← Eesti

3-13-1728/75

Obsah (6)§ 215§ 213§ 223§ 116§ 233§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 22.06.2016, Tallinn Haldusasja numb

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-13-1728 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. OÜ Kuivajõe Farmer esitas 18.01.2007 keskkonnakompleksloa taotluse. Keskkonnaamet väljastas 04.10.2011 keskkonnakompleksloa, mis andis osaühingule õiguse tegutseda loomakasvatuses loas märgitud tootmisvõimsuse juures.
  2. aastal alustas Keskkonnaamet OÜ Kuivajõe Farmer suhtes üksikjuhtumi kontrolli seoses vee erikasutusega ja saasteainete heitmisega välisõhku enne kompleksloa kehtima hakkamist.
  3. Keskkonnaamet määras 16.06.2013 keskkonnatasu teatega nr KKO 6-15.3/13/9 OÜ-le Kuivajõe Farmer loata tegevuse eest
  4. a II, III ja IV kvartalis välisõhu saastetasu 27 063 eurot ja 22 senti ning vee erikasutusõiguse tasu 3192 eurot ja 78 senti. Lisaks määras amet OÜle Kuivajõe Farmer loaga tegevuse eest
  5. a IV kvartalis välisõhu saastetasu 647 eurot ja 33 senti ning vee erikasutusõiguse tasu 274 eurot ja 77 senti. Teate põhjenduste kohaselt tegutses OÜ Kuivajõe Farmer juba saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse (SVKS) jõustumise ajal 01.05.2002 ja kasutas keskkonnaressursse mahus, mis nõudis kompleksloa olemasolu. Kompleksloa taotluse esitamine
  6. aastal ei vabastanud ettevõtjat kohustusest omada keskkonnakasutuslube, mis OÜ-l Kuivajõe Farmer puudusid. Keskkonnatasude seaduse (KeTS) kohaselt tuleb ettevõtjal seetõttu maksta keskkonnatasu kõrgendatud määra alusel. Saasteainete heitkogused arvutas amet keskkonnaministri 05.12.2008 määruse nr 48 "Loomaja linnukasvatusest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste määramismeetodid" (määrus nr 48) alusel. Loomapidamisel tekkivateks saasteaineteks on ammoniaak, metaan ja dilämmastikoksiid. Määrusega nr 48 kehtestatud määramismeetodi alusel tuleb lähteandmetena kasutada perioodi keskmist loomade arvu, piimatoodangu mahtu, pidamistingimusi, sõnniku ladustamise viisi ning määruse lisas nimetatud koefitsiente. OÜ Kuivajõe Farmer ei ole esitanud veevõtu arvestust, mistõttu määras amet veekasutuse koguse hindamise teel loomade joogivee minimaalse tarbenormi alusel. OÜ-le Kuivajõe Farmer määrati loata tegutsemise tõttu KeTS § 26 lg 1 p 2 alusel ammoniaagi saastetasu 20-kordses määras. Ammoniaagi heite eest määratud saastetasu oli kokku 26 809 eurot ja 14 senti. Lisaks kohaldati 20-kordset tasumäära ka dilämmastikoksiidi heitele ja viiekordset tasumäära vee erikasutuse eest (KeTS § 29).
  7. OÜ Kuivajõe Farmer esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse loata tegevuse eest määratud tasu osas. Keskkonnatasu määramine on aegunud. Kaebajal ei olnud kohustust pidada arvestust vee tarbimise kohta. Vastustajal ei ole pädevust otsustada selle üle, kas kaebaja on tegutsenud loanõuet eirates. Välisõhu kaitse seaduse (VÕKS) § 46 lg 1 ja määrus nr 48 on vastuolus põhiseadusega. Keskkonnaamet ei ole arvestanud maksukohustust vähendavate asjaoludega. Alates
  8. aastast on menetluses kaebaja taotlus keskkonnakompleksloa väljastamiseks. Vastustajale oli kaebaja tegutsemine sel ajavahemikul teada, ometi ei juhtinud ta kordagi kaebaja tähelepanu sellele, et ta peaks ka kompleksloa menetluse kestel tegutsema loa alusel. Ka ei ole vastustaja arvestanud sellega, et pikendas kaks korda kompleksloa väljastamise tähtaega, viidates suurele töökoormusele. Kaebaja tegutses alates
  9. aprillist
  10. oktoobrini 2011 loata põhjusel, et loa väljastamine viibis.
  11. Tallinna Halduskohus jättis 10.11.2014 otsusega kaebuse rahuldamata. Keskkonnatasu määramine ei ole aegunud. Vastustajal on pädevus otsustada selle üle, kas kaebaja on tegutsenud loanõuet eirates. Kaebaja rikkus arvestuse pidamise ja kaasaaitamise kohustust. VÕKS § 46 lg 1 ja määrus nr 48 on põhiseadusega kooskõlas. 2

(8)3-13-1728 Kui kaebaja ei olnud vastustaja arvutustega nõus, oleks ta võinud esitada ise tõendeid, mis kinnitaksid, et tegelikud heitkogused olid väiksemad. Seda kaebaja teinud ei ole, vaid on üksnes oletanud, et mõõtmise puhul oleksid heitkogused olnud väiksemad. Otseseid mõõtmistulemusi ei olnud ja vastustaja ei saanud neile tugineda, kuna tagasiulatuvalt otseseid mõõtmisi teha ei saa.
  1. OÜ Kuivajõe Farmer esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 25.06.2015 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja rahuldas kaebuse välisõhu saastetasu puudutavas osas. Muus osas jäi apellatsioonkaebus rahuldamata.
  2. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas 21.03.2016 otsusega nr 3-3-1-72-15 Keskkonnaameti kassatsioonkaebuse ja OÜ Kuivajõe Farmer vastukassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Riigikohus leidis, et
  3. aastal toimunud keskkonnakasutuse eest keskkonnatasu määramine 16.06.2013 keskkonnatasu teatega ei ole aegunud. Välisõhu saastetasu määramise regulatsioon pole vastuolus PS §-ga
  4. Keskkonnaamet saab keskkonnatasu määramisel tuvastada kõik tasu määramise eelduseks olevad asjaolud. See, kas vastustaja eksitas kaebajat kohustuse osas omada keskkonnakompleksluba ja maksta keskkonnatasu, pole oluline, sest loa omamise ja keskkonnatasu maksmise kohustus tuleneb selgelt seadusest. Kõrgendatud määra kohaldamine saastetasu arvutamisel saab üksikjuhtumil olla põhjendatud ja proportsionaalne vaid siis, kui saastetasu arvutamise aluseks võetud saasteaine kogus on võimalikult õigesti ja täpselt välja selgitatud (17.03.2005 otsus asjas nr 3-3-1-3-05, p 13). Kaebajal on keskkonnatasu proportsionaalsuse tagamiseks seetõttu võimalik vaielda vastu arvutuslikul meetodil määratud ammoniaagi heitkoguse suurusele, kui ta suudab tõendada, et tema käitisest
  5. aasta II, III kvartalis ja IV kvartali loata tegutsemise päevadel väljutatud ammoniaagi kogus oli oluliselt väiksem kui keskkonnatasu teates märgitud. Ebaõige on väide, et otsese mõõtmise tulemustele ei saa tagasiulatuvalt tugineda. Kui kaebaja näitab veenvalt ära, et
  6. aastal tehtud ammoniaagi heitkoguse mõõtmistulemuste alusel on võimalik otsustada ka
  7. aastal keskkonda heidetud ammoniaagi koguse üle, saab kohus vajaduse korral keskkonnatasu teate ülemäärase keskkonnatasu määramise osas tühistada. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda hinnang kaebaja esitatud lubatud heitkoguste projektile. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-3-05 möönnud, et kõrgendatud tasumäära kohaldamisel on karistuslik iseloom (p 9). Kõrgendatud tasumäära kohaldamise põhieesmärgiks on aga selle kompenseerimine, et saasteainete loata keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem kui loa alusel toimuva ja reguleeritud keskkonnakasutuse puhul. Võimaliku keskkonnakahju suurus ei sõltu seejuures sellest, kas ainete keskkonda sattumine põhjustati tahtlikult või hoolsuskohustuse järgimata jätmise tõttu ettevaatamatusest (p 13). Seetõttu leidis Riigikohus asjas nr 3-3-1-3-05, et konkreetsel juhul oli 15-kordse tasumäära kohaldamine proportsionaalne, ega asunud hindama seda, kas saasteained viidi loata keskkonda tahtlikult või hooletusest. Praeguse juhtumi asjaolud erinevad asja nr 3-3-1-3-05 faktidest selle poolest, et tegemist on põhimõtteliselt loakõlbuliku tegevusega, millele hiljem ka luba anti. Asjas nr 3-3-1-3-05 sattusid saasteained keskkonda põhjusel, et isiku valduses olnud raudteetsistern lekkis. Sellisel moel saasteainete keskkonda viimine on märksa suurema ohupotentsiaaliga ega oleks keskkonnaluba saanud. Seega saab praegusel juhul keskkonnatasu kõrgendatud määras nõudmise eesmärgina näha eelkõige isiku suunamist keskkonnaluba taotlema, mitte võimaliku keskkonnale tekitatava kahju kompenseerimist. 3
(8)3-13-1728 Ringkonnakohtul tuleb pärast selle väljaselgitamist, millise ammoniaagi heitkoguse alusel keskkonnatasu määrata, hinnata ka seda, kas kõrgendatud määras keskkonnatasu lõplik suurus on proportsionaalne. Kuigi KeTS ei võimalda kõrgendatud määras keskkonnatasu nõudmisel vastustajale kaalutlusõigust, võib selle regulatsiooni rakendamine anda siiski proportsionaalse tulemuse (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23.05.2013 otsus asjas nr 3-4-1-12-13, p 30). Ebaproportsionaalselt suur keskkonnatasu võib seevastu rikkuda kaebaja omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Keskkonnatasu lõppsumma proportsionaalsuse üle otsustamisel saab arvestada tegevuse ohtlikkust keskkonnale ja kaebaja süüd (kaebaja tegutses teadlikult keskkonnaloata, samas oli ta asunud keskkonnaluba taotlema ning loa andmise otsustamine viibis ajavahemikul, mille eest keskkonnatasu määrati, vähemalt osaliselt vastustajast tulenevatel põhjustel). MENETLUSOSALISTE LÄBIVAATAMISEL SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS ASJA UUEL
  1. OÜ Kuivajõe Farmer palub halduskohtu 10.11.2014 otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus teostas
  2. aastal apellandi käitises ammoniaagi heitkoguse mõõtmisi ning vormistas selle tulemused lubatud heitkoguste projektina (edaspidi LHK projekt). Kuivõrd mõõtmise meetodi kasutamine on täpsem, siis on ka selle järgi arvutatud heitkogus ja saastetasu väiksem. Apellant esitas 08.08.2014 vastustajale taotluse kompleksloa muutmiseks, mille Keskkonnaamet rahuldas 23.11.2015 LHK projekti viimase versiooni alusel. Sellega aktsepteeris vastustaja ühtlasi LHK projekti viimast versiooni. Kui enne oli ammoniaagi heitkogus 50,452 tonni aastas, siis kehtiva kompleksloa kohaselt on see 13,089 tonni aastas. Arvestades sellega, et vaidlusalusel perioodil kehtis KeTS § 19 lg 1 p 4 kohaselt ammoniaagi saastetasumäär 83,53 eurot saasteainetonni kohta, peaks olema ammoniaagi saastetasu suurus vaidlusalusel perioodil järgmine: 2011 II kv 258,69 eurot, 2011 III kv 265,46 eurot ja IV kv 12 eurot, kokku 536,15 eurot. Juhul, kui OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus mõõtmise tulemused ei ole kohaldatavad, peaks siiski juhinduma ammoniaagi heitkoguse arvutamise praegu kehtivast regulatsioonist. Määrus 48 on kehtetu alates 31.03.2014, mil jõustus keskkonnaministri 25.03.2014 määrus nr 8 (edaspidi määrus nr 8). Määruses 8 on paljud arvutustes kasutatavad koefitsiendid oluliselt täpsemad ning annavad seetõttu ka väiksema ammoniaagi heitkoguse. Määruse 8 kohaselt oleks ammoniaagi saastetasu järgmine: 2011 II kv 508,45 eurot; 2011 III kv 507,66 eurot, 2011 IV kv 27 eurot, kokku 1043,11 eurot. Riigikohus on praeguses asjas tehtud otsuses rõhutanud, et keskkonnatasu peab olema võimalikult õigesti ja täpselt kindlaks määratud. Nii välisõhu saastetasu kui ka vee erikasutusõiguse tasu määr tuleks jätta kaalutlusõiguse alusel kõrgendamata. Vaidlusalusel perioodil tegutses apellant ilma kompleksloata põhjusel, et vastustaja viivitas loa väljastamisega. Lisaks oleks apellandi tegevus vaidlusalusel perioodil olnud loa alusel lubatav. 07.04.2011 kirjas teatas Keskkonnaamet, et kui ei teki lisateabe küsimise vajadust, siis on loa eelnõu eeldatav valmimisaeg mai
  3. 01.06.2011 kirjas teatas Keskkonnaamet, et töökoormuse suurenemise tõttu ei ole ta jõudnud lõpuni menetleda apellandi taotlust ning pikendab seetõttu taotluse menetlustähtaega 27.06.
  4. Luba väljastati aga alles 04.10.
  5. Vaidlustatud keskkonnatasud puudutavad perioodi 01.04.2011–04.10.2011, s.o aega, mil vastustaja lükkas loa väljastamise tähtaega edasi apellandist mittetulenevatel põhjustel. Apellandi tegevus vaidlusalusel perioodil ei olnud keskkonnaohtlik, sest sama tegevuse jaoks väljastati talle 04.10.2011 kompleksluba. Kuivõrd apellandi taotlus kompleksloa väljastamiseks oli vaidlusalusel perioodil vastustaja menetluses, siis tegutses apellant vastustaja 4
(8)3-13-1728 kontrolli ja järelevalve all. Puuduvad põhjused, miks vastustaja ei oleks saanud väljastada kompleksluba tagasiulatuva kehtivusega alates vaidlusaluse perioodi algusest. Selliselt oleks apellandi tegevus olnud õiguspärane ning puuduks alus keskkonnatasu kõrgendamiseks.
  1. Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Ebaõige on kaebaja väide, et keskkonnatasu kõrgendatud määras nõudmise eesmärgina saab praegusel juhul näha eelkõige suunamist keskkonnaluba taotlema, mitte võimaliku keskkonnale tekitatava kahju kompenseerimist. Kuivõrd kontrolliperioodil kehtis määrus nr 48, on heitkoguste määramiseks lubatud kasutada arvutuslikke või otsestel mõõtmistel põhinevaid meetodeid ning otseste mõõtmiste kasutamisel tuleb järgida standardeid EVS 892 ja EVS
  2. LHK projektis teostatud otsestel mõõtmistel ei ole neid standardeid järgitud. Heitkoguste andmete aluseks olevad arvutused on kaheldava väärtusega, kuivõrd pole selge, millest lähtuvalt on heitkoguse tulemuseni jõutud. Kõik LHK projektis hinnatud objektid (st nii sõnnikuhoidlad kui ka laudad) on määratud pindallikateks, kuid laudad pole standardi EVS 892 p 3.2.2.3 kohaselt pindallikad, vaid suured ehitised. Sõnnikuhoidla on võimalik liigitada pindallikaks, kuid samas on mõõtmiste esinduslikkuse tagamiseks vajalik, et esitatud oleks heite homogeensust ja ajalist kulgu ehk perioodilisust iseloomustavad andmed, mida LHK projektis välja toodud ei ole. Pole võimalik anda hinnangut, kas ja millise täituvusega on tahesõnnikuhoidla olnud LHK projekti mõõtmiste ajal ning sellest tulenevalt järeldada mõõtetulemuste usaldusväärsust. LHK projektis esitatud noorloomalaudas V-3 ja poegimislaudas V-5 tehtud mõõtmised ei ole esinduslikud, mistõttu ei ole noorloomalaudas V-3 tehtud mõõtmist lubatav üle kanda noorloomalauda V-8 heidete arvutamiseks. Pole võimalik, et 200 vasikaga vasikalaudast V-4 heidetakse õhku suurem kogus ammoniaaki, kui eraldub 510 lehmaga lehmalaudast V-
  3. Sellest saab järeldada, et lehmalauda V-1 täituvus ei ole olnud mõõtmiste ajal 100% või on LHK projektis toodud mõõtmistulemused ebausaldusväärsed. LHK projektis esitatud mõõtetulemused ei tõenda seda, et Keskkonnaamet on keskkonnatasu teate aluseks olevaid heitkoguseid valesti arvutanud ega seda, et määruses nr 48 toodud metoodika puhul arvutatakse välja liiga suuri heitkoguseid. LHK projektis esitatud andmed kaebaja käitises olevate loomade kohta on moonutatud ja seetõttu ei saa LHK projektis esitatud mõõtetulemusi pidada usaldusväärseks. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet esitas 24.03.2016 Keskkonnaametile väljavõtte kaebaja käitises olevate loomade arvu ja kategooriate kohta kuude lõikes aastate 2011–2015 kohta. LHK projektis esitatud loomade arv ja kategooria ei ole kooskõlas PRIA-le esitatud loomade andmetega ega Keskkonnaametile keskkonnatasu arvutamiseks esitatud andmetega. Ebaõige on kaebaja väide, et tema tegevus ei ole
  4. aastal LHK projekti mõõtmiste ajal võrreldes
  5. aastaga muutunud. Kuna loomade arv ja kategooria on kaebaja käitises muutunud, on järelikult muutunud ka ammoniaagi heitkogus ning LHK projektis esitatud ammoniaagi heitkoguse andmed ei ole kontrolliperioodi üleviidavad. Lisaks ei vastanud kaebaja käitis kontrolliperioodil parimale võimalikule tehnikale (PVT), samas LHK projekt on koostatud ajal, mil kaebaja käitis vastas PVT nõuetele. See tähendab, et kontrolliperioodiga võrreldes on kaebaja rakendanud käitise suhtes meetmeid, et saavutada PVT-le vastavus. Näiteks ei vastanud ettevõtte sõnnikuhoidla enne kompleksloa andmist PVT nõuetele ning kompleksloa sai kaebaja alles siis, kui sõnnikuhoidla vastas PVT nõuetele. Standardi EVS 904 kohaselt on loomakasvatuse puhul mõõtmised mõjutatavad erinevatest teguritest. Seetõttu ei saa väita, et mõõtmised on ülekantavad teise (sh varasemasse) perioodi. Kaebaja käitises toimusid
  6. aasta IV kvartalini ehitus- ja rekonstrueerimistööd, mistõttu saab järeldada, et käitises olnud tingimused kontrolliperioodil on olnud oluliselt erinevad LHK projekti mõõtmiste tingimustest. Standardi EVS 904 kohaselt võib loomapidamises esinevate arvukate mõõtmistulemusi 5
(8)3-13-1728 segavate tegurite tõttu käsitada mõõtmistulemusi ainult antud hetke väärtustena ning nende põhjal ei saa arvutada keskmisi heitkoguseid ega kanda tulemusi üle sarnasele ettevõttele. Kuna LHK projektile lisatud ortofotolt nähtub, et uus loomalaut V-2 on olemasolevast loomalaudast V-1 oluliselt väiksema pindalaga, ei ole lubatav laudas V-1 mõõdetud tulemusi üle kanda laudale V-2, nagu on tehtud LHK projektis. Keskkonnatasu kohustuse määramisel saaks lähtuda üksnes kontrolliperioodil reaalselt teostatud mõõtetulemustest, mis praegusel juhul aga puuduvad. Standardi EVS 904 lisas b toodud selgituse kohaselt saab laudas mõõdetud heitkoguseid käsitada üksnes hetkeväärtustena ning nendest ei tohi teha üldistusi pikaajalisema perioodi kohta ega üle kanda teisele ettevõttele. Standardid EVS 904 ja EVS 892 sätestavad ka nõudeid mõõtmiste dokumenteerimisele (tuleb fikseerida loomade arv laudas, sõnnikuhoidlate täituvus jne). Proovide võtmisel ei ole järgitud standardi EVS 904 tingimusi. Kaebaja põhiargumendiks määruse nr 48 põhiseadusevastaseks tunnistamisel on LHK projekt, mille lähemal analüüsimisel selgub, et mõõtmised ei ole nõuetekohaselt dokumenteeritud; tehtud on üldistusi, mida standardid ei võimalda; mõõtmise objekte on iseloomustatud valesti ja ebatäielikult; ning mõõtmise esinduslikkus ei ole tagatud, sest mõõtmistel ei ole järgitud standardi EVS 904 nõuet mõõtmisproovide arvu ja mõõtepunktide arvu osas. Mõõtmised ei ole jälgitavad ega kontrollitavad ning need ei vasta standardites EVS 892 ja EVS 904 toodud nõuetele, kuigi LHK projektis korduvalt ja eksitavalt väidetakse vastupidist. Määruse nr 8 mõju ei saa olla tagasiulatuv tegevuse suhtes, mis on toime pandud määruse nr 48 kehtivuse ajal. Määruse nr 8 tagasiulatuvalt rakendamine ei ole võimalik, sest see oleks vastuolus seadusega ja kohtleks põhjendamatult soodsalt neid ettevõtteid, kes on määruse nr 48 kehtivuse ajal tegutsenud kompleksluba omamata. Riigikohtu otsusest ei saa järeldada, et välisõhu saastetasu ja vee erikasutusõiguse tasu määrad tuleks jätta kaalutlusõiguse alusel kõrgendamata. Kaebajale määratud keskkonnatasu ei ole ebaproportsionaalselt suur ja rikutud ei ole tema omandipõhiõigust ega ettevõtlusvabadust. Kuna kaebajal ei olnud keskkonnatasu määramise menetluses kontrolliperioodi kohta esitada mõõtetulemusi, lähtus vastustaja keskkonnatasu arvutamisel õigusaktiga (määrus nr 48) kehtestatud arvutuslikust meetodist, mis on KeTS § 32 lg 6 kohaselt keskkonnatasu määramisel lubatud. Keskkonnatasu määramise arvutustes kasutati lähteandmetena kaebaja enda poolt vastustajale edastatud andmeid loomade arvu ja nende vanusejärkude kohta. Kuna vastustaja tegevuse õigusvastasust kompleksloa andmise menetluses (sh kompleksloa andmisega viivitusse sattumist) ei ole tuvastatud ning kaebetähtaeg viivituse tuvastamiseks on möödunud, ei ole asjakohased kaebaja etteheited Keskkonnaameti tegevuse suhtes loa andmise menetluses ning need tuleb jätta tähelepanuta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9.

§ 233

lg 1 sätestab, et Riigikohtu otsuse seisukohad õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Seetõttu on praeguse asja lahendamisel siduvad Riigikohtu halduskolleegiumi 21.03.2016 otsuses nr 3-3-1-72-15 avaldatud seisukohad. Riigikohtu halduskolleegium lükkas tagasi OÜ Kuivajõe Farmer väited, mis puudutasid keskkonnatasu määramise aegumistähtaega ja keskkonnatasu regulatsiooni vastuolu PS §-ga 113 ning selles osas pole ringkonnakohtul enam midagi lisada. Tulenevalt Riigikohtu 21.03.2016 otsusest jätkub apellatsioonimenetluses vaidlus osas, mis puudutab kaebaja kohustust tõendada, et tema käitisest 2011. aasta II, III kvartalis ja IV kvartali loata tegutsemise päevadel väljutatud ammoniaagi kogus oli oluliselt väiksem kui keskkonnatasu 6

(8)3-13-1728 teates märgitud. Lisaks tuleb hinnata seda, kas kõrgendatud määras keskkonnatasu lõplik suurus on proportsionaalne.
  1. Riigikohus leidis, et kui kaebaja näitab veenvalt ära, et hiljem tehtud ammoniaagi heitkoguse mõõtmistulemuste alusel on võimalik otsustada ka
  2. aastal keskkonda heidetud ammoniaagi koguse üle, saab kohus keskkonnatasu teate ülemäärase keskkonnatasu määramise osas tühistada. Kaebaja peab tõendama, et tema käitisest
  3. aasta II, III kvartalis ja IV kvartali loata tegutsemise päevadel väljutatud ammoniaagi kogus oli oluliselt väiksem kui keskkonnatasu teates märgitud. Nendest seisukohtadest tulenevad tõendamiskoormuse kohta alljärgnevad järeldused: 1) tõendamiskoormus lasub kaebajal; 2) tõendamisstandard on tavalisest kõrgem, sest tulemused peavad olema ümber lükatud veenvalt; 3) mõõtmistulemuste alusel saadud ammoniaagi kogused peavad osutuma mitte lihtsalt väiksemaks, vaid oluliselt väiksemaks kui arvutusliku meetodi alusel saadud kogused.
  4. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja poolt oma tõendamiskoormuse täitmiseks esitatud
  5. ja
  6. aastal koostatud LHK projektid ei ole piisavad, et veenvalt tõendada faktiväidet, et tema käitisest
  7. aasta II, III kvartalis ja IV kvartali loata tegutsemise päevadel väljutatud ammoniaagi kogused olid oluliselt väiksemad kui keskkonnatasu teates märgitud.
  8. aastal toimunud mõõtmiste ülekandmine
  9. aastal aset leidnud saastamisele on võimalik juhul, kui loomapidamise tingimused on võrreldavad ehk pole muutunud. Standardi EVS 904 kohaselt on loomakasvatuse puhul mõõtmised mõjutatavad erinevatest segavatest teguritest ning lisas b toodud selgituse kohaselt saab laudas mõõdetud heitkoguseid käsitada üksnes hetkeväärtustena ning nendest ei tohi teha üldistusi pikaajalisema perioodi kohta ega neid üle kanda teisele ettevõttele. Seetõttu ei saa väita, et loomapidamise puhul on mõõtmised hõlpsasti ja piisava kindlusega ülekantavad teise (sh varasemasse) perioodi. Lisaks standardist tulenevatele põhimõttelistele piirangutele tuleb
  10. ja
  11. aasta olukorra võrdlemisel arvesse võtta, et kaebaja käitises toimusid
  12. aasta IV kvartalini ehitus- ja rekonstrueerimistööd, mistõttu saab järeldada, et käitises olnud tingimused kontrolliperioodil on olnud oluliselt erinevad LHK projekti mõõtmiste tingimustest. Sõnnikuhoidla ei vastanud
  13. aastal PVT-le, kuid
  14. aastal juba vastas, mis tekitab kahtluse
  15. aasta andmete
  16. aastasse ülekandmise võimalikkuses.
  17. Ringkonnakohus leiab, et eelmises punktis käsitletud asjaolude tõttu pole
  18. aasta mõõtmistulemused piisavad kaebajal lasuva tõendamiskohustuse täitmiseks, mistõttu pole enam vajadust analüüsida vastustaja kriitikat LHK projektide suhtes muudes aspektides.
  19. Nõustuda ei saa apellandi väitega, et arvutuslikku meetodit kasutades peaks juhinduma ammoniaagi heitkoguse arvutamise praegu kehtivast regulatsioonist. Keskkonnaministri 25.03.2014 määrus nr 8 hakkas kehtima 31.03.2014 ning sellel pole tagasiulatuvat jõudu. Keskkonnaamet ei saanud keskkonnatasu teate väljastamisel seda määrust arvutuste tegemisel arvesse võtta ja selle alusel pole arvutusi teostatudki. Haldusakti andmise ajal kehtinud määruses nr 48 sätestatud arvutusliku meetodi kohaldamata jätmiseks puudub õiguslik alus.
  20. Riigikohtu antud juhiste kohaselt tuleb ringkonnakohtul hinnata ka seda, kas kõrgendatud määras keskkonnatasu lõplik suurus on proportsionaalne. Kuigi KeTS ei võimalda kõrgendatud määras keskkonnatasu nõudmisel vastustajale kaalutlusõigust, võib selle regulatsiooni rakendamine anda siiski proportsionaalse tulemuse. Ebaproportsionaalselt suur keskkonnatasu võib seevastu rikkuda kaebaja omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust. Ringkonnakohus leiab, et kui keskkonnatasu kõrgendatud määr osutub konkreetsel juhtumil ebaproportsionaalselt suureks, tuleb KeTS jätta kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Ise madalama määra määramisel läheks kohus vastuollu kehtiva õigusega. 7
(8)3-13-1728
  1. Keskkonnatasu lõppsumma proportsionaalsuse üle otsustamisel saab arvestada tegevuse ohtlikkust keskkonnale ja kaebaja süüd. Kaebaja tegutses teadlikult keskkonnalubadeta, seega õigusvastaselt. Ta oli
  2. aastal asunud keskkonnaluba taotlema, kuid see anti talle alles pärast seda, kui ta viis oma tegevuse kooskõlla PVT-ga ja oli teinud olulisi renoveerimistöid. Seega pole alust väita, et loata tegutsemisel polnud keskkonna ohustamise aspektist mingit tähendust. Asja uuel läbivaatamisel selgus, et kompleksloa andmise otsustamine ei viibinud vastustajast tulenevatel põhjustel, vaid PVT nõuete mittetäitmise tõttu, mille nõuetekohasus tahesõnnikuhoidla osas tuvastati alles 27.09.2011 toimunud paikvaatlusel. Keskkonnaameti 07.04.2011 kirjast kaebajale ei saa järeldada, et amet oli nõus loa kehtima hakkamisega enne tahesõnnikuhoidla PVT nõuetega vastavusse viimist – ameti esindaja selgitas kohtuistungil, et varasema praktika kohaselt anti n-ö tingimuslikke lube, kuid need oleks siiski hakanud kehtima alles alates tingimuste täitmisest.
  3. KeTS § 3 lg 1 kohaselt on keskkonnatasu keskkonna kasutusõiguse hind. Seadusandja on seejuures otsustanud määrata kõrgema keskkonna kasutusõiguse hinna loata tegutsemise puhul (KeTS § 5 lg 4). KeTS § 4 lg 1 kohaselt on keskkonnatasu eesmärk vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju. Järelikult suunab kõrgendatud määraga keskkonnatasu ettevõtjat majanduslike hoobade abil vältima keskkonna kasutamist ja saastamist ilma nõutavat luba omamata, muutes tema jaoks majanduslikult soodsamaks tegutseda seaduslikult. Hind peab seetõttu olema piisavalt kõrge, et ettevõtjal oleks motivatsioon loobuda loata tegutsemisest (loa taotlemine võib olla aeganõudev ja kulukas). Ei ole võimalik tagada, et keskkonnatasu vastavas määras korvaks igal juhtumil keskkonnale tekitatud konkreetse kahju – seda kinnitab ka KeTS § 4 lg 1, mis räägib keskkonnale tekitatavast võimalikust kahjust. Seetõttu on seadusandjal tasumäärade kehtestamisel avar otsustusruum. Kohtu pädevus hinnata põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses fiskaalpoliitilisi otsustusi on üldjuhul piiratud (Riigikohtu 16.12.2013 otsus KeTS alusel kehtestatud loodusvara kasutusõiguse tasu määra põhiseaduslikkuse küsimuses asjas nr 3-4-1-27-13, p 72). Ringkonnakohus täheldab, et OÜ Kuivajõe Farmer tegevus on majandusaasta aruannetest nähtuvalt olnud vaidlusalusel perioodil püsivalt kasumlik (sh
  4. aasta brutokasum 294 571 eurot). Suure tootmisettevõtte pidamisega ilma ühegi keskkonnaloata on kaebaja teeninud ligi kümme korda suurema kasumi kui on kolme kvartali kõrgendatud määraga keskkonnatasude summa. Seetõttu pole praegusel juhul alust rääkida nõutava tasu ettevõtlust väljasuretavast iseloomust. Arvestades seda asjaolu koosmõjus muude praeguses kohtuotsuses tuvastatud asjaoludega (sh kompleksloa väljaandmise viibimise põhjused), ei ole keskkonnatasu nõudmine kõrgendatud määras käsitatav konkreetse vaidluse asjaoludel kaebaja ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riivena.
  5. Vastuseks ringkonnakohtu istungil apellandi esitatud täiendavale õiguslikule väitele märgib kohus, et kõrgendatud määraga keskkonnatasu pole põhiolemuselt karistus vaatamata sellele, et mitmete muude aspektide kõrval on sellel sõltuvalt asjaoludest teatud määral ka karistuslik iseloom. Vastustajal on KeTS § 331 alusel keskkonnatasu määramise pädevus sõltumata selle määrast.
  6. Et ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Keskkonnaamet ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.