Obsah (7)

§ 212§ 213§ 47§ 121§ 2§ 109§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Madis Ernits, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 21.06.2016, Tartu Haldusasja number 3-15-11

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ruslan Krutškovski esitas 24.02.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 12-13), millega palus hüvitada talle Tallinna Vanglas perioodidel 31.05.2010–04.11.2010 ja 22.01.2013–06.02.2013 tekitatud mittevaraline kahju, mis tekitati seoses sellega, et tal tuli Tallinna Vanglas viibida kambrites, kus oli tagatud kambri põrandapinda ühe isiku kohta alla 3 m², mis on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine. Taotluse kohaselt alandati sellega tema inimväärikust. Tallinna Vanglas registreeriti R. Krutškovski kahju hüvitamise taotlus 26.02.
3. Tallinna Vangla andis 21.04.
4. a kirjaga (tl 14) R. Krutškovskile tähtaja kahju hüvitamise taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks.
5. R. Krutškovski esitas 27.04.2014 puuduste kõrvaldamise avalduse (tl 15-15p) ning kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamise taotluse (tl 16), mis registreeriti Tallinna Vanglas 29.04.
7. 11.07.2014 laekus Tartu Halduskohtule R. Krutškovski kaebus, millega kaebaja nõudis Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitist seoses ebainimlike ja alandavate kambritingimustega Tallinna Vanglas perioodil 31.05.2010–04.11.2010 ja 22.01.2013–06.02.
8. Kaebaja väitel esitas ta 27.04.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mida vangla ei ole kaebuse esitamise ajaks veel lahendanud. R. Krutškovski kaebus registreeriti Tartu Halduskohtus haldusasjana nr 3-14-
10. Tartu Halduskohus tagastas 05.09.
11. a määrusega kaebuse haldusasjas nr 3-14-51450, kuna kaebaja jättis halduskohtu määratud tähtajaks riigilõivu tasumata. Tartu Halduskohtu 05.09.
12. a määrus jõustus 24.09.
14. R. Krutškovski esitas 05.05.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-4), millega nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 3440 eurot Tallinna Vanglas viibitud aja eest (31.05.2010–04.11.2010 ja 22.01.2013–06.02.2013), kuna talle ei olnud Tallinna Vangla kambrites tagatud 3 m² isiklikku ruumi, millega alandati tema inimväärikust. Kaebuse kohaselt esinesid kinnipidamistingimustes ka teised puudused: riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal alati niiske ja rõske ning kambri kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele.
15. Tartu Halduskohus tagastas 22.06.
16. a määrusega R. Krutškovski kaebuse perioodi 31.05.2010–04.11.2010 ning elukambris niiskuse ja rõskusega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas. 2
17. Tallinna Vangla tagastas 30.07.
18. a kirjaga (tl 40-43) R. Krutškovski 01.06.2015 esitatud kahju hüvitamise taotluse perioodi 31.05.2010–04.11.2010 osas läbivaatamatult ja jättis taotluse perioodi 22.01.2013–06.02.2013 osas rahuldamata.
19. Tartu Halduskohus võttis 03.08.
20. a määrusega R. Krutškovski 05.05.2015 esitatud kaebuse menetlusse. Halduskohus märkis, et tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-st 2 oleks vangla pidanud vastama R. Krutškovski esitatud kahju hüvitamise taotlusele hiljemalt 29.06.2014 ning seega tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 47 lg-st 3 on 05.05.2015 halduskohtule esitatud kaebus tähtaegne.

1. Tartu Halduskohus rahuldas 17.09.
2. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt R. Krutškovski kasuks välja hüvitise 48 eurot ning menetluskulu 15 eurot. Halduskohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis 22.01.2013–06.02.2013 Tallinna Vanglas. Kogu Tallinna Vanglas viibimise perioodil oli kaebajale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal jalutusboksis. Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et kambri pindala kindlakstegemisel tuleb kambris asuva mööbli alune pind kambri pinnast maha arvata. EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m², sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada EIÕK art 3 rikkumist. Kambris asuvat WC-d ei saa kambri põrandapinna määramisel halduskohtu arvates arvesse võtta vaatamata sellele, et justiitsministri 30.11.
3. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 1 p 7 kohaselt on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Vastavalt Tallinna Vangla esitatud tabelile oli kambris, kus kaebaja perioodil 22.01.2013–06.02.2013 viibis, põrandapinda ühe isiku kohta 16 päeva vältel 2,43 m². Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohaselt oli kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Seega oli vastustaja tegevus vastuolus ka vaidlusalusel perioodil kehtinud VSkE § 6 lg-ga
4. Halduskohus märkis, et tulenevalt EIK praktikast tuleb juhul, kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m², pidada ülerahvastatust sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist. Halduskohus asus seisukohale, et kaebajal ei olnud võimalik vähesest ruumist tingitud mõjusid leevendada väljaspool elukambrit liikumisega ühe tunni vältel päevas. Halduskohus tuvastas, et kaebajale tagatud põrandapind oli vastuolus nii VSkE § 6 lg-ga 6 kui EIÕK art-ga 3 ning tegemist oli inimväärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 mõttes. Halduskohus leidis, et vangla poole pöördumine ei oleks saanud kaasa tuua mõnda tegelikkuses kaebaja olukorda parandavat tagajärge. Seetõttu oli mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumiga täidetud. Halduskohus luges Tallinna Vangla süü vormiks raske hooletuse, sest halduskohtu hinnangul on Tallinna Vangla jätnud vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Samuti ei rakendanud vastustaja meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks. Sellest tulenevalt mõistis halduskohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 3 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 2,5 m² ehk 16 päeva eest kokku 48 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5. Kaebaja esitas 06.10.2015 Tartu Halduskohtu 17.09.
6. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning rahuldada tema kaebus ja mõista tema kasuks Tallinna Vanglalt välja 3440 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis. 3 Kaebaja palub arvesse võtta kogu tema Tallinna Vanglas viibitud perioodi ehk 178 päeva. Kaebaja on seisukohal, et tema liikumisi väljaspool kambrit ei saa arvestada vabaks liikumiseks kambris. Kaebaja arvates tuleb isikliku ruumi arvutamisel kambris kambri pindalast maha arvata ka mööbli alla jääv pind. Sellest tulenevalt oli keskmiselt vaba liikumispinda kambris vaid 1,5 m², mis tingis selle, et korraga oli ainult ühel kinnipeetaval võimalik kambris liikuda. See tekitas tülisid ja pingeid ning mõjus halvasti närvisüsteemile. Vastustaja ei teinud selleks mitte midagi, et kahju ära hoida.
7. Vastustaja esitas 14.10.2015 Tartu Halduskohtu 17.09.
8. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse seisukohad on järgmised: 12.
9. Vastustaja leiab, et WC alla jäävat pinda ei tule kambri põrandapinna suuruse arvestamisel sellest maha arvata. VSkE § 7 lg 1 kohaselt kuulub kambri sisustuse hulka võimaluse korral ka pesemiskoht ja WC. Seega ütleb siseriiklik õigus, et kui WC on kambris sees, siis see on kambri osa. Halduskohtu otsusest ei selgu, miks peab halduskohus mööblit eluruumi osaks, kuid WC-d mitte, ehkki mõlemad on sätestatud VSkE § 7 lg-s 1 kambri sisustuse elementidena. Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja paiknes, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ning kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. 12.
10. Halduskohtule esitatud tabelist nähtub, et kaebajale oli tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel 2,72 m² põrandapinda. Seega on vangla täitnud siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuet ning kaebajat ei ole inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Sellest tulenevalt on põhjendamatu Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks mittevaralise kahjuna 48 euro väljamõistmine. Halduskohus on arvestanud EIK praktikat valikuliselt ja jätnud arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m² suurust põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. EIK lähtub asja lahendamisel asjaolude kogumis hindamisest. 12.
11. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need vastustaja arvates sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambris, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida, kambris oli tagatud loomulik ja kunstlik valgustus, sundventilatsioon, keskküttesüsteem, võimaldati duši kasutamist, voodipesu vahetati kaks korda kuus, öörahu võimaldas välja puhata, kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega. 12.
12. Ei ole välistatud, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisel oleks kaebaja saanud kahju tekkimist ära hoida. 12.
13. Vastustaja tegevus ei olnud süüline. Halduskohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. 12.
14. Eesti riik sai
15. a teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda. Vähendatud on kinnipeetavate arvu. Ajal, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik tagada talle rohkem põrandapinda. 12.
16. Halduskohus ei ole hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud siseriikliku kohtupraktika poolt kujundatud hüvitise määradega ja on mõistnud välja ebamõistlikult suure hüvitise. Hüvitise suuruse määramisel ei nähtu halduskohtu otsusest, missugustest konkreetsetest kaalutlustest kohus juhindus. Eesti ühiskonna üldist jõukust arvestades on 4 48 euro suurune hüvitis 16 päeva eest selline, mis ületab vanglas mitteviibivate inimeste õiglustunde piire.
17. Kaebaja vaidleb vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele vastu. Kaebaja märgib, et osaliselt avatav aken tähendas kinni kaetud aknapilu, mis ei lasknud peaaegu õhku läbi, WC lamp ei valgusta tuba ja öölamp põles ainult öösel, ülejäänud kaks valgustit ei andnud piisavalt valgust, sundventilatsioon puhus ainult tolmu sisse, vangla poolt antud ventilaator ei pannud õhku liikuma. Kaebaja on seisukohal, et ta esitas kahju hüvitamise taotluse õigeaegselt. Kaebaja arvates rikkus kohus 05.09.
18. a määrusega menetlusnorme ning vastustaja üksnes õigustab ennast.
19. Vastustaja vaidleb vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ning peab seda alusetuks. Vastustaja arvates oleks mööblialuse pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks selliste esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa. Mööbel on kambri osa. Vastustaja on seisukohal, et kaebus perioodi osas 31.05.2010–04.11.2010 on esitatud tähtaja rikkumisega, mistõttu oli kaebuse tagastamine selles osas õiguspärane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
20. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning R. Krutškovski apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt R. Krutškovski kasuks välja hüvitise 48 eurot ja menetluskulu 15 eurot ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud (riigilõivu) kaebaja enda kanda.
21. Halduskohus on kaebaja 05.05.2015 esitatud kaebuse lugenud 03.08.
22. a määruses tähtaegseks tulenevalt

§ 47

lg 3 regulatsioonist, mille kohaselt tuleb juhul, kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt, esitada kaebus ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates. Riigikohtu 11.05.2016. a määruse asjas nr 3-3-1-18-16 p 11 kohaselt kohaldub riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamisel riigivastutuse seadus, mis on halduskohtumenetluse seadustiku suhtes eriseadus ning seega kohaldub käesolevas asjas

§ 47lg-st 3 tuleneva aastase tähtaja asemel RVast

S § 18 lg-st 2 tulenev 30 päevane tähtaeg. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see aga käesolevas asjas alust lugeda kaebust mittetähtaegseks, sest kaebuse menetlusse võtmise ajaks 03.08.2015 oli kaebajal samasisulise nõude osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. Toimiku materjalidest nähtuvalt on Tallinna Vangla 30.07.2015 (tl 40-43) lahendanud kaebaja uue, 01.06.2015 esitatud kahju hüvitamise taotluse, millega kaebaja nõudis samuti mittevaralise kahju hüvitamist seoses talle Tallinna Vanglas ebapiisava põrandapinna tagamisega perioodidel 31.05.2010–04.11.2010 ja 22.01.2013–06.02.2013 ning seoses puudustega muudes kinnipidamistingimustes: riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal niiske ja rõske ning kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 sätestatud nõudele. Kuigi kaebaja oli nimetatud kahju hüvitamise taotluse esitanud vanglale alles pärast kohtule kaebuse esitamist 05.05.2015, saab ringkonnakohtu hinnangul arvestada 01.06.2015 esitatud kahju hüvitamise taotlust käesolevas asjas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimisena eelkõige seetõttu, et Tallinna Vangla oli kaebaja poolt 24.02.2014 esitatud samasisulise kahju hüvitamise taotluse menetluse lõpetanud 5 pärast seda, kui kaebaja pöördus 11.07.2014 kaebusega halduskohtu poole, vaatamata sellele, et halduskohus tagastas 05.09.

1. a määrusega kaebuse ilma kaebust menetlusse võtmata. Seega jääksid juhul, kui lugeda 05.05.2015 esitatud kaebus RVastS § 18 lg 2 alusel mittetähtaegselt esitatuks ning mitte arvestada 01.06.2015 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlust kohustusliku kohtueelse menetluse läbimisena, ringkonnakohtu hinnangul Tallinna Vangla tegevuse tõttu seoses 24.02.2014 esitatud kahju hüvitamise taotluse menetluse lõpetamisega enne halduskohtu poolt kaebuse menetlusse võtmist, kaebaja õigused põhjendamatult kaitseta. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja 05.05.2015 esitatud kaebus oli lubatav ning halduskohus tegi õigesti, kui vaatas selle sisuliselt läbi.
2. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses lahendada tema kaebust kogu 178 päeva ulatuses, mis ta viibis Tallinna Vangla kambrites. Kaebuse kohaselt nõuab R. Krutškovski mittevaralise kahju hüvitist perioodide eest 31.05.2010–04.11.2010 ja 22.01.2013–06.02.
3. Halduskohus tagastas 22.06.
4. a määrusega kaebuse perioodi osas 31.05.2010–04.11.2010 ning elukambris niiskuse ja rõskusega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas, sest kaebajal oli läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Perioodi osas 31.05.2010–04.11.2010 oli kaebaja esitanud vanglale kahju hüvitamise taotluse RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes ning ei olnud seega kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Samuti ei olnud kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tuginenud asjaolule, et riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal niiske ja rõske.

§ 121

lg 4 kohaselt võib kaebuse tagastamise määruse peale esitada määruskaebuse ning Tartu Halduskohus on 22.06.

1. a määrusesse ka vastava viite märkinud. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja on pärast halduskohtu 22.06.
2. a määruse kättesaamist 28.06.2015 esitanud halduskohtule dokumendi, milles on märkinud, et ta on rahulolematu seoses sellega, et halduskohus tema kaebuse perioodi 31.05.2010–04.11.2010 osas tagastas. Kuigi kaebaja on halduskohtule esitatud dokumendi pealkirjastanud lisana kaebusele, tuleb

§ 2

lg 4 teise lause kohaselt kohtul tõlgendada menetlusosalise avaldusi ja lähtuda nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtule 28.06.2015 esitatud avalduse puhul vaatamata selle pealkirjale tegemist määruskaebusega Tartu Halduskohtu 22.06.

1. a määruse resolutsiooni p 1 peale, millega halduskohus kaebuse perioodi 31.05.2010–04.11.2010 osas tagastas. Toimiku materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks määruskaebust menetlenud või edastanud selle ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Seetõttu peab ringkonnakohus võimalikuks võtta kaebaja apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ka seisukoha kaebaja väite osas, et halduskohus oleks pidanud tema kaebuse vaatama läbi täies ulatuses, sh perioodi 31.05.2010–04.11.2010 osas.
2. Kaebaja poolt Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus kannab kuupäeva 24.02.2014 ning see on Tallinna Vanglas registreeritud 26.02.
3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et perioodi osas 31.05.2010–04.11.2010 on kaebaja pöördunud Tallinna Vangla poole RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvatest. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning 6 vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

§ 47

lg 1 kohaselt on kaebus lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui kahju hüvitamise taotlus on esitatud vanglale hilinemisega, ei ole kaebaja nõuetekohaselt kohtueelset menetlust läbinud (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.

1. a määrus asjas nr 3-3-1-20-15, p 9). Viimati viidatud Riigikohtu lahendi punktis 11 on Riigikohus selgitanud, et RVastS § 17 lg-s 3 on nõude esitamise tähtaja kulgemise algus määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Samuti on Riigikohus märkinud, et kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda kohtuasjas Tunis vs. Eesti 19.12.2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu andmine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohast tähtsust. Isiku kinnipidamine on jätkuv toiming ning sellega tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab enamasti kulgema siis, kui lõppeb kahju tekitav toiming (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.
2. a määrus asjas nr 3-3-1-20-15, p 12).
3. Kuna käesolevas asjas pidi kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust koheselt pärast kahju tekkimist teada saama, siis kohaldub RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolmeaastane nõude esitamise tähtaeg. Perioodi osas 31.05.2010–04.11.2010 hakkas kolmeaastane nõude esitamise tähtaeg kulgema hiljemalt isiku kinnipidamise lõppemisel, s.o 05.11.2010 ning lõppes 04.11.
4. Kaebaja pöördus kahju hüvitamise taotlusega vangla poole 24.02.2014, seega hilinemisega. Kuna kahju hüvitamise taotlus on esitatud vanglale hilinemisega, siis ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt ning kaebus ei ole selles osas lubatav. Kaebaja on küll vanglale esitanud ka kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamise taotluse, kuid ei selles taotluses ega ka muudes kohtumenetluses esitatud kaebaja seisukohtadest ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul tähtaja ennistamise aluseid. Vangla on ka 30.07.
5. a vastuses märkinud, et puuduvad objektiivsed asjaolud, mis tingiksid tähtaja ennistamise.
6. Kuigi halduskohus on 22.06.
7. a määruses tagastanud kaebaja nõude elukambris niiskuse ja rõskusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes, ei ole kaebaja 28.06.
8. a avalduses selle nõude tagastamist vaidlustanud. Seega ringkonnakohus elukambris niiskuse ja rõskusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude tagastamise õiguspärasuse osas seisukohta ei võta.
9. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on õigesti tagastanud kaebuse perioodi osas 31.05.2010–04.11.2010 ning ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et tema kaebus oleks tulnud vaadata läbi mõlema perioodi osas.
10. Ringkonnakohus nõustub vastustaja apellatsioonkaebuse seisukohaga, et halduskohus on ebaõigesti jätnud kambripinna suuruse arvutamisel WC kambripinnast välja ning on selle tulemusel lähtunud otsuse tegemisel väiksematest kambripinna andmetest, kui tegelikult oli kaebajale Tallinna Vanglas tagatud.
11. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt asi nr 8968/08: Jirsák vs Tšehhi). Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.
12. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-15 on samas märgitud, et 7 kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu vs. Rumeenia, p-d 9–17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény vs. Ungari, p-d 6; 29334/11: Lutsenko vs. Ukraina, p 117). 27.05.
13. a lahendis asjas nr 3-3-1-21-16 (p 8) ütleb Riigikohtu halduskolleegium aga selgelt, et kambris oleva WC alune pind tuleb minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvesse võtta. Samuti on Riigikohus viimati viidatud lahendis selgesõnaliselt öelnud, et kambri põrandapinna arvutamisel tuleb aluseks võtta ka mööblialune pind. EIK on riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov vs. Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko vs. Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
14. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Tulenevalt VangS § 45 lg-st 1 kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis, pidi kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele ning Vabariigi Valitsuse 26.10.
15. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapinda lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et minimaalse nõutava kambri põrandapinna arvestamisel tuleb WC ja mööbli alune pind maha arvestada. Ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud joonised kambris paiknenud mööbli ning nende mõõtude kohta tähelepanuta.
16. Vastustaja esitatud andmete kohaselt (tl 45) viibis kaebaja 22.01.2013–06.02.2013, s. o 16 päeva Tallinna Vanglas kambris nr 144, mille pindala koos WC-ga oli 16,3 m² ning kambris viibis kõigil 16 päeval 6 kinnipeetavat. Kaebaja ei ole nimetatud andmetele vastu vaielnud. Kui arvestada kambrites sees asunud WC alune pind kambripinna sisse ja jagades seejärel kambri pindala seal viibinud kinnipeetavate arvuga, siis oli kaebajale toimiku materjalide kohaselt kogu vaidlusalusel perioodil kambris tagatud 2,72 m² põrandapinda.
17. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub inimväärikuse alandamise eest mittevaralise kahjuna hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. VSkE § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni (v. r) kohaselt tuli kinnipeetavale tagada vähemalt 2,5 m² kambri põrandapinda. Seega oli kaebajale riigisisese õigusega ette nähtud minimaalne põrandapind tagatud. Riigikohus märkis 09.12.
18. a otsuses, et RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju, vaid ratifitseeritud välisleping võib samuti isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.
19. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab põhiseaduse (PS) § 123 lg 2 kohtuid jätma seadus või määrus kohaldamata ning halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes.
20. Eeltoodut arvestades on halduskohus iseenesest põhjendatult leidnud, et kinnipeetavate isikliku ruumi määramisel kambris tuleb arvestada lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumeid. EIK on nimelt leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on 8 soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis vs. Eesti, p 44) ning juhul, kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt otsused asjades nr 7910/10: Blejuşcă vs. Rumeenia, p 41; 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 145; 43589/02: Salakhutdinov vs. Venemaa, p 66).
21. Riigikohtu praktika kohaselt loob asjaolu, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m² põrandapinda, iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, kuid väiksemast kui 3 m² suurusest põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires ning ka kohtlemise kestus (Riigikohtu halduskolleegiumi 27.05.
22. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 9). Käesolevas asjas viibis kaebaja perioodil 22.01.2013–06.02.2013, s. o 16 päeva kambris, milles oli põrandapinda ühe isiku kohta 2,72 m², seega alla 3 m². Vastustaja andmetel viibis kaebaja süüdimõistetu staatuses, kuid ta viibis VangS § 14 lg 3 kohaselt vastuvõtuosakonnas ning VSkE § 8 lg 4 alusel lukustatud kambris. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale oleks olnud tagatud väljaspool kambrit rohkem liikumisvõimalusi, kui VangS § 55 lg-st 2 tulenev õigus päevas ühetunnisele jalutuskäigule värskes õhus. Kaebaja ei ole märkinud, et tema õigus ühetunnisele jalutuskäigule päevas ei olnud tagatud. Kaebuse kohaselt ei vastanud ka kambri kunstlik valgustus nõuetele ning vähene valgus kurnas silmi. Halduskohus on kohtuotsuse punktis 24 refereerinud poolte seisukohti kambri valgustatuse küsimuses, kuid ei ole võtnud seisukohta, kumma väidetega ta nõustub. Otsuse punktis 26 on halduskohus märkinud, et ta ei tuvastanud asjas minetusi muude kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse. Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi juhul, kui kunstlik valgustus võis olla kambris kaebuses märgitud tegevusteks (lugemine, kirjutamine, rõivaste hooldus) ebapiisav ja kurnata sellega kaebaja silmi, siis arvestades seda, et kaebaja viibis kambris, kus põrandapinda oli vaid 0,28 m² alla minimaalselt lubatavaks peetava ning kaebaja viibis nimetatud tingimustes üksnes 16 päeva, ei saanud põrandapinna mittenõuetekohasusest tulenev isikuõiguste riive ületada kaebaja jaoks kinnipidamisega kaasnevate kannatuste taset, kus need lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Riigikohtu praktika kohaselt võivad muidu head kinnipidamistingimused väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.
23. a otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 38). Vastustaja on apellatsioonkaebuses välja toonud, et kambris asus osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume ventileerida, lisaks sellele oli kambris sundventilatsioon, nõutava temperatuuri kambris tagas keskküttesüsteem, kaebajale võimaldati duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus, igal vahistatul ja kinnipeetaval oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, ajavahemikul 22:00-06:00 oli vanglas öörahu, mis võimaldas välja puhata, samuti oli vahistatutele ja kinnipeetavatele tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega. Kuigi kaebaja on vastuses apellatsioonkaebusele vangla mõningatele väidetele vastu vaielnud, ei anna ringkonnakohtu arvates ka juhul, kui eeldada kaebaja väidete õigsust, et osaliselt avatava akna kaudu ei tulnud kambrisse piisavalt õhku ja sundventilatsioon puhus kambrisse tolmu, see ikkagi alust jõuda järeldusele, et 16 päeva eelpool kirjeldatud tingimustes viibimine oli kaebaja inimväärikust alandav. 9 Kaebuses esitatud väiteid seoses kambris esinenud niiskuse ja rõskusega ringkonnakohus ei käsitle, kuna halduskohus on selles osas 22.06.
24. a määrusega kaebuse tagastanud. Kuigi kaebaja on ka 01.06.2015 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses nimetatud väited esitanud, ei ole ta pärast 30.07.2015 vangla poolt tema kahju hüvitamise taotluse lahendamist halduskohtule esitatud kaebust selles osas enam täiendanud. Seega oli halduskohtu menetluses üksnes nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses isikliku ruumi vähesusega kambris perioodi osas 22.01.2013–06.02.2013 ning seoses kaebaja väitega kambris esinenud ebapiisava kunstliku valgustusega.
25. Eeltoodut kogumis arvestades leiab ringkonnakohus, et ehkki kaebaja õiguste mõningane riive on toimunud, ei ole see olnud sellise intensiivsusega, et see oleks ületanud piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Seetõttu ei ole kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud ning kaebaja hüvitamiskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu vaidlustatud otsuse osaliselt juba eelpooltoodud põhjendustest lähtuvalt, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsida käesolevas otsuses täiendavalt muid, s. o kõiki Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses toodud seisukohti. Vastuseks kaebaja vastuses vangla apellatsioonkaebusele tehtud etteheite kohta, et kohtu 05.09.
26. a määrus on ebaseaduslik, kuna selles on märgitud ebaõige nimi, märgib ringkonnakohus, et tegemist on haldusasjas nr 3-14-51450 tehtud määrusega, millega halduskohus tagastas kaebaja 11.07.2014 esitatud kaebuse ning kaebajal oli võimalik seda määruskaebuse korras 15 päeva jooksul kättesaamist arvates vaidlustada. Kuna kaebaja seda ei teinud, siis jõustus nimetatud määrus 24.09.2014 ning käesoleva haldusasja raames ei ole kaebajal võimalik nimetatud määrust vaidlustada.
27. Halduskohus mõistis 17.09.
28. a otsusega Tallinna Vanglalt R. Krutškovski kasuks välja menetluskulu 15 eurot.

§ 109

lg 4 kohaselt muudab kõrgema astme kohus ka kohtukulude jaotust, kui ta muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna Tallinna Vangla ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, siis jäävad menetluskulud nii esimese astme kohtus kui ka ringkonnakohtus poolte endi kanda. Agu Timmi Madis Ernits Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 10