← Eesti

2-16-2729/24

Obsah (9)§ 392§ 435§ 438§ 230§ 436§ 231§ 236§ 238§ 173

Tsiviilasi nr: 2-16-2729 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Mati Maksing Otsuse tegemise a

) § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. 3

(6)Tsiviilasi nr: 2-16-2729 15.

§ 392

lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab

§ 435

lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab

§ 438

lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. Praegusel juhul ei ole maakohus viinud läbi sisulist eelmenetlust ning on jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on kohus osaliselt ebaõigesti jaotanud ka tõendamiskoormise. Need minetused on muu hulgas tinginud kostja jaoks üllatusliku lõpplahendi.

  1. Hageja on esitanud kostja vastu kolm rahalist nõuet. Hageja on palunud kostjalt välja mõista 11 175,24 eurot, mille kostja on väidetavalt jätnud talle müüdud kauba eest tasumata. Lisaks on palunud hageja kostjalt välja mõista eelnimetatud kohustuse rikkumisest põhjustatud kahju 938,72 eurot ning põhivõlgnevuselt (11 175,24 eurot) arvestatud viivise määras 0,1% päevas kuni põhivõla tasumiseni (hagiavalduse esitamise ajaks moodustas sissenõutavaks muutunud viivis 2004,09 eurot).
  2. Nõue ostetud kauba ees 11 175,24 euro väljamõistmiseks võiks senises menetluses esitatud asjaolude põhjal kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 208 lg-ga
  3. Nõude rahuldamise eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Nende nõude rahuldamise eelduseks olevate asjaolude tõendamise koormis on

§ 230

lg 1 esimesest lausest lähtuvalt eelkõige hagejal, st seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal

§ 230

lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt nt Riigikohtu 06.02.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). 18. Kostja kirjalikus vastuses (tl-d 64-65) ja 14.04.2016 istungil (tl 71) esitatud vastuväidete kohaselt ei ole poolte vahel hagis nimetatud võlasuhet tekkinud. Kostja on eitanud hagejalt nii kauba tellimist kui ka tarnitud kauba vastuvõtmist. Sellises olukorras pidi eelkõige hageja tõendama oma väiteid, et kostja on kaupa tellinud ning et kaup on kostjale üle antud. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole aga hageja isegi selgitanud, kuidas vaidlusalust kaupa telliti ning müügileping (või -lepingud) poolte vahel sõlmiti. Maakohus ei ole vastavaid täpsustusi hagejalt ka nõudnud.

§ 392lg 1 p-st 3 lähtuvalt tulnuks kohtul seda teha.

VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Arvestades VÕS § 208 lg-s 1 sätestatuga ning asjaoluga, et betooni saab lugeda liigitunnustega asjaks, saaks lugeda müügilepingu vähemalt 4

(6)Tsiviilasi nr: 2-16-2729 eelduslikult sõlmituks juhul, kui pooled on kokku leppinud müüdava kauba koguses ning hinnas ja selle tasumise tingimustes. Kolleegium märgib, et VÕS § 213 lg 3 kohaselt ei pea ostja tasuma ostuhinda enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmis- või tasumisviisist tulenevalt ei ole see võimalik. 19. Kolleegium lisab samuti, et kauba vastuvõtmine kostja poolt võib olla iseenesest tõendiks hagis nimetatud võlasuhte olemasolu kohta, sest VÕS § 76 lg-st 4 tuleneb, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Samas ei ole maakohus praeguses asjas nõuetekohaselt tuvastanud, et kostja oleks hageja poolt tarnitud kauba vastu võtnud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hagile lisatud aktidel kostja esindajate allkirjad ning hageja ei ole vähemalt seni tõendanud, et aktidele alla kirjutanud isikud olnuks õigustatud kostja nimel kaupa vastu võtma. Kauba vastuvõtmine selleks õigustamata isikute poolt ei oma õiguslikku tähtsust. 14.04.2016 istungil on hageja esitanud väidetava hageja ja kostja vahelise ekirjavahetuse (tl-d 72-76). Samas ei ole hageja asja materjalidest nähtuvalt põhjendanud, millist vaidlusalust faktilist asjaolu ta nimetatud tõendiga tõendada soovib. Maakohus on selle tõendi vastu võtnud, kuid jätnud sellele otsuses hinnangu andmata. Maakohus on piirdunud konstateeringuga, et ehitusmaterjalide puhul on tavapärane, et selle võtavad objektidel vastu erinevad isikud. Nimetatud minetuste tõttu ei vasta maakohtu otsus kauba vastuvõtmist puudutavate järelduste osas

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele.

  1. Hageja on esitanud nõude 938,72 euro suuruse kahju hüvitamiseks, mis seisneb seoses kostja poolt väidetava tasu maksmise kohustuse rikkumisega OK Incure OÜ-le makstud teenustasus. Nimetatud võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel nende koosmõjus, arvestades VÕS § 113 lg-st 5 tulenevat piirangut. Seega peab hageja tõendama kahju hüvitamise nõude rahuldamise üldisi eeldusi (vt nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15) ning seda, et väidetava rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest on tekkinud talle suurem kahju, kui viivis kompenseerib. VÕS § 128 lg-s 3 sätestatut arvestades tuleb kohtul poolte esitatud asjaolude põhjal hinnata ka vaidlusaluste sissenõudmiskulude mõistlikkust.
  2. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab praegusel juhul viivist määras 0,1% põhivõlgnevuselt päevas iga viivitatud päeva eest. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tuginenud seejuures üksnes arvetel märgitud viivisemäärale. Kuivõrd kostja ei ole hageja väiteid viivisekokkuleppe kohta senises menetluses omaks võtnud (

§ 231

lg 2) ning vastavat omaksvõttu ei saa kolleegiumi arvates ka eeldada (

§ 231

lg 4), tuleb maakohtul edasises menetluses silmas pidada, et arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine ei tähenda vähemalt üldjuhul arvele märgitud uute tingimustega 5

(6)Tsiviilasi nr: 2-16-2729 nõustumist. Seda ei saa lugeda tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 2 või 3 alusel otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel. Üksnes erandjuhul võib arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist. Seda nt juhul, kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms (vt nt Riigikohtu 17.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11). Praegusel juhul ei ole hageja poolt senises menetluses selliseid erandlikke asjaolusid välja toodud. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel leiab tuvastamist, et hagejal on õigus viivist nõuda, kuid kokkulepe ülalnimetatud viivisemäära (0,1% põhivõlgnevuselt päevas) kohta tõendamist ei leia, on hagejal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teise lauses sätestatud n-ö seadusjärgses määras, s.o VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
  1. Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.
  2. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita esmalt eelmenetluse ülesanded, mh selgitada välja menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta, arvestades käesolevas otsuses esitatud seisukohti õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel. Samuti tuleb maakohtul selgitada pooltele tõendamiskoormist ning anda pooltele võimalus esitada vaidlusaluste asjaolude kohta täiendavaid tõendeid. Kolleegium rõhutab, et

§ 236

lg 3 järgi peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb ning

§ 238

lg 3 p 4 alusel võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest või tõendite kogumisest, kui tõendite esitamise ja kogumise vajadust ei ole põhjendatud. Lõpuks tuleb maakohtul vormistada

§ 436lg 1 ja § 442 nõuetele vastav otsus.

24. Menetluskulude jaotuse määrab

§ 173lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.