KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2016; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-14-51956 Haldusasi K.L.e kaebus Eesti Vabariigilt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 490 720 eurot Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja – K.L.e; Vastustaja – Eesti Vabariik Harju Maavalitsuse kaudu, esindaja Meeli Vaarik; Kolmandad isikud – A.L.e, P.P. ja Jõelähtme vald, Jõelähtme valla esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu RESOLUTSIOON 1. Jätta kaebus rahuldamata; 2. Jätta protsessiosaliste menetluskulud nende endi kanda Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 26.02.2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 23.09.1996 otsusega nr 9980 tunnistati omandireformi objektiks Jõelähtme vallas (endine Kuusalu vald, Kodasoo mõis) asuv maaüksus xxxxx, kinnistu nr xxxx, pindalaga 5,36 ha ning tunnistati nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks V.L.e ½ mõttelises osas, A. K. ¼ mõttelises osas ja A. K. ¼ mõttelises osas. 2. Jõelähtme Vallavalitsuse 24.11.1997 korraldusega nr 623 tagastati V.L.ele xxxxx kinnistust xx (0,4178
- ha)ja xx (1,3774
- ha)maaüksused. Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2003 otsusega nr 23/186/2003 rahuldati O. K. kaebus osaliselt ja tühistati Jõelähtme Vallavalitsuse 24.11.1997 korraldus nr 623 osas, millega xxxxx kinnistu nr xxxx maast tagastati V. L.le 1,3774 ha. Tühistamise põhjuseks oli asjaolu, et enne maa tagastamist ei määratud kindlaks ostueesõigusega erastatava maa suurust ja piire. Võttes aluseks Riigikohtu 16.10.2002 kohtuotsuse haldusasjas nr 3-3-1-41-02 ja Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2003 kohtuotsuse haldusasjas nr 2-3/186/2003, muutis Jõelähtme Vallavalitsus 04.08.2003 korraldusega nr 565 oma 24.11.1997 korralduse nr 623 punkte nr 1, 1.1 ja 5, tühistades xxxxx 1,3774 ha suuruse maaüksuse tagastamise otsustamise V.L.ele. Harju Maavalitsuse 14.01.2005 avalduse nr 3.2-3/7423 alusel suleti 21.01.2005 Tallinna Linnakohtu Kinnistusosakonna Harju Kinnistusosakonna registriosa nr xxxx (xx 1,3774 ha, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) ja kanti kinnistusraamatusse omanikuna sisse Eesti Vabariik. 2. V.L.e, kui xxxxx 1,3774 ha suuruse maaüksuse tagastamata maa osas õigustatud subjektiks tunnistatud isik, suri 21.12.2007. V.L.e pärijad esitasid 24.09.2009 (so 21 kuud peale pärandi avanemist) Jõelähtme Vallavalitsusele pärimistunnistuse. Tulenevalt viivitusest ning lähtudes sel ajal kehtinud MaaRS § 192 lõikest 3 võttis Jõelähtme Vallavalitsus 15.10.2009 vastu korralduse nr 506, millega lõpetati 1,3774 ha suuruse maa tagastamise menetlus ja ei alustatud kompenseerimise menetlust. 3. V.L.e pärijad A.L.e, K.L.e ja P.P. esitasid 03.12.2009 Tallinna Halduskohtule kaebused Jõelähtme Vallavalitsuse 15.10.2009 korraldus nr 506 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks endisest xxxxx 27 kinnistust (kinnistu nr 5377, pindala 5,36
- ha)1,3774 ha suuruse maa osas tagastamismenetluse jätkamiseks (haldusasi nr 3-09-2893). K. L.e, A. L.e, P. P. ja I. Mcfee esitasid 01.09.2010 Jõelähtme Vallavalitusele maa tagastamise uuendamise taotluse. Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korraldusega nr 101 ei uuendatud maa tagastamise menetlust, kuna vallavalitsuse hinnangul puudus selleks MaaRS § 43 lõikes 2 eeldatud mõjuv põhjus. Tallinna Halduskohus jättis 23.05.2011 otsusega haldusasjas nr 3-09-2893 esitatud kaebused rahuldamata. K. L.e, A. L.e ja P. P. esitasid apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 23.05.2011 otsuse tühistamiseks ning palusid teha asjas uue otsuse, millega tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 15.10.2009 korraldus nr 506 ning kohustada Jõelähtme Vallavalitsust maa tagastamise menetlust uuendama. Tallinna Ringkonnakohtu 01.11.2011 otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu 23.05.2011 otsus haldusasjas nr 3-09-2893 osas, millega jäeti rahuldamata kaebused Jõelähtme Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks endisest xxxxx 27 kinnistust 1,3774 ha suuruse maa osas tagastamismenetluse jätkamiseks. Tühistatud osas saadeti asi esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks. K. L.e, A. L.e ja P. P. esitasid 18.03.2012 Tallinna Halduskohtule täiendatud kaebuse, mille kohaselt jäid kaebajate lõplikeks taotlusteks tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korraldus nr 101 ning teha vallale ettekirjutus xxxxx 27 suuruse maa osas V. L.e pärijate nõudeõiguse taastamiseks ja tagastamismenetluse uuendamiseks. Tallinna Halduskohtu 03.05.2014 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-09-2893 tühistati Jõelähtme Vallavalitsuse 16.02.2011 korraldus nr 101 ja Jõelähtme Vallavalitsusele tehti ettekirjutus asja uuendamise taotluse uueks läbivaatamiseks hiljemalt ühe kuu jooksul kohtulahendi jõustumisest. Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2014 kohtuotsusega jäeti Tallinna Halduskohtu 03.05.2013 kohtuotsus haldusasjas nr 3-09-2893 muutmata. Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu viimati nimetatud otsused jõustusid 28.05.2014. 4. Jõelähtme Vallavalitsuse 27.06.2014 korraldusega nr 437 rahuldati A. L.e, K. L.e, P. P.i ja I. McFee 01.09.2010 taotlus, taastati Jõelähtme vallas, xxxxx 27 (kinnistu nr 5377), pindala 5,36
- ha)1,3774 ha suuruse maa osas nõudeõigus ning uuendati tagastamise või kompenseerimise menetlus. Korralduse andmisel lähtus Jõelähtme Vallavalitsus A. L.e, K. L.e, P. P.i ja I. McFee 01.09.2010 esitatud taotlustest, MaaRS § 43 lg-st 2 ning 28.05.2014 jõustunud Tallinna Halduskohtu 03.05.2013 kohtuotsusest haldusasjas nr 3-09-2893 ja Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2014 kohtuotsusest haldusasjas nr 3-09-2893 (I kd, tl 62-63). 5. A. L.e, K. L.e ja P. P. pöördusid 07.07.2014 kahju hüvitamise taotlusega (I kd, tl 57-60) Eesti Vabariigi peaministri poole, mis edastati lahendamiseks Harju maavanemale. 2 6. Harju Maavalitsus jättis 28.08.2014 kirjaga nr 3-2/2014/3236 A. L.e, K. L.e ja P. P.i 490 000 euro suuruse kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (I kd, tl 48-56). 7. A. L.e, K. L.e ja P. P. esitasid 04.09.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 490 720 euro paludes hüvitamiseks ettenähtud summad kanda kolmes võrdses osas kaebajate pangakontodele (I kd, tl 5-9). 8. Tallinna Halduskohtu 21.10.2014 määrusega jäeti A. L.e, K. L.e ja P. P.i ühine kaebus käiguta, nõuete täpsustamiseks ja riigilõivude tasumiseks (I kd, tl 64-65). Vastuseks Tallinna Halduskohtu 21.10.2014 määrusele teatasid A.L.e ning P.P. 30.10.2014, et loobuvad ühiskaebusest ja et kaebuse esitajaks jääb K.L.e (I kd, tl 75). K.L.e poolt 30.10.2014 esitatud menetlusdokumendis teatas kaebaja, et kuna tema õde ja vend olid sunnitud ühiskaebusest loobuma, siis jääb hüvitamiskaebuse esitajaks tema, K.L.e. Olukorras, kus kaebuse läbivaatamisel otsustatakse ka õe ja venna õiguste üle, taotles K. L.e oma õe P.P.i ja venna A.L.e kolmandate isikutena menetlusse kaasamist (I kd, tl 76-77). 9. Tallinna Halduskohtu 11.02.2015 määrusega selgitati A.L.ele ja P.P.ile kaebusest loobumise ja menetluse lõpetamise tagajärgi (I kd, tl 93). A.L.e ja P.P. esitasid 17.02.2015 avalduse kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel. Kaebajad selgitasid, et kaebusest loobumise avalduse tegid nad ekslikult ja tagajärgi, mis kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamisega kaasnevad, ei ole soovitud (I kd, tl 96-97). 10. Tallinna Halduskohtu 18.02.2015 määrusega tagastati kaebus A.L.e ja P.P.i puututavas osas HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel (I kd, tl 98). Kohus tõlgendas kaebajate varasemalt esitatud 30.10.2014 avaldust selliselt, et A. L.e ja P. P. ei soovinud loobuda kaebusest HKMS § 152 lg 3 tähenduses, vaid loobusid kaebuse käiguta jätmise määruses nimetatud puuduste kõrvaldamisest. 11. Tallinna Halduskohtu 25.03.2015 määrusega võeti kaebus menetlusse ning kolmandate isikutena kaasati A.L.e ja P.P. (I kd, tl 107). Harju Maavalitsus vastas 24.04.2015 ja teatas, et peab võimalikuks asja lahendamist kirjalikus menetluses (I kd, tl 122-127). Samal kuupäeval esitas vastustaja taotluse kaasata menetlusse kolmanda isikuna Jõelähtme vald (I kd, tl 119-120). 12. K.L.e esitas 18.05.2015 omapoolse seisukoha Jõelähtme valla kaasamise kohta (I kd, tl 184-188). 13. Tallinna Halduskohtu 28.05.2015 määrusega kaasati menetlusse kolmanda isikuna Jõelähtme vald (I kd, tl 190), kes esitas oma seisukoha kaebuse osas 29.06.2015 ning taotles ühtlasi vaheotsuse tegemist (II kd, tl 5-10). Vaheotsuse tegemise taotluse esitas 30.06.2015 ka Harju Maavalitsus (II kd, tl 12-13). 14. Tallinna Halduskohtu 28.09.2015 määrusega jäeti Jõelähtme valla ja Harju Maavalitsuse taotlused vaheotsuse tegemiseks rahuldamata, kuid Jõelähtme vallal võimaldati esitada taotluses nimetatud asjatundja arvamus vaidlusega seonduva maatüki turuväärtuse kohta (II kd, tl 22). 15. Jõelähtme vald esitas 30.11.2015 kohtule asjatundja arvamuse (II kd, tl 30-36). Kaebaja esitas 21.12.2015 seonduvalt eelnimetatud asjatundja arvamusega ka omapoolse seisukoha (II kd, tl 44-46). 16. Tallinna Halduskohtu 14.01.2016 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Sama määrusega anti menetlusosalistele vastavad tähtajad täiendavate taotluste, selgituste või menetlusdokumentide esitamiseks ja nendele vastamiseks ning ühtlasi määrati kindlaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg (II kd, tl 55-56). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS 3 17. Kaebaja leiab, et tal on tulenevalt haldusasjas nr 3-09-2893 tehtud kohtuotsusest õigus Xxxxx 27 kinnistut tagasi nõuda, kuid seda ei ole võimalik tagastada, sest kinnistu on riigi omandist väljunud. Arvestades kinnistu turuväärtust ja eeldatavat kompensatsiooni summat, mis riik selle kinnistu eest õigusjärgetele omanikele saaks maksta, on ilmselge, et kinnistu tagastamata jätmisega on riik tekitanud kaebajale varalise kahju, mis väljendub kinnistu turuväärtuses. Pindi Kinnisvara AS eksperthinnangu nr 358599 järgi on xxxxx 27 kinnistu turuväärtuseks 490 000 eurot, seega üks ruutmeeter selle kinnistu maad maksab 35 eurot a 57 senti. Kahju suuruse kindlakstegemiseks oli kaebaja sunnitud kasutama vastava erialaspetsialisti abi ka kulutas selleks 720 eurot, seega kujuneb kahjunõude suuruseks kokku 490 720 eurot. Kaebaja märgib, et kahju hüvitamise on seadusandja ette näinud erinormiga ORAS § 18 lg 1 ja 2 ja hüvitamist näeb ette ka VÕS § 1043. Kujunenud asjaolusid hinnates, on kaebaja loobunud Xxxxx 27 kinnistu tagasi nõudmisest esitades nõude õigusvastaselt võõrandatud maa ebaseadusliku müügiga tekitatud kahju sissenõudmiseks. 18. Vastuses vastustaja seisukohale (I kd, tl 184-188) leiab kaebaja, et vastustaja vastuväited tema hüvitamiskaebusele on põhjendamatud, et tugine seadusele ja ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Kaebaja märgib, et xxxxx 27 kinnistul ei olnud ja ei ole ka käesoleval ajal O. K. ehitisi, kinnistu oli riigi omandis ning seda oli võimalik õigusjärgsetele omanikele tagastada. Kuna käesolevaks ajaks ei ole kinnistut võimalik enam õigusjärgsetele omanikel tagastada, sest kinnistu on riigi omandist välja läinud. Tagastamata jäänud kinnistu turuväärtus on 490 000 eurot, järelikult tekitas maavanem ORAS § 18 lg 1 ja 2 rikkumisega õigusjärgsele omanikule varalist kahju. V. L.el ja tema õigusjärglastel oli maa tagastamisele õiguspärane ootus ja see ootus tugines seadusele. Asjaolu, et maavanem seadust rikub, ei saanud õigusjärgsed omanikud ette näha. Võõrandatud vara kompenseeritakse siis, kui see ei ole säilinud. Tõnu Liiva 27 kinnistu oli säilinud ja kui seadust ei oleks rikutud, siis oleks kinnistu olnud riigi omandis kuni selle tagastamiseni õigusjärgsetele omanikele. Kahju ei tekiks siis, kui kompensatsiooni summa õigusvastaselt võõrandatud kinnistu eest oleks 490 720 eurot. Kaebaja möönab, et enne maa tagastamist tuleb tõesti määrata ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid, kuid nende piiride ja suuruse määramisel tuleb lähtuda seadusest. Antud juhul oli kohustuslik järgida MaaRS § 7 lg 51 nõuet, mille järgi O.K.l oli õigus ostueesõigusega erastada ainult oma ehitise juurde eraldatud õiguspärases kasutuses olnud maa suurusega 0,32 ha. Erastades O. K.le ka Tõnu Liiva 27 kinnistu suurusega 1,3774 ha, rikkus maavanem jämedalt MaaRS § 7 lg 51 ettenähtud õigusnormi. Asjaolu, et kinnistu varasema kohtuotsuse alusel minu õelt P. P.ilt 2003. aastal tagasi riigi omandisse võeti, ei oma antud asjas tähtsust. Kaebaja märgib, et ringkonnakohus kinnitas haldusasjas nr 3-05-09 Jõelähtme valla ja O. K. vahelise kompromissi. Kaebaja arvates oli kompromiss rajatud kavatsusele rikkuda seadust. Kaebaja selgitab, et xxxxx 27 erastamiskorralduse jättis ta vaidlustamata selle tõttu, et sai selles korraldusest ja kinnistu müügist teada suure hilinemisega s.o 27.01.2014. Kaebaja leiab, et O. K. sai maavanema tegevusest finantstulu, kuna müüs ostueesõigusega omandatud maa kallimalt edasi. Sellise tulu saamine ei ole omandireformi eesmärgiks. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et maavanemal on õigus korraldada maa erastamist ja vastustaja arutlusega kohaliku omavalitsuse kompetentsist ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisega, kaebaja ei nõustu. Vale on ka vastustaja väide sellest just nagu kaebaja oleks loobunud õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõigusest või õigusest tekitatud kahju sisse nõuda. Selle kohta ei ole ühtegi dokumenti ega tõendit mis sellist väidet kinnitaks. Kaebaja ja tema venna ning õdede nõudeõigus on osa pärandvarast, mille nad oma isa surmajärgselt pärisid. Pärandvara kasutame omavahelisel kokkuleppel, nii on ka nõudeõigusega. Vastustaja on õigusliku aluseta asunud jagama meile kuuluvat pärandvara. Kinnistu turuväärtus on kindlaks tehtud selle ala spetsialisti poolt ja ühe ruutmeetri turuväärtus on 35 eurot ja 57 senti. O. K. kahjunõudes oli see sama maa hinnatud tunduvalt kõrgemalt, ruutmeetri hind O. K. kahjunõudes oli 47 eurot ja sellest maahinnast lähtuti ka tookord kohtuvaidluse lahendamisel. 19. Täiendavas 21.12.2015 seisukohas (II kd, tl 44-46) leiab kaebaja, et Domus Kinnisvara arvamus on esitatud kohtu eksitamiseks, sest arvamus ei kajasta maa tegelikku hinda Kaberneeme külas. 4 Arvamus on mõjutatud tellija soovidest või siis on hindaja olnud maade hindamise osas kogenematu. Vastustaja ei ole Pindi Kinnisvara AS eksperthinnangut nr 358599 sisuliselt vaidlustanud ja selle hinnangu järgi on kinnistu väärtus 490 000 eurot. Kaebaja on seisukohal, et kolmanda isiku taotlus kinnistu turuväärtuse kohta uue arvamuse esitamiseks oli tehtud pigem menetluse venitamiseks ja kohtu eksitamiseks. VASTUSTAJA SEISUKOHT 20. Vastustaja leiab, et kaebaja kaebajale ei ole kahju tekkinud ega saagi tekkida, maavanema tegevuses puudub õigusvastasus, millest tulenevalt puudub delikti koosseis. 21. Vastustaja selgitab, et maa, mida ei ole võimalik tagastada, kompenseeritakse õigustatud subjektidele seaduses sätestatud ulatuses ja korras. V.L.ele oli vähemalt 20.08.1997, s.o enne õigustatud subjektide omavahelise kokkuleppesõlmimist, mis toimus 28.10.1997, teada, et õigusvastaselt võõrandatud maal asuvad teisele isikule (O. K.) kuuluvad ehitised. Seetõttu ei saanud V.L.el ega ka õigusjärglastel tekkida õiguspärast ootust, et maa, millel asuvad teisele isikule kuuluvad ehitised, õigustatud subjektidele igal juhul tagastatakse, vaid nad vähemalt pidid möönma maa kompenseerimist. Maa ostueesõigusega erastamise, samuti maa tagastamise või kompenseerimise menetlused on veninud korduvate ja pikkade kohtuvaidluste tõttu, millest tulenevalt ei olnud O. K.l võimalik realiseerida oma õigust - erastada talle kuuluvate ehitiste juurde ostueesõigusega maad. Omandireform kõnealuse maa osas ei ole lõpule viidud, sest maa, mida ei ole võimalik tagastada, kompenseeritakse õigustatud subjekti õigusjärglastele seaduses sätestatud ulatuses ja korras. 22. Vastustaja on seisukohal, et maa ostueesõigusega erastamisega O. K.le ei ole rikutud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 18 lõikeid 1 ja 2, sest MaaRS § 23 lõige 2 on erisäte ORAS § 18 lõike 1 suhtes ning maareformi seaduse kohaselt otsustakse maa ostueesõigusega erastamine enne maa tagastamist. ORAS § 18 lõike 1 kohaselt on küll keelatud vara võõrandamine, kuid MaaRS § 23 lõike 2 kohaselt, mis on erisätteks ORAS § 18 lõikele 1, tuleb maa ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määrata enne õigusvastaselt võõrandtaud maa tagastamist. Seega ei ole antud juhul rikutud ORAS § 18 lõikest 1 tulenevat keeldu ega tekitatud kahju, mida peaks hüvitama. Harju Maakohtu 30.09.2004 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2/1-1668/01/04, milles kohus otsustas kustutada Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusosakonna registriosast nr xxxx (xxxxx, pindala 13 774 m²) 28.03.2003 P.P. kohta tehtud kanne ning kanda nimetatud registriossa omanikuna Eesti Vabariik, on tuvastatud, et ostueesõigusega erastamise eeltoimingud tuleb läbi viia enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist. Kahju hüvitamise nõude võib esitada aga siis, kui õigusvastase tegevusega on rikutud isiku õigusi. Kahju hüvitamist ei ole õigust nõuda, kui isiku õigusi ei ole rikutud. Antud juhul norm (ORAS § 18 lõige 1 ja lõige 2), millele kaebaja tugineb, ei loo ega kaitse kaebaja õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis. Ka on antud menetluses asjakohatu kaebaja viide võlaõigusseaduse §-le 1043. 23. Vastustaja märgib, et Jõelähtme Vallavalitsuse ja O. K. vahel sõlmitud kompromiss, mille kohaselt pidi Jõelähtme Vallavalitsus täiendavalt erastama 1,3774 ha maad xxxxx maaüksusest, on läbinud kohtuliku kontrolli. Vastustajal puudub mõistlik alus hinnata omandireformi asjaolusid teistsuguselt kui on märgitud jõustunud kohtulahendites sh Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2011 haldusasja nr 305-9 määrusega kinnitatud kompromissis. 24. Vastustaja jääb oma 03. 02. 2016 täiendavas seisukohas (II kd, tl 66-67) varem esitatud seisukohtade juurde, ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Ekslik on kaebaja väide, et vastustaja ei ole vaielnud vastu Pindi Kinnisvara AS eksperthinnangule nr 358599. Nimelt on vastustaja esitanud oma seisukoha 24.04.2015 vastuses. Tähtsust ei oma, kas teise arvamuse kinnistu 5 väärtuse kohta tellis vastustaja või Jõelähtme vald Jõelähtme Vallavalitsuse kaudu. Tähtsust omab asja juures see, et ekspertide hinnangud kinnisvara väärtuse üle lähevad lahku. Pindi Kinnisvara AS eksperthinnang nr 358599 ei kajasta kinnistu tegelikku turuväärtust, vaid on koostatud ideaalvariandina. Domus Kinnisvara OÜ hinnangus on arvesse võetud tegelikku kinnisvara väärtust, arvestades nii kinnistu suuruse vähenemisega, detailplaneeringu puudumisega kui ka tee ning tehnovõrkude puudumisega. Seega on Domus Kinnisvara hinnangus piisavalt selgitatud, miks kinnisvara väärtus saab olla 54 700 eurot. Vastustaja toetab kolmanda isiku 3 poolt esitatud ekspertarvamust ning kolmanda isiku 3 vastuväiteid kaebaja 21.12.2015 poolt esitatud seisukohale. KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT 25. A.L.e ja P.P. kolmandate isikutena ei ole kaebuse menetlusse võtmise järgselt kirjalikku seisukohta esitanud, kuid see ei olnud ka kohustuslik. JÕELÄHTME VALLA SEISUKOHT 26. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud Jõelähtme vald leiab, et kaebajale ei ole kahju tekkinud. Vara tagastamise või kompenseerimise menetluse uuendamine ei saa automaatselt tähendada seda, et teatud konkreetne õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub igal juhul tagastamisele. Oluline oli, et omandireformi käigus saab õigusvastaselt võõrandatud maa kuuluda kas tagastamisele või erastamisele või munitsipaliseerimisele või taasriigistamisele. Sealjuures omab maa ostueesõigusega erastamine prioriteeti maa tagastamise ees. Tähtsust omab V. L.e, poolt 20.08.1997 esitatud avaldus Jõelähtme valla maakomisjonile, millest nähtub, et O. K.le kuuluvad ehitised paiknevad endisel xxxxx 27 kinnistul. O. K.le maa ostueesõigusega erastamise tagajärjel ei olnud enam reformimata riigimaad, mida oleks olnud võimalik kaebuse esitajale tagastada, siis tuli jätta rahuldamata taotlus 1,3774 ha suuruse osa endisest xxxxx 27 kinnistust tagastamiseks ning alustada kompenseerimismenetlust. Kuna omandireformi käigus leiab aset kas vara tagastamine või kompenseerimine, siis ei saa 1,3774 ha suuruse osa endisest xxxx 27 kinnistust tagastamata jätmine põhjusel, et see maa on ostueesõigusega erastatud, ning kompenseerimismenetluse alustamine kaebuse esitajale kahju põhjustada. 27. Suunise seonduvalt maa ostueesõigusega erastamisega on andnud kaebajale Tallinna Ringkonnakohus 21.02.2014 haldusasjas nr. 3-09-2893 tehtud kohtuotsuse motiveeriva osa punktis 30, kus on muuhulgas selgitatud, et kaebuse esitajal ning kolmandatel isikutel P. P.ile ja A. L.el on võimalik maa ostueesõigusega erastamise korraldus vaidlustada kohtumenetluses, kui nad leiavad, et erastamine leidis aset suuremas ulatuses kui seadusega lubatud. Vaatamata viimatisele suunisele kaebuse esitaja Jõelähtme Vallavalitsuse 11.10.2012 korraldust nr. 555 ega 22.11.2012 korraldust nr. 652 ei vaidlustanud. O. K. on kuni käesoleva ajani temale ostueesõigusega erastatud kinnistu omanikuks. Kuna kaebaja ei ole astunud samme temale väidetavalt tekkinud kahju ära hoidmiseks ega kõrvaldamiseks, siis ka juhul, kui kohtu arvates on kaebuse esitajale kahju tekkinud, tuleks kaebuse esitaja kahju hüvitamise nõue jätta RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt rahuldamata. 28. Kolmas isik juhib tähelepanu asjaolule, et 04.09.2014 kaebus on osaliselt tagastatud A. L.e ja P. P.i puudutavas osas, peaks ka kaebaja kahju hüvitamise nõue 2/3 ulatuses vähenema. Maa tagastamise korral oleks kaebuse esitajal olnud õigus saada tagastava maa kaasomanikuks 1/3 suuruse kaasomandi mõttelise osa ulatuses ja ei enamat. Samuti ei tõenda AS Pindi Kinnisvara olev arvamus usaldusväärselt seda, et kaebuse esitajale, A. L.ele ja P. P.ile tagastamata jäänud maaüksuse turuhinnaks oli 490 000 eurot. 6 29. Jõelähtme vald peab vajalikuks 30.11.2015 esitatud Domus Kinnisvara Vahendus OÜ asjatundja arvamuse juurde välja tuua, et sellest nähtub, et Jõelähtme vallas xxxxx paikneva ning 13 630 m² suuruse maaüksuse turuhinnaks seisuga 10.11.2015 oli 54 700 eurot. Ruutmeetrihinnaks kujuneb seega 4 eurot. 30. Täiendavas 03.02.2016 seisukohas (II kd, tl 69-73) selgitab Jõelähtme vald, et endine xxxxx maaüksus oli üks osa õigusvastaselt võõrandatud xxxxx 27 maaüksusest. Osaliselt on xxxxx 27 maaüksus tagastatud, kuid xxxxx maaüksus kui osa endisest xxxxx 27 maaüksusest, on ostueesõigusega erastatud. Tänasel päeval on endine xxxxx maaüksus osa aadressil xxxx asuvast kinnistust, mis on ostueesõigusega erastatud O. K.le ja mille kohta on avatud kinnistusraamatu registriosa uue numbriga 14138902. Kordoni tee 55 asuvat kinnistut ei saa samastada endise Xxxxx maaüksusega, mis jäi omandireformi käigus tagastamata. Kolmas isik on jätkuvalt seisukohal, et kaebajale ei ole kahju tekkinud, kuivõrd omandireformi käigus maa tagastamine on võimalik üksnes ajaliselt peale sama maa ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamist. Olukorras, kus maa kuulub omandireformi käigus ostueesõigusega erastamisele, ei ole võimalik sama maad enam tagastada. KOHTU PÕHJENDUSED 31. Käesolevas haldusasjas taotleb kaebaja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist summas 490 720 eurot. Kaebaja leiab, et tal oli õigus 1,3774 hektari suurune maa kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada, kuid avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu on see võimalus nüüdseks minetatud. Kaebaja on seisukohal, et 1,3774 hektari maa ostueesõigusega erastamisega O. K.le rikuti seadust. Kahju suuruse määratlemisel on kaebaja lähtunud maa turuväärtusest. 32. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 5 lg 1 punktile 4 on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest vastav hüvitis välja mõista kui sellekohased eeldused on täidetud. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eelnevalt nimetatud riigivastutuse seaduse paragarahvid 3, 4 ja 6 seostuvad haldusakti kehtetuks tunnistamise-, toimingu lõpetamise- ja haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõuete esitamise võimalikkusega. Kaebaja on märkinud, et ei pea enam kinnistu tagastamist õigusjärgsetele omanikele võimalikuks, sest see on riigi omandist välja läinud. Selles ei ole ka vaidlust. Jõelähtme vald kolmanda isikuna on määranud käesolevaks ajaks õigustatud subjektidele tagastamata jäänud 1,3774 hektari maa ja metsa eest kompensatsiooni viitega maareformi seaduse § 6 lg 2 punktile 3. Seega ei saa olla vaidlust selles, et riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil ei oleks võimalik väidetavat kahju enam vältida, mis ühtlasi tähendab seda, et kahju hüvitamise nõude esitamise tingimused on täidetud ja kaebus formaalselt vaadatuna lubatav. Seega tuleb menetlusosaliste väiteid ning esitatud tõendeid hinnata. Põhilises osas taandub vaidlus sellele kas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlust oleks olnud võimalik rahuldada, kas kaebaja õigusi on rikutud ja talle kahju tekitatud, kas väidetav kahju tekkis õigusvastase tegevuse tõttu ja kas sellekohase tegevuse ning väidetava kahju vahel võib olla põhjuslik seos. Vajaduse korral tuleb hinnata veel ka taotletava hüvitise suuruse põhjendatust. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale ei ole kahju tekkinud ning maavanema tegevust ei saa ka kuidagi õigusvastaseks pidada. Kolmas isik leiab samuti, et kaebajale ei ole kahju tekkinud ja et kaebaja ei ole astunud ka omapoolseid samme väidetava kahju tekkimise vältimiseks või kahju kõrvaldamiseks. Mis puutub taotletava hüvitise suurusesse, siis on teised menetlusosalised seisukohal, et see peaks olema kordades väiksem. 7 33. Lähtuvalt eeltoodust tuleb hinnata kas kahju hüvitamise nõue on põhjendatud ning selle rahuldamise eeldused täidetud. Kaebaja on tuginenud Eesti Vabariigi omandireformialuste seaduse § 18 lõigetele 1 ja 2, mille kohaselt on keelatud vara võõrandada kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni), kusjuures keeldu rikkuvad tehingud on tühised ja kui vara omanikud või valdajad ei täida taga vara säilitamise kohustust, siis peavad nad hüvitama kahju. Siinkohal tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et ORAS § 18 lõikes 1 nimetatud keeldu ei ole antud juhul rikutud. Küsimus on selles, et maasuhete ümberkorraldamise puhul kohaldub eelkõige maareformi seadus. MaaRS § 23 lg 2 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine otsustatakse pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Nähtuvalt haldusasja materjalist seostub kogu vaidlus nimetatud 1,3774 hektari suuruse maatüki erastamisega O. K.le, kusjuures Jõelähtme Vallavalitsuse 24.11.1997 korraldus nr 623, millega oli varasemalt endise xxxxx 27 kinnistu maadest 1,3774 hektarit õigustatud subjektile tagastatud, osutus kohtuvaidluste käigus õigusvastaseks. Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2008 otsuses haldusasjas nr 3-05-9 on märgitud, et Jõelähtme Vallavalitsuse 24.11.1997 korraldus nr 623, millega tagastati enne maa ostueesõigusega erastamise taotluse lahendamist õigustatud subjektile ka see maa, mida kaebaja (O. K.) taotles, oli sisuliselt õigusvastane ja et O. K.l oli õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanikuna kuni 2 hektari suuruse maa ostueesõigusega erastamise õigus (I kd, tl 155157). Edasise vaidluse käigus mõisteti Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2011 otsusega Jõelähtme vallalt O. K. kasuks välja 70 865 euro suurune kahjuhüvitis, kuid seejärel, enne kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist, esitasid menetlusosalised ringkonnakohtule kompromisslepingu, taotlesid selle kinnitamist ning menetluse lõpetamist. Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2011 määrusega kinnitatigi O. K. ja Jõelähtme Vallavalitsuse vaheline kompromiss, tühistati Tallinna Halduskohtu 16.09.2009 ja Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2011 kohtuotsused eelnimetatud haldusasjas nr 3-05-9 ja lõpetati haldusasja menetlus (I kd, tl 152-154). Üheks kompromisslepingu punktiks oli vallavalitsuse kohustus teha kõik võimalik, et O. K.l oleks võimalik ostueesõigusega erastada endisest xxxxx nr 27 maaüksusest lisaks 0,32 hektarile elamu juurde jäetud maale veel 1,3774 hektarit maad. Seega baseerus 1,3774 hektari suuruse maatüki täiendav erastamine jõustunud kohtulahendil. Kaebaja etteheited kompromisslahenduse või selle kinnitamise osas on põhjendamatud. Käesolevaks ajaks on Jõelähtme Vallavalitsuse 11.10.2012 ja 22.11.2012 korraldustega nr 555 ja 652 erastatud O. K.le maad kokku 16716 m2 ulatuses. Nähtuvalt haldusasja materjalist sisaldub selles ka vaidlusalune 1,3774 hektari suurune maa endisest xxxxx 27 maaüksusest. Seega baseerus erastamine kohtulahenditel, mis ühtlasi viitab veelkord sellele, et ORAS § 18 lõikes 1 toodud nõudeid ei ole rikutud. 34. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et endise xxxxx 27 kinnistu maadest 1,3774 hektari suuruse maa osas nõudeõiguse taastamise järgselt, mille kohta andis Jõelähtme Vallavalitsus 27.06.2014 ka vastavasisulise korralduse nr 437 ja uuendas tagastamise või kompenseerimise menetluse (II kd, tl 85-87), ei olnud selle maatüki tagastamine enam võimalik. Maatükk oli erastaud tulenevalt kompromissi kinnitavast kohtulahendist ning Jõelähtme Vallavalitsuse 2012. aasta korraldustest O. K.le. Taolistes olukordades määratakse tagastamata jääva maa eest kompensatsioon, mida käesolevaks ajaks on Jõelähtme Vallavalitsuse 30.07.2015 korraldusega nr 510 ühtlasi ka tehtud (II kd, tl 88-89). Õigustatud subjektid ei saa eeldada seda, et kogu maa ilmtingimata ning tervikuna tagastatakse. Maa osalisest tagastamata jätmisest ja kompensatsiooni määramisest ei saa järeldada, et riigi ja kohaliku omavalitsuse tegvus oli õigusvastane. Arvestades asjaolu, et endise xxxxx 27 kinnistu maadest ei olnud võimalik õigustatud subjektidele 1,3774 hektari suurust maad tagastada ja selle maa eelnev erastamine O. K.le oli õiguspärane, siis ei ole avalik-õiguslikus suhtes õigusvastaselt käitutud, kaebaja õigusi rikutud ega kaebajale kahju tekitatud, mis ühtlasi tähendab seda, et kahju hüvitamise nõuede rahuldamise eelduslikud tingimused on täitmata. Seega jääb kaebus rahuldamata. 8 35. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Menetluskulude hüvitamise taotluse on tähtaegselt esitanud kolmanda isikuna protsessi kaasatud Jõelähtme vald. Kolmas isik taotleb õigusabi- ja muude menetluskulude hüvitamist kokku summas 4371 eurot ja 60 senti (II kd, tl 94-107). HKMS § 108 lg-s 8 on sätestatud, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kolmas isik oli vastustaja poolel. Samas sätestab halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 6, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ning HKMS § 108 lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud ka poolte endi kanda kui kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes ebamõistlik. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõike 8 teisele lausele jäävad kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et kaebaja eraisikuna ei peaks haldusorgani kulusid hüvitama. Kohtupraktika käigus on asutud korduvalt seisukohale, et haldusorgani õigusabikulude hüvitamine võiks olla põhjendatud sel juhul kui vaidlus väljub haldusorgani igapäevase tegevuse raamest. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja tagastamata jätmisega seonduvate vaidluste puhul on tegemist kohaliku omavalitsuse ja maavanema suhteliselt sagedase või isegi tavapärase tegevusega ning menetluskulude väljamõistmine kaebajalt ei oleks taolises situatsioonis mõistlik. Mis puutub asjatundja arvamuse esitamist vaidlusaluse 13 774 m2 suuruse maatüki turuväärtuse kohta ja selle tellimisega seonduvatesse kuludesse, siis oli see kolmanda isiku enda initsiatiiv. Tallinna Halduskohtu 28.09.2015 määrusega võimaldati Jõelähtme vallal küll see arvamus esitada, kuid see ei olnud kohustuslik. Seega jäävad protsessiosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 9