KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk, Einar Vene 27. aprill 2016, Tartu 3-14-52889 Haldusasi

) ei tulene, et sundvõõrandada saaks erateed. XXXX tee oli muutunud pärast lepingu ülesütlemist erateeks. Ka servituudi seadmine asjaõigusseaduse (AÕS) alusel polnud võimalik, kuna määratud pole ühtegi kinnistut, mille kasuks servituut seati. Selged pole ka haldusakti põhjendused.

1. Tartu Halduskohtu
2. märtsi
3. otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 3.
4. Kaebaja kinnistule on otsustatud seada sundvaldus. Ehkki sundvalduse seadmisele kohaldatakse

§ 6

lg 1 järgi kinnisasja sundvõõrandamise sätteid, ei ole siiski tegemist sunvõõrandamisega.

§ 6

lg 1 järgi võib kinnisomandit üldistes huvides kitsendada sundvalduse seadmisega, kui kinnisasja sundvõõrandamine ei ole otstarbekas. Seega ei ole sundvalduse seadmiseks vajalik see, et tee oleks lepinguga antud avalikuks kasutamiseks. 3.

1. Vaidlustatud otsust põhjendati sellega, et kõnealune 174 m pikkune teelõik moodustab osa kohalikust Tuulukse teest, mille kaudu pääsevad teistele teedele viie kinnistu omanikud; tee on ainus juurdepääs vähemalt kahele majapidamisele, millele ei ole alternatiivset mõistlikku juurdepääsu; XXXX kinnistul asuv tee on olulise tähtsusega ja vajalik avalikuks kasutamiseks;
2. novembril 2013 tuvastas vald XXXX tee teekaitsevööndis omavolilise ehitustegevuse; pärast kaebaja teadet eratee avaliku kasutamise lepingu ülesütlemiseks tegi vald kaebajale ettepaneku tee müümiseks, kuid kokkulepet ei sündinud ja võimalused kokkuleppe saavutamiseks on ammendunud; eeldused sundvalduse seadmise menetluse algatamiseks on täidetud; puudutatud kinnistute omanikke on palju ja seega on lahenduseks olemas avalik huvi, mis on kaebaja erahuvist kaalukam; teed on juba avalikes huvides kasutatud; kaebaja vabaneb tee hooldamise kuludest; teised teekasutajad saavad kindluse, et tee heakorra tagab vald; sundvaldus on oma mahult võrdne avalikult kasutatava teega. Kohtu hinnangul on vastustaja kaalunud, miks on avalik huvi kaebaja erahuvist kaalukam. 3.
3. Ehkki vaidlustatud haldusaktis võisid osad põhjendused anda kaebajale signaali, et kinnistu kavatsetakse sundvõõrandada ja põhjendused võinuks olla selles osas selgemad, ei ole see haldusakti tühistamise aluseks. 3.
4. Kohus nõustus vastustaja seisukohaga, et talumiskohustus on kinnisomandi avalik-õiguslik seadusjärgne kitsendus, mis AÕS § 141 lg 1 järgi kehtib kinnistusraamatusse kandmata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5. S.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel. 4.
6. Vallavalitsus tugines

§ 3

lg 1 p-s 7 sätestatule, mis võimaldab sundvaldust seada avalikult kasutatava tee, avaliku raudtee ja väljaku ehitamiseks või omandamiseks. Tegelikult ei ole vallavalitsusel kavatsust selles sättes nimetatud eesmärki saavutada. 4.

1. Üldise huvi seisukohast on olulised ühishüved, mida ei kasutata eratarbimiseks, vaid mis on kõigile kättesaadavad nagu loodus, turvalisus, kultuur jne. Eristada tuleb üldist huvi ja kitsama rühma (antud juhul XXXX kinnistust lõuna poole jäävate maaüksuste omanike) huvisid. Kuna antud juhul üldine huvi puudub, on vaidlustatud otsus ebaseaduslik. 4.
2. Tegelikult püüab vald kaitsta maaomanike erahuvisid. Lubamatu on eraõiguslike küsimuste lahendamine riigivõimu abil. 4.
3. Ehkki kaebaja ütles eratee kasutamise lepingu üles, ei ole maaomanike huvisid üldse kahjustatud, kuna kaebaja ei ole kunagi kellelegi juurdepääsu keelanud. 4.
4. Servituudi iseloomu arvestades (AÕS § 172 lg 1) ei ole võimalik servituuti seada vallavalitsuse kasuks, servituut seatakse teise kinnisasja kasuks. 4.
5. Kuna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2 järgi peab haldusakti resolutiivosa sisaldama haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi, pidanuks vaidlustatud haldusakti resolutiivosas olema selgelt määratletud kinnisasja kasutamise eesmärk ning määratleda oleks tulnud ka valitsevad kinnisasjad. Kuna vastustaja seda ei teinud, ei ole võimalik korraldust täita. 4.
6. Kohus jättis osad kaebaja väited analüüsimata. 2
7. Vaivara Vallavalitsuse vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 5.
8. Kaebaja arusaam avalikust huvist ei ole õige. Kõnealune tee on määratletud avaliku teena ka valla üldplaneeringus ja on oluline osa avalikust Tuulukse teest. See, et valdavalt kasutavad seda teed konkreetsete kinnistute omanike pered, ei muuda sundvaldust erahuvidele vastavaks. 5.
9. Haldusakti on põhjendatud. 5.
10. Kui kaebaja ise kinnitab, et ei ole kunagi kellelegi vaidlusaluse teelõigu läbimist keelanud, tähendab see järelikult seda, et sundvalduse seadmine tema õigusi ei piira. 5.
11. Kaebaja ajab segamini poolte kokkuleppel seatava servituudi (AÕS § 72 lg 1) ning seadusest tuleneval alusel seatava servituudi, mis ei ole vabatahtlik. Sundvaldust ei seata servituudina kinnistusraamatusse ning seega ei reguleeri seda kaebaja poolt viidatud AÕS § 172 lg
12. 5.
13. Avalikult kasutatavat teed võivad kasutada kõik isikud, sõltumata sellest, kas neil on üldse kinnistu. Seega on asjakohatu väide, et vaidlustatud otsuse resolutsioonis oleks tulnud nimetada konkreetseid kinnistuid. 5.
14. Halduskohus ei ole põhjendamiskohustust rikkunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
16. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjalikult analüüsinud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning kaebaja asjassepuutuvaid väiteid ja jõudnud õigele tulemusele. Halduskohus on otsust ka põhjalikult ja selgelt põhjendanud. 8.

§ 3

lg 1 p 7 sätestab, et kinnisasja võib üldistes huvides sundvõõrandada muuhulgas avalikult kasutatava tee omandamiseks.

§ 6

lg 1 sätestab omakorda, et kui kinnisasja sundvõõrandamine ei ole otstarbekas, võib kinnisomandit üldistes huvides kitsendada sundvalduse seadmisega. Sundvalduse seadmisele kohaldatakse kinnisasjade sundvõõrandamise sätteid. Neist sätetest tuleneb nende koostoimes, et kui esineb vajadus eraomandis oleva tee muutmiseks avalikult kasutatavaks teeks, on selleks võimalik seada tee kasutamiseks kinnisasjale sundvaldus. Sundvalduse seadmine ei eelda sellisel juhul seda, et kohalikul omavalitsusel oleks kavatsus tee omandada. Seega on kaebaja etteheide, et teed ei kavatseta omandada, asjakohatu. Kaebaja tõlgenduse korral muutuks sundvalduse seadmine sisuliselt võimatuks ja sundvalduse instituut

-s sisutuks, sest sundvalduse mõte ongi see, et kinnisasja ei omandata, vaid seatakse omandamise asemel sellele sundvaldus.

1. Kaebaja arutlustega avaliku huvi (apellatsioonkaebuses kasutatakse mõistet „üldine huvi“) tähenduse üle ei saa nõustuda. Kaebaja üritab väita sisuliselt seda, et kuna vaidlusalune tee on juurdepääsuks vaid viiele kinnistule, ei ole isikute arv, kes seda teed kasutavad, väga suur ning järelikult ei ole huvi tee kasutamise vastu kasvanud üle nende isikute erahuvist avalikuks huviks. Selline arutlus on meelevaldne mitmel põhjusel. Esiteks jääb sellise käsitluse puhul arusaamatuks, kui suur peaks olema sellises olukorras kinnistuomanike arv, et see oleks piisav, rääkimaks avalikust huvist tee kasutamise vastu. Teiseks unustab kaebaja, et avalikke teid ei kasuta ainult konkreetsete kinnistute omanikud oma kinnistutele ligipääsemiseks, vaid teedel liigeldakse ka muudel eesmärkidel. Ka vaidlusaluse tee läbimisest ei ole tõenäoliselt huvitatud mitte üksnes nimetatud kinnistute omanikud ja nendega seotud isikud. Millegagi pole välistatud, et selle teelõigu läbimine võib olla mingil hetkel vajalik näiteks päästetöödeks või loodusteaduslikeks välitöödeks. Samuti võivad seda teed soovida läbida inimesed, kes on huvitatud tegevusest vabas 3 looduses – nt matkajad, linnuvaatlejad, looduspildistajad jne. Arvestades seda, et vaidlusalune tee võimaldab Maa-Ameti kaardirakenduse (http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis) järgi otsustades muuhulgas hõlpsamat juurdepääsu metsale (nn Vodava soole) kui muud teed, võib sellist huvi pidada pigem tõenäoliseks. Kõiki võimalusi, miks võib keegi soovida vaidlusalust teelõiku tulevikus läbida, pole võimalik ette nähagi. Neid asjaolusid arvestades on ilmne, et huvi vaidlusaluse teelõigu läbimiseks ei saa taandada vaid viie kinnistu omaniku erahuvile, vaid selle tee läbipääsetavuse säilimise vastu on olemas reaalne avalik huvi. Seega on vallavolikogu põhjendatult leidnud, et tee kasutamise vastu on avalik huvi. Kaebaja väide, et vald on lahendanud vaid eraõiguslikke küsimusi, ei ole õige.
2. Kaebaja väide, et ta ei ole kellelegi läbipääsu keelanud, ei tähenda, et tema soovitud olukorra säilides – kui tee avaliku kasutamise leping enam ei kehti ja tee kasutamiseks pole seatud ka sundvaldust – ei võiks ta seda tulevikus siiski teha. Ilmne on, et tema soovitud olukord annaks talle selleks võimaluse. Avalik võim ei saa riskida ohuga, et avalikuks kasutamiseks vajaliku tee läbimise võimalikkus jääb sõltuma üksnes maaomaniku suvast. Lisaks kallutab kaebaja senine käitumine arvamusele, et sobival võimalusel võiks ta tee kasutamiseks takistusi teha. Sellele vihjab see, et kaebaja lammutas
3. aastal oma kinnistul tee läheduses asunud lauda ning alustas selle asemele omavoliliselt uue hoone ehitamist, kusjuures uus ehitis oli ehitatud teele lähemale, tee kaitsevööndisse. Valla tehtud ettekirjutus omavoliliselt püstitatud ehitise osa lammutamiseks (tl 10-11p) oli ilmselt ajendiks, miks kaebaja andis teada tee avaliku kasutamise lepingu ülesütlemise kavatsusest (tl 15-15p). Selline käitumine kinnitab, et kaebaja ei ole vabatahtlikult tee avalikuks kasutamiseks võimaldamisest huvitatud.
4. Nõustuda ei saa ka kaebaja arutlusega sellest, et reaalservituudi seadmine oli lubamatu, kuna see eeldab AÕS § 172 lg 1 järgi valitsevat kinnisasja, mida käesoleval juhul ei ole.

§ 6

lg 2 järgi seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja koormamises piiratud asjaõigusega. Piiratud asjaõigused on AÕS § 5 lg 1 järgi muuhulgas servituudid, reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus. Reaalservituut kuulub servituutide hulka (AÕS § 1721841) ja on oma olemusest tulenevalt ilmselgelt ainus sobiv viis piiratud asjaõiguste hulgast, mida saab sellises olukorras sundvalduse seadmisel kasutada. Nimelt on reaalservituudi sisuks AÕS § 172 lg 1 järgi see, et teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas osas hoiduma ning valitseva kinnisasja igakordsel omanikul on õigus teenivat kinnisasja teatud viisil kasutada. Teisi piiratud asjaõigusi sellises situatsioonis sundvalduse seadmiseks võimalik kasutada ei ole. Seega otsustas vallavolikogu põhjendatult reaalservituudi seadmise kasuks. 12. Vastavalt ei saa nõustuda ka sellega, et haldusakti pole võimalik täita. Sundvaldus seataksegi isiku kinnisasjale haldusaktiga. See nähtub selgelt

§-des 461-463 sätestatust, kus on reguleeritud sundvalduse seadmine erandjuhtudel, tehnovõrgu ja –rajatise talumiskohustuse kehtestamiseks. Ka seal on sätestatud, et sundvaldus seatakse haldusaktiga (vt nt

§ 463lg 5) ning mingeid täiendavaid täitmistoiminguid sellele üldjuhul ei järgne.

Lisaks nähtub sundvalduse instituudi

-i sisse viinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seadus eelnõu (1067 SE) seletuskirjast, et sundvaldus kehtestataksegi haldusaktiga ning mingeid täiendavaid toiminguid teha pole vaja. 4

1. Kuna HKMS § 158 lg 2 järgi tuleb vaidlustatud haldusakti hinnata selle andmise ajahetke seisust lähtudes, ei oma asjas tähtsust kaebaja poolt enne ringkonnakohtu otsuse tegemist esitatud viited uutele, hiljem jõustunud normidele.
2. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel jääb kaebaja menetluskulu (apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulu kokku 720 eurot) tema enda kanda. Kuna menetluskulud jäävad niikuinii kaebaja kanda, ei puuduta ringkonnakohus siinkohal küsimust, kas esitatud kuludokumendid on piisavad õigusabikulude väljamõistmiseks. Taotluse menetluskulude väljamõistmiseks on esitanud ka Vaivara Vallavalitsus, kes soovib õigusabikuludena 378 euro väljamõistmist kaebajalt. Vastavalt Riigikohtu pikaajalisele ja järjekindlale praktikale on haldusorgani kasuks õigusabikulude väljamõistmine põhjendatud üldjuhul üksnes siis, kui kohtuasi on haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamest väljuv (vt nt RKHKo 3-3-1-64-13, p 50). Käesoleval juhul käis vaidlus vastustaja enda poolt välja antud haldusakti üle. Erateede avalikuks kasutamiseks määramisega seonduvate küsimustega puutuvad kohalikud omavalitsusüksused kokku eelduslikult piisavalt sagedasti, et mitte pidada seda igapäevase põhitegevuse raamidest väljuvaks vaidluseks. Seetõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda.
3. Kaebaja taotlus istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et HKMS § 131 lg 1 p-st 2 tulenevalt ei ole asjas istungi korraldamine vajalik, sest asjas on esitatud piisavalt tõendeid ning eeskätt käib vaidlus õigusküsimuste üle. On selge, et vajalikud tõendid on asjas kogutud ning istungi korraldamine ei annaks asja lahendamisele juurde kvalitatiivset väärtust. Küll aga pikendaks see asjas otsuseni jõudmise aega, kuna asja lahendamine kirjalikus menetluses on võimalik märgatavalt kiiremini. Seega räägib asja kirjalikus menetluses lahendamise kasuks ka menetlusökonoomia põhimõte. Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt 5 Einar Vene allkirjastatud digitaalselt