Obsah (6)

§ 238§ 180§ 338§ 2565§ 424§ 326

1-16-6577 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19.oktoobril 2016. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-16-6577 Kohtukoosseis Kohtunikud Orvi Tali, Mee

§ 238

lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. Tõkendiks valiti Imre-Andres Simmo suhtes vahistamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistuse ärakandmiseni. Imre-Andres Simmo võeti vahi alla kohtusaalis. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks loeti 01.08.2016.

§ 180

lg 1, § 175 lg 1 p 4, 9 alusel mõisteti Imre-Andres Simmolt välja riigituludesse menetluskuludena kaitsjatasu summas 120 eurot ja sundraha summas 322.50 eurot.

§ 180

lg 3 alusel kohustati Imre-Andres Simmot tasuma menetluskulud 12 kuu jooksul igakuiste maksetena arvates kohtuotsuse jõustumisest. APELLATSIOONID:

1. Apellatsioonid esitasid süüdistatav Imre-Andres Simmo ja tema kaitsja Leelo Viil. 3.1 Imre-Andres Simmo esitas apellatsiooni, milles taotleb kohtuotsuse tühistamist menetluskulude osas. 3.2 Imre-Andres Simmo kaitsja Leelo Viil esitas apellatsiooni, milles palub tühistada Harju Maakohtu
2. augusti
3. a otsus kriminaalasjas nr 1-16-6577 Imre-Andres Simmole karistuse mõistmise osas ja teha uus otsus, millega mõista Imre-Andres Simmole kergem karistus. Kaitsja seotuna süüdistatava positsiooniga leiab, et Harju Maakohtu
4. augusti
5. a otsus ei ole põhjendatud Imre-Andres Simmole mõistetud karistuse osas. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga mõistetud karistuse määra osas. Leiab, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. KarS § 199 puhul on oluline, millise vara osas ning millistel 2 1-16-6577 asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. Käesoleval juhul on Imre-Andres Simmo süüdi tunnistatud ühes kuriteoepisoodis, tegemist on katsestaadiumisse jäänud kauplusevargustega, kannatanule kahju ei tekitatud, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. Ka maakohus arvestas asjaolu, et Imre-Andres Simmo poolt toime pandud vargus ei olnud lõpule viidud ning kahju ei tekitatud. Imre-Andres Simmo poolt äravõetud kaupade väärtus oli väike - 48.90 eurot. KarS § 218 lg 4 ja § 44 lg 2 kohaselt on väheväärtuslik asi, mille väärtus ei ületa 200 eurot. Seega Imre-Andres Simmo tegevus oli suunatud väheväärtusliku asja vastu. Tegemist on asjaoluga, mis viitab väiksele süü suurusele. Imre-Andres Simmo ei varastanud alkoholi ega sigarette. Olen seisukohal, et eeltoodud asjaolusid silmas pidades ei saa rääkida toimepanija suurest ega keskmisest süüst. Ka maakohus leidis põhjendatult, et süü on väike, mistõttu oleks sellele vastav karistus võinud jääda alammäära lähedaseks. Kohus on karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Maakohtu hinnangul Imre-Andres Simmo puhul esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes ehk puhtsüdamlik kahetsus, kuivõrd ta on avaldanud kahetsust toimepandud varguse katse osas kohtueelses menetluses (tl 23). Kohtul ei olnud alust kahelda Imre-Andres Simmo poolt avaldatud kahetsuse siiruses. Kohtu hinnangul karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes Imre-Andres Simmo teos ei esine. ImreAndres Simmo käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtueelses menetluses ja kohtuistungil annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Imre-Andres Simmo on kriminaalkorras karistatud teise astme varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Käesoleval juhul ei või isikut karistada suuremas määras, kui on tema süü suurus ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Kohus märkis, et käesoleval juhul pani süüdistatav kuriteo toime pelgalt mõned päevad pärast karistuse kandmisest vabanemist. Nimetatud asjaolu näitab ilmekalt, et süüdistataval puudusid vanglast vabanemisel eluks vajalikud vahendid ning toetus. Leian, et ei ole alust kahelda Imre-Andres Simmo selgitustes, mille kohaselt ta varastas selleks, et toidu ning riiete ostmiseks raha saada, kuna mingeid sissetulekuid tal ei olnud. Süüdistatav on ühtlasi seletanud, et tal on terviseprobleemid. Seega oli Imre-Andres Simmol kindla keeruline tagada oma igapäevaste vajaduste katmine. Eeltoodust nähtuvalt süüdistatava väited varguste toimepanemise põhjuste kohta ei ole paljasõnalised. Tuleb silmas pidada, et vangistus on kõige raskem karistusliik ja ka kõige kahjulikum karistus, mis avaldub muuhulgas süüdlase kohanemises passiivse vanglaelu stiiliga. Võib eeldada, et mida pikem on Imre-Andres Simmo vangistusaeg, seda problemaatilisemaks võib osutuda tema resotsialiseerumine pärast karistuse ärakandmist. Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et Imre-Andres Simmo suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale 9 kuu pikkuse reaalse vangistuse. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.

§ 338

p 4 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. KRIMINAALKOLLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsioonidega leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt sedastanud (nt määrused nr 3-1-1-64-11; 3-1-1-43-11; 3-1-1-86-11 ja 3-1-1-6-13 p 6), et ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille 3 1-16-6577 rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse vaid otsuse muutmist menetluskulude ja karistuse määra osas. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsioonide sisust lähtudes on tegemist perspektiivitute apellatsioonidega, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. 4.1

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kohtukolleegiumil tuleb märkida, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Pelgalt apellatsioonis esitatud taotlus otsuse tühistamiseks menetluskulude osas, ei ole aluseks jätta menetluskulusid riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et Imre-Andres Simmol esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Kolleegium leiab, et Imre-Andres Simmolt välja mõistetud menetluskulud ei ole suured. Välja on mõistetud, vaid sundraha, mida on vähendatud

§ 2565lg 2 korras poole võrra ja riigi õigusabi osutanud kaitsja tasu.

Maakohtu istungil ei ole Imre-Andres Simmo ega tema kaitsja taotlenud menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Kaitsja taotles vaid menetluskulude tasumiseks pikema aja määramist ning mida maakohus on ka teinud. Maakohus on arvestanud süüdimõistetu võimaliku töötusega nii vangistuse ajal kui ka peale vangistusest vabanemist ning andnud seetõttu süüdimõistetule võimaluse tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul ositi kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kohtukolleegium peab vajalikuks ka veel märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda ainuüksi isiku viibimine vangistuses seda, et ta ei ole võimeline menetluskulusid tasuma. Asjaolu, et isik peab kandma vangistust ja hetkel sissetulekud puuduvad, ei saa olla menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks. Lisaks on pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist tulenevalt

§ 424

sättest kriminaalmenetluse kulude tasumise pikendamise tähtaega võimalik mõjuval põhjusel korduvalt pikendada, kuid käesoleval juhul ei ole kohtuotsus jõustunud ja täitmisele veel pööratud menetluskulude osas. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tooduga nr 3-1-1-

1. 4.2 Kolleegium leiab üksmeelselt, et kaitsja apellatsioonis toodud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega Imre-Andres Simmole lühemaajalise vangistuse mõistmiseks. KarS § 199 lg 2 p 9 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Imre-Andres 4 1-16-6577 Simmot karistanud 9 kuulise vangistusega, mida on vähendatud 1/3 võrra. Maakohtu poolt mõistetud karistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra ning on pigem sanktsiooni alammäära lähedane. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad.
2. Kaitsja esitas taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse kohaselt kulus kaitsja kokku 1 tund (kohtuotsuse analüüs ja apellatsiooni koostamine) ja taotleb seega hüvitada temale koos käibemaksuga 48 eurot. Kohtukolleegium nõustub taotlusega ja peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale kulud summas 48 eurot koos käibemaksuga.
3. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselgelt põhjendamatud ning tuleb juhindudes

§ 326lg 3 jätta läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Orvi Tali Meelika Aava Ivi Kesküla 5