KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar (eesistuja), Reet Allikvere, Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 21.07.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-

§ 197

lg 1 ja § 198 järgi tasaarvestada poolte vastastikused rahalised nõuded summas 448 871,64 eurot, mille tulemusena on kostja rahalised kohustused hageja ees täies ulatuses täidetud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega välja mõista kostjalt hageja kasuks laenulepingust nr L070013551 tulenev põhiosa võlgnevus 128 283,08 eurot, intress 2342,74 eurot ja viivis 34 393,91 eurot ning laenulepingust nr L070025816 tulenev põhiosa võlgnevus 222 239,85 eurot, intress 3014,29 eurot ja viivis 58 598,67 eurot.
2. Maakohus luges alusetult kostja kahjuks kogu summa, mida hageja nõuab. Kostja ei ole tõendanud põhjuslikku seost temal väidetavalt tekkinud kahju ja hageja tegevuse vahel. Kostjal tuleb välja tuua tekkinud kahju ja milles see täpselt seisnes. Ainuüksi krediidi saamisest ei saanud kostjale kahjulikke majanduslikke tagajärgi tekkida.
3. Hageja lähtus laenu andmisel professionaalse kinnisvara hindamisega tegeleva ettevõtte arvamusest. Hindajat ei valinud hageja, vaid kostja.
4. Maakohtu järeldus, et hageja ei viinud läbi kostja krediidivõimekuse analüüsi, on alusetu. Hageja eeldas, et laenutaotlustes esitatud andmed vastavad tegelikkusele, ja tugines nendele heas usus. Hageja teostas kostja krediidivõimekuse analüüsi lähtuvalt esitatud andmetest ja leidis, et laenusaajate sissetulek kokku 98 400 krooni on piisav tasumaks laenumakseid kokku 39 000 krooni.
5. Kostjal olid teadmised kinnisvaraäri riskidest. Asjaolu, et laenusaaja kaotab tulevikus töö või investeerib ebaõnnestunult, ei saa lugeda kahjuks, mille on tekitanud krediidiandja laenu andmisega. Kõiki riske ei saanud hageja ette näha ega pidanudki ette nägema. On ülekohtune panna kogu vastutus majanduskriisi eest laenuandja kanda.
6. Maakohus tugines alusetult kostja tõendamata väitele, et kostja kaotas kogu investeeringu, sh kostja enda poolt projekti investeeritud rahalised vahendid. Vastustaja seisukoht
7. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tuleb maakohtu otsus seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega ja menetlusõiguse normide olulise rikkumisega tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.
9. Vastavalt

§ 396

lg-le 1, § 397 lg-le 1, § 399 lg-le 1 ja laenulepingute p-dele 5, 15.2 ja 15.3.1 on kostja kohustatud hagejale tagasi maksma saadud laenu, maksma laenu kasutamise eest intressi, milleks oli kuue kuu EURIBOR + 1% (laenuleping 1) või EURIBOR + 2% (laenuleping 2).

§ 113lg 1 ja laenulepingute p 15.5 järgi on kostja poolt laenu tagasimaksete ja intressimaksetega viivitamisel õigus nõuda viivist 5

§ 113lg-s 1 ja §-s 94 sätestatud määras.

Pooltel ei ole vaidlust laenulepingute sõlmimise ja ülesütlemisega seotud faktiliste asjaolude ja laenu ja kõrvalnõuete suuruse üle. Seega võlgneb kostja laenulepingu nr L070013551 (laenuleping 1) järgi tagastamata laenu põhiosa 128 283,08 eurot, intressi 2342,74 eurot ja viivise 34 393,01 eurot ning laenulepingu nr L070025816 (laenuleping 2) järgi tagastamata laenu põhiosa 222 239,85 eurot, intressi 3014,29 eurot ja viivise 58 598,67 eurot. Laenud olid tagatud hüpoteekidega, millega koormatud vara realiseerimisest laekus hagejale 46 024,55 eurot. Kokku on kostja võlgnevuse suuruseks 448 871,64 eurot. Kostja vastuväide hageja nõuete aegumise kohta on lahendatud eelnevate jõustunud kohtuotsustega ja käesolevas apellatsioonimenetluses ei ole see enam vaidluse all. 27. Hageja on arvestanud viivist kuni 01.07.2012 (II kd, tl 187-188) ja kostja ei ole viivise arvestusele vastu vaielnud, kuid on palunud viivist

§ 162

järgi vähendada, kuna ta on kaotanud kinnisvarakriisis kogu oma vara ja tal puuduvad võimalused nõutavat viivist tasuda. Hageja nõuab kostjalt viivist

§ 113

lg-s 1 ja § 94 sätestatud määras.

§ 162

lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kolleegiumi arvates ei ole alust seaduses sätestatud viivist pidada ebamõistlikult suureks. See, et kostja on väidetavalt äritehingute tõttu sattunud majanduslikult raskesse olukorda, ei anna alust viivise vähendamiseks. Võrreldes tagastamata laenu suurusega ja viivituses oldud ajaga ei ole hageja poolt nõutud viivis ülemäära suur. Liiatigi on hageja esitanud viivise nõude ajaliselt piiratult ja nõuab viivist kuni 01.07.

2. Seega hageja nõue kostja vastu summas 448 871,64 eurot on põhjendatud.
3. 07.09.2015 menetlusdokumendis esitas kostja tasaarvestuse avalduse, milles ta arvestas hageja nõude tasa oma kahju hüvitamise nõudega. Kostja leidis, et hageja on talle põhjustanud kahju sama suures summas kui hageja temalt nõuab. Kahju on kostjale tekkinud seoses laenude andmisel hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte ja teavitamiskohtuse rikkumisega.
4. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 27.11.2012 tehtud otsuse p-s 24 selgitanud, et iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla

§ 14

lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 01.01.2007 kehtivas KAS § 83 lg-s 3. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla krediiditaotleja teavitamise kohustus

§ 14lg 2 alusel.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist

§ 14ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse 6

§ 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (

§ 127

lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.

1. Arvestades eelnevas lõigus toodut, on laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimet, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta.
2. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostja krediidivõimet hinnati ja see annab aluse järeldada hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Krediidiasutuste seadusest ja laenude andmise ajal kehtinud Eesti Panga õigusaktidest ei tulene krediidivõime analüüsi läbiviimiseks täpset metoodikat. Seega oli iga panga otsustada, kuidas laenutaotleja krediidivõimet hinnata. Hageja selgitas, et laenutaotleja võimekust laen tagasi maksta hinnati ennekõike laenutaotluses avaldatud andmete järgi. Kohtule on esitatud 10.04.2007 laenutaotlus (I kd, tl 105-106). Oma järelduse tegemisel maakohus eelnimetatud dokumenti hinnanud ei ole.
3. Järgnevalt hindab kolleegium, kas hageja poolt oli piisavas mahus kostja krediidivõimet kontrollitud, s.t. kas hageja on rikkunud

§ 14lg-s 1 toodud kohustusi.

Hageja andis laenulepingu 1 järgi kostjale ja laenulepingu 2 järgi kostjale ja JJ-le kokku laenu 413 128 eurot, laenu tagastamise tähtaeg oli 20 aastat, laenulepingu 2 järgi oli intressimäär 6 kuu EURIBOR+2% aastas ja laenulepingu 1 järgi 6 kuu EURIBOR+1% aastas. Mõlemad laenud olid tagatud hüpoteekidega. Poolte vahel ei ole vaidlust, et laenud, mida kostjale ja JJ-le anti olid ärilaenud, kasutamiseks kinnisvaraäris Leedu Vabariigis. Seega polnud tegemist tarbimislaenuga. Kostja ja kaaslaenaja JJ olid mõlemad tegevad kinnisvaraäris. Laenutaotluses (I kd, lk 105-106) tõi kostja esile, et tema sissetulekud on kokku 78 600 krooni, millest töötasu oli 38 600 krooni ja muud sissetulekud 40 000 krooni ning kaaslaenaja JJ sissetulekud 19 800 krooni. Kokku on taotluse kohaselt laenusaajate ühe kuu sissetulek 98 400 krooni ehk 6288,90 eurot. Tegemist oli ühe kuu sissetulekutega. Igakuised laenu tagasimaksed olid alla 3000 euro. Kolleegium nõustub hagejaga, et kostjal oli laenu taotledes kohustus näidata oma sissetulekuid õigesti ja hageja sai laenu andmise otsustamisel esitatule tugineda, kuna

§ 14

lg 1 järgi oli mõlemal lepinguosalisel lepingueelsetel läbirääkimistel kohustus esitada andmeid, mis on tõesed ja lg 2 sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kostja esitatud ja muudest hagejale kättesaadavatest andmetest lähtuvalt pidi hageja kujundama laenu andmise kohta otsuse. Kolleegiumi arvates ei saa kostja poolt esiletoodust teha järeldust, et hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenutaotluses toodud andmete järgi olid kostja ja kaaslaenaja oma sissetulekutest 7

§ 14ja § 115 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 27.

novembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Kolleegiumi arvates ei saa pangale panna kohustust ette näha majanduse arengut pikemas perspektiivis ja sellest tulenevalt teavitama laenuvõtjat igasugustest võimalikest riskidest, mis võivad laenutaotlejat seoses laenuga ähvardada. Seda eriti situatsioonis, kus tegemist on kinnisvara äris tegutsevatele isikutele äriotstarbega laenu andmisega. Vastavas ärisektoris tegutsevad isikud pidid samuti olema võimelised prognoosima oma äri edukust ja riske.
2. Eeltoodut kokku võttes leiab kolleegium, et hageja on laenulepingute sõlmimisele eelnevaid läbirääkimisi pidanud kooskõlas

§ 14

lg-tega 1 ja 2 ning KAS § 83 lgga 3 ning pole rikkunud vastutustundliku laenamise ja teavitamise kohustust ja kostjal ei ole õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist. 37.

§ 197

lg 1 järgi, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kuna kostjal ei ole õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist, siis ei ole kostja hageja nõuet tasa arvestanud ja hageja nõue ei ole

§ 197lg 2 järgi lõppenud.

38. Vaatamata sellele, et kostjal ei ole tasaarvestatavat nõuet eelnevalt tuvastatust tulenevalt, märgib ringkonnakohus, et ka kostja väited talle tekkinud kahju osas ei annaks alust nõuet tasa arvestada. Kostja on 07.09.2015 menetlusdokumendis, milles 8