Obsah (8)

§ 131§ 90§ 16§ 98§ 104§102§ 105§ 43

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 90 lg 1 alusel koondamise tõttu alates 01.05.2014, p 3 alusel maksti kaebajale hüvitist ühe kuu keskmise palga ulatuses ja p 4 alusel maksti hüvitist väljateenitud puhkuse eest 36,51 kalendripäeva ulatuses.

1. Kaebaja esitas 19.05.2014 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 3-6; 75-77), millega palub tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla direktori 21.04.
2. a käskkirja nr 3-2/255 p 1 ja mõista Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis 3 kuu keskmise palga ulatuses; tunnistada õigusvastaseks käskkirja p 3 ja teha haldusorganile kohustav ettekirjutus maksta kaebajale hüvitist 12 kuu ametipalga ulatuses või alternatiivselt 10 kuu põhipalga ulatuses; tunnistada põhiseaduse (PS) §-ga 10 vastuolus olevaks alates 01.07.
3. a

§ 131

lg 1 p 4 muutmine selliselt, et see ei võimaldanud enam maksta hüvitist 12 kuu ametipalga ulatuses ametnikele, kellel oli selleks ajaks 10 aastat teenistusstaaži täitunud; tunnistada õigusvastaseks käskkirja p 4 ning teha kohustav ettekirjutus haldusorganile hüvitise uueks arvestamiseks ja vähemmakstud osa väljamaksmiseks. Kaebaja palus kohtul hinnata, kas esineb

§ 90lg 1 p-s 2 sätestatud koondamise alus.

Kaebaja väitis, et kriminaalhooldusosakonna talituste juhatajate ametikohad asendati vanemkriminaalhooldusametniku-metoodiku, taasühiskonnastamise valdkonna sotsiaaltöötaja, peaspetsialist-metoodiku ametikohaga. Kaebaja hinnangul on nende ametikohtade ülesanded valdavalt kattuvad talituse juhataja ametikoha ülesannetega. Käskkirjas viidatud uue kohtlemismudeli rakendamine oli alles algstaadiumis, millest tulenevalt ei olnud talituse 2 juhataja ametikoha kaotamine ja asendamine teiste ametikohtadega piisavalt kaalutletud. Koondamise alust ei esinenud ka juba seetõttu, et peale koondamist jäi kriminaalhooldusosakonda täitmata ametikohti. Kaebajale pakutud vanemkriminaalhooldusametniku ametikoht ei ole käsitletav võrdväärse ametikohana

§ 90lg 7 mõttes.

Samuti ei ole Tartu Vangla kaalunud

§ 90lg 4 rakendamist.

Kaebaja oleks sobinud taasühiskonnastamise valdkonna peaspetsialist-metoodiku ametikohale, taasühiskonnastamise valdkonna sotsiaaltöötaja ametikohale või vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku ametikohale. Arusaamatuks jääb, milliste kriteeriumite alusel valiti välja uutele/vabadele kohtadele üleviidavad ametnikud. Küsimusele, miks kaebaja metoodiku ametikohale ei sobinud, ei osanud vastata ka osakonnajuhataja. Nimetatud ametikohtade palgamäärad olid võrdsed talituse juhataja palgamääraga, aga kaebajale pakutud ametikoha palgamäär oli umbes 20% väiksem tema senise ametikoha palgamäärast. Nimetatud palgamääraga mittenõustumist kinnitas kaebaja ka vastuses ametikoha koondamise ja teisele ametikohale asumise pakkumise teatisele. Lisaks oli alates 01.05.2014 kehtima hakanud uues koosseisus ka täitmata taasühiskonnastamise talituses üks metoodiku ametikoht, mida kaebajale samuti ei pakutud ja sellele kohale ei antud võimalust ka kandideerida.

§ 16

lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb vaba ametikoht täita avaliku konkursi või sisekonkursi korras. Sisekonkursi korraldamine oleks taganud ametnike võrdse kohtlemise, tingimuste mõistetavuse ning kaalutluste ja hindamise objektiivsuse.

§ 16

lg 5 sätestab, et konkurssi ei korraldata, kui ametnik viiakse üle käesoleva seaduse § 98 lg 1 p-de 1-3 alusel, aga antud juhul kohaldas ametiasutus käskkirjast nähtuvalt

§ 98lg 1 p 1, lg-t 8 ja lg-t 9.

Kaebaja senised teenistusülesanded olid ligilähedased metoodiku ülesannetega, aga mitte pakutud vanemkriminaalhooldusametniku omadega. Kaebajale pakutud ametikoha valik ei saanud sõltuda ka asjaolust, et kaebaja töötas Jõgeval. Kaebajale ei antud võimalust teise piirkonda asuda, sest vangla poolt saadetud teade ei sisaldanud teavet vabade töökohtade piirkondliku jaotuse kohta. Koondamise protsessis ei viidatud kordagi sellele, et lähtutakse piirkondlikust põhimõttest. Peaspetsialist-metoodiku ametikoha puhul on tegemist osakonna ülese ametikohaga. Määrusest nr 25 ei nähtu, et kriminaalhooldusosakond oleks jagatud eraldi üksusteks või talitusteks. Kaebajale ei ole teada ka ühtegi teist üldakti selle kohta, et kas ja mil viisil oli kriminaalhooldusosakond jagatud üksusteks või talitusteks piirkondlikkuse või muul põhimõttel ning kui suur oli konkreetne ametnike koosseis konkreetses struktuuriüksuses. Seisuga 30.04.2014 oli kaebajal teenistusstaaži 15 aastat ja 2 kuud. Kaebajal oli

v.r (kuni 31.03.

1. a kehtinud redaktsioonis) § 131 lg 1 kehtivuse ajal staaži üle 10 aasta, mistõttu oleks tulnud talle välja maksta 12 kuu ametipalk. Selle tegemata jätmisega rikuti kaebaja õiguspärast ootust ning seetõttu tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Sama kehtib ka vangistusseaduse (VangS) § 1542 suhtes, mille lg 3 p 4 järgi on üle kümneaastase staaži korral vanglaametnikele ette nähtud koondamishüvitiseks kümne kuu põhipalk. VangS § 1051 järgi on vanglateenistuse ülesanne kriminaalhoolduse ja karistusjärgse käitumiskontrolli korraldamine. Sellest tulenevalt on ka kriminaalhooldusametnik käsitletav vanglaametnikuna. Käskkirjas on väljateenitud puhkuse hüvitiseks 36,51 päeva. Vangla direktor määras 07.11.
2. a käskkirjaga nr 3-2/633 (tl 9) kaebajale ergutusena 2 täiendavat tasulist puhkusepäeva. Kaebaja leidis, et

§ 104

lg 1 alusel tuleb vabastamisel kompenseerida ka ergutusena antud 2 täiendavat tasulist kasutamata lisapuhkuse päeva.

1. Tartu Vangla palus kaebusele esitatud vastustes (tl 63-65; 88-89) jätta kaebus rahuldamata. Tagamaks kriminaalhoolduse jätkusuutliku läbiviimise võimekust kohtlemismudeli põhiselt, lähtuti ametikohtade koondamisel kriminaalhooldusametnike ametikohtade vajadusest tööpiirkonniti (seniste talituste) lõikes. Justiitsiministri 06.12.
2. a määrus nr 87 „Tartu Vangla põhimäärus“ (määrus nr 87) sätestab kriminaalhooldusosakonna tööpiirkonnad ja ka 3 selle, et kriminaalhooldusosakonnal on piirkondlikud esindused, millede asukohad sätestatakse osakonna põhimääruses. 01.05.2014 kehtima hakanud põhimäärus muutis ainult seda, et esinduste asukohad sätestatakse kriminaalhooldusosakonna põhimääruses. Seega sätestatakse kriminaalhooldusosakonna põhimääruses Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna piirkondlike esinduste asukohad. Kaebaja töötas Jõgeva talituse juhatajana. Talituste juhatajate kohad kaotati koosseisust alates 01.05.2014, misjärel jäi senise talituse juhataja ja 5 kriminaalhooldusametniku ametikoha asemel alles 1 vanemkriminaahooldusametniku ametikoht ja 3 kriminaalhooldusametniku ametikohta. Talituse juhtimine ei ole sama, mis uue kohtlemismudeli järgi toimiv juhtumikorraldus, millega tegelevad metoodikud. Kuna kaebuses viidatud ametikohti Jõgeva piirkonda ei tekkinud, siis ei olnud vastustajal ka kohustust teha kaebajale pakkumist tema poolt nimetatud ametikohtadele. Kaebajale tehti 26.03.2014 ettepanek jätkata teenistust Jõgevamaa piirkonna vanemkriminaalhooldusametniku ametikohal. Vaba ametikoha pakkumine peab olema reaalselt selline, et ametnik võtab selle ka vastu, aga ametiasutusele ei tulene kohustust pakkuda isikule kõiki olemasolevaid vabu ametikohti. Kaebajale pakutud ametikoha vastuvõtmisel oleks samaks jäänud teenistuskoha asukoht ning teenistusülesanded olnuks ligilähedased varasema ametikoha omadega. Seega oli sellise ametikoha pakkumine soodne ja isikule sobiv. Asutuse jaoks oleks koormav, kui ta sellise vaba ametikoha olemasolul peaks hakkama pakkuma veel ka teises piirkonnas asuvaid ametikohti. Põhjusi, miks kaebaja ei soovinud pakutavat kohta vastu võtta, kaebaja 03.04.2014 vastuses ei öelnud. Teiste ametikohtade pakkumata jätmist, mis asuvad teises piirkonnas, ei saa käesoleval juhul vastustajale ette heita, kuna ametnik oli enda teenistussuhte lõpetamisega nõus ega soovinud teada, kas juhul, kui ta konkreetsest pakkumisest keeldub, on olemas ka teisi ametikohti, millele ta võiks asuda. Pelgalt seetõttu, et mõned ametikohad, mis kriminaalhooldusosakonda (metoodik) või vanglas taasühiskonnastamise talitusse (metoodik) loodi, olid oma olemuselt nn süsteemi ülesed, ei tähenda veel koheselt seda, et kriminaalhooldusosakonnas ametnike uue koosseisu järgi paigutamisel ei lähtutud piirkondlikust põhimõttest. Piirkondliku põhimõtte järgi ametnike jagunemine tulenes eelkõige sellest, palju oli konkreetses piirkonnas kriminaalhooldusaluseid kokku ning palju nendest olid kõrge või ülikõrge riskitasemega. VangS § 111 lg 1 täpsustab, kes on vanglas vanglaametnik. Kriminaalhooldusametnik kuulub 01.01.2014 jõustunud määruse nr 25 muudatuse kohaselt ametnike, mitte aga vanglaametnike hulka. Seega ei pidanud vastustaja kaebajale maksma tema koondamise korral hüvitist VangS § 1542 lg 3 ja 4 alusel, sest kaebaja ei olnud vanglateenistuse ametnik. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale koondamise eest hüvitise maksmine

§102lg 1 alusel oli õiguspärane ning nimetatud norm ei ole PS § 10-ga vastuolus.

Vastustaja ei nõustu ergutusena määratud lisapuhkuse päevade eest hüvitise maksmisega teenistuja vabastamisel, sest ergutusena lisapuhkusepäevade andmist ei saa teenistusse astumisel kokku leppida, samuti ei sõltu ergutusena lisapuhkepäevade andmine ametniku töötatud ajast ning kaebajat ei ergutatud avaliku teenistuse seaduses toodud alustel.

1. Halduskohus jättis 23.03.
2. a otsusega (tl 91-93p) kaebuse rahuldamata. Tartu Vangla tegi kaebajale ettepaneku jätkata teenistust vanemkriminaalhooldusametniku ametikohal palgamääraga alates 785 eurot kuus, millest kaebaja keeldus. Kuna kaebaja ei võtnud talle pakutavat ametikohta vastu (tl 68), saab lugeda, et kaebaja nõustus koondamisega. Ametiasutuse jaoks oleks ülemäära koormav pakkuda kõiki ametikohti erinevates piirkondades. Koondataval ametnikul ei ole õigust nõuda enda ümberpaigutamist. Koondamisel on teenistusse jäämise eelisõigus isikul, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim. Kaebajale pakuti võimalust jätkata teenistust vanglas. Kui kaebaja oleks tegelikult soovinud saada teavet ja täpseid andmeid koondamise kohta, oleks olnud võimalus kuni enda sooviavalduse esitamiseks ettenähtud ajani seda haldusorganilt küsida. Kaebaja ei ole selle vastu varasemalt huvi tundnud ning pole 4 väitnud, et vangla oleks keeldunud vastavat teavet avaldamast. Kaebajale adresseeritud haldusaktis puudus vastustajal vajadus analüüsida ja kaalutleda ametikohtade pakkumist ja pingerida, keda eelistada teenistusse jätmisel. Sisekonkursi läbiviimise küsimuse vajaduse otsustamise pädevus on haldusorganil. Antud juhul on tegemist koondamisega, mida saab lugeda isiku enda sooviks, kuna kaebaja keeldus vastu võtmast talle pakutavat ametikohta ning koosseisude muutumisega kaotati kaebaja senine ametikoht, mistõttu ei saa olla koondamine isiku suhtes õigusvastane. Eeltoodu alusel jätab halduskohus kaebuse rahuldamata vaidlustatud käskkirja p 1 ja p 3 õigusvastaseks tunnistamise osas. Seega oli kaebaja koondamine õiguspärane ning kaebajale maksti õigesti hüvitist teenistusest vabastamise korral

§ 102lg 1 alusel ametniku ühe kuu keskmise palga ulatuses.

Kaebaja poolt viidatud ergutusena määratud tasulisi lisapuhkusepäevi ei arvestata teenistusest lahkumisel hüvise hulka kui hüvitist väljateenitud puhkuse eest. Kuna ergutusena lisapuhkusepäevade andmist ei saa teenistusse astumisel kokku leppida, samuti ei sõltu ergutusena lisapuhkusepäevade andmine ametniku töötatud ajast, ning kaebajat ei ergutatud avaliku teenistuse seaduse alusel, ei kuulu ergutusena saadud lisapuhkus ametniku põhipuhkuse hulka ja selle kasutamata jätmise korral ei ole vanglal kohustust ametniku teenistusest vabastamise korral seda hüvitada. Samuti ei ole rikutud kaebaja suhtes õiguskindluse ega õiguspärase ootuse printsiipi ning puudub vajadus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Usalduskaitse ehk õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et keelatud oleks mis tahes õigusakti muutmine tulevikus. Õiguskindluse põhimõte ei nõua, et seadust ei või ümber kohandada vastavalt elumuutustele ja elukorraldustele. Kuigi õiguskindlus on väga soovitav, võib sellega kaasneda ülemäärane jäikus, ent õigus peab suutma muutuvate oludega kaasa minna. Õiguskindluse põhimõtte kohaselt ei võeta isikult ära seda riigi poolt antud õigust, mida isik on hakanud juba realiseerima. Kui arvestada seadusandluse muutmisel mõistliku aja põhimõtet, siis

uus redaktsioon võeti vastu 13.06.2012 ja jõustus 01.04.2013. Seega oli kaebajal võimalus ning piisavalt aega tutvuda uute normidega. Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla kohaldanud õigesti teenistusest vabastamisel

uut redaktsiooni, mis hakkas kehtima 01.04.

1. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
2. Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 102-106), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kaebaja jääb kaebuses esitatud seisukohtade juurde. Arvestades vangla ja kriminaalosakonna suurust ning teenindusterritooriumi, ei saa erinevate ametikohtade pakkumine erinevates piirkondadesse olla ülemäära koormav. Pakkumiste tegemine oleks nõudnud ainult töö mõnevõrra paremat ja efektiivsemat korraldamist. Õiguspäraseks koondamiseks pidanuks haldusorgan tegema konkreetsed võrdlused. Isegi kohtumenetluses ei ole haldusorgan neid esitanud. Taasesitatavas vormis oleks saanud vastustaja vastavad andmed kohtule esitada. Kuna vastustaja seda ei teinud, siis saab sellest järeldada, et tegelikkuses ei võrrelnud vastustaja ametnikke seaduses sätestatud viisil. Määrav on asjaolu, et lisapuhkusepäevad jäid kaebajal kasutamata. Juhul kui lisapuhkusepäevi anti eriseaduse alusel (VangS), siis teenistusest lahkumisel tuleb sellest hoolimata need kompenseerida

alusel.

1. Tartu Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 65-65p) jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb varasemalt antud selgituste ja põhjenduste juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5
2. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 23.03.
3. a otsuse osas, millega halduskohus jättis kaebuse rahuldamata Tartu Vangla 21.04.
4. a käskkirja nr 3-2/255 osalise õigusvastasuse tuvastamise osas ja kaebajale Tartu Vangla direktori 07.11.
5. a käskkirjaga nr 3-2/633 ergutusena määratud 2 täiendavat tasulist lisapuhkuse päeva hüvitamata. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega tunnistab käskkirja nr 3-2/255 osaliselt õigusvastaseks ja mõistab Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise kaebaja kolme kuu keskmise palga ulatuses tema ametist vabastamise ajahetke seisuga ning kohustab Tartu Vanglat kaebajale hüvitama 2 täiendavat tasulist kasutamata lisapuhkuse päeva. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus kaebuse rahuldamata.
6. Ringkonnakohus hindab esmalt, kas kaebaja koondamisel on järgitud

-i nõudeid (I); kas kaebajale oleks pidanud koondamisel maksma hüvitist 12 kuu ametipalga või 10 kuu ametipalga ulatuses ja kas tegemist on põhiseaduse vastase olukorraga (II); kas Tartu Vangla direktori käskkirjaga ergutusena määratud täiendavad tasulised lisapuhkuse päevad tuleb teenistusest vabastamisel kaebajale hüvitada rahas (III); ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (IV). I 11. Kaebaja leiab, et kriminaalhooldusosakonna talituste juhatajate ametikohtade kaotamine pole põhjendatud.

§ 90

lg 1 p 1 sätestab, et ametiasutus võib ametniku teenistusest vabastada koondamise tõttu, kui põhjendatud juhul kaotatakse ametniku ametikoht ametiasutuse koosseisust. Kaebaja soovib, et kohus hindaks, kas esineb

§ 90lg 1 p-s 2 sätestatud koondamise alus. 12. Vang

S § 105 lg 2 alusel moodustab vangla ning kehtestab vangla põhimääruse, koosseisud ja vangla sisekorraeeskirjad valdkonna eest vastutav minister määrusega. Kriminaalhooldusosakonna uue koosseisu kehtestas justiitsminister määruse nr 25 muudatusega, mis jõustus 01.05.2014. Riigikohus on öelnud, et koondamisele kuuluvate ametikohtade kindlaksmääramine on ametiasutuse pädevuses. Ametiasutuse otsustus koondada üks või teine ametikoht ei ole vaidlustatav. Küll on aga vaidlustatav käskkiri või korraldus, millega koondatav ametnik vabastati teenistusest (RKHKo 19.12.2011, 3-3-1-50-11, p 12). Seega reeglina ei ole uue koosseisu kehtestamine vaidlustatav. Teatud erandlikel juhtudel on siiski võimalik halduskohtus vaidlustada ka halduse siseakti (RKHKo 14.05.2007, 3-3-1-16-07, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas sellise erandliku juhtumiga tegemist ei ole. Kaebaja saab oma õigusi kaitsta teda vahetult mõjutanud haldusakti – teenistusest vabastamise käskkirja vaidlustamisega. Kaebaja on seda ka teinud. 13.

§ 90

lg 7 sätestab, et enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist peab talle võimaluse korral pakkuma samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta, välja arvatud ametiasutuse likvideerimise korral. Kaebaja on seisukohal, et talle pakutud vanemkriminaalhooldusametniku ametikoht ei ole käsitletav võrdväärse ametikohana

§ 90lg 7 mõttes, vaid talle oleks saanud pakkuda ka sobivamaid ametikohti.

Kaebaja hinnangul oleks sobinud ta kriminaalhooldusosakonna vanemkriminaalhooldusametnikmetoodiku ametikohale või taasühiskonnastamise valdkonna peaspsetsialist-metoodiku või sotsiaaltöötaja ametikohale (tl 4, 102p-103). Seega on vajalik lahendada küsimus, kas vangla järgis

§ 90lg 7 sätestatut.

6

1. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et kuna kaebaja keeldus vastu võtmast talle pakutavat ametikohta, saab seda lugeda kaebaja enda sooviks, mistõttu ei saa koondamine olla isiku suhtes õigusvastane. Ringkonnakohus leiab, et koondamiskäskkirja andmise õiguspärasuse hindamisel ei oma tähtsust asjaolu, et kaebaja ei olnud vastuses koondamisteatele nõus pakutava ametikohaga ja nõustus enda koondamisega. Kaebajal oli valida, kas jätkata teenistust vanemkriminaalhooldusametniku ametikohal palgamääraga 785 eurot kuus või nõustuda teenistussuhte lõpetamisega koondamise tõttu. Rohkem valikuid kaebajale ei pakutud ja samuti ei selgitatud koondamisteates, et on olemas ka teistsugused võimalused. Ametnik ei pea hakkama pidama läbirääkimisi teistsuguse ametikoha pakkumise saamiseks ega nõudma sealjuures täiendavat informatsiooni koondamise asjaolude kohta. Koondamisteade andis üksnes võimaluse valida konkreetse pakutava ametikoha või koondamise vahel. Isikul on õigus koondamisteate saamisel enda koondamisega nõustuda ja seejärel enda koondamine kohtus vaidlustada.
2. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et ei ole ühtegi dokumenti, kas ja mil viisil oli kriminaalhooldusosakond jagatud üksusteks või talitusteks piirkondlikkuse või muul põhimõttel. Määruse nr 25 01.05.2014 jõustunud muudatuse kohaselt kuulub Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonda kokku 48,8 kohta. Nimetatud määruse järgi kuulub taasühiskonnastamise valdkonda 20,5 kohta, millest 3 on peaspetsialist-metoodiku ja 6 sotsiaaltöötaja ametikohad. Määruse nr 87 § 62 lg 1 kohaselt, mis jõustus samuti 01.05.2014, on Tartu Vanglas üks kriminaalhooldusosakond ning Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna tööpiirkond on Tartu, Jõgeva, Viljandi, Valga, Võru ja Põlva maakonnad. Määruse nr 87 § 62 lg 2 sätestab, et kriminaalhooldusosakonnal on piirkondlikud esindused, millede asukohad sätestatakse osakonna põhimääruses. Tartu Vangla direktor kinnitas 28.04.
3. a käskkirjaga nr 1-1/61 Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna põhimääruse, mis jõustus 01.05.2014 ja mille § 19 sätestab Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna piirkondlike esinduste asukohad: Tartu esindus, asukohaga Tartu linnas; Jõgeva esindus, asukohaga Jõgeva linnas; Viljandi esindus, asukohaga Viljandi linnas; Valga esindus, asukohaga Valga linnas; Võru esindus, asukohaga Võru linnas, Põlva esindus, asukohaga Põlva linnas. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et nimetatud dokumentidest ei selgu, millised kriminaalhooldusosakonna koosseisu kuuluvatest ametikohtadest asuvad Jõgeva esinduses. Üksnes vastustaja ise on öelnud kohtule esitatud vastuses, et uue kohtlemismudeli ja ametnike koormusi ja spetsialiseerumist arvestades oli talitusse ette nähtud 1 vanemkriminaalhooldusametniku ametikoht ja 3 kriminaalhooldusametniku ametikohta ning kaebajale tehti pakkumine asuda piirkonda tekkinud kõrgemate nõudmistega ametikohale (tl 88p). Kuna vastustaja ei ole ametikohtade jagamise kohta ühtegi täpsustavat dokumenti esitanud ja ka koondamisteates ei ole selgitanud ametikoha piirkondlikkuse põhimõtet, ei saa kinnitada ka asjaolu, et kaebajale koondamisteate andmisel lähtuti ametikoha pakkumisel nimetatud põhimõttest. Seadus ei välista ka mitme ametikoha pakkumise võimalust. Kui kaebaja haridust, töökogemust, teadmisi ja oskusi hinnates oleks haldusorgan jõudnud järelduseni, et kaebajale sobiv koht oleks asunud ka mõnes teises piirkonnas, oleks pidanud vastustaja pakkuma ka sealset kohta. Kui pakkuda on võimalik mitut ametikohta, tuleb ametnikule anda valikuvõimalus.
4. Vaidlustatud käskkirjas on öeldud, et osakonnale seatud eesmärkide täitmiseks on kaalukamad nendel ametikohtadel asuvad isikud, kellel on täidetud haridusnõuded, olemas on vajalikud erialateadmised, oskused ja isikuomadused. Seega on ringkonnakohtu hinnangul vastustaja küll öelnud, milliseid näitajaid ta pakkumise tegemisel võrdles, aga selle põhjal ei saa kindlaks teha, kas kaalumine ka tegelikult toimus ja kas tugineti olulistele asjaoludele. Nii teates kui käskkirjas jääb selgusetuks, miks Tartu Vangla leidis, et pakutav ametikoht on koondatavale sobivam teistest ametikohtadest. Alles kohtumenetluses on vastustaja asunud selgitama, et lähtus pakkumise tegemisel piirkondlikkuse põhimõttest. Vastustaja toob vastuses 7 kaebusele ka ära (tl 63p), et asutuse jaoks oleks ülemäära koormav, kui ta sellise ametikoha olemasolul peaks pakkuma veel ka muid ametikohti, kui need asuvad näiteks teises piirkonnas. Seega on vastustaja pakkumise tegemisel lähtunud üksnes Jõgeva esinduse ametikohtadest. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellist põhjendust pidada piisavaks, sest ametnike üleviimise käskkirjadest on näha, et Viljandi talituse vanemkriminaalhooldusametnik on vabastatud ja nimetatud vanemkriminaalhooldusametnik-metoodiku ametikohale asukohaga Tartu, Jõgeva, Valga, Põlva, Viljandi ja Võru maakond (tl 17p) ning Valga talituse juhataja ülesannetes olev kriminaalhooldusametnik on vabastatud ja nimetatud taasühiskonnastamise sotsiaaltöötaja ametikohale samuti asukohaga Tartu, Jõgeva, Valga, Põlva, Viljandi ja Võru maakond (tl 15p). Järelikult ei saanud pakkumiste ja hindamise aluseks olla piirkondlik lähenemine.
5. Vastustaja arvates peab pakutav ametikoht olema reaalselt selline, et ametnik võtab konkreetse koha vastu ja ametiasutusele ei tulene kohustust pakkuda kõiki vabu ametikohti. Kaebajale pakutud ametikoha vastuvõtmisel oleks samaks jäänud teenistuskoha asukoht ja ülesanded oleks olnud ligilähedased varasema ametikohaga. Seega oli sellise ametikoha pakkumine soodne ja isikule sobiv ning asutuse jaoks oleks ülemäära koormav, kui sellise ametikoha olemasolul peaks hakkama pakkuma veel ka teisi ametikohti, kui need asuvad teises piirkonnas (tl 7p). Ringkonnakohus selgitab, et

§ 90

lg 7 kohaselt peab võimaluse korral pakkuma sarnast ametikohta samas ametiasutuses. Seega ei ole välistatud pakkuda vaba ametikohta lisaks Jõgevale näiteks ka Tartus, Põlvas või Valgas, sest tegemist on sama ametiasutusega. Ametikoha füüsiline paiknemine on küll oluline näitaja, aga piirkondlikkuse põhimõtte funktsiooniks on kaitsta ametnikku selle eest, et teda ei paigutataks ootamatult tema senisest asukohast kaugele. Kui aga ametiasutusel on mitu esindust ja ametikohtade tööpiirkondadeks on kohati kuni kuus maakonda, siis ei saa vaba koha pakkumata jätmisel tugineda sellele, et Jõgeval rohkem vabu ametikohti ei olnud. Kui mujal ametiasutuse tööpiirkonnas on võimalik pakkuda koondatavale temale sobivamat ametikohta, tuleb seda ka teha. Isik peab saama ise otsustada, kas ta võtab pakutud koha vastu või mitte. Kaebusest ja vastusest koondamisteatele saab välja lugeda, et kaebaja jaoks oli oluline ka palgamäär, mis pakutava ametikoha puhul oli umbes 20% väiksem võrreldes varasema palgamääraga. Kuigi

§ 90

lg-s 7 ei ole juttu pakutava ametikoha palgast, ei tohi koondamist kasutada varjatud vahendina ametniku palga vähendamiseks. Pakkuma peab vähemalt samaväärse palgaga ametikohta. 18. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et uute loodavate ametkohtade suhtes oleks Tartu Vangla pidanud korraldama konkursi.

§ 16

lg 5 alusel ei korraldata konkurssi, kui ametnik viiakse üle teisele ametikohale

§ 98lg 1 p-de 1–3 alusel.

Seega koondamissituatsioonis ei pea korraldama konkurssi ja ametniku tähtajatu üleviimine võib toimuda koondamissituatsioonis ametnikule teise ametikoha pakkumisega. Ametniku üleviimisele peab eelnema konkurss, kui ametnik viiakse üle tema vaba tahte alusel, mitte aga juhul, kui seda tehakse teenistusest vabastamise vältimiseks. 19. Kaebaja hinnangul on õigusvastane, et 01.05.2014 kehtima hakanud koosseisus oli 1 täitmata peaspetsialist-metoodiku ametikoht, mida kaebajale ei pakutud ja millele kandideerimist ka ei võimaldatud (tl 4). Ringkonnakohus on seisukohal, et kui koosseisus on täitmata ametikoht, siis tuleb seda vaba ametikohta vastavalt

§ 90lg-e 7 ka pakkuda.

Määruse nr 25 01.05.2014 jõustunud muudatusega muudeti Tartu Vangla koosseisu ja seega saab eeldada, et uues koosseisus kajastatud kohad on ametiasutuse ülesannete täitmiseks ka vajalikud. Tegemist oli seega värske muudatusega ettenähtud ametikohaga. Kui justiitsministril oleks olnud plaan nimetatud ametikoht täitmata jätta, oleks ta selle uuest koosseisust välja jätnud. Ringkonnakohus leiab, et koosseisus vaba ametikoha olemasolul tuleb seda koondamissituatsioonis ka pakkuda. 8 20. Ringkonnakohus on kõiki asjaolusid hinnates veendunud, et vastustaja ei järginud

§ 90lg-s 7 sätestatut.

21.

§ 105

lg 1 sätestab, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud käskkiri nr 3-2/255 tuleb eeltoodut arvestades tunnistada õigusvastaseks ning mõista vastustajalt kaebajale välja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses kaebaja vabastamise ajahetke seisuga. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 5 lg 1 p 6 järgi on kohtul kaebuse rahuldamisel otsuse resolutsioonis muuhulgas õigus teha kindlaks haldusakti või toimingu õigusvastasus. II 22. Kaebaja leiab, et kuna tal oli täitunud

v.r kehtivuse ajal 10 aastat avaliku teenistuse staaži, oleks ta pidanud teenistusest vabastamisel saama koondamishüvitist

v.r § 131 lg 1 alusel 12 kuu ametipalga ulatuses. 13.06.2012 vastu võetud ja 01.04.2013 kehtima hakanud

§ 102

lg 1 alusel makstakse koondamise tõttu teenistusest vabastamisel ametnikule hüvitist ametniku ühe kuu keskmise palga ulatuses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et seadusandlus ei näe ette, et uue avaliku teenistuse seaduse kehtivuse ajal tuleks maksta hüvitist kuni 31.03.2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse sätete alusel vastavalt avalikus teenistuses töötatud ajale. Kaebaja vabastati teenistusest uue

kehtivuse ajal, järelikult tuleb kohaldada koondamisele selle käskkirja andmise ajal kehtinud õigust. Ka

üleminekusätted ei näe nimetatud osas ette mingit erisust. Eelnevast tulenevalt ei tulnud kaebaja koondamisel maksta hüvitist 12 kuu ametipalga ulatuses ja kaebajale makstud hüvitis ühe kuu keskmise palga ulatuses oli õiguspärane. 23. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et

v.r § 131 lg 1 p 4 muutmine ei ole põhiseaduse §-ga 10 vastuolus, kuna regulatsiooni vastuvõtmise ja kehtima hakkamise vahele jäi piisavalt aega uute normidega tutvumiseks. Halduskohus on küll kohtuotsuse põhjenduste kohaselt jätnud kaebaja taotluse tunnistada

v.r § 131 lg 1 p 4 muutmine põhiseadusega vastuolus olevaks rahuldamata, kuid ei ole seda märkinud kohtuotsuse resolutsioonis. See on vastuolus HKMS § 162 lg-ga

1. Ringkonnakohus leiab aga, et selle puuduse saab apellatsioonimenetluses kõrvaldada, mistõttu tuleb nimetatud taotlus jätta HKMS § 201 lg 2 kohaselt ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis rahuldamata.
2. Kaebaja on arvamusel, et kuna tulenevalt VangS § 1051 lg-st 1 on kriminaalhooldusametnik vanglaametnik, siis tuleb kaebajale VangS § 1542 lg 3 p 1 kohaselt maksta koondamisel üle kümneaastase staaži korral hüvitist kümne kuu põhipalga ulatuses. VangS § 1542 reguleerib koondamishüvitise maksmist vanglaametnikule. Seega tuleb selgitada, kas kriminaalhooldusosakonna talituse juhataja ametikoht kuulub vanglaametniku mõiste alla. VangS § 111 lg 1 sätestab, et vanglaametnik on vanglas teenistuses olev ametnik, kelle ülesanne on kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning kohtueelse menetluse või kohtuvälise menetluse toimetamine vanglas toimepandud süütegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine. Lähtuda tuleb ka justiitsministri 20.11.
3. a määrusest nr 46 „Vanglaametniku ametiastmetele vastavad ametikohad“. Selles määruses ei ole kaebaja ametikohta nimetatud. Järelikult ei ole kriminaalhooldusosakonna talituse juhataja ametikoha puhul tegemist vanglaametniku ametikohaga. Eeltoodut arvestades ei töötanud kaebaja ametikohal, mis oleks vastanud vanglaametniku ametikohale VangS § 111 lg 1 mõttes. Seetõttu reguleerib tema teenistust üksnes avaliku teenistuse seadus. Järelikult tuleb kohaldada ka 9 koondamisele avaliku teenistuse sätteid, mistõttu ei pidanud koondamisel maksma hüvitist VangS § 154² lg 3 p 4 alusel. III
4. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla direktori käskkirjaga ergutusena määratud täiendavad tasulised puhkusepäevad tuleb teenistusest vabastamisel kaebajale hüvitada rahas. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et vangla ei pidanud kaebajale teenistusest vabastamisel rahas hüvitama talle antud täiendavaid tasulisi puhkusepäevi. Töölepingu seaduse (TLS) § 71 sätestab tööandja kohustusese hüvitada ametnikule teenistusest vabastamisel kasutamata jäänud aegumata põhipuhkus rahas.

§ 43

lg 2 sätestab ametniku põhipuhkuseks 35 kalendripäeva ent seadus ei keela ametnikule ergutuseks täiendavate tasuliste puhkusepäevade andmist. Ringkonnakohus leiab, et teenistussuhte lõppemisel tuleb ametnikule ergutuseks antud tasulisi kasutamata puhkusepäevi kohelda võrdselt kasutamata põhipuhkuse päevadega. See tuleneb õiguspärase ootuse põhimõttest. Kuna kaebajal jäid Tartu Vangla direktori 07.11.2013. a käskkirjaga nr 3-2/633 antud 2 täiendavat tasulist puhkusepäeva kasutamata, siis tuleb need TLS § 71 alusel talle rahas hüvitada.

§ 104

lg-st 1 tuleneb ametiasutuse kohustus maksta ametnikule kõik ametiasutuselt saada olevad summad teenistussuhte viimasel päeval. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebajale hüvitada ka ergutusena määratud 2 täiendavat tasulist puhkusepäeva. IV

1. Kokkuvõttes rahuldab ringkonnakohus kaebaja nõuded 21.04.
2. a käskkirja nr 3-2/255 osalise õigusvastasuse tuvastamiseks, 3 kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks ja ergutusena määratud 2 täiendava tasulise puhkusepäeva eest rahalise hüvitise maksmiseks. Ringkonnakohus jätab rahuldamata nõuded 12 või alternatiivselt 10 kuu palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks. HKMS § 167 lg 1 sätestab: „Kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks rahasumma suuruse. Kohus võib vastustajale teha ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu. Ettekirjutuses määrab kohus summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused.“ Ringkonnakohus leiab, et HKMS § 167 lg 1 lausete 2 ja 3 alusel on käesoleval juhul põhjendatud teha täpse rahasumma kindlaksmääramine ülesandeks vastustajale, andes talle selleks aega üks kuu kohtuotsuse jõustumisest käesolevas kohtuasjas. Ringkonnakohus kohustab niisiis Tartu Vanglat ühe kuu jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest määrama kindlaks kaebajale väljamaksmisele kuuluv 3 kuu keskmine palk ja hüvitis 2 täiendava tasulise kasutamata puhkusepäeva eest ning maksma saadud summa kaebajale välja.
3. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, on kaebajal õigus menetluskulude hüvitamisele proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega vastavalt HKMS § 108 lg
4. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja taotles halduskohtult menetluskulude hüvitamist, milleks on riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulu 180 eurot. Apellatsioonkaebuses palub kaebaja jätta menetluskulud vastustaja kanda. HKMS § 109 lg 1 ls 4 järgi kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Riigikohus on öelnud, et menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, millest nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud (vt nt RKHKo 12.11.2013, 3-3-1-54-13, p 30). Õigusabi tasumist tõendavat dokumenti aga halduskohtule 10 kaebaja ei esitanud ja seetõttu ringkonnakohus nimetatud kulu välja mõista ei saa. Apellatsioonimenetluses ei esitanud kaebaja menetluskulude nimekirja ega ka kuludokumente. Antud juhul on aga tõendatud riigilõivu tasumine. HKMS § 108 lg 11 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Sellest tulenevalt on põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja nii kaebuse kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivud summas 30 eurot. Võttes arvesse eeltoodut, jääb kaebaja taotlus ülejäänud menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata. Tartu Vangla ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu ei ole selles osas vajalik seisukohta kujundada. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ 11 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/