Obsah (8)
§ 162§ 657§ 168§ 244§ 173§ 639§ 177§ 178Tsiviilasi nr 2-16-5356 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Imbi-Sidok Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 17.11.2016.a, Tallinn Tsi
§ 162lg 4 alusel. Maakohtu otsustus 2
(6)Tsiviilasi nr 2-16-5356 menetluskulude jaotuse osas ei ole mõistlik ega õiglane. Praeguse kohtuvaidluse on põhjustanud kostja oma käitumisega. 14.03.2016.a saatis kostja hagejale teatise, mille kohaselt on hagejal kostja ees 14.03.2016.a seisuga võlg summas 704,11 eurot. Kostja väitis, et vaatamata korduvatele meeldetuletustele ja nõudmistele ei ole hageja võlga tasunud. Seejärel pöördus kostja maksehäireregisri poole. 21.03.2016.a maksehäireregister saatis hagejale teatise, mille kohaselt kostja on esitanud 21.03.2016.a taotluse avalikustada hageja kohta maksehäire summas 704,11 eurot. Maksehäireregister on selgitanud, et kui hageja tasub võla hiljemalt 28.03.2016.a kostja arveldusarvele, siis maksehäiret ei avalikustata. Kuna hagejal puudusid nii Radiolinjaga kui ka kostjaga mistahes õigussuhted, pöördus hageja mitmel korral kohtuväliselt kostja poole. Hageja esindaja Andrei Urbanik pöördus 27.03.2016.a kostja poole taotlusega väljastada kõik dokumendid seoses nõudega nr 4291216 ning esitada nõude aluseks olevad dokumendid. Esindaja selgitas, et hagejal ja kostjal puuduvad mistahes õigussuhted ja lepingud. Selle peale saatis kostja 29.03.2016.a kirja, milles teatas, et kostjal on õigus edastada võlgnevuse infot maksehäire registri pidajale. Kirjale oli lisatud 23.02.2004.a Radiolinja Eesti AS liitumisleping nr 1099234 ja Elisa Eesti AS kinnitus, mille kohaselt Elisa Eesti AS on loovutanud 30.06.2008.a sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel kostjale lepingust tulenevad nõuded hageja vastu kostjale. Hageja esindaja teatas 29.03.2016.a kostjale, et hageja pole sõlminud liitumislepingut nr 1099234 Radiolinja Eesti AS-iga. Kostja poolt saadetud lepingule ei ole ta alla kirjutanud. Poolte vahel puudub leping ja seega puuduvad ka täitmata kohustused. Hageja ei andnud nõusolekut tema andmete töötlemiseks ja avalikustamiseks. Hageja hoiatas, et andmete avalikustamise korral või inkassomenetluse jätkumise korral pöördub hageja kohtu poole. 30.03.2016.a kirjaga teatas kostja hagejale, et inkassomenetluse lõpetamiseks tuleb hagejal esitada kohtule avaldus. Hageja hoiatas 30.03.2016.a, et kavandatava kohtumenetlusega kaasnevad kulud, mistõttu ei tahaks ta alustada kohtuvaidlust kergekäeliselt. 31.03.2016.a kirjas suunas kostja taaskord hagejat kohtusse ja selgitas, et nad ei saa enne loobuda, kui on tõendatud, et lepingud ei ole võlgniku poolt allkirjastatud. Kostja esindaja lisas, et kui eeltõendamismenetlus on läbitud, siis selle käigus otsustatakse, kas saab loobuda või mitte. Kostja käitus pahatahtlikult ja manipuleeris hagejaga tema maine kahjustamise ähvardusel ebaõigete andmete avalikustamisega võlgnike registris. Kostja soovis ebaseaduslikult välja nõuda hagejalt raha nn häbiposti panekuga. Kostja kinnitas hagejale, et väljaspool kohtumenetlust ta oma nõudest ja maksehäire avalikustamisest ei loobu ning seega oli hagiavalduse esitamine paratamatult vajalik. Hagiavalduse esitamine oli vajalik ka põhjusel, et hageja soovis osta perekonnale suurema eluaseme ja soovis selleks taotleda pangalt laenu. Maakohus viitas, et kõikide hagimaterjalide kohtuväline esitamine kostjale ei pruukinud viia nõude kohtuvälise rahuldamiseni ja seega on tegemist puhtalt oletusliku ja kontrollimatu väitega, et ei ole välistatud, et kostja oleks samade tõendite esitamisel hageja seisukohti aktsepteerinud. Ükski kohtule esitatud tõend (v.a poolte kirjavahetus) ei ole seotud kostjaga. Näiteks kohtule esitatud ekspertiisiakt DK-0101-05/1311 käsitleb AS-iga EMT sõlmitud lepingut. Käesolev vaidlus on aga seotud Radiolinjaga. Kohtule esitatud ekspertiisiaktil puudub seos kostjaga või Radiolinjaga ning tegemist on asjakohatu tõendiga. Ka kriminaalasjaga seotud dokumendid pole kostjaga või Radiolinjaga kuidagi seotud, sest need isikud pole kriminaalmenetluses osalenud. Hageja küll kasutas eespool viidatud tõendeid hagiavalduse põhistamiseks, kuid need ei tõenda kohustuste puudumist kostja ees. Nii kohtuväliselt kui kohtus on hageja läbivalt väitnud, et pole sõlminud Radiolinjaga vaidlusalust lepingut. Seega olid hageja nõude aluseks olevad asjaolud selgunud juba enne kohtusse pöördumist. Maakohus tuvastas, et kostja on andnud põhjuse hagi esitamiseks. Kõrvalekalded
§ 162lg-st 1 saavad olla vaid erandlikud, ja need vaidlusalusest kohtuotsusest ei nähtu. Maakohtu põhjendus on täiesti abstraktne ja kontrollimatu. Maakohtu 3
(6)Tsiviilasi nr 2-16-5356 otsusest ei nähtu põhjendusi, mille alusel saaks järeldada, et menetluskulude jaotuse põhireegli kohaldamine oleks ebamõistlik või kostja suhtes ebaõiglane. Jättes sellekohase seisukoha põhjendamata, väljus maakohus diskretsiooni piiridest. Kostja on inkassofirma, kes osutab professionaalset inkassoteenust oma majandustegevuses. Kostja tegutseb õigusbüroona, spetsialiseerudes võlgnevuse kohtulikule sissenõudmisele. Kostja töötajatel on head teadmised tsiviilkohtumenetlusest ja menetluskulude jaotamise reeglitest. Seevastu hageja kui lihtinimese ainuke soov oli, et kostja lõpetaks valeandmete levitamise (maksehäire avalikustamist) ja raha nõudmise. Hageja soovib lähiajal võtta eluaseme laenu ja ka sel põhjusel oli oluline, et kostja ei rikuks tema krediidiajalugu. Hageja menetluskulude tervikuna kostjalt väljamõistmata jätmine on vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõtetega (põhiseadus § 25 ja võlaõigusseadus § 1043). Kuna kostja teadis juba enne hagi esitamist, et hageja pole sõlminud lepingut Radiolinjaga, pidi kostja eeldama, et kohtuotsus tuleb hageja kasuks. Seega kahju (menetluskulude) tekkimine oli kostjale kui õigusnõustamise valdkonnas tegutsevale ettevõttele ettenähtav. Et kostja jätaks ta rahule, pidi hageja tasuma riigilõivu ja tasud juristile. Hageja menetluskulude tema kanda jätmine on ebaõiglane ja ebamõistlik ka põhjusel, et hageja on kostjaga võrreldes nõrgemas positsioonis. Kostja teadis, et tema 2004.a pärinev nõue on aegunud ning mida niikuinii ei ole võimalik kohtus maksma panna. Aegunud võlgnevuse nõudmine on igal juhul kostja enda äririsk. Hagejale ei olnud selge, miks maakohus arvas, et äriühingu enda äririskide temale kandmise jätmine on kostja kui äriühingu suhtes ebamõistlik
§ 162lg 4 tähenduses.
Kostja oleks saanud enda tegevust kindlustada või pöörduda politsei poole ning taotleda kriminaalmenetluse alustamist kelmuse koosseisu järgi, et välja selgitada, kes on hageja eest lepingule alla kirjutanud (nagu on teinud EMT). Vastustaja seisukoht
- Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab et Harju Maakohtu 15.06.2016.a otsus tuleb osaliselt tühistada osas, millega maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3). Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse (
§ 657lg 1 p 2) ning jätta maakohtu menetluskulud kostja kanda.
Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus tuleb seega rahuldada. 7. Üldreegli kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti (
§ 162lg 1).
Käesoleval juhul võttis kostja hagi õigeks, hagi rahuldati ning seega oli otsus tehtud kostja kahjuks. Maakohus leidis aga, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu. Menetluskulude poolte endi kanda jätmist reguleerib iseenesest
§ 162lg 4.
Ringkonnakohus märgib, et maakohtu poolt viidatud
§ 168
lg 6 ei võimalda menetluskulude poolte endi kanda jätmist, vaid selle alusel saab kulud jätta üksnes hageja kanda. Seega on maakohus sisuliselt põhjendanud menetluskulude poolte endi kanda jätmist sellega, et kuna
§ 168
lg-t 6 ei saa kohalda, kuivõrd maakohtu hinnangul ei saa üheselt väita, et kostja pole oma käitumisega üldse mõjutanud hageja otsust kohtusse pöörduda, ning kuna ei ole välistatud, et kostja oleks hageja vastuväidet aktsepteerinud, kui viimane oleks kohtueelselt esitanud kostjale samad tõendid, tuleb jätta menetluskulud
§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.
Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Riigikohtu seisukoha kohaselt ei piisa
§ 162
lg 4 kohaldamiseks üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab kohtukulude väljamõistmine olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (RKTKo 3-2-1-142-10, p 10).
§ 162lg 4 alusel menetluskulude poolte kanda jätmisel tuleb arvestada kõigi asjaoludega kogumis. Arvestades seda, et kostja poolt hagiga esitatud 4
(6)Tsiviilasi nr 2-16-5356 täiendavad tõendid olid käesoleva asja asjaolusid arvestades kaudsed ning seotud ühe teise juhtumiga ega tõenda otseselt ning üheselt hageja kohustuse puudumist kostja ees (millega on nõustunud ka kostja apellatsioonkaebuse vastuses), ei saa leida, et nende tõendite esitamisel enne kohtumenetlust oleks hageja kindlasti enda nõude sissenõudmisest loobunud ning kohtusse pöördumise vajadus oleks ära langenud. Maakohus leidis, et see ei oleks olnud välistatud, kuid iseenesest sellise võimaluse olemasolu ei ole alus, et leida, et käesolevas asjas olevatel asjaoludel oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik jätta menetluskulud kostja kanda. Lisaks märgib ringkonnakohus, et ei ole eluliselt usutav, et kostja võttis hagiavaldusele lisatud tõendite tõttu hagi õigeks. Ka hageja ise on märkinud vastuses apellatsioonkaebusele, et nõustub, et hagiavaldusele lisatud kriminaalmenetluse tõendid ei tõenda hageja kohustuse puudumist kostja ees. Kuivõrd hageja tugines enda hagiavalduses lisaks sellele, et lepingut ei ole sõlmitud, ka sellele, et kostja nõue on aegunud, siis on eluliselt usutavam, et kostja võttis hagi õigeks, kuna hageja tugines nõude aegumisele. 8. Menetluskulude jätmine kostja kanda ei ole äärmiselt ebaõiglane ega ebamõistlik ka põhjusel, et kostja mitte ei võinud mingil määral mõjutada hagejat kohtusse pöörduma, vaid selgesõnaliselt suunas hageja kohtusse, pakkudes seda hagejale ainukese võimalusena. Asja materjalidest nähtub, et hageja esitas kostja nõudekirjale selge vastuväite, et tema ei ole alla kirjutanud ega sõlminud võlgnevuse aluseks olevat liitumislepingut. Selle peale ei palunud kostja mitte esitada võimalikke olemasolevaid täiendavaid tõendeid ega selgitada asjaolusid, vaid kostja selgesõnaliselt ning mitmel korral suunas hagejat kohtusse pöörduma. Käerkirja ekspertiisi saab tellida ka väljaspool kohtumenetlust. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktika kohaselt, kui võlgnik tugineb vastuväitena sellele, et ta ei ole lepingut sõlminud, peab iseenesest võlausaldaja selle kostja väite ümber lükkama (RKTKo 3-2-1-79-15, p 9). Seega suunates sellise vastuväite peale võlgniku kohtusse, võttes ise hagi koheselt õigeks, pidi kostja arvestama sellega, et menetluskulud jäävad tema kanda. Kostja viitas enda kohtueelses vastustes hagejale ka asjakohatult, et hagejal tuleb selleks, et kostja hageja rahule jätaks, esitada kohtule avaldus eeltõendamismenetluse algatamiseks.
§ 244
lg 1 kohaselt algatatakse eeltõendamismenetlus enne kohtumenetluse algatamist üksnes juhul, kui tõendid võivad kaduma minna või nende kasutamine võib raskendada. Selliseid asjaolusid käesoleval juhul asja materjalidest ei ilmne. Seega suunas kostja kui igapäevaselt majandus- ja kutsetegevuses võlgade sissenõudmisega tegelev isik hagejat pöörduma tõenäoliselt aegunud nõude vaidlustamiseks kohtusse ning esitama kohtule tõenäoliselt perspektiivitu eeltõendamismenetluse avalduse. Arvestades kostja vastuseid hageja kirjadele ning arvestades, et kostja hoiatas hagejat lisaks ka maksehäire avalikustamisega, siis kostja mitte lihtsalt ei suunanud hagejat kohtusse, vaid on eluliselt usutav, et see tundus kostjale sellises olukorras ainukese võimalusena. Asja materjalidest ei nähtu ka muid asjaolusid ning ka kostja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohaldada
§ 162lg-t 4 ja jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Eeltoodust tulenevalt ei leia ringkonnakohus, et menetluskulude kostja kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik ning menetluskulud tuleb jätta
§ 162lg 1 alusel kostja kanda.
9.
§ 168
lg 6 alusel oleks olnud võimalik jätta menetluskulud hageja kanda üksnes juhul, kui kostja ei oleks andnud oma käitumisega põhjust hagi esitada. Seega ei kuulu eeltoodud põhjustel kohaldamisele ka
§ 168lg 6.
Menetluskulude jaotus 10. Vastavalt
§ 173
lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Eespool toodud põhjendustel jäävad maakohtu menetluskulud kostja kanda. Lähtudes
§ 639lg-st 1 ja § 162 lg-st 1 jätab 5
(6)Tsiviilasi nr 2-16-5356 ringkonnakohus ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel
§-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. 11. Vastavalt
§ 177
lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas a §-s 177 sätestatud korras, kuna maakohus ei ole menetluskulude poolte endi kanda jätmise tõttu menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Ringkonnakohus ei nõustu kostja vastuväitega, et
§ 178
lg 4 välistab menetluskulude jaotuse vaidlustamisel tekkinud menetluskulude hüvitamise.
§ 178
lg 4 eesmärk on välistada lõputu vaidlus menetluskulude suuruse üle ning seega kohaldub see üksnes menetluskulude rahalise kindlaksmääramise vaidlustamisel ning mitte menetluskulude jaotuse vaidlustamisel. Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Imbi-Sidok Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)