkuleppe kohaselt muutus võlgnevus lõplikult sissenõutavaks alles 10.11.2011, hagi aga esitati 08.08.
3. Lähtudes

§-st 162 jättis kohus menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Hageja menetluskuludeks hagimenetluses on tasutud riigilõiv 1000 eurot ja õigusabikulu 360 eurot, mis kohtu hinnangul on tsiviilasja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. Kostja II esitas 18.10.2015 Harju Maakohtu 25.09.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi kostja II suhtes rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II jätta hageja kanda.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus jätnud kostjale II selgitamata, et tal on õigus esitada aegumise vastuväide. Kostjad küll üritasid viidata aegumisele, kuid ei osanud seda väljendada arusaadavalt.

§ 348

lg 1 tulenevalt pidi kohus selgitama välja, mida tähendavad kostjate viited nõude hilisemale esitamisele. Kostja II avastas peale maakohtu istungit advokaadi poole pöördudes, et aegumise vastuväide on jäänud kohtule arusaadavas vormis esitamata. Kostja II palus menetluse uuendada, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata ning aegumise vastuväidet arvesse ei võtnud. Kostja II palub kohaldada tema vastu esitatud nõude suhtes aegumist ning jätta hagi rahuldamata. Laenuleping on üles öeldud 2010. aastal. Seega on TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt hageja laenulepingust tulenev nõue aegunud juba 2013. aastal. Vastus apellatsioonkaebusele 14. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht 15.

§ 651

lg-st 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles hagi kostja II vastu rahuldati. 16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles hagi kostja II vastu rahuldati, samuti kostja II vastu esitatud hagi menetlemisega seotud menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ning menetluskuludelt viivise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse, millega jätab hagi kostja II vastu rahuldamata ja jaotab menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 17. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus 5 aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja II on esitanud apellatsioonkaebuses aegumise vastuväite ning on palunud jätta tema vastu esitatud nõuded aegumise tõttu rahuldamata.

§ 651

lg 2 sätestab, et poolel on õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10 tehtud lahendi p-s 15 selgitanud, et apellant võib taotleda apellatsiooniastmes aegumise kohaldamist apellatsioonitähtaja jooksul ning vastustaja apellatsioonkaebusele vastamiseks antud tähtaja jooksul. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostjal II on õigus nõuda apellatsioonkaebuses aegumise kohaldamist olenemata sellest, et ta seda maakohtu menetluses tähtaegselt teinud ei ole.

1. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja II vahel on sõlmitud käendusleping, millega kostja II tagas hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt II käenduslepingu alusel tagastamata laenusumma ja viiviste tasumist. TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09 tehtud lahend p-s 10 selgitanud, et võlausaldaja nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal, kui samad nõuded põhivõlgniku vastu. Maakohus on tuvastanud, et hageja ütles laenulepingu üles alates 01.08.
2. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostja II vastu esitatud tagastamata laenusumma võlgnevuse nõue muutus sissenõutavaks ning aegumine hakkas kulgema alates laenulepingu ülesütlemisest 01.08.
3. Hageja ei ole esile toonud nõude aegumise katkemise või peatumisega seotud asjaolusid. Kolleegium märgib, et hageja, kostja I ja kohtutäituri 10.12.2010 kokkulepe võla tasumise maksegraafiku koostamise kohta ei mõjuta käenduslepingust tuleneva aegumistähtaja kulgemist, kuna kostja II ei ole selle kokkuleppe pool. Samuti ei mõjuta käenduslepingust tuleneva aegumise kulgemist asjaolu, et kostja II oli esialgu (kostja I 28.10.2014 avalduse alusel maakohtu 03.03.2015 määrusega) kaasatud menetlusse iseisesva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Hageja esitas Harju Maakohtule hagi kostja II vastu 13.05.2015 (I kd lk 160). Seega on hagiavaldus kostja II vastu esitatud pärast TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja möödumist. TsÜS §-st 144 tulenevalt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega tuleb aegumise tõttu rahuldamata jätta ka viivise nõuded.
4. Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kostja II aegumise vastuväide on põhjendatud ning hagiavaldus kostja II vastu tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulude jaotus
5. Vastavalt

§ 173

lg-le 3, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Tulenevalt

§ 162lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastavalt

§ 162

lg 4 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

§ 171

lg 3 sätestab, et kui kostja, kelle kahjuks maakohus on otsuse teinud, taotleb ringkonnakohtus aegumise kohaldamist, kuigi ta seda maakohtus ei taotlenud, ja ringkonnakohus aegumist kohaldab, võib kohus jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Käesoleval juhul ei esitanud kostja II maakohtu menetluses aegumise vastuväidet tähtaegselt, millest tulenevalt on menetlus jätkunud apellatsioonimenetluses kostjast II tulenevalt. Kostja II esitas 6 aegumise vastuväite alles pärast maakohtus asja arutamise lõpetamist. Ebaõige on kostja II seisukoht, et maakohus rikkus menetlusnorme, jättes selgitamata, et kostjal II on õigus esitada aegumise vastuväide. Selgitamiskohustus ei hõlma kohustust selgitada kostjale võimalust esitada aegumise vastuväidet. See väljub selgitamiskohustuse raamidest. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et antud juhul on põhjendatud ja mõistlik jätta kostja II vastu esitatud hagiavalduse menetlemisega seotud maakohtu menetluskulud, samuti ringkonnakohtu menetluskulud, poolte endi kanda. 21. Tallinna Ringkonnakohus andis 23.11.2015 määrusega kostjale II menetlusabi ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 1000 eurot. Käesoleval juhul jäeti hagi kostja II vastu rahuldamata, samuti puuduvad andmed, et kostja II majanduslik olukord oleks paranenud. Eeltoodust tulenevalt, ning tuginedes

§ 190

lg-le 7, peab ringkonnakohus põhjendatuks vabastada kostja II riigilõivu summas 1000 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 7