KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja numb

) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu vaidlustatud otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 6. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette

§ 237lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398.

Samuti ei järginud maakohus kohtuistungi läbiviimisel selleks seaduses ette nähtud korda (

§ 656lg 1 p 1 mõttes.

Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks

§ 656

lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 2, vt ka Riigikohtu 29.

aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. 7. Maakohus rikkus eelmenetluse korraldamise kohustust sellega, et jättis määratlemata selge vaidluseseme ja -ulatuse (

§ 392

lg 1) ega andnud pooltele selget ja lõplikku tähtaega tõendite esitamiseks (

§ 237lg 1, vt Riigikohtu 29.

septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 32-1-81-15, p 14 esimene lõik). Hagejate avaldustest ei ole üheselt aru saada, mis aja eest hagejad elatist nõuavad. Hagi esitati

1. juulil 2016 ja nõudena oli märgitud mõlema hageja osas kahekordne miinimumelatismäär, st 430 eurot aastal
2. Hagejad toovad esile, et kostja on maksnud nimetatud aastal elatist nõutavast vähem. Samas märgivad hagejad, et soovivad elatise väljamõistmist alates augustikuust. Hagejate arvamuse resolutsioonis sellist ajalist piirangut enam ei nähtu. Tervikuna ei ole hagejate avaldustest selge, kas hagejad soovivad elatise väljamõistmist alates
3. aasta algusest või mingist muust ajast ja kas sellest tuleks maha arvutada seni makstud elatis. Apellatsioonkaebuses tuginesid hagejad mh sellele, et nad soovivad nõuet täpsustada. Vaidlustatud otsusest ka ei selgu, millise perioodi elatise nõude jättis maakohus rahuldamata. Sellega rikkus maakohus ka

§ 442

lg 5 teist lauset, sest mh peab otsus võimaldama edaspidi esitatavate hagide puhul hinnata, kas tegemist on sama nõudega samal alusel (

§ 371lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2, vt ka Riigikohtu 2.

novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1101-16, p 12 esimene lõik, ja

1. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 25 esimene lõik). Kostja vastusest ei ole aru saada, millises osas kostja hagejate ülalpidamiskuludega nõustub. Kostja esitab küll vastuväiteid, millised olid keskmised laste ülalpidamiskulud
2. ja
3. aastal, aga ei nimeta osade hagis märgitud kululiikide (sh eluaseme-, transpordi-, tervishoiu- ja sünnipäevakulud) osas summat, millised tema arvates on hagejate vajalikud ja mõistlikud kulud. Puudulik eelmenetlus põhjustas otsuse tegemisel vaidluse piiridest väljumise ja poolte väidete ebapiisava käsitlemise. Näiteks, kuigi kostja ei esitanud vastuväiteid sellele, et hageja II lasteaia- või koolikulu on 158 eurot, on maakohus ilma poolte väiteid käsitlemata ja tõendeid hindamata tuvastanud mõlema hageja lasteaia- või koolikuluks 39 eurot. Pooltel oli vaidlus küsimuses, kas kostja peaks kandma ka lemmikloomadega seonduvaid kulusid, aga neile väidetele maakohus ei vastanud. Vaidlustatud otsusest ei ole võimalik aru saada, milliste tõendite põhjal maakohus tuvastas hagejate vajadused kululiikide kaupa. Hagejad esitasid arvukalt tõendeid (praktiliselt 2,5 köidet kohtutoimikus), mis maakohus on jätnud hindamata.
4. Eelmenetluse puudulikkus avaldub täiendavalt selles, et maakohus ei lahendanud ühtegi poolte taotlust, kuigi pooled esitasid dokumentaalseid tõendeid (hagiavaldusel oli 55 lisa, kostja vastusel 4 lisa ja hagejate arvamusel 10 lisa) ning hagejad taotlesid ka tõendite kogumist (hagiavalduse lk 1, hagejate arvamuse p 2.4.2).

§ 392

lg 1 p 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja muu hulgas tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, ja esitatud tõendite lubatavuse. Poolte menetlusdokumentidest ei selgu käesoleval juhul eelkõige hagejate vajaduste osas piisavalt, millist väidet nad soovivad millise tõendiga tõendada. Sellises olukorras pidi maakohus esmalt selgitama välja iga tõendi seose poole konkreetse väitega ja seejärel taotlused lahendama. 4

§ 238

lg 1 ja § 463 lg 1 esimese lause järgi on kohane, et kohus lahendab tõenditega seonduvad taotlused määrusega. Tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keeldumise määrus peab

§ 238lg 4 kohaselt olema põhjendatud.

Järelikult tuli maakohtul teha poolte esitatud tõendite vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta eelmenetluses määrus (Riigikohtu

1. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 teine ja kolmas lõik). See ei tähenda, et kohus peaks eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab aga eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (Riigikohtu
2. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4115, p 19 esimene lõik). Kohtu vastav otsustus on pooltele vajalik, sest hagimenetluses on neil kohustus esitada piisavalt tõendeid oma väidete kinnituseks (

§ 230

lg 1 esimene lause).

§ 399p 5 järgi uurib kohus kohtuistungil kõiki vastuvõetud tõendeid.

Järelikult saab kohus otsuse tegemisel arvestada vaid nende tõenditega, mida ta on

§ 238lg 1 järgi vastu võtnud.

Tõendite uurimine kohtuistungil toimub

§-s 243 sätestatud reegleid järgides. Ilma tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määrusi tegemata ei ole kohtul üldjuhul võimalik menetlusosalistele selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest seni kuni pole teada, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid (Riigikohtu

1. juuni
2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 kolmas lõik). Menetlusõiguse üldise mõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus alles apellatsioonimenetluses lahendataks esimest korda poolte taotlused, sh antaks pooltele selgitusi tõendite ja faktiväidete omavahelise sidumise vajalikkuse kohta. Riigikohus enam asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (

§ 688lg-d 3–5).

Seetõttu kujuneks tõendite apellatsioonikohtus esmakordselt käsitlemise tulemusel olukord, kus pooltel on oluliselt piiratumad võimalused vaidlustada tõendite pinnalt tehtud asjaolude tuvastamiseks tehtud järeldusi. Maakohus rikkus mh

§ 392

lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu

1. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti
2. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja
3. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42).
4. Lisaks viis maakohus
5. septembri 2016 istungi läbi selleks seaduses ette nähtud korda sedavõrd oluliselt rikkudes, et see osutub ringkonnakohtu hinnangul õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumiseks. Protokolli kohaselt said esmalt sõna poolte esindajad, seejärel avaldas kohus toimiku materjalid, millele järgnes kummagi esindaja lühike sõnavõtt. Istungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks uurinud tõendeid (

§ 399

p 4) ja arutanud enne seda pooltega tõendite uurimise järjekorda (

§ 243lg 2).

Kohtul on kohustus

§ 400

lg 5 järgi pärast seletuste ärakuulamist võtta lühidalt kokku seletustes esitatu ja arutada menetlusosalistega seletustes esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist, mida ei ole tehtud.

§ 401

lg 1 näeb ette, et asja läbivaatav kohus arutab menetlusosalistega pärast tõendite uurimist menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid, ka see on jäänud istungil tegemata.

§ 402

lg 1 sätestab, et pärast asja sisulise arutamise lõpetamist kuulab kohus menetlusosalise soovil ära kohtuvaidluse, milleks maakohus ei ole pooltele sisuliselt üldse võimalust andnud, sest istungi käigu järgi pole võimalik aru saada, millal lõppesid eelmenetlus ja asja sisuline arutamine. Kohtuistung hagimenetluses tuleb läbi viia ja

§ 50

järgi ka protokollida viisil, mis võimaldab nii menetlusosaliselt kui asja hiljem läbi vaataval teisel kohtul hoomata menetluse käiku ja eristada seaduses selgelt ette nähtud menetlusetappe – peamiselt eelmenetlust, asja sisulist arutamist ja kohtuvaidlusi. Ilma sellekohase liigenduseta võib jääda osalisele arusaamatuks, millised on tema õigused ja menetluslikud võimalused nt esitada veel taotlusi, 5

§ 656

lg 1 p-s 1 sätestatud õigusliku ärakuulamise põhimõte hõlmab ka seda, et poolel peab olema reaalne võimalus mõista kohtumenetluse (sh kohtuistungi) käiku ja saada aru oma õigustest konkreetses menetlusfaasis.

§ 55

esimese lause kohaselt saab mh kohtuistungi menetlusreeglite rikkumist tõendada üksnes protokollile tuginedes. Seetõttu on oluline, et protokoll kajastaks menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist – nii nagu selle näeb ette

§ 50lg 1.

Käesoleval juhul ei kajasta kohtuistungi protokoll, et kohus oleks läbi viinud ühegi eelmenetluse toimingu ja uurinud ühtegi tõendit.

1. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus ei pööranud vaidluse lahendamisel tähelepanu laste ema ja isa (kostja) varasematele kokkulepetele, sh
2. detsembri 2015 kompromissile tsiviilasjas nr 2-15-17107 (I kd tl 9–12). Kompromissi p-s 1.11 on vanemad avaldanud, et nad arvestavad laste terviseprobleemidega, aga maakohus ei ole seda laste vajaduste tuvastamisel arvesse võtnud. Samuti on kostja enne kohtumenetlust
3. mai 2015 e-kirjas nõustunud tasuma elatist 500 eurot kuus kummalegi lapsele (I kd tl 13). Valmisolekut kanda minimaalsest suuremaid kulusid kinnitas kostja veel ka
4. juunil 2015 (I kd tl 14) – ka need tõendid ja vastavad väited jättis maakohus hindamata.
5. Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu
6. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu
7. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muid väiteid, sh materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta.
8. Eelkõige eespool p 8 neljandas lõigus märgitud põhjustel ei lahenda ringkonnakohus apellatsioonkaebuses sisalduvaid uute tõendite esitamise taotluseid. Nimetatud taotlused tuleb lahendada maakohtul asja uuel läbivaatamisel. Kuna hagejatel on nüüd lepinguline esindaja ja apellatsioonkaebuse põhjal võib järeldada mitmete väidete täpsustamise soovi, siis on otstarbekas anda hagejatele võimalus esitada hagiavalduse terviktekst (

§ 376lg 5).

13. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja sisulisel lahendamisel. Kulude jaotamise ja kindlaksmääramise osas märgib ringkonnakohus siiski järgmist. Vaidlustatud otsuse resolutsioonis puudub otsustus menetluskulude jaotuse kohta, millega maakohus rikkus

§ 171lg-d 1 ja 2.

Menetluskulude kindlaksmääramise osas on maakohtu otsus vastuolus

§ 436lg-ga 1 olulises osas põhjendamata.

Otsusest ei nähtu, milliste toimingute eest ja millises ulatuses on maakohus pidanud põhjalikuks ja vajalikuks kostja lepingulise esindaja ajakulu kokku 6 tundi. Ringkonnakohus märgib, et kui laste elatishagi oma vanema vastu ei ole edukas, siis tuleks kohtul omal algatusel kaaluda

§ 162lg 4 kohaldamist, mida maakohus ei teinud.

/ allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6