3-16-1328/39

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel ja Einar Vene

1. november 2016, Tartu Haldusasi UAB EKO STOMA kaebus Enefit Energiatootmine AS-i otsuse, millega lükati tagasi UAB EKO STOMA
2. osa pakkumus riigihankes „Kanalite ja settetiikide puhastamine karbonaarsetest setetest“ (viitenumber 172753) ja VAKO
3. juuni
4. a otsuse nr 143-16/172753 tühistamiseks Tartu Halduskohtu
5. oktoobri
6. a määrus UAB EKO STOMA määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja UAB EKO STOMA Esindajad v.-adv Tarmo Pilv ja adv Toomas Metsma Vastustaja Enefit Energiatootmine AS (endise ärinimega Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS) Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised 3-16-1328 RESOLUTSIOON
7. Rahuldada UAB EKO STOMA määruskaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu
8. oktoobri
9. a määrus.
10. Saata asi tagasi Tartu Halduskohtule riigilõivu tasumiseks tähtaja määramiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS (praeguse ärinimega Enefit Energiatootmine AS) korraldas riigihanke nr 172753 „Kanalite ja settetiikide puhastamine karbonaarsetet setetest“. UAB EKO STOMA esitas vaide hankija otsusele lükata pakkumuste
12. osa tagasi. UAB EKO STOMA pöördus riigihangete vaidlustuskomisjoni (VAKO) poole, kes jättis
13. juuni
14. a otsusega vaide läbi vaatamata.
15. UAB EKO STOMA esitas halduskohtule kaebuse Enefit Energiatootmine AS-i otsuse, millega lükati tagasi UAB EKO STOMA
16. osa pakkumus ja VAKO otsuse tühistamiseks.
17. Tartu Halduskohtu
18. oktoobri
19. a määrusega tagastati UAB EKO STOMA kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 2 alusel, kuna UAB EKO STOMA ei kõrvaldanud kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kaebuses esinenud puudusi ja puudused takistavad asja läbivaatamist. Määruse kohaselt: 3.
20. Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 5 kohaselt tasutakse halduskohtule hankeasjas kaebuse esitamisel riigilõivu RLS §-s 258 sätestatud määras. Vaidlusaluse riigihanke maksumuseks oli 856 444 eurot, mis ületab rahvusvahelise piirmäära. Seega tuli RLS § 258 lg 1 p 2 kohaselt tasuda riigilõivu 1280 eurot. 3.
21. Tartu Halduskohus jättis
22. oktoobri
23. a määrusega kaebuse käiguta ning andis 15 päeva alates kohtumääruse kättesaamisest riigilõivu tasumiseks. Kohtumääruse sai UAB EKO STOMA kätte samal kuupäeval, mistõttu tuli riigilõiv tasuda hiljemalt
24. oktoobriks
25. Määratud tähtajaks riigilõivu ei tasutud ega esitatud ka taotlust puuduse kõrvaldamise tähtaja pikendamiseks. Halduskohus kontrollis lisaks Kohtute infosüsteemile riigilõivu tasumist ka Riigi Tugiteenuste Keskusest, kust kinnitati kohtule, et esialgse nõude tasus OÜ Räpina Vesiveski
26. juulil
27. Seejärel tagastati riigilõiv
28. septembril OÜ-le Räpina Vesiveski. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
29. UAB EKO STOMA esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu
30. oktoobri
31. a määruse tühistada. Kaebaja eest maksis riigilõivu
32. juulil 2016 osaühing RÄPINA VESIVESKI. Kaebajale teadmata asjaoludel tagastati tasutud riigilõiv
33. septembril
35. oktoobri
36. a määruses ei ole seda asjaolu märgitud, seega teadis määruskaebuse esitaja kuni
37. oktoobrini 2016, et kaebuse esitamisel on riigilõiv tasutud. Riigilõivu tagastamist ei taotlenud ka osaühing RÄPINA VESIVESKI. Ühtlasi ei teadnud ka nimetatud osaühing riigilõivu tagastamisest mitte midagi. Halduskohus ei ole käiguta jätmise määruses piisavalt selgitanud, miks on kaebus puudustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
38. UAB EKO STOMA määruskaebus tuleb rahuldada.
39. Asjas esitatud materjalidest nähtub, et kaebuselt tasus riigilõivu summas 1280 eurot
40. juulil 2016 osaühing RÄPINA VESIVESKI (tl 15). Tallinna Halduskohus võttis
41. juuli
42. a määrusega (tl 16–17) kaebuse menetlusse ning märkis määruse põhjendustes, et nõutav riigilõiv on kaebuse esitamisel tasutud. Kuigi Tallinna Halduskohus leidis
43. juuli
44. a määruse (tl 35–36) resolutsiooni p-s 1, et kaebus ei ole tähtaegne, mistõttu määruse jõustumisel tuleb tasutud riigilõiv tagastada (resolutsiooni p 4), vaidlustati nimetatud määrus ning Tallinna Ringkonnakohus asus
45. augusti
46. a määruses (tl 56–57) seisukohale, et määrus on küll tähtaega rikkudes esitatud, kuid esinevad alused tähtaja ennistamiseks. Seega tühistati selle määrusega ka eelnevalt nimetatud Tallinna Halduskohtu määruse resolutsiooni p 4, st riigilõivu ei tulnud asjas tagastada. Sellele vaatamata on asjas tasutud riigilõiv
47. septembril 2016 tagastatud (tl 136 ja 137).
48. septembri
49. a määrusega (tl 78–79) andis Tallinna Halduskohus nõusoleku kaebuse muutmiseks, määras vastustaja ning andis asja vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule.
50. Määruskaebuses on halduskohtule ette heidetud asjaolu, et
51. oktoobri
52. a määruses (tl 131–132), millega kaebus jäeti käiguta, ei ole seda fakti, et tasutud riigilõiv on mingitel põhjustel tagastatud, mainitud. Nimetatud määruses on märgitud vaid seda, et riigilõiv on tasumata. Vaidlustatud määruse põhjendustes mainib halduskohus esmakordselt, et riigilõiv tagastati
53. septembril
54. Seega on usutav UAB EKO STOMA määruskaebuses esitatud 2 väide, et enne kaebuse tagastamist
55. oktoobril 2016 ei olnud nad üldse teadlikud sellest, et riigilõiv on tagastatud. Ringkonnakohtu arvates tingib see asjaolu vaidlustatud määruse tühistamise ning kaebajale riigilõivu tasumiseks uue võimaluse andmise, sest ka kaebaja esindaja
56. oktoobril 2016 halduskohtule saadetud e-kirjast (tl 134) nähtub selgelt, et oldi veendunud selles, et riigilõiv on tasutud ning peeti riigilõivu korduvat tasumist seetõttu põhjendamatuks. Seda enam, et Tallinna Halduskohus oli juba eelnevalt märkinud, et riigilõiv on asjas tasutud. Kuna riigilõivu tasus kaebaja eest kolmas isik, ei saanud kaebaja kuidagi teadlik olla sellest, kui tasutud riigilõiv mingil põhjusel laekub selle tasunud isiku arvelduskontole. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et halduskohus oleks pidanud põhjalikumalt selgitama, miks nõutakse riigilõivu tasumist, sest asja materjalidest nähtub, et riigilõiv asjas oli tegelikult
57. juuli
58. a seisuga tasutud. Kui kaebaja oleks kaebuse käiguta jätmise asjaoludest olnud enam teadlik, oleks ilmselt nõutav riigilõiv ka tasutud ning kaebuse tagastamist riigilõivu tasumata jätmise tõttu ei oleks üldse järgnenudki.
59. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest tuleb määruskaebus rahuldada ja Tartu Halduskohtu
60. oktoobri
61. a määrus tühistada. Asi tuleb menetluse jätkamiseks saata tagasi Tartu Halduskohtule, kes peab kaebajale riigilõivu tasumiseks määrama uue tähtaja (HKMS § 104 lg 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar 3 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene