KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Agu Timmi ja Einar Vene 15. november 2016, Tartu 3-15-1537 Haldusasi

) § 18 lg 2 kohaselt pidi A. Tali esitama kaebuse kohtule hiljemalt

1. mail 2015, kuid kaebus on esitatud alles
2. juunil
3. 4.
4. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Selline seisukoht on tuletatav ka Riigikohtu
5. detsembri
6. a otsuse nr 3-3-1-42-15 p-st
7. 4.
8. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asja nr 3-4-1-9-14 p-s 38 seisukohale, et põrandapind 2,5 m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Inimväärikust alandaks tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m
9. Muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m 2 suuruse isikliku ruumi puhul. Kaebajale oli kõigil Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud vähemalt 2,63 m2 põrandapinda. Tartu Halduskohus mõistis rahalise hüvitise välja perioodi eest, mil kaebaja viibis kinnises osakonnas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinna suurus alla 3 m2 ja kus kaebaja pidi kambris viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Perioodidel, mille eest 2 kaebajale hüvitis välja mõisteti, viibis isik Tallinna Vanglas vahistatuna. Seega tulenes kaebajale ka liikumispiirang asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna. Halduskohus ei ole tuvastanud, et isiku õigusi oleks kogumis piiratud muude ebarahuldavate kinnipidamistingimustega. 4.
10. Kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. 4.
11. Halduskohus mõistis kaebajale välja ebamõistlikult suure hüvitise. Halduskohus jättis hindamata asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust.
12. A. Tali vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Kaebaja esitas ka taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebaja märgib järgmist. 5.
13. Tallinna Vangla ei teavitanud kaebajat, et nad ei lahenda tema esitatud taotlust tähtaegselt. Kaebaja lähtus kaebuse esitamisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-st 3 ning esitas kaebuse ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates. Kaebaja ei ole enda hinnangul menetlustähtaega rikkunud. 5.
14. Halduskohus arvas õigesti kambri pindalast välja selle, mis jääb WC alla. Maha tuleks arvata ka mööbli alla jääv pind. Tallinna Vangla oleks kaebajale pidanud tagama 4 m 2 isiklikku põrandapinda. Sealjuures on kaebaja viidanud arvukatele Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele. 5.
15. Vangla on esitanud eksitava väite, et kaebajale oli lubatud kirju saata ja saada, helistada või kokkusaamistel käia. See kõik oli kaebajale keelatud, st kaebajale oli prokuratuuri määrusega seatud suhtlemispiirang. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
17. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebuse tähtaegsuse osas. Ringkonnakohus asus
18. detsembri
19. a määruses seisukohale, et kaebaja esitas hüvitamiskaebuse halduskohtule mittetähtaegselt. Tallinna Vangla registreeris kaebaja esitatud kahju hüvitamise taotluse
20. veebruaril
21. Vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega tekib kohtu poole pöördumise õigus siis, kui vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

§ 18lg-st 1 tuleneb vanglale kahekuuline tähtaeg taotluse lahendamiseks. Vang

S § 1¹ lg-s 8 toodud kohtueelse menetluse läbimise järgselt halduskohtusse pöördumisele kehtib

§ 18

lg-st 2 tulenev 30päevane kohtusse pöördumise tähtaeg.

§ 18

lg 2 reguleerib kohtusse pöördumist ka taotluse tähtaegselt lahendamata jätmise korral (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus nr 3- 3- 1- 41- 08, p 9;
3. juuni
4. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega peab kinnipeetav või vahistatu kohtusse pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks ettenähtud kahekuulise tähtaja möödumisest. Eelnevast lähtuvalt oli kaebajal kohustus esitada halduskohtule kaebus hiljemalt
5. mail 2015, kuid kaebaja on kaebuse halduskohtule esitanud alles
6. juunil
8. Kaebaja leiab, et esitas kaebuse tähtaegselt ning kooskõlas HKMS § 47 lg-ga 3, mille kohaselt kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt, tuleb kaebus esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja ekslikul 3 seisukohal kaebuse tähtaegsusest. Vaidlusalusel juhul kuulub eriregulatsioonina kohaldamisele

§ 18lg 2, mitte HKMS § 47 lg 3 (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 11.

mai

1. a määrus nr 3-3-1-18-16, p 12 koos seal viidatud lahenditega). Kuigi kaebus on esitatud mittetähtaegselt, esinevad alused kaebetähtaja ennistamiseks.
2. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebaja on viidanud, et taotluse mittetähtaegse lahendamise tingis vastustaja suur töökoormus. See asjaolu on teada ka muudest kohtuasjadest, kus Tallinna Vangla on suurest kahjunõuete hulgast tulenevalt sageli ületanud kahju hüvitamise taotluste lahendamiseks

§ 18

lg-s 2 sätestatud tähtaega, kuid on tähtaja ületamisele vaatamata taotlused üldjuhul lahendanud. Haldusmenetluse seaduse § 41 sätestab, et kui haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab haldusorgan viivituseta tegema teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. Asja materjalidest nähtub, et vastustaja ei ole sellest nõudest kinni pidanud, kuid on asja vaatamata menetluse venimisele siiski lahendanud. Kaebaja seisukohtadest võib järeldada, et ta eeldas, et saavutab kohtuvälise kompromissi. Seetõttu on põhjendatud, et ta ootas ära vastustaja sisulise seisukoha tema taotluse kohta. Tähtaja ennistamiseks võib anda põhjust seegi, et kaebetähtaega reguleerivad mitmed õigusaktid –

§ 18

lg 2 ja HKMS § 47 lg-d 2 ja 3, mistõttu ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale üheselt mõistetav. Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav ka kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (eelnevalt viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi määrus ja

1. jaanuari
2. a määrus nr 3-3-1-75-08, p 17).
3. Eelnevale tuginedes leiab ringkonnakohus, et kaebuse esitamise tähtaeg tuleb ennistada.
4. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) märkis
5. oktoobri
6. a otsuse Muršić vs Horvaatia (avaldus nr 7334/13) p-s 114, et kambris olev tualett tuleb kambri üldisest põrandapinnast välja arvata, samas kui mööbli alla jäävat pinda tuleb siiski arvesse võtta. Tuginedes sellele seisukohale on väär vastustaja seisukoht, et kambri põrandapinnast tuleks maha arvata kambris oleva tualeti põrandapind.
7. Kaebaja oli vaidlusaluse perioodi kestel
8. veebruarist 2012 kuni
9. juunini 2012 vahistatu staatuses. Sel perioodil oli talle tulenevalt vahistatu staatusest tagatud vaid ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist oli ta kuni
10. juulini 2012 süüdimõistetu režiimil. Sel ajaperioodil oli talle ilmselt tagatud need õigused, mis on tavarežiimil kinnipeetaval, sh vähemalt neljatunnine vaba aeg oma eluosakonnas liikumiseks (vt vangla vastus kahju hüvitamisel taotlusele p 29; tl 21p). Teistsugusele järeldusele viivaid tõendeid ja väiteid asjas esitatud ei ole.
11. Asja lahendamisel tuleb lähtuda järgnevatest põhimõtetest. Kui isik oli vanglas 2,5 m 2–3 m2 kambris kinnipeetavana ja tavarežiimil, ei ole tal õigust kahju hüvitamisele, kui tema muid vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid õigusi ei ole rikutud, eeskätt kui tal olid tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused (Riigikohtu halduskolleegiumi
12. aprilli
13. a otsus 3-3-1-68-15, p-d 18-19). Kui isik oli vanglas 2,5 m 2–3 m2 kambris vahistatuna, kellel on võimalik viibida kambrist väljapool vaid üks tund päevas, võib tal olla õigus kahju hüvitamisele. Sealjuures on hüvitise määramine kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid (Riigikohtu halduskolleegiumi
14. mai
15. a otsus nr 3-3-1-21-16, p-d 10.3 ja 12). 4
16. Seega on tulenevalt eelnevalt viidatud Riigikohtu seisukohtadest kaebajal õigus hüvitisele mõlema perioodi eest, nii siis, mil ta oli vahistatu, st
17. veebruarist kuni
18. juunini 2012 ning ka ajavahemiku eest, mil ta oli süüdimõistetu. Kaebaja viibis süüdimõistetuna 33 päeva kambrites, kus põrandapinda jäi alla 2,5 m2 (vt tl 43–46p). Seega oli see olukord vastuolus ka toona kehtinud VSkE § 6 lg-ga 6, mis sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Ühtlasi viibis kaebaja vahistatuna 58 päeva kambrites, kus isiklik ruum jäi vahemikku 2,62–2,92 m
19. Neist 58 päevast oli kaebaja vaid 3 päeva kambris, kus isiklikku ruumi oli 2,62 m
20. Ülejäänud aja veetis kaebaja vahistatu staatuses kambrites, kus isiklikku ruumi oli vahemikus 3,65–5,14 m
21. Suisa 28 päeva järjest oli kaebaja kambrites, kus isiklik ruum ületas märgatavalt 3 m
23. Siinkohal on hüvitise määramisel oluline see, et kuigi kaebaja viibis ka teatud aja kambrites, kus ruumi oli õigusaktidega sätestatust vähem, oli valdavalt isikliku ruumi suuruseks 2,92 m 2 või enam. Ühtlasi vaheldusid kitsamad kinnipidamistingimused sageli ka perioodidega, kus kaebaja kasutuses oli märgatavalt üle 3 m2 isiklikku pinda. Need perioodid pidid ruumipuudust leevendama.
24. Järgnevalt peatub ringkonnakohus perioodil, mil kaebaja oli juba süüdimõistetu, st ajavahemik
25. juunist kuni
26. juulini
27. Nimetatud perioodist viibis kaebaja kambrites, kus isiklik ruum oli alla 2,5 m2, antud juhul 2,34–2,39 m2, kokku 19 päeval. Ka neid tingimusi tuleb pidada vastuolus olevaks VSkE § 6 lg-ga
28. Samas oli kaebaja ülejäänud perioodi kambrites, kus isiklik ruum jäi vahemikku 2,80–3,58 m
29. Seega pidi ülejäänud periood leevendama ruumipuudust. Nagu eelnevalt märgitud, on süüdimõistetu puhul oluline arvesse võtta suuremat liikumisvõimalust võrreldes vahistatuga. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja õigusi oleks täiendavalt sel perioodil piiratud.
30. Ehkki Riigikohus ei ole pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks seda, et kinnipeetav ei ole kasutanud kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks

§ 7

lg-s 1 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. mai
2. a otsus nr 3-3-1-21-16, p-d 10-10.2), iseloomustab ringkonnakohtu hinnangul see, et kaebaja ei esitanud väidetavalt liiga kitsastes tingimustes viibides mitte mingisuguseid pöördumisi ega kaebusi seoses kitsikusega siiski üheselt sellele, et kaebaja jaoks ei olnud ruumikitsikus kuigi intensiivne probleem.
3. Ringkonnakohus märgib siinkohal samuti, et väljamõistetav hüvitis peab lisaks vastama Eesti riigi ühiskondliku heaolu tasemele ning avalikkuse õiglustundele. Ehkki kohtupraktika sellistes asjades on ebaühtlane, ei saa absoluutsena juhinduda varasemas praktikas väljamõistetud hüvitistest. Riigikohus on sõnaselgelt rõhutanud, et hüvitise määramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus (RKHKo 3-3-1-21-16, p 12). Reeglina tuleb erinevates asjades, mis võivad esmapilgul näida sarnastena, võtta arvesse siiski erinevaid aspekte, mis hüvitise suurust mõjutavad.
4. Muus osas olid kaebaja õigused tagatud. Kaebaja väited õhuniiskuse ja valgustatuse osas on halduskohus ümber lükanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik halduskohtu seisukohta muuta, kuna kaebaja apellatsioonkaebust ei esitanud. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kohaseks hüvitiseks kaebajale on 311 eurot, st summa mille väljamõistmist ka halduskohus põhjendatuks pidas. 5
5. Kuna eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendid on kujundanud kambripinna suurusega tekitatud kahju hüvitamise asjades suhteliselt jäiga kohtupraktika, ning sealjuures ei ole aktsepteeritud hüvitist välistava asjaoluna neid argumente, mis on Tallinna Vangla esitanud ka käesolevas asjas, ei peatu ringkonnakohus lähemalt kõigil apellatsioonimenetluses vangla poolt esitatud argumentidel.
6. Eeltoodust tulenevalt jääb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja tasus halduskohtus riigilõivu 50 eurot (tl 33). Ringkonnakohus leiab, et ka menetluskulude väljamõistmisel tuleb lähtuda sellest, kui suures osas kaebus rahuldati. Kuna kaebus rahuldati 2,46% ulatuses (nõude suurus oli 12 648,80 eurot), tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 1,23 eurot (HKMS § 108 lg 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene