Obsah (5)

§ 11§ 12§ 90§ 66§ 67

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 11

lg 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas kambrisse või tuppa ning 3

§ 12

kohaselt tuleb seejuures arvestada eraldihoidmise printsiipi.

§ 90

lg 1 kohaselt kohalduvad need sätted ka vahistatutele, arvestades vangistusseaduse

1. peatükis sätestatud erisusi. Seetõttu nõustub ringkonnakohus Viru Vangla 23.03.
2. a otsuses nr 616/11-3 märgituga, et kinnipidamist reguleerivatest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust valida endale konkreetset kinnipidamiskohta, -kambrit ja kambrikaaslast ning kinnipeetava paigutamine vangla sees on vangla otsustus. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja ja tema kambrikaaslane olid paigutatud ühte kambrisse seetõttu, et nende vahistamise aluseks olevad paragrahvid kattusid (tl 45). Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja paigutamisel oleks rikutud eraldihoidmise printsiipi.
3. Ringkonnakohus iseenesest nõustub kaebaja seisukohaga, et vanglal on kohustus tagada kinni peetava isiku julgeolek vanglas, kuid see ei tähenda, et kaebaja vastavasisulise väite alusel oleks vanglal igal juhul koheselt kohustus paigutada kaebaja teise kambrisse. Vastavalt

§-le 103 kohalduvad julgeoleku tagamise osas ka vahistatutele

§-d 66-72.

§ 66

lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Julgeolek

§ 66

lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 11.12.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-64-14, p 9).

§ 66

lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Samas on

§ 67

p 3 kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas kinnipeetav kohustatud viivitamatult teavitama vanglateenistuse ametnikku kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist.

1. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja esitas 21.05.2014 vanglale kirjaliku taotluse enda eelmisesse eluosakonda tagasi paigutamiseks, kuna ta ei pea võimalikuks elada koos S. Ketsiga (tl 35). Samuti esitas kaebaja 19.08.2014 kirjaliku taotluse, milles avaldab soovi rääkida üksuse ülemaga, et välja pakkuda omapoolset lahendust enda ja S. Ketsi vahelise kriisi lahendamiseks (tl 36). E-kontakti väljavõtetest (tl 38-41) nähtub ka see, et kaebaja esitas 11.02.2014, 17.04.2014, 03.06.2014, 10.06.2014, 02.07.2014, 17.07.2014, 24.07.2014 ning 15.08.2014 suulised taotlused julgeolekutöötajaga vestlemiseks seoses probleemidega kambrikaaslasega ning sooviga, et teda ümber paigutataks. Samadest väljavõtetest nähtub, et julgeolekutöötaja H. Hipponen vestles kaebajaga 12.02.2014, 22.05.2014, 23.05.2014, 29.07.2014 ja 27.08.
2. Kuigi H. Hipponeni enda poolt 01.02.2015 koostatud õiendi kohaselt (tl 43) on H. Hipponen vestelnud kaebajaga vaid kahel korral, on ringkonnakohtu arvates eelpoolnimetatud tõenditega piisavalt tõendatud, et vanglateenistus oli kaebajat kambrikaaslase S. Ketsi poolt väidetavalt ähvardavast ohust teadlik ja ka reageeris kaebaja taotlustele.
3. Kuna

§ 66

lg 1 kohaselt vastutab julgeoleku eest vangla, siis on vastava informatsiooni saamisel vanglal kohustus hinnata olukorda ning vajadusel võtta kasutusele vastavad meetmed. Toimiku materjalidest nähtub, et vanglaametnikud on kaebaja pöördumiste alusel olukorda hinnanud ning leidnud, et tegelik oht kaebaja elule ja tervisele puudus. Seda kinnitavad nii avavangla osakonna juhataja direktori asetäitja ülesannetes A. Anslani 29.01.

1. a õiend, julgeolekutöötaja H. Hipponeni 01.02.
2. a õiend kui ka üksuse juhi K. Luuri õiendid (tl-d 42-45). Seega ei ole õiged kaebaja väited, et tal ei ole võimaldatud rääkida vastutava ametnikuga, tema pöördumisi on ignoreeritud või et vangla on jätnud täitmata oma ülesanded kaebaja julgeoleku tagamisel. Vanglal puudub kohustus koheselt pärast kaebaja pöördumise saamist kaebaja teise kambrisse ümberpaigutamiseks, kui vangla hinnangul tegelik oht kaebaja julgeolekule puudub. Seega ei nõustu ringkonnakohus 4 apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kaebajal esines põhiseaduse §-de 12, 18 ja 20 alusel objektiivne põhjus kambrikaaslase vahetuseks.
3. Valvuri 27.05.
4. a ettekande kohaselt (tl 37) on pärast kaebaja poolt valvuri teavitamist sellest, et S. Kets kaebajat lõi, teavitatud juhtunust vanemvalvurit, üksuse juhti ja peavalvekeskust ning mõlemad kinnipeetavad on meditsiinitöötaja poolt pärast seda üle vaadatud, kuid vigastusi kellelgi ei tuvastatud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu arvates usutav ka kaebaja väide, et pärast väidetavat rünnakut S. Ketsi poolt teritatud lusikaga, kui kaebaja sellest valvurit teavitas, valvur üksnes tänas kaebajat informatsiooni eest ja ei tulnud neid isegi vaatama. Kaebaja poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse kohaselt pidi nimetatud rünnak toimuma
5. a augustis või septembris. Nimelt on kaebaja märkinud, et ajavahemikus maist kuni augusti või septembrini 2014 tungis S. Kets kaebajale neljal korral kallale, millest viimasel korral üritas teda teritatud lusikaga lüüa. Seega pidi väidetav rünnak toimuma kas augustis või septembris
6. E-kontakti väljavõtte kohaselt (tl 41) on H. Hipponen kaebajaga 27.08.2014 vestelnud ümberpaigutamise teemal ning kaebaja pöördus
7. a septembris vangla poole üksnes 17.09.2014 koostatud avaldusega (tl 32), milles avaldab pahameelt selle üle, et talle ei väljastatud maksikirjaga saadetud pakki. 23.12.
8. a registreeritud teabenõudes vanglale märgib kaebaja, et oktoobris 2014 viibis ta seoses kambrikaaslasest tuleneva julgeolekuohuga ka julgeolekuametniku ja asedirektori vastuvõtul (tl 33). Ringkonnakohtu arvates on ebausutav, et kui valvur tõepoolest ei reageerinud väidetava ründe toimumisest teavitamisele, siis ei teinud kaebaja seejärel vastavat pöördumist vanglale või ei informeerinud sellest olukorrast ja toimunud ründest julgeolekutöötajat järgmisel kokkusaamisel. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide, et pidevaks probleemiks oli ka paberi ja pastaka puudumine, ei ole ringkonnakohtu hinnangul samuti tõsiseltvõetav ning ei saanud kaebajale olla takistuseks vangla poole pöördumisel, sest asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja saanud korduvalt julgeolekutöötaja vastuvõtule suuliste avalduste alusel, samuti on ta korduvalt ka kirjalikult vangla poole pöördunud. Kaebaja märgib ka ise täiendavas avalduses halduskohtule (tl 12p), et tema olukorra tõsidust tõendab tema vangla poole pöördumiste suur arv. Seda enam on ringkonnakohtu jaoks ebausutav, et kaebaja oleks jätnud niivõrd tõsise intsidendi puhul, mille toimumist ta väidab, vangla poole vastava avalduse või teatega pöördumata. Kaebaja seisukohtadest nähtub (tl 12p), et ta pöördus seoses nimetatud rünnakuga vangla poole enda sõnul alles peaaegu aasta hiljem, kui ta esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse. Seega kinnitab kaebaja ise, et ta seoses kambrikaaslase poolt toimunud väidetava rünnakuga varasemalt vangla poole ei pöördunud. Kuna kaebaja kahju hüvitamise taotlus on registreeritud vanglas 22.01.2015 (tl 6) ja kui lähtuda kaebaja väitest, et teritatud lusikaga rünnak toimus
9. a augustis või septembris, siis esineb kaebaja väidetes ka ajaline vastuolu. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebaja väited seoses kambrikaaslase ohtliku rünnakuga tõesed ning ei anna alust jõuda järeldusele, et vangla ei taganud piisavalt kaebaja julgeolekut.
10. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaebaja väitega, et vanglateenistus jättis oma ülesanded tema julgeoleku tagamisel täitmata. Ringkonnakohtu hinnangul on asjas piisavalt tõendatud, et vangla oli kaebaja probleemist seoses väidetavalt kambrikaaslasest lähtuva ohuga teadlik, kontrollis vastavaid asjaolusid ning andis olukorrale hinnangu, leides, et vaatamata kaebaja kambrikaaslase võimalikele suulistele ähvardustele, tegelik oht kaebaja elule ja tervisele puudus. Ohuhinnang on prognoosotsus. Prognoosotsuse kohtuliku kontrolli käigus ei saa kohus ise ametnike eest prognoosotsust teha. Kohus saab üksnes tuvastatud asjaolude pinnalt anda hinnangu, kas kaitstava hüve kahjustamise oht oli tõenäoline (Riigikohtu halduskolleegiumi 14.03.
11. a otsus asjas nr 3-3-1-80-11, p 18). 5 Ringkonnakohus leiab, et arvestades kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis, ei ole vastustaja kaebaja suhtes jätnud täitmata oma ülesandeid kaebaja julgeoleku tagamisel ning seetõttu on halduskohus õigesti jätnud kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud halduskohtu otsuse muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 6 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/