Obsah (6)
§ 657§ 654§ 652§ 171§ 175§ 177KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar (eesistuja), Ele Liiv, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 06.10.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2
§ 657lg 1 p 1 järgi jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
29. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ja
§ 654lg-st 6 tulenevalt neid käesolevas otsuses ei korda.
30.
§ 652
lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et need oleksid ebaõiged.
- Kolleegium leiab, et tagasiostuõiguse avalduse esitamisega on poolte vahel sõlmitud VÕS § 238 lg 2 järgi võlaõiguslik müügileping (tagasiostuleping) tingimustel, mis on kokku lepitud 25.08.2009 lepingu punktis
- Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, et tagasiostuõiguse teostamise avaldusel oli õiguslik tähendus ainult koos ostuhinna hoiustamisega. Lepingust ei tulene tagasiostuõiguse teostajale kohustust ostuhinna hoiustamiseks enne asjaõiguslepingu sõlmimist. 25.08.2009 lepingu punktis 8 oli kokku lepitud üksnes tagasiostuhinnas, milleks oli lepingu p-s 6 nimetatud summa, millele lisandub intress 10% aastas. Intressiarvestus lõpeb müüja tagasiostuõiguse realiseerimise päeval, s.o päeval, millal müüja teatab ostjale oma soovist kasutada tagasiostuõigust. Maakohus on 25.08.2009 lepingut õigesti tõlgendanud ja lepingust tulenevalt määratlenud lepingupoolte kohustused tagasiostuõiguse teostamisel. Lepingust ei tulenenud võlgnikule kohustust ostuhinna hoiustamiseks. Kohtu ette ei ole ka toodud, et ostuhinna hoiustamise kohustus tuleneks muudest poolte kokkulepetest või seadusest. Vaidlust ei ole, et 10.11.2011 oli võlgnik 25.08.2009 lepingu punktis 8.1 kokkulepitud summa notari deposiitkontol hoiustanud. Võlgnik tegi 01.11.2011 tagasiostuõiguse teostamise avalduses ettepaneku asjaõiguslepingu sõlmimiseks 11.11.
- Seega oli asjaõiguslepingu sõlmimise ajaks kokkulepitud rahasumma vaatamata kokkuleppe puudumisele hoiustatud. 6
(9)- Kolleegium leiab, et ebaõige on apellandi käsitlus, mille kohaselt on võlgnik konkludentselt loobunud tagasiostuõiguse teostamisest. See, et aktsiaselts Semiramis (pankrotis) pärast kostja poolt asjaõiguslepingu sõlmimiseks notari juurde ilmumata jätmist lõpetas raha hoiustamise notari kontol ja ei pöördunud enam kostja poole ettepanekuga asjaõiguslepingu sõlmimiseks või vastava nõudega kohtusse, ei tähenda, et ta oleks taganenud oma tahteavaldusest. Kolleegium märgib, et pärast 11.11.2011 on võlgnik ja kostja suhelnud tagasiostuõigusega seonduvalt ja võlgnik on 07.12.2011 e-kirjaga (I kd, lk 87) kostjale teinud ettepaneku, et viimane annaks ilma koormatisteta kinnisasja omandi võlgnikule üle hiljemalt 12.12.
- Võlgnik teatas, et ta on valmis ostuhinna hoiustama 09.12.2011 notari deposiitkontole. Kostja võlgniku nõudmist ei täitnud ja oli nõus andma omandi üle ainult koos hüpoteegiga. Samas pooled kohtumenetluses ei vaielnud, et korteriomand tuleb üle anda koormatisteta. Eeltoodu tuleneb ka VÕS § 240 lg-st
- Apellandi väide, et AS Semiramis (pankrotis) tegutses tagasiostuõiguse teostamisel vastuolus hea usuga, ei anna põhjust maakohtust erinevat järeldust teha. Võlgnik on nõustunud pärast kostjalt teate saamist selle kohta, et kostja ei suuda asjaõiguslepingu sõlmimise ajaks 11.11.2011 saada ühingu sisesuhtest tulenevat volitust tehinguks, sõlmima asjaõiguslepingu hiljem, mida tõendab muuhulgas 07.12.2011 e-kiri, kuid kostja on ka siis keeldunud võlgnikule koormatistest vaba kinnisasja üleandmisest. Seega ei saa AS-le Semiramis (pankrotis) ette heita hea usu vastast käitumist. Lisaks märgib kolleegium, et maakohus on küll tuvastanud, et võlgniku tagasiostuõiguse teostamise avalduse on kostja saanud kätte hiljemalt 10.11.2011, kuid kohtutoimikus olevast väljastusteatest (II kd, lk 103) nähtub, et notari poolt tähtkirjaga edastatud avaldus on kostja asukoha aadressil vastu võetud 02.11.
- Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja on tagasiostu müügilepingut rikkunud. Kostja on keeldunud omandi üleandmisest erinevatel põhjustel ja samuti ei ole lepingupooled kokku leppinud, et kostja võiks tagasiostu müügilepingu eset koormata. VÕS § 240 lg-st 2 tuleneb, et kostja on kohustatud tagasiostuõiguse eseme käsutamisest tekkinud kolmandate isikute õigused kõrvaldama, s.t andma hagejale üle korteriomandi ilma seda koormava hüpoteegita.
- Apellatsioonkaebuse väited ei anna põhjust teha ka kahju hüvitamise nõude osas maakohtust erinevat järeldust. Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgnik teostas tagasiostuõigust 01.11.2011 vastava avalduse esitamisega. Ebaõige on apellandi käsitlus, et tagasiostuõigust teostati alles 24.04.2015 ehk siis, kui võlgnik tasus 87 938,18 eurot maakohtu deposiitarvele. Kolleegium on eelnevalt kinnitanud maakohtu järeldust, et tagasiostuõiguse teostamine ei sõltu ostusumma hoiustamisest. Kuna kostja on rikkunud tagasimüügilepingust tulenevat kohustust korteriomand ilma koormatisteta üle anda, siis hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1) ja lisaks sellele ka kahju hüvitamist (VÕS § 101 lg 1 p 3 ja lg 2). Nõude lahendamisel ei tuvastanud kolleegium maakohtu poolt VÕS § 127 rikkumist.
- Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja on võlgnikule/hagejale kahju tekitanud tahtlikult, mistõttu on nõude aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 4 järgi 10 aastat. Maakohus on vaidlustatud otsuses hinnanud kostja käitumist ja leidnud, et kostja käitus sihipäraselt eesmärgiga lepingut mitte täita ja sellega tekitada võlgnikule kahju. Eeltoodule viitab ennekõike see, et pärast võlgniku poolt 26.10.2011 e-kirja (I kd, lk 7
(9)58, tõlge lk 59) saamist, milles võlgnik avaldas, et ta soovib tagasiostuõigust kasutada, on kostja 31.10.2011 seadnud korteriomandile hüpoteegi summas 140 000 eurot OÜ Vicarelli kasuks. Samuti on maakohus hinnanud õigesti kostja tegevust tulenevalt tema väitest, et võlgniku poolt nõutud ajaks kinnistu omandiõiguse üleandmist takistas ühe osaniku eemalviibimine. Maakohus on tuvastanud kostja tegevuse eesmärgina soovimatuse täita tagasimüügilepingut.
- Vastuhagi osas leiab kolleegium, et maakohus on selle õigesti jätnud rahuldamata. Kostja palus hagi rahuldamisel võlgnikult välja mõista 25.08.2008 lepingu p-s 8.1 kokkulepitud tagasiostuhinna tasumisega viivitamise tõttu perioodi eest 01.11.2011 kuni 24.04.2015 intressi lepingu p-s 8.1 toodud määras või alternatiivselt viivise. Maakohus on õigesti tuvastanud, et intressiarvestus lõpeb lepingu p 8.1 järgi tagasiostuavalduse esitamise päeval. Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgnik/hageja ei ole oma kohustust tagasiostuhinna tasumiseks rikkunud, vaid rikkumine oli kostjapoolne. Võlgnik pakkus kostjale tagasiostulepingu täitmist ja kostja enda poolt lepingu rikkumine oli põhjuseks, et kostjale ei tehtud võlgniku poolt sooritust.
- Kolleegiumi arvates ei ole õige apellandi väide, et maakohus ei ole menetluskulude väljamõistmist nõuetekohaselt põhjendanud. Apellant vaidlustas hageja õigusabikulude hüvitamise. Kolleegium leiab, et seadusest ei tulene pankrotihaldurile õigusabiteenuse kasutamise keeldu ja samuti ei ole välistatud õigusabikulude hüvitamine. Hageja taotluse järgi kulus esindajal maakohtu menetluses teenuse osutamisele 24 tundi ja 7 minutit, mida maakohus on tsiviilasja keerukust ja menetluse aega arvestades pidanud põhjendatuks. Kolleegium leiab, et õigusabikulude täpse suuruse hindamine on maakohtu diskretsiooniotsustus ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust järeldada maakohtu poolt diskretsioonipiiride ületamist.
- Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb
§ 171lg 1 järgi ringkonnakohtu menetluskulud jätta apellandi (kostja) kanda.
40.
§ 175
lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hagejat esindas ringkonnakohtu menetluses lepinguline esindaja vandeadvokaat Magnus Braun. Esitatud taotluse järgi kulutas hageja esindaja apellatsioonkaebusega tutvumisele ja analüüsile ning kliendiga konsulteerimisele 1 tunni ja 26 minutit, vastuse koostamisele 7 tundi ja 20 minutit, kohtuistungiks valmistamiseks ja nõupidamiseks kliendiga 5 tundi ja 20 minutit ja kohtuistungiks kulus 1 tunni ja 12 minutit. Kokku 15 tundi ja 18 minutit. Kostja vaidles vastu ajakulule ja leidis, et see on ülepaisutatud. Kolleegium leiab, et hageja (vastustaja) ajakulu apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks on dokumendi mahtu arvestades ebamõistlikult suur. Vastuses on sisulist teksti 2 lehekülge, mille koostamiseks vajalik aeg, arvestades, et esindajale on vaidluse asjaolud teada, on 3 tundi. Samuti ei pea kolleegium vajalikuks taotluses toodud määras kohtuistungiks valmistamise ja sellega seonduvalt kliendiga nõupidamise aega. Arvestades vaidluse asjaolusid, on piisav selleks 2 tundi. Seega on põhjendatud ja vajalik aeg apellatsioonimenetluses õigusabi osutamiseks 7 tundi ja 38 minutit. Vastustaja esindaja tunnitasu on taotluse kohaselt 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Maakohus on pidanud kohtupraktikaga kooskõlas olevaks tunnitasu suuruseks 120 eurot, mis sisaldab käibemaksu. 8
(9)Ringkonnakohus lähtub menetluskulude hüvitamisel samast tunnihinnast kui maakohus. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele õigusabikulude katteks 916 eurot.
§ 177
lg 2 ja VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi tuleb kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni välja mõista viivis. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ 9
(9)